Lugupeetud hr B

detsembril 2001 esitasite kaebuse Euroopa Kohtu vastu seoses ümberasumistoetuse taotluse menetlemisega Euroopa Kohtus.

31. detsembril 2001 edastasin kaebuse märkuste esitamiseks Euroopa Kohtule.

Kohus saatis oma arvamuse Teie kaebuse kohta 3. aprillil 2002 ja ma edastasin selle Teile 8. aprillil 2002 koos palvega esitada Teie soovi korral oma märkused. aprillil 2002 saatsite te mulle oma märkused kontrollikoja arvamuse kohta.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, töötas Euroopa Kohtus aastatel 1977–2000. Euroopa Kohtust pensionile jäädes küsis ta (Euroopa Kohtu personaliosakonnale 12. aprillil 2000 saadetud kirjas), kas talle võib maksta personalieeskirjade VII lisa artikli 6 alusel ümberasumistoetust.

Vastavalt VII lisa artikli 6 lõikele 1 on ametnikul, kes vastab VII lisa artikli 5 lõike 1 nõuetele (st vastab kodumaalt lahkumise toetuse saamise tingimustele), teenistuse lõppemisel õigus saada ümberasumistoetust, mis võrdub kahe kuu põhipalgaga ametniku puhul, kellel on õigus majapidamistoetusele, või ühe kuu põhipalgaga muudel juhtudel, tingimusel et ta on teenistuses olnud neli aastat ega saa samalaadset toetust oma uuel töökohal. VII lisa artikli 6 lõikes 4 on sätestatud, et ümberasumistoetust makstakse üksnes juhul, kui ametnik on ümber asunud „kohta, mis asub vähemalt 70 km kaugusel kohast, kus ametnik töötas”.

Kaebuse esitaja väidab, et ta elas varem Schengeni alal (Luksemburg) ja et kui ta kohtus pensionile jäi, kolis ta üle piiri Perlisse Saksamaal (Schengenist Moselle'i teisele poole).

Tuginedes Saksamaa raudteede väljastatud sertifikaadile, leiab kaebuse esitaja, et Perli ja Luksemburgi vaheline vahemaa (Saksamaal Karthausi kaudu) on 86 km, mitte 57 km, nagu kohus näis eeldavat.

Kaebuse esitaja 12. aprilli 2000. aasta kirjale ei vastatud. Seejärel esitas ta 18. veebruaril 2001 ametliku taotluse. Kuna vastust ei saadud, esitas kaebuse esitaja 19. juulil 2001 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel asutusesisese kaebuse tema kandidatuuri vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse peale. Artikli 90 lõikes 2 osutatud nelja kuu jooksul vastust ei antud.

Neil asjaoludel pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Oma kaebuses heidab ta Esimese Astme Kohtule ette, et ta 1) ei reageerinud tema 12. aprilli 2000. aasta ja 18. veebruari 2001. aasta kirjadele ning tema artikli 90 alusel esitatud kaebusele ja 2) jättis maksmata talle määratud ümberasumistoetuse. Kaebuse esitaja märgib ka, et endine Euroopa Kohtu kohtunik M. Pescatore sai ümberasumistoetust, kuigi ta elas endiselt samas Luksemburgi majas.

Nõue

Kontrollikoja arvamus

Kontrollikoda esitas oma arvamuses järgmised märkused:

Sisseseadmistoetuse ja ümberasumistoetuse eesmärk olid sarnased. Mõlema eesmärk oli võimaldada ametnikul kanda uude keskkonda integreerumisega seotud kulud (1). Ümberasumistoetuse maksmise tingimuseks oli elukoha muutus, st ametniku alalise elukoha tegelik üleviimine uude kohta, mis on märgitud kui ümberasumiskoht (2). Alalise elukoha mõistet tuleb tõlgendada nii, et see tähendab kohta, kus on asjaomase isiku alaline või peamine huvide kese ja kus ta kavatseb seda säilitada (3). Lõpuks tuleb meenutada, et eelkõige avalike vahendite nõuetekohaseks kasutamiseks tuleb ühenduse õigusnorme, mis annavad õiguse rahalistele hüvitistele, tõlgendada kitsalt (4). Igal juhul tuli kontrollida, kas toetuse andmise sotsiaalne eesmärk oli täidetud (5).

