Lugupeetud pr M.

juunil 2002 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses Euroopa Komisjoni keeldumisega anda rahalist abi Landkreis Mainz-Bingeni esitatud sõpruslinnade projektile.

8. juulil 2002 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 16. septembril 2002. Edastasin selle Teile 20. septembril 2002 koos palvega esitada oma märkused 31. oktoobriks 2002. Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Oma konkursikutses DG EAC nr 63/01 - Toetus sõpruslinnade edendamise meetmetele - 2002 (1), pakkus Euroopa Komisjon rahalist abi "A. vahetusteks sõpruslinnade ja -omavalitsuste kodanike vahel" ja "B. konverentsideks sõpruslinnade korraldust käsitlevatel Euroopa teemadel ning koolitus- ja teabeseminarideks sõpruslinnade ametnikele". Konkursikutse A-kategooriasse kuuluvate projektide taotlused pidi esitama „kohaliku omavalitsuse haldusasutus või võõrustava omavalitsuse mestimiskomisjoni esimees”. B-kategooriasse kuuluvate projektide taotlused tuli esitada „kohalikul omavalitsusel või kohalike omavalitsuste liidul või ühendusel”.

Landkreis Mainz-Bingen (Mainz-Bingeni maakond, Saksamaa) taotles 2002. aasta märtsis toetust sõpruslinnade projektile, mis hõlmas tema partnereid Itaalias ja Poolas. Komisjon lükkas selle taotluse tagasi põhjendusel, et Landkreis ei ole omavalitsusüksus, vaid kohalike omavalitsuste ühendus.

Kaebuse esitaja, Euroopa Parlamendi Saksamaa liige, oli seisukohal, et komisjon oli taotluse tagasilükkamisel käitunud valesti, kuna Landkreis ei olnud kohalik omavalitsus.

Ta väitis, et mõiste „kohalik omavalitsus“ tuleks määratleda kooskõlas siseriikliku õigusega. Saksa õiguse kohaselt täitis omavalitsusüksus põhimõtteliselt samu ülesandeid kui omavalitsusüksus ja seetõttu tuleks teda käsitada kohaliku omavalitsuse üksusena kõnealuse konkursikutse tähenduses. Asjaolu, et omavalitsusüksus võis seega taotleda rahalist abi nii A-kategooria (kohaliku omavalitsusena) kui ka B-kategooria (kohalike omavalitsuste ühendusena) raames, ei takistanud seda tõlgendust.

Kaebuse esitaja lisas, et komisjoni lähenemisviis mõjutab tõenäoliselt paljusid Saksamaa Landkreisisid. Tema arvates takistas see lähenemisviis teabevahetust ja eelarvamuste kõrvaldamist eri liikmesriikide või taotlejariikide kodanike vahel.

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud tema pöördumine komisjoni poole edukas. Ta mainis, et komisjoni vastutava üksuse juhataja teatas talle telefoni teel, et komisjon on tahtlikult jätnud sellised asutused nagu Landkreis välja taotlejate hulgast, kellel on õigus esitada taotlus A-kategooria projektide jaoks.

Neil asjaoludel pöördus kaebuse esitaja abi saamiseks ombudsmani poole.

Nõue

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Landkreis Mainz-Bingeni taotlus puudutas Landkreisi ja Itaalia Verona provintsi vahelist sõpruskohtumist. Poolas asuvast hageja partnerist Nysa (Neisse) ringkonnast oli kutsutud ainult kolm esindajat, Veronast aga 100 osalejat. Seega, nagu kaebuse esitaja märkis, ei olnud tegemist teabevahetusega Poola ringkonnaga, vaid teabevahetusega Veronaga, kus osales kolm Poola esindajat. Lisaks ei olnud lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks mestimiskokkuleppe olemasolu ei Itaalia ega Poola partneriga.

Asjaomase projektikonkursi eesmärk oli edendada üritusi ja meetmeid, mis aitasid lähendada rahvaid ja suurendada Euroopa teadlikkust. See jagunes kaheks osaks, mis erinesid selgelt nii projekti liigi kui ka sihtrühma poolest.

A-kategooria puudutas sõpruslinnade ja -valdade kodanike kohtumisi. Taotlused pidi esitama kohalik omavalitsus või mestimiskomisjoni esimees. Erinevalt A-kategooriast olid B-kategooria sihtrühmaks kohalike omavalitsuste liidud ja liidud või kohalike omavalitsuste liidud. B-kategooria eesmärk oli luua võrgustikke, nt kohalike omavalitsuste liitude vahel.

Landkreis Mainz-Bingeni taotlus oli esitatud A-kategoorias, kuid kaebaja ei kuulunud selles nimetatud sihtrühma. Lisaks oli kaasatud kohtumine Itaalia provintsiga (Verona). Itaalia provintsid ei kuulunud aga ka A-kategooria sihtrühma. Kolmas osaleja oli Poola Nysa maapiirkond, kus oli ainult kolm osalejat. Sellest ei piisanud, sest A-kategooria abikõlblikkuse kriteeriumide kohaselt pidi osalema vähemalt 10 inimest külalisomavalitsuse kohta. Seetõttu ei oleks pidanud Poola ringkonna esindajate kohalolekut taotlusesse lisama.

Kolme partneri identiteet näitas, et kõnealune projekt läks kohalikust tasandist kaugemale. Seda asjaolu kinnitas asjaolu, et taotluses kirjeldati kohtumise eesmärki kui "kolme kohaliku omavalitsuse liitude kolmepoolse partnerluse alustala".

Järelikult tuli taotlus tagasi lükata mitte ainult sihtrühmaga seotud põhjustel, vaid ka vormilistel põhjustel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sõpruslinnade programmi jagamisel kaheks osaks oli selge eesmärk: ühelt poolt oli eesmärk edendada kodanike kohtumisi nende igapäevaelus (A-kategooria), samas kui lisaks sellele toetas komisjon teabevahetust, mis hõlmas kohaliku tasandi ekspertide osalemist (B-kategooria). Seega olid A-kategooria koosolekud kodanike jaoks mõeldud meetmed ning piirdusid seega linnade ja omavalitsustega. Komisjon ei vaidlustanud asjaolu, et ringkondadel oli Saksamaa põhiseaduse kohaselt samaväärne õiguslik seisund, kuid see ei olnud selles kontekstis asjakohane.

Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Otsus

1.1 2002. aasta märtsis taotles Landkreis Mainz-Bingen (Mainz-Bingeni maapiirkond, Saksamaa) toetust sõpruslinnade projektile, mis hõlmab tema partnereid Itaalias ja Poolas ning kuulub Euroopa Komisjoni hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraadi konkursikutse nr 63/01 - sõpruslinnade edendamise meetmete toetamine - 2002 (2) A-kategooriasse ("vahetus sõpruslinnade ja -omavalitsuste kodanike vahel"). A-kategooriasse kuuluvate projektide taotlused pidi esitama „kohaliku omavalitsuse haldusasutus või võõrustava omavalitsuse mestimiskomitee esimees”. Komisjon lükkas taotluse tagasi põhjendusega, et Landkreis ei ole omavalitsusüksus, vaid kohalike omavalitsuste ühendus. Kaebuse esitaja leiab, et see ei olnud õige. Ta väidab, et Saksa õiguse kohaselt täidab omavalitsusüksus põhimõtteliselt samu ülesandeid kui omavalitsusüksus ning seetõttu tuleks seda pidada omavalitsusüksuseks asjaomase konkursikutse tähenduses.

1.2 Komisjon juhib tähelepanu sellele, et konkursikutse oli jagatud kahte ossa, mis erinesid selgelt nii projekti liigi kui ka sihtrühma poolest. A-kategooria puudutas sõpruslinnade ja -valdade kodanike kohtumisi. Taotlused pidi esitama kohalik omavalitsus või mestimiskomisjoni esimees. Erinevalt A-kategooriast olid B-kategooria sihtrühmaks (mestimisvõimalusi käsitlevad Euroopa teemalised konverentsid ning sõpruslinnade ametnike koolitus- ja teabeseminarid) kohalike omavalitsuste liidud ja liidud või kohalike omavalitsuste liidud. B-kategooria eesmärk oli luua võrgustikke, nt kohalike omavalitsuste liitude vahel. Sõpruslinnade programmi jagamisel kaheks osaks oli selge eesmärk: ühelt poolt oli eesmärk edendada kodanike kohtumisi nende igapäevaelus (A-kategooria), samas kui lisaks sellele toetas komisjon teabevahetust, mis hõlmas kohaliku tasandi ekspertide osalemist (B-kategooria). Seega olid A-kategooria koosolekud kodanike jaoks mõeldud meetmed ning piirdusid seega linnade ja omavalitsustega. Komisjon ei vaidlustanud asjaolu, et ringkondadel oli Saksamaa põhiseaduse kohaselt samaväärne õiguslik seisund, kuid see ei olnud selles kontekstis asjakohane.

1.3 Ombudsman leiab, et komisjoni esitatud selgitused A- ja B-kategooria eristamise kohta näivad olevat mõistlikud ja kooskõlas asjaomase konkursikutse sõnastusega. Komisjon võis seega asuda seisukohale, et Landkreisi taotlus tuleb tagasi lükata. Ombudsman on seisukohal, et komisjon võiks tulevastes konkursikutsetes laiendada võimalust taotleda rahalist abi kodanike kohtumisteks mestimise raames teistele isikutele või asutustele. Kuna ombudsmanil ei ole õiguslikku kohustust seda teha, ei saa ta siiski pidada komisjoni lähenemisviisi käesolevas asjas vääraks.

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

Jacob SÖDERMAN

(1) EÜT 2001, C 283, lk 8.

(2) EÜT 2001, C 283, lk 8.