Strasbourg, 4. september 2003

Lugupeetud proua

veebruaril 2003 esitasite GAW-GmbH nimel kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses projekti nr 33428 (D/95/A/020/PIII/FPC-R) käsitlemisega Euroopa Komisjoni poolt.

17. veebruaril 2003 edastasin kaebuse komisjoni presidendile.

aprillil 2003 saatsite mulle seoses Teie kaebusega lisateavet, mille edastasin komisjonile 28. aprillil 2003.

Komisjon saatis oma arvamuse 4. juunil 2003. Edastasin selle Teile 6. juunil 2003 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 23. juunil 2003.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Esialgne kaebus

aastal sõlmiti nelja (hiljem viie) liikmesriigi ettevõtete või asutuste konsortsiumiga Leonardo da Vinci programmi (leping D/95/A/020/PIII/FPC) raames leping keeleoskust käsitleva projekti kohta („Europäische Sprachenqualifikation für Berufspraktiker im Bereich Tourismus”; projekti viitenumber 3428). Projekti eesmärk oli töötada välja ja valmistada ette turismisektoris töötavate inimeste keeleeksamid. Leping sõlmiti kaheks aastaks (1. detsembrist 1995 kuni 31. detsembrini 1997). Komisjoni lepingupartner oli asutus nimega „Reiseverkehrsakademie Düsseldorf – RVA – der GFS-GmbH“.

Seejärel koostati uus leping, mis nägi ette projekti pikendamise veidi rohkem kui aasta võrra (1. jaanuarist 1998 kuni 30. aprillini 1999; projekti viitenumber 33428). Selle lepingu sõlmisid komisjon ja Reiseverkehrsakademie Düsseldorf – RVA – der GAW-GmbH. Esimese lepingu koordinaator oli eelnevalt komisjonile teatanud, et osaühingu nimi on nüüd "heißt jetzt" GAW (2. veebruari 1998. aasta kiri)(1).

Hiljem selgus, et GFS-GmbH ja GAW-GmbH (kuigi neid haldas ja omas sama perekond) olid kaks erinevat äriühingut. GFS-GmbH on nüüdseks pankrotistunud.

Komisjon leidis, et teda oli petetud, ja nõudis 17. detsembril 2001 GAW-lt uue lepingu alusel juba välja makstud summa tagasimaksmist. GAW-GmbH juhataja esitas 2. jaanuaril 2002 vastuväite.

12. novembril 2002 teatas komisjon kaebuse esitajale, et on otsustanud tema 2. jaanuari 2002. aasta kaebuse tagasi lükata ja et kaebuse esitaja peab tagasi maksma 43 113,22 euro suuruse summa. Komisjon märkis, et tema arvates ei ole projekti nr 33428 kohta sõlmitud õiguslikult siduvat lepingut, kuna hiljem selgus, et GAW-GmbH ei ole identne GFS-GmbH-ga, vaid on eraldiseisev äriühing. 29. novembri 2002. aasta kirjas esitas kaebuse esitaja selle otsuse peale kaebuse ja palus komisjonil maksta 16 200 eurot, mis tema arvates oli lepingu nr 33428 alusel veel tasumata. See kaebus jäeti 23. jaanuaril 2003 rahuldamata ja 27. jaanuaril 2003 tuletas komisjon kaebuse esitajale meelde, et ta ei ole asjaomast summat veel tagasi maksnud.

