Strasbourg, 11. november 2003

Lugupeetud hr G.

veebruaril 2003 esitasite kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses sellega, kuidas komisjon käsitles Teie poolt komisjonile esitatud kaebust Saksamaa vastu.

veebruaril 2003 edastas Euroopa ombudsman kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

veebruari 2003. aasta kirjaga saatsite ombudsmanile oma kaebuse kohta täiendavat teavet, mille ombudsman edastas komisjonile 6. märtsil 2003.

mail 2003 kirjutasite mulle, et paluda kiiret otsust teie kaebuse kohta või ajutiste meetmete võtmist. Oma 8. mai 2003. aasta vastuses selgitasin, et komisjonil paluti esitada oma arvamus kaebuse kohta 31. maiks 2003 ning et see arvamus edastatakse Teile nii kiiresti kui võimalik. Samuti teavitasin Teid, et ombudsmanil ei ole volitusi anda siduvaid korraldusi teistele institutsioonidele ega võtta ajutisi meetmeid. Teie 7. mai 2003. aasta kirja ja minu vastuse koopia edastati teavitamise eesmärgil komisjonile.

Komisjon saatis oma arvamuse (13. mai 2003) 23. mail 2003. Edastasin selle Teile 28. mail 2003 koos palvega esitada oma märkused.

mail 2003 saatsite mulle veel ühe kaebuse Saksamaa vastu, mis oli adresseeritud komisjonile. Kinnitasin, et sain selle kirja kätte 5. juunil 2003, ja avaldasin arvamust, et see kiri on saadetud mulle teadmiseks. Oma 11. juuni 2003. aasta vastuses palusite mul edastada oma 30. mai 2003. aasta kiri komisjonile. Tegin seda 20. juunil 2003.

30. juunil 2003 saatsite mulle oma märkused komisjoni arvamuse kohta. juulil 2003 saatsite täiendavad märkused.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, andis Volksbank Freiburgis (Saksamaa pank) hoitavad väärtpaberid üle Šveitsi pangale. Kaebuse esitaja sõnul oli tegemist tavapärase tehinguga, mis tehti avalikult ja tema enda nimel. Kaebuse esitaja sõnul toimus ülekanne siiski seetõttu, et väärtpabereid oli vaja Šveitsi pangalt laenude saamiseks, kuna Šveitsi pank pakkus soodsamaid tooteid, paremat väärtpaberinõustamist, laiemat teenuste valikut ning kiiremat ja usaldusväärsemat ärijuhtimist kui Saksamaa pank ning kuna Šveitsi pangas oleval kontol pakuti tagatist.

Volksbank Freiburgis 22. aprillil 1998 väljastatud läbiotsimismääruse alusel tehtud ebaseaduslike tehingute uurimise käigus avastas Freiburg-Land ka nimetatud üleandmist puudutavad dokumendid. Kaebuse esitaja sõnul ületas maksuhaldur seega oma volitusi, mis piirdusid anonüümselt tehtud tehingute uurimisega. Seejärel edastas Freiburg-Land teabe, mille ta oli avastanud, kaebuse esitaja suhtes pädevale Stuttgart I maksuhaldurile. Viimane algatas seejärel oma maksuuurimise kaebuse esitaja suhtes, kelle kodu ja kontor läbi otsiti. Selle uurimise tulemusena muutis Stuttgart I maksuhaldur kaebuse esitaja 1989.–1999. aasta maksukoormust ja kehtestas 2001. aasta eest tasumisele kuuluvatelt maksudelt suurema ettemakse. Nende otsustega seoses esitas kaebuse esitaja Finanzgericht Baden-Württembergile (Baden-Württembergi maksukohus) taotluse menetlus peatada. Finanzgericht jättis 16. aprilli 2002. aasta otsustega need taotlused rahuldamata. Finanzgericht jättis 30. juulil 2002 rahuldamata kaebuse esitaja taotluse esitada kaebus Bundesfinanzhofile (föderaalne kõrgeim finantskohus). Asjassepuutuvad asjaolud viisid ka kaebuse esitaja suhtes kriminaalmenetluse algatamiseni.