Käesoleval juhul ei tulnud ümberasumistoetust ilmselgelt maksta kolmel põhjusel.

Esiteks ei puudutanud väidetav ümberasustamine uut ümbrust. Esimese Astme Kohtu ja kaebuse esitaja vahelises vaidluses käsitleti sisseseadmistoetust juba samamoodi. Asjassepuutuval ajal oli kontrollikoja administratsioon seisukohal, et 2 km pikkust liikumist Perlist Schengeni alale ei saa pidada rajatiseks uues ümbruskonnas. Kaebuse esitaja taotlus sisseseadmistoetuse saamiseks personalieeskirjade VII lisa artikli 5 tähenduses lükati seega tagasi. Taotluse läbivaatamise käigus toimus kaebuse esitaja ja Euroopa Kohtu vahel ulatuslik kirjavahetus, mida korrati Euroopa Kohtu poolt selles küsimuses tehtud otsuses (6). Seega ei saa ka tagasipöördumist Perli pidada ümberasustamiseks.

Teiseks, isegi kui eeldada, et Perlis toimus ümberasustamine, nagu väidab kaebuse esitaja, asus see linn Luksemburgist vähem kaugel kui asjaomases sättes ette nähtud 70 km. Selles kontekstis tugines Üldkohus dokumentidele, mis näisid näitavat, et Luksemburgi ja Perli vaheline maanteed mööda läbiv vahemaa oli 32–34 km. 86 km pikkune vahemaa, millele kaebuse esitaja tugines, oli rongiga reisimise vahemaa. VII lisa artikli 6 lõikes 4 ei viidatud siiski raudteed mööda läbivale vahemaale. See vahemaa ei olnud nimetatud sätte kohaldamisel oluline. Tegelikult tuli seda sätet tõlgendada, võttes arvesse selle eespool kirjeldatud eesmärki. Seega ei olnud mingit põhjust seda vahemaad kindlaks määrata, võttes arvesse raudteevõrgu paigutusest tulenevat ümbersõitu.

Kolmandaks olid olemas faktilised asjaolud, mis viitasid sellele, et ümberasustamist ei toimunud. Kaebuse esitaja piirdus tõendi esitamisega selle kohta, et ta on kantud Perli registrisse. Ta ei olnud aga tõendanud, et ta oli viinud oma alalise elukoha Schengenist üle Perli. Aastatel 1989–1994 oli kaebuse esitaja taotlenud ja saanud kohtult loa tegutseda Perli linnavolikogu liikmena. See näitas, et kaebuse esitaja oli säilitanud oma huvide keskme selles linnas.

Seoses kaebuse esitaja kirjadele ja tema artikli 90 kohasele kaebusele väidetavalt vastamata jätmisega pidi kaebuse esitaja olema teadlik asjaolust, et tema ümberasumistoetuse taotlus oli kuritarvituslik. Kuigi administratsiooni vastus ei oleks saanud lisada ühtegi kasulikku uut teabeelementi, oleks olnud eelistatav, kui asjaomane talitus oleks vastanud kaebuse esitajale haldusliku viisakuse huvides. Artikli 90 alusel esitatud kaebuse osas ei saanud kaebuse esitaja kritiseerida asjaolu, et teda ei teavitatud administratsiooni seisukohast seoses tema kaebusega, kuna artikli 90 lõikes 2 oli täpsustatud, et vastuse puudumine loetakse vaikimisi tehtud otsuseks kaebus tagasi lükata.