Kaebuse esitaja teatas komisjonile kahes 3. veebruari kirjas ja ühes teises 6. veebruari 2003. aasta kirjas, et ta ei nõustu komisjoni seisukohaga. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et kolmanda aasta leping oli ühemõtteliselt sõlmitud ettevõtjaga GAW-GmbH ning et komisjon ei olnud sellele muudatusele õigeaegselt vastu vaielnud. Ta lisas, et komisjoni teavitamata jätmine (mille kaebuse esitaja vaidlustas) oleks igal juhul olnud endise GFS-GmbH süü. Lisaks teatas kaebuse esitaja komisjonile, et tal ei ole rahalisi vahendeid ja et ta peab algatama pankrotimenetluse, kui komisjon nõuab, et ta maksaks asjaomase summa tagasi.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjon eksis, kui nõudis kõnealuse summa tagasi väidetava arusaamatuse tõttu seoses lepingupartneri vahetusega. Kaebuse esitaja sõnul ei seadnud see vääritimõistmine kahtluse alla ühenduse vahendite nõuetekohast kasutamist ja seetõttu ei tohiks selle suhtes kohaldada maksimaalset karistust, st tema partneritele juba üle kantud summade tagasimaksmist koos intressiga, mis oleks teda pankrotti viinud. Kaebuse esitaja rõhutas, et käesolev vaidlus ei puuduta mitte ainult teda ennast, vaid ka tema partnereid, ning et tegemist on mitme aasta taguse küsimusega.

Kaebuse esitaja arvates oleksid asjaomased ühenduse vahendid igal juhul kadunud, kui GFS oleks lepingut jätkanud, arvestades, et viimane oli pankrotistunud. Kaebuse esitaja sõnul hoidis asjaolu, et uus GAW-GmbH oli projekti kolmandal aastal ellu viinud, seega kokku ühenduse vahendeid. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et projekt on andnud positiivseid tulemusi. Seetõttu väitis ta, et komisjon peaks maksma summa, mis (kaebuse esitaja sõnul) oli uue lepingu alusel veel tasumata. Kaebuse esitaja palus ombudsmanilt kiiret abi ja tegi ettepaneku, et ombudsman hoolitseks selle eest, et sissenõudekorraldus peatataks.

Kaebuse esitaja täiendav kiri

aprillil 2003 edastas kaebuse esitaja ombudsmanile 26. märtsi 2003. aasta kirja, mille ta oli saanud komisjoni pädevalt liikmelt, ja koopiad kahest kirjast, mille ta oli saatnud komisjonile 8. aprillil 2003. Viimastes kirjades ja ombudsmanile saadetud kirjas mainis kaebuse esitaja muu hulgas, et projekti 99/01 lõplik raamatupidamisaruanne on endiselt puudu.

Nõue

Kaebus edastati kiiresti komisjonile märkuste esitamiseks. Ombudsman juhtis komisjoni tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja pidas küsimust kiireloomuliseks. Samal ajal teavitati kaebuse esitajat siiski sellest, et ombudsmanil ei ole õigust komisjoni otsuseid peatada.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon kaebuse kohta järgmised märkused:

Kahtlused seoses projekti rahalise haldamisega kaebuse esitaja poolt tekkisid esimese lepingu kohta 1998. aasta veebruaris esitatud lõpparuande hindamisel. Komisjon on mitu korda küsinud teavet ja täiendavaid tõendeid. Kaebuse esitaja esitatud dokumendid ei võimaldanud komisjonil siiski rahastamiskõlblikke kulusid õigesti analüüsida. Seetõttu palus komisjon Deloitte & Touche’il viia 26. ja 27. novembril 2000 läbi välisaudit.

Auditi käigus sai komisjon teada, et tema lepingupartner (GFS) oli vahepeal pankrotti läinud ja "taasloodud" teise nime all (GAW), muutes seega staatust, jätkates samal ajal vaikimisi lepingut. Audit näitas ka piisavate finantskontode peaaegu täielikku puudumist. Muu hulgas oli enamik arveid ja tõendavaid dokumente koostatud käsitsi või neid ei olnud üldse olemas ning personalikulude tõendamiseks puudusid tööajatabelid. Seetõttu järeldasid audiitorid, et kõik kulud olid rahastamiskõlbmatud.

juuli 2001. aasta kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta nõuab esimese lepingu alusel juba makstud 116 299 euro (96 107 eurot pluss intress) tagasimaksmist ja teise lepingu alusel tehtud 43 113,22 euro suuruse ettemakse (37 800 eurot pluss intress) tagasimaksmist. Esimene sissenõudekorraldus saadeti kaebuse esitajale 21. veebruaril 2002 ja teine 17. detsembril 2001.

Kaebuse esitaja tagastas esimese sissenõudekorralduse komisjonile 7. märtsil 2002. Kaebuse esitaja (GAW) väitis, et ta ei olnud adressaat ja et ta ei esindanud GFSi, kellega oli sõlmitud esialgne leping. Kaebuse esitaja vaidlustas ka teise sissenõudekorralduse.

aasta mais konsulteeris komisjon oma õigustalitusega, kes oli järeldanud, et teine leping on tühine, kuna selles on tehtud oluline viga seoses lepingupartneri isikuga. Õigustalitus oli soovitanud mitte võtta õiguslikke meetmeid esimese lepingu alusel makstud summade tagasinõudmiseks.

Komisjon sai 18. oktoobril 2002 kätte projekti koordinaatori, et leida „sõbralik lahendus”. Kahtlused töövõtja tõsiduse suhtes jätkusid siiski ka pärast seda koosolekut.

Seetõttu otsustas komisjon jätkata teise lepingu alusel tehtud ettemakse tagasinõudmist, muutes selle nõude õiguslikku alust, milleks oli nüüd lepingu tühisus. Uus 43 113,22 euro suurune sissenõudekorraldus saadeti kaebuse esitajale 27. jaanuaril 2003.

Küsimusega tegeles ka Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF). OLAF teatas 11. veebruari 2003. aasta teatega komisjonile, et on algatanud kaebuse esitaja suhtes välisjuurdluse.

Seoses kaebuse esitaja esitatud väidetega leidis komisjon, et tegemist ei olnud lihtsalt vääritimõistmisega. Komisjoni talitusi teavitati üksnes tema lepingupartneri nime muutumisest ja rõhutati, et lepingupartneri organisatsiooni ei ole muudetud (vt 2. veebruari 1998. aasta kiri). Komisjoni teavitati ka sellest, et äriühingu uus esindaja oli J. F., kes asendas M. F-i. Mõni kuu hiljem, 20. augustil 1998 kuulutati välja GFS-GmbH pankrot (ilma et komisjoni oleks sellest teavitatud). See näitas, et oli kaks erinevat üksust ja et F. perekond pidi sellest asjaolust teadlik olema. Väide, et kaebuse esitaja oli "säästnud" ühenduse vahendeid, ei olnud veenev. Kui komisjoni oleks pankrotist teavitatud, ei oleks pärast seda kuupäeva edasisi makseid tehtud.

Kaebuse esitaja esitatud tõendid ei võimaldanud komisjonil projektiga seotud kulusid kindlaks teha. See muutis kõik kulud rahastamiskõlbmatuks.

Kokkuvõttes leidis komisjon, et isegi väikesel organisatsioonil oli võimalik omada finantskontosid, hoida toimikuid koos vajalike tõendavate dokumentidega ja tegeleda pangatehingutega. Lisaks tekitas suur hulk käsitsi kirjutatud tõendavaid dokumente ja segadus seoses koordinaatori (F.), projekti elluviija (ettevõtja, mida juhtis kõigepealt pr M.F. – abikaasa – ja seejärel pärast pr J.F. – tütre pankrotti) ja partnerite vaheliste seostega ning nende vastavate rollidega põhimõttelisi kahtlusi selle projekti elluviimise tõsiduses.

Seetõttu leidsid komisjoni talitused, et deklareeritud kulud ei olnud rahastamiskõlblikud, kuigi projektil näisid olevat teatavad tulemused.

Kaebuse esitaja 8. aprilli 2003. aasta täiendava kirja kohta ombudsmanile tegi komisjon järgmised märkused:

Kaebuse esitaja maksetaotlus „1999. aasta projekti” eest (eeldatav summa 43 387,50 eurot), mis oli esitatud 20. juulil 2001 ja mis oli sellest ajast alates läbi vaadatud, oli lõpetamisel. Sellisel juhul võib osa kuludest lugeda abikõlblikeks. See summa oli siiski väiksem kui 101 237,50 euro suurune ettemakse. Tagasinõutav täpne summa ei olnud veel teada, kuid suure tõenäosusega oleks see ligikaudu 6 401,17 eurot. Lähipäevil saadetakse menetluse lõpetamise kiri, milles teavitatakse kaebuse esitajat menetluse lõpetamisest.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja leidis, et komisjon esitas mõned juhtumi asjaolud valesti. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et enamik sellest, mida komisjon oli oma arvamuse faktilises osas kirjutanud, ei puudutanud mitte teda ennast, vaid endist GFS-GmbHd. Ta rõhutas, et GFS-GmbH ja tema ise on kaks eraldiseisvat juriidilist isikut.

Kaebuse esitaja palus ombudsmanil tagada, et OLAFi osalemine lõpetataks ja et uuritaks kõiki tema (kaebuse esitaja) tõendavaid dokumente, mis olid tema maksukonsultandi käes.

Kaebuse esitaja sõnul anti tema tööle Euroopa keelepitser.

Kaebuse esitaja palus ombudsmanil kasutada oma mõjuvõimu, et aidata kaasa sissenõudekorralduse peatamisele ning 1998/99. ja 1999/2001. aasta tasumata summade maksmisele. Ta lisas, et täiendavad märkused esitatakse niipea, kui on saadud komisjoni aruanne 1999/2001 kohta.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Algne kaebus puudutas Euroopa Komisjoni ja Saksa äriühingu GAW-GmbH (edaspidi "kaebuse esitaja") vahel sõlmitud lepingut. Leping oli sõlmitud projekti nr 33428 kohta ajavahemikuks 1. jaanuarist 1998 kuni 30. aprillini 1999. See oli järg varasemale lepingule, mis oli sõlmitud komisjoni ja GFS-GmbH vahel projekti nr 3428 kohta ajavahemikuks 1. detsembrist 1995 kuni 31. detsembrini 1997.

1.2 Kaebuse esitaja mainis oma 8. aprilli 2003. aasta kirjas esimest korda projekti 99/01. Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja maksetaotlust 1999. aasta projekti raames käsitletakse peagi. Näib, et need viited on seotud veel ühe lepinguga, mis näib olevat sõlmitud komisjoni ja kaebuse esitaja vahel 1999. aastal. Arvestades, et kaebuse esitaja ei ole selle lepingu sisu kohta üksikasju esitanud ja et komisjoni otsus kaebuse esitaja selle lepingu kohase maksenõude kohta näib olevat peatselt tehtav, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja võimalikke kaebusi seoses selle lepinguga ei oleks asjakohane käsitleda käesoleva uurimise raames.

1.3 Komisjon märkis oma arvamuses, et Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole on pöördutud. OLAF teatas 11. veebruari 2003. aasta teatega komisjonile, et on algatanud kaebuse esitaja suhtes välisjuurdluse. Oma tähelepanekutes komisjoni arvamuse kohta palus kaebuse esitaja ombudsmanil hoolitseda selle eest, et OLAFi osalemine lõpetataks. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja on seega esitanud veel ühe nõude. Arvestades, et on raske ette kujutada, kuidas komisjon saaks OLAFilt tagasi võtta küsimuse, mille ta on sellele organile esitanud ja mille suhtes OLAF on juba uurimise algatanud, tuleks seda nõuet tõenäoliselt mõista nii, et sellega palutakse OLAFil oma uurimine lõpetada. Siiski ei ole tõendeid, mis viitaksid sellele, et kaebuse esitaja oleks OLAFi suhtes varem administratiivseid meetmeid võtnud. Seetõttu leiab ombudsman, et ta ei saa seda väidet käesolevas uurimises käsitleda.