Kaebuse esitaja sõnul oli tema teostatud üleandmine hõlmatud kapitali vaba liikumisega. Seega ei saanud see olla aluseks esialgsele maksudest kõrvalehoidumise kahtlusele (Anfangsverdacht). Kaebuse esitaja väitis, et Saksamaa maksuhaldur kahtlustab, et mis tahes ülekanded teistesse riikidesse võivad olla kuritarvituslikud. Selline lähenemisviis tõenäoliselt heidutas kodanikke kasutamast kapitali vaba liikumise võimalusi (nn heidutav mõju). Kaebuse esitaja oli seisukohal, et riiklikud ametiasutused peavad arvesse võtma ühenduse huvi kapitali takistamatu piiriülese vaba liikumise vastu. Kaebuse esitaja sõnul ei ole maksuhaldur ja Finanzgericht seda käesoleval juhul teinud. Kaebuse esitaja arvates oli Finanzgericht vaidlustanud väärtpaberite võõrandamise põhjendusel, et see toimus ilma igasuguse majandusliku põhjuseta. Kaebuse esitaja leidis, et selliste tehingute puhul majandusliku põhjuse nõudmine kujutab endast kapitali vaba liikumise varjatud piirangut. Lisaks leidis ta, et tegemist on diskrimineerimisega, kuna Saksamaa panka ülekandmiseks ei ole vaja majanduslikku põhjust ja arvesse ei ole võetud mittemajanduslikke põhjuseid. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et Saksamaa maksuhalduri võetud meetmed olid ebaproportsionaalsed, kuna Amtsgericht Freiburg, kes oli andnud loa Volksbank Freiburgis läbiotsimiseks, rõhutas, et uurimine peab piirduma tehingutega, mis on tehtud anonüümselt või valenimede abil. Seega oli täielikult keelatud kasutada teavet tema üleandmise kohta, mis oli käesoleva uurimise käigus avastatud.

septembril 2002 pöördus kaebuse esitaja komisjoni poole (kaebus nr 2002/5041), et kaevata Finanzgerichti 30. juuli 2002. aasta otsuse peale, millega rikuti kapitali vaba liikumist käsitlevaid EÜ asutamislepingu sätteid. Seetõttu tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et komisjon peaks algatama artikli 226 kohase menetluse. Oma 19. novembri 2002. aasta vastuses märkis komisjon: „Selles kontekstis ei ole näha, et Finanzgericht oleks teie puhul põhjendanud konkreetset esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust asjaoluga, et väärtpaberite võõrandamiseks puudus majanduslik põhjus või et ta oleks välisriigis võõrandamise korral isegi kehtestanud sellise majandusliku põhjuse üldise nõude.“ Komisjoni arvates oli Saksamaa kohus leidnud, et selline kahtlus on põhjendatud üksnes juhul, kui asjaomane tehing näib olevat ebamajanduslik. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et teeb seetõttu ettepaneku juhtum lõpetada, välja arvatud juhul, kui kaebuse esitaja saab esitada uusi argumente või tõendeid.

Kaebuse esitaja leidis, et komisjon võltsis oma 19. novembri 2002. aasta kirjas Finanzgerichti otsust, asendades viimase seisukoha Stuttgart I maksuhalduri poolt menetluse käigus esitatud argumendiga, mida Finanzgericht ei olnud esitanud.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni seisukoha veel mitmes kirjas. Komisjon kinnitas oma seisukohta 13. jaanuari ja 3. veebruari 2003. aasta vastustes.

Ombudsmanile esitatud kaebuses vaidlustab kaebuse esitaja 1) komisjoni keeldumise algatada artikli 226 kohane menetlus ja 2) väidab, et komisjon on fakte võltsinud.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

1. Kohtuasja taust

Saksa õiguse kohaselt saab maksuuurimine põhineda üksnes piisavalt põhjendatud esialgsel kahtlusel, et tegemist on mingis vormis maksudest kõrvalehoidumisega (steuerrechtlicher Anfangsverdacht). Bundesfinanzhof (Saksamaa kõrgeim maksukohus) otsustas 6. veebruaril 2001, et igasugune maksualane uurimine, mis põhineb üksnes vara piiriülesel ülekandmisel riigi kodanikult välisriigi pangakontole, rikub EÜ asutamislepingu artikliga 56 kaitstud kapitali vaba liikumist.

Eelmises, 3. septembril 2001 komisjonile esitatud kaebuses (viide 2001/5037) väitis kaebuse esitaja, et nii tema panga kui ka tema enda suhtes võetud meetmed (st läbiotsimismääruse täitmine ja dokumentide konfiskeerimine) olid ebaseaduslikud. Kuna puudusid tõendid EÜ asutamislepingu artikli 56 rikkumise kohta, lõpetas komisjon juhtumi 25. jaanuaril 2002.

Seejärel esitas kaebuse esitaja uue kaebuse (viitenumber 2002/5041), milles ta vaidlustas Finanzgericht Baden-Württembergi 16. aprilli 2002. aasta otsused ja eelkõige Finanzgerichti 30. juuli 2002. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus 16. aprilli 2002. aasta otsused tühistada. Kaebuse esitaja järeldas 30. juuli 2002. aasta otsusest, et üldjuhul nõuab kohus piiriüleste väärtpaberiülekannete puhul majanduslikke põhjendusi, mis kujutavad endast varjatud piirangut EÜ asutamislepingu artikli 58 lõike 3 tähenduses.

2. Juhtumi ajalugu

Kaebuse (viitenumber 2002/5041) esitas kaebuse esitaja 2. septembril 2002. septembril 2002 paluti kaebuse esitajal esitada täiendavat teavet. See teave saadeti 8. oktoobril 2002. Komisjoni talituste analüüs näitas, et puuduvad märgid välisriikidesse tehtavate ülekannete meelevaldsest diskrimineerimisest EÜ asutamislepingu artikli 58 lõike 3 tähenduses. Seetõttu teavitati 19. novembril 2002 komisjoni õigustalituse nõusolekul kaebuse esitajat komisjoni kavatsusest juhtum lõpetada. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 28. novembril 2002 ja 23. detsembril 2002 esitanud täiendavaid märkusi, teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta jääb oma seisukoha juurde, et juhtum tuleks lõpetada.

3. Komisjoni seisukoht kaebuse esitaja väidete kohta

Ombudsmanile esitatud kaebuses viitas kaebuse esitaja erinevate läbiotsimismääruste õiguspärasusega seotud kaebustele. Kõik need kaebused olid allutatud kohtuotsustele. Freiburgis asuva kaebuse esitaja panga suhtes tehtud läbiotsimismäärus tühistati Landgericht Freiburgi (Freiburgi esimese astme kohus) 26. jaanuari 2000. aasta otsusega. Seoses kaebuse esitaja väitega, et see tõi kaasa sel viisil saadud tõendite kasutamise täieliku keelu, tuleb märkida, et Saksa õiguses ei olnud selget sätet, mis välistaks automaatselt ebaseaduslikult saadud teabe arvessevõtmise („mürgise puu vilja“ doktriin), vaid ainult konkreetne kohtupraktika. Kaebuse esitaja esitas Landgericht Stuttgartile kaebuse Stuttgarti maksuhalduri poolt tema suhtes võetud maksukontrolli meetmete peale. Kohus jättis selle kaebuse 19. jaanuaril 2001 rahuldamata. Kaebuse esitaja dokumentide konfiskeerimise õiguspärasust kinnitati Amtsgericht Stuttgarti (Stuttgarti esimese astme kohus) 23. jaanuari 2001. aasta otsusega.

Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 7 kohaselt oli kaebus seega käesoleva kohtumenetlusega hõlmatud küsimuste osas vastuvõetamatu.

Seoses kaebuse esitaja vastuväitega komisjoni keeldumisele algatada menetlus EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel tuleb märkida, et vastavalt ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil kaalutlusõigus otsustada, kas sellist menetlust algatada või mitte.

Kaebuse esitaja väite kohta, et Finanzgericht kinnitas oma 30. juuli 2002. aasta otsuses vääralt tema puhul konkreetset esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust, kuna väärtpaberite võõrandamiseks puudus majanduslik põhjus, on kohtu otsuses märgitud järgmist:(1)

„Senati [16. aprilli 2002. aasta] otsustes oli otsustav, et väärtpaberite ülekandmine välispanka toimus ilma majandusliku põhjuseta. (…) Kuna senati otsuse tegemisel oli määrava tähtsusega majandusliku põhjuse puudumine, ei ole oluline, et üle anti ainult osa tagatisrahast.“

See viitab Finanzgerichti varasematele, 16. aprilli 2002. aasta otsustele, mis mõlemad on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks leiab senat, et välisriikide puhul ei ole tavapärane, et olemasolev hoius kantakse tervikuna üle välispanka ilma ilmse majandusliku põhjuseta. Seda seetõttu, et võlgnik ja võlausaldaja jäävad samaks, muutub ainult vara haldamine. Vastupidi, sellistel asjaoludel toetab senat esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust.“

Mida tähendavad selles kontekstis „ilmselge majandusliku põhjuse puudumine” ja „majandusliku põhjuse puudumine”, ilmnes 16. aprilli 2002. aasta otsuste I jaost, mis on sõnastatud järgmiselt:

„[Finanzamt Stuttgart I] väidab põhjendusena, et maksuuurijate uurimine põhines seaduslikel uurimistoimingutel: [Kaebuse esitaja] oli andnud välisriigile üle oma hoiuse, mis koosnes fikseeritud intressimääraga väärtpaberitest. Selleks puudusid majanduslikud põhjused, sest selle hoiuse kulud olid välismaal suuremad.“

Selles kontekstis ei näidanud faktilised asjaolud, et Finanzgericht oleks kaebuse esitaja puhul tuginenud konkreetsele esialgsele maksudest kõrvalehoidumise kahtlusele, et väärtpaberite võõrandamisel puudus majanduslik põhjus, ega isegi sätestanud üldist nõuet, et piiriülestel võõrandamistel peab olema majanduslik põhjus. Pärast kõigi esitatud kohtuotsuste põhjalikku analüüsi sai selgeks, et kohus kinnitab esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust, kui asjaomane piiriülene ülekandmine on majanduslikult ebasoodne. Maksuhaldur väitis käesolevas asjas vaieldamatult, et välishoiuse kulud olid suuremad kui Saksa panga kulud. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele põhines kaebuse esitaja suhtes läbi viidud uurimine seega asjaolul, et üleandmine oli majanduslikult ebasoodne, mitte asjaolul, et puudus majanduslik põhjus.

Kaebuse esitaja väitis, et tema teostatud üleandmisel olid majanduslikud või mittemajanduslikud põhjused. Sellised võimalikud põhjused ei olnud aga esialgse kahtluse tekkimise ajal teada.

EÜ asutamislepingu artikli 58 lõikes 1 on sätestatud, et artikli 56 sätted, mis sätestavad kapitali vaba liikumise, ei piira liikmesriikide õigust võtta kõik vajalikud meetmed, et vältida siseriiklike õigusnormide rikkumist, eelkõige maksustamise valdkonnas. Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal ei viita miski sellele, et maksuhaldur või Finanzgericht oleks tuginenud üksnes väärtpaberite võõrandamise piiriülesele laadile, et tõendada esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust. Vastupidi, uurimised põhinesid asjaolul, et kaebuse esitaja üleandmine tundus sel ajal majanduslikult ebasoodne ja et kaebuse esitaja oli keeldunud esitamast täiendavaid selgitusi.

Komisjonil oli kaalutlusõigus otsustada, kas algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus või mitte. Kaebuse esitaja puhul ei põhinenud see otsus faktide võltsimisel, vaid kaebuse esitaja esitatud teabe tõlgendamisel.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

Bundesfinanzhofi 6. veebruari 2001. aasta otsusest tuleneb, et maksualane uurimine saab põhineda üksnes piisavalt põhjendatud esialgsel kahtlusel, et tegemist on maksupettusega (steuerrechtlicher Anfangsverdacht). See tähendas, et sellised maksuuurimised võisid põhineda üksnes asjaolul, et toimus vara anonüümne ülekandmine kodanikult välispanka. Bundesfinanzhofi praktika kohaselt ei ole oluline, kas üleviimine välismaale oli majanduslikult põhjendatud või kas see oli majanduslikult ebasoodne.

Vastavalt kirjale, mille Freiburg-Land saatis Stuttgarti maksuhaldurile, alustati käesoleval juhul maksukontrolli, „kuna fikseeritud intressimääraga väärtpaberite ülekandmine välisriigis asuvasse hoiusesse ei olnud majanduslikult mõttekas ja kuna ülekandmine toimus intresside mahaarvamise (Zinsabschlag) kehtestamise vahetus ajalises läheduses [Saksamaal]. [Kaebuse esitajat puudutavaid] dokumente käsitati juhuslikult leitud dokumentidena („Zufallsfunde“), kuna [läbiotsimismäärus] neid ei hõlmanud“.

Amtsgericht Freiburg jättis 4. septembril 1998 rahuldamata Freiburg-Landi maksuhalduri taotluse kinnitada nende dokumentide äravõtmist. Kohus väitis, et vastasel juhul muutuksid 22. aprillil 1998 välja antud läbiotsimismäärusele seatud piirangud sisutühjaks. Landgericht Freiburg jättis selle otsuse 4. märtsil 1999 muutmata. Nendest otsustest hoolimata edastati asjakohased dokumendid Stuttgart I maksuametile 9. augustil 1999. See kujutab endast juba kapitali vaba liikumise rikkumist.

Pärast seda, kui Landgericht Freiburg oli 26. jaanuaril 2000 tühistanud 22. aprilli 1998. aasta läbiotsimismääruse andmise otsuse, tagastati asjakohased dokumendid Volksbank Freiburgile. Sel ajal jäeti ilmselt tähelepanuta, et nende dokumentide koopiad olid Stuttgarti maksuhaldurile juba edastatud. See kujutas endast ka kaebuse esitaja kapitali vaba liikumise rikkumist.

Stuttgarti maksuhaldur esitas 14. novembril 2000 läbiotsimis- ja arestimismääruse taotluse. Esialgne kahtlus põhines asjaolul, et toimus väärtpaberite ülekandmine Šveitsi kontole.

Küsimust, kas see üleandmine oli majanduslikult ebasoodne, ei olnud dokumentide äravõtmise ajal 26. juunil 1998 üldse uuritud. See küsimus muutus asjakohaseks alles Finanzgerichti menetluses 2001. aasta lõpus ja 2002. aastal, kuna Stuttgart I maksuhaldur tugines võõrandamise majandusliku eesmärgi väidetavale puudumisele. Selle küsimuse tagasilükkamine 1998. aastasse ei olnud õiguspärane. Kaebuse esitaja ei vastanud sellele küsimusele alguses 2001/2002. aastal, sest Bundesfinanzhofi ja Saksamaa konstitutsioonikohtu praktika kohaselt ei olnud see esialgse kahtluse seisukohast asjakohane.

Majandusliku põhjuse nõudmine ülekandmiseks välismaale või selle nõudmine, et selline ülekandmine ei oleks majanduslikult ebasoodne, kujutas endast suvalist diskrimineerimist ja varjatud piirangut kapitali vabale liikumisele EÜ asutamislepingu artikli 58 lõike 3 tähenduses.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, andis Volksbank Freiburgis (Saksamaa pank) hoitavad väärtpaberid üle Šveitsi pangale. Kaebuse esitaja sõnul oli tegemist tavapärase tehinguga, mis tehti avalikult ja tema enda nimel. Volksbank Freiburgis 22. aprillil 1998 väljastatud läbiotsimismääruse alusel tehtud ebaseaduslike tehingute uurimise käigus avastas Freiburg-Land ka nimetatud üleandmist puudutavad dokumendid. Kaebuse esitaja sõnul ületas maksuhaldur seega oma volitusi, mis piirdusid anonüümselt tehtud tehingute uurimisega. Seejärel edastas Freiburg-Land teabe, mille ta oli avastanud, kaebuse esitaja suhtes pädevale Stuttgart I maksuhaldurile. Viimane algatas seejärel oma maksuuurimise kaebuse esitaja suhtes, kelle kodu ja kontor läbi otsiti. Selle uurimise tulemusena muutis Stuttgart I maksuhaldur kaebuse esitaja 1989.–1999. aasta maksukoormust ja kehtestas 2001. aasta eest tasumisele kuuluvatelt maksudelt suurema ettemakse. Nende otsustega seoses esitas kaebuse esitaja Finanzgericht Baden-Württembergile (Baden-Württembergi maksukohus) taotluse menetlus peatada. Finanzgericht jättis 16. aprilli 2002. aasta otsustega need taotlused rahuldamata. Finanzgericht jättis 30. juulil 2002 rahuldamata kaebuse esitaja taotluse esitada kaebus Bundesfinanzhofile (föderaalne kõrgeim finantskohus). septembril 2002 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni poole. 19. novembri 2002. aasta kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta ei näe põhjust, miks ta peaks sekkuma. Komisjon kinnitas seda seisukohta 13. jaanuari ja 3. veebruari 2003. aasta kirjades.

1.2 Ombudsmanile esitatud kaebuses väidab kaebuse esitaja, et Euroopa Komisjon oleks pidanud algatama rikkumismenetluse EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel. Kaebuse esitaja leiab, et Saksa maksuhaldur ja Finanzgericht rikkusid tema puhul kapitali vaba liikumist.

1.3 Kahtluste vältimiseks tuleb meenutada, et EÜ asutamislepingu artikkel 195 annab Euroopa ombudsmanile õiguse võtta vastu kaebusi haldusomavoli juhtude kohta ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu tegevus õigusemõistjana. Seega ei ole Euroopa Ombudsmanil volitusi vaadata läbi kaebusi teiste institutsioonide või asutuste, näiteks riiklike maksuhaldurite või kohtute vastu. Käesolev otsus käsitleb seega üksnes Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebust.

1.4 Komisjon juhib oma arvamuses tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja viidatud erinevate läbiotsimismääruste õiguspärasusega seotud kaebuste kohta tehti kohtuotsused. Komisjoni arvates ja vastavalt ombudsmani põhikirja (2) artikli 2 lõikele 7 on kaebus seega vastuvõetamatu selles osas, mis puudutab käesoleva kohtumenetlusega hõlmatud küsimusi.

1.5 Tuleb märkida, et ombudsmani põhikirja artikli 1 lõikest 3 ja artikli 2 lõikest 7 tuleneb, et Euroopa Ombudsman ei või seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust ja et ta peab tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks, kui kaebuse esitaja esitatud asjaolusid on kohus juba käsitlenud. Käesolev etteheide puudutab siiski komisjoni otsust jätta Saksamaa suhtes rikkumismenetlus algatamata. Kuna näib, et selle otsuse suhtes ei ole algatatud kohtumenetlust, ei ole komisjoni kahtlused vastuvõetavuse suhtes põhjendatud.

1.6 Tuleb siiski märkida, et kaebuse esitaja juhtum põhineb eeldusel, et Saksamaa maksuhalduri otsused, mis näivad olevat olnud kohtumenetluse esemeks, ja lõpuks Saksamaa kohtu otsused rikuvad ühenduse õigust. Seda asjaolu võetakse arvesse kaebuse esitaja väidete uurimisel (vt punkt 2.3 allpool).

2 Rikkumismenetluse algatamata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja vaidlustab komisjoni keeldumise algatada EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel Saksamaa vastu rikkumismenetlus. Ta leiab, et tema teostatud üleminek oli hõlmatud kapitali vaba liikumisega. Seega ei saanud see olla aluseks esialgsele maksudest kõrvalehoidumise kahtlusele (Anfangsverdacht). Kaebuse esitaja väidab, et maksuhaldur ja Finanzgericht ei võtnud arvesse ühenduse huvi kapitali takistamatu piiriülese vaba liikumise vastu. Kaebuse esitaja sõnul vaidlustas Finanzgericht väärtpaberite võõrandamise põhjendusel, et see toimus ilma igasuguse majandusliku põhjuseta. Kaebuse esitaja leiab, et selline lähenemisviis kujutab endast kapitali vaba liikumise varjatud piirangut. Lisaks väidab ta, et tegemist oli diskrimineerimisega, kuna Saksa panka ülekandmiseks ei olnud vaja majanduslikku põhjust ja arvesse ei võetud mittemajanduslikke põhjuseid. Lõpuks leiab kaebuse esitaja, et Saksamaa maksuhalduri võetud meetmed olid ebaproportsionaalsed, kuna Amtsgericht Freiburg, kes oli andnud loa läbiotsimiseks Volksbank Freiburgis, rõhutas, et uurimine peab piirduma tehingutega, mis on tehtud anonüümselt või valenimede abil. Tema arvates oli seega täielikult keelatud kasutada teavet tema üleandmise kohta, mis avastati käesoleva uurimise käigus.

2.2 Komisjon juhib oma arvamuses tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja kaebused erinevate läbiotsimismääruste õiguspärasuse kohta on allutatud kohtuotsustele. Freiburgis asuva kaebuse esitaja panga suhtes tehtud läbiotsimismäärus tühistati Landgericht Freiburgi (Freiburgi esimese astme kohus) otsusega. Komisjoni sõnul ei ole Saksa õiguses siiski ühtegi selget sätet, mis välistaks automaatselt ebaseaduslikult saadud teabe arvessevõtmise („mürgise puu vilja“ doktriin), vaid ainult konkreetne kohtupraktika. Lisaks leiab komisjon, et faktilised asjaolud ei näidanud, et Finanzgericht oleks kaebuse esitaja juhtumi puhul tuginenud konkreetsele esialgsele maksudest kõrvalehoidumise kahtlusele, et väärtpaberite võõrandamisel puudus majanduslik põhjus, või isegi sätestanud üldise nõude, et piiriülestel võõrandamistel peab olema majanduslik põhjus. Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal ei viita miski sellele, et maksuhaldur või Finanzgericht oleks tuginenud üksnes väärtpaberite võõrandamise piiriülesele laadile, et tõendada esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust. Vastupidi, uurimised põhinesid asjaolul, et kaebuse esitaja üleandmine tundus sel ajal majanduslikult ebasoodne ja et kaebuse esitaja oli keeldunud esitamast täiendavaid selgitusi.

2.3 Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Komisjonil on EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel õigus pöörduda Euroopa Kohtusse ainult juhul, kui ta leiab, et tegemist on ühenduse õiguse rikkumisega. Ombudsman leiab, et eespool nimetatud argumendid, mille komisjon esitas oma seisukoha toetuseks, et rikkumist ei ole toimunud, tunduvad olevat mõistlikud. Eelkõige leiab ombudsman, et komisjoni tõlgendus Finanzgerichti otsustele näib olevat õige. Ombudsman märgib, et oma märkustes komisjoni arvamuse kohta väidab kaebuse esitaja, et asjaomase üleandmise majandusliku eesmärgi väidetav puudumine tõstatati esimest korda Finanzgerichti menetluses 2001/2002. aastal ning et ei olnud õiguspärane tuua see küsimus tagasi 1998. aastasse, mil viidi läbi esimene uurimine. Seda argumenti esitades seab kaebuse esitaja seega kahtluse alla Finanzgerichti 16. aprilli 2002. aasta ja 30. juuli 2002. aasta otsuste põhjendatuse. Nagu on märgitud eespool punktis 1.5, ei saa ombudsman siiski seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja ei ole seega tõendanud oma väidet komisjoni keeldumise kohta algatada rikkumismenetlus.

2.4 Neil asjaoludel näib, et Euroopa Komisjon ei ole esimese väite osas haldusomavoli toime pannud.

3 Faktide võltsimine

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni 19. novembri 2002. aasta kirjas sisalduv järgmine märkus on faktidega vastuolus: „Selles kontekstis ei ole näha, et Finanzgericht oleks teie puhul põhjendanud konkreetset esialgset maksudest kõrvalehoidumise kahtlust asjaoluga, et väärtpaberite võõrandamiseks puudus majanduslik põhjus või et ta oleks välisriigis võõrandamise korral isegi kehtestanud sellise majandusliku põhjuse üldise nõude.“ Kaebuse esitaja sõnul asendas komisjon Finanzgerichti seisukoha argumendiga, mille maksuhaldur Stuttgart I oli menetluse käigus esitanud ja mida Finanzgericht ei olnud esitanud.

3.2 Komisjon on seisukohal, et tema otsus rikkumismenetlust mitte algatada ei põhinenud faktide võltsimisel.

3.3 Nagu eespool selgitatud (vt punkt 2.3), näib komisjoni tõlgendus Finanzgerichti otsustele olevat õige.

3.4 Nendel asjaoludel näib, et teise väite puhul ei ole tegemist Euroopa Komisjoni haldusomavoliga.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Komisjoni tõlge.

(2) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).