Ombudsman oli oma aastaaruannetes asunud seisukohale, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduva eeskirja või põhimõtte kohaselt. Euroopa Kohus leidis, et eeltoodut arvestades ei ole käesoleval juhul tegemist haldusomavoliga.

Lisaks anti kohtu talitustele juhised, et tulevikus tuleks kirjadele vastata ka siis, kui hagiavaldus on ilmselgelt kuritarvituslik ja kui vastuses ei ole võimalik lisada selgitusi ega uusi asjaolusid.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta märkis, et Euroopa Kohus ei ole hr Pescatore juhtumit kommenteerinud. Kaebuse esitaja oli ka seisukohal, et raudteed pidi läbitav vahemaa on asjakohane (vt VII lisa artikli 8 lõige 1).

Otsus

1 Ümberasumistoetuse määramata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja, kes on Euroopa Kohtu endine ametnik, väidab, et kohus ei maksnud talle ümberasumistoetust, mida talle maksti siis, kui ta lahkus kohtu teenistusest ja kolis Schengenist Luksemburgist Saksamaal asuvasse Perli.

1.2 Euroopa Kohus on seisukohal, et sellist toetust ei olnud vaja maksta, sest 1) kaebuse esitaja ei olnud ümber asunud uude ümbruskonda, 2) isegi kui eeldada, et Perlis toimus ümberasustamine, nagu kaebuse esitaja väitis, asus see linn Luksemburgist vähem kui 70 km kaugusel, mis oli asjaomases sättes ette nähtud, ja 3) oli faktilisi asjaolusid, mis viitasid ümberasustamise puudumisele.

1.3 Vastavalt VII lisa artikli 6 lõikele 1 on ametnikul, kes vastab VII lisa artikli 5 lõike 1 nõuetele (st vastab kodumaalt lahkumise toetuse saamise tingimustele), teenistuse lõppemisel õigus saada ümberasumistoetust, mis võrdub kahe kuu põhipalgaga ametniku puhul, kellel on õigus majapidamistoetusele, või ühe kuu põhipalgaga muudel juhtudel, tingimusel et ta on teenistuses olnud neli aastat ega saa samalaadset toetust oma uuel töökohal. VII lisa artikli 6 lõikes 4 on sätestatud, et ümberasumistoetust makstakse üksnes juhul, kui ametnik on ümber asunud „kohta, mis asub vähemalt 70 km kaugusel kohast, kus ametnik töötas”.

1.4 Ombudsman märgib, et Luksemburgi ja Perli (Saksamaal Karthausi kaudu) vaheline vahemaa raudteed mööda näib olevat 86 km. Lisaks märgib ta, et kaebuse esitaja ei vaidlusta kohtu seisukohta, et vahemaa maanteed mööda on ainult 32–34 km.

1.5 Euroopa Kohus väidab, et eelkõige riiklike vahendite nõuetekohaseks kasutamiseks tuleb ühenduse õigusnorme, mis annavad õiguse rahalistele hüvedele, tõlgendada kitsalt (7). Selle põhjal on ta seisukohal, et arvessevõetav vahemaa peaks olema (lühem) maanteed mööda läbiv vahemaa ning et arvestades ümberasumistoetuse eesmärki, ei olnud mingit põhjust seda vahemaad kindlaks määrata, võttes arvesse raudteevõrgu ülesehitusest tulenevat ümbersõitu.

1.6 Ombudsman peab sellist lähenemisviisi mõistlikuks. Kaebuse esitaja väide, et VII lisa teises sättes (artikli 8 lõige 1) viidatakse raudteed mööda läbivale vahemaale, ei näi olevat selles kontekstis otsustav. Vastupidi, asjaolu, et artiklis 6 ei viidata raudteed mööda läbivale vahemaale, annab täiendava kaalu kohtu seisukohale, et seda sätet saab ja tuleks tõlgendada kitsalt ning arvestades ümberasumistoetuse eesmärki.