1.4 Käesolevas otsuses käsitletakse seega ainult kaebuse esitaja algset väidet projekti nr 33428 raames väljastatud sissenõudekorralduse kohta. Sellega seoses palus kaebuse esitaja ombudsmanilt kiiret abi ja tegi ettepaneku, et ombudsman peaks hoolitsema selle eest, et sissenõudekorraldus peatataks. Tuleb märkida, et ombudsmanil ei ole õigust komisjoni otsuseid peatada. Sellele asjaolule juhiti kaebuse esitaja tähelepanu kirjas, milles teda teavitati ombudsmani uurimise algatamisest.

2 Väidetavalt ebaõige sissenõudekorraldus

2.1 17. detsembril 2001 saatis komisjon kaebuse esitajale korralduse nõuda tagasi teise lepingu alusel tehtud 43 113,22 euro suurune ettemakse (37 800 eurot koos intressidega). Kaebuse esitaja 2. jaanuari 2002. aasta kaebuse selle otsuse peale lükkas komisjon 12. novembril 2002 tagasi. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjoni otsus oli vale ja et komisjon peaks lisaks maksma 16 200 eurot, mis tema arvates oli asjaomase lepingu alusel veel tasumata.

2.2 Komisjon märkis, et esimene leping sõlmiti GFS-GmbH-ga. Komisjoni sõnul teavitati tema talitusi üksnes tema lepingupartneri nime muutumisest ja rõhutati, et lepingupartneri organisatsiooni ei ole muudetud (vt 2. veebruari 1998. aasta kiri). Komisjon rõhutas, et alles esimese lepingu auditeerimise käigus sai ta teada, et tema lepingupartner (GFS) oli vahepeal pankrotti läinud ja "taasloodud" teise nime all (GAW), muutes seega staatust, jätkates samal ajal vaikimisi lepingut. Komisjoni sõnul olid GFS-GmbH ja kaebuse esitaja kaks erinevat üksust. Komisjon leidis seega, et teine leping on tühine, kuna selles on tehtud oluline viga seoses lepingupartneri isikuga. Lisaks väitis ta, et kaebuse esitaja esitatud tõendid ei võimaldanud tal projektiga seotud kulusid kindlaks teha ning et seetõttu olid kõik kulud rahastamiskõlbmatud.

2.3 Käesolev etteheide puudutab komisjoni ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid väiteid ja nõudeid.

2.4 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtumite kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele (2). Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

2.5 Ombudsman leiab siiski, et läbivaatamise ulatus, mida ta saab sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

2.6 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

2.7 Käesoleval juhul on komisjon esitanud sidusa ja mõistliku ülevaate põhjustest, miks ta leiab, et asjaomane leping on tühine, põhjendades seega oma otsust keelduda kaebuse esitajale täiendavate summade maksmisest ja juba makstud summa tagasinõudmisest. Sellega seoses tuleb märkida, et kaebuse esitaja ise tunnistab, et GFS-GmbH ja tema ise on kaks eraldiseisvat juriidilist isikut. Seetõttu ei ole ombudsmanil vaja kaaluda komisjoni täiendavat väidet, et kaebuse esitaja esitatud tõendid ei võimaldanud tal projektiga seotud kulusid kindlaks teha ja et kõik kulud olid seetõttu rahastamiskõlbmatud.

2.8 Sellises olukorras näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Vt ka ombudsmani 20. juuni 2002. aasta otsus kaebuse 1453/2001/GG kohta (kättesaadav ombudsmani veebisaidil http://www.ombudsman.europa.eu), mis käsitles samu lepinguid.

(2) Vt 1997. aasta aruanne, lk 22 jj.