1.7 Neil asjaoludel ja ilma et oleks vaja uurida muid Euroopa Kohtu esitatud argumente, ei ilmne haldusomavoli seoses Euroopa Kohtu keeldumisega anda ümberasumistoetust.

2 Kirjadele vastamata jätmine ja artikli 90 kohane kaebus

2.1 Kaebuse esitaja heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei vastanud tema 12. aprilli 2000. aasta ja 18. veebruari 2001. aasta kirjadele ega tema 19. juuli 2001. aasta kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

2.2 Kontrollikoda nõustub, et kaebuse esitaja kirjadele ja artikli 90 alusel esitatud kaebusele ei saadetud ühtegi vastust. Ta tunnistab, et oleks olnud eelistatav, kui asjaomane talitus oleks haldusliku viisakuse huvides vastanud kaebuse esitaja kirjadele. Üldkohus märgib, et nüüd on kohtu talitustele antud juhised, et tulevikus tuleb kirjadele vastata ka siis, kui hagiavaldus on ilmselgelt kuritarvituslik ja kui repliigis ei ole võimalik lisada selgitusi ega uusi asjaolusid. Mis puudutab aga artikli 90 alusel esitatud kaebust, siis leiab Üldkohus, et kaebuse esitaja ei saa kritiseerida asjaolu, et teda ei teavitatud administratsiooni seisukohast seoses tema kaebusega, kuna artikli 90 lõikes 2 oli täpsustatud, et vastuse puudumist peetakse vaikimisi tehtud otsuseks kaebus tagasi lükata.

2.3 Hea haldustava kohaselt vastatakse kodanike kirjadele ja taotlustele mõistliku aja jooksul (8). Seega kujutab asjaolu, et kohus ei vastanud kaebuse esitaja 12. aprilli 2000. aasta ja 18. veebruari 2001. aasta kirjadele, endast haldusomavoli. Euroopa Kohus on siiski tunnistanud, et oleks olnud eelistatav, kui asjaomane talitus oleks haldusliku viisakuse huvides kaebuse esitajale vastanud. Samuti on ta teavitanud ombudsmani, et on võetud meetmeid tagamaks, et sellistele kirjadele nagu kaebuse esitaja kirjad vastatakse tulevikus. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti uurimist ei ole vaja jätkata.

2.4 Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt teatab asutus asutusesisese kaebuse esitanud isikule oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul. See on kooskõlas hea halduse põhimõtetega. On tõsi, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 on sätestatud, et selles sättes ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul vastamata jätmist käsitatakse eitava otsusena. Selle eeskirja eesmärk on kaitsta kodanikku juhul, kui haldusasutus ei täida oma õiguslikke kohustusi. See ei anna administratsioonile mingil juhul õigust hea halduse põhimõtetest tulenevatest kohustustest kõrvale kalduda. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et kontrollikoja suutmatus vastata kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

2.5 Kohus ei ole kaebuse esitajat tema kaebusele vastamata jätmise eest vabandanud. Samuti ei ole ta märkinud, et ta on võtnud kohustuse vastata artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustele selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul. Seetõttu tehakse kriitiline märkus.

3 M. Pescatore juhtum

3.1 Kaebuse esitaja märkis oma kaebuses, et endine Euroopa Kohtu kohtunik M. Pescatore sai ümberasumistoetust, kuigi ta elas endiselt samas Luksemburgi majas. Kaebuse esitaja pöördus selle küsimuse juurde tagasi oma märkustes kontrollikoja arvamuse kohta.

3.2 Näib, et kaebuse esitaja ei kavatsenud paluda ombudsmanil seda küsimust uurida (9). Igal juhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et ombudsmani põhikirja (10) artikli 2 lõike 4 kohaselt tuleb kaebus esitada kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse esitaja sai teada asjakohastest faktidest, ning sellele peab eelnema asjakohane administratiivne lähenemine asjaomasele institutsioonile. Näib, et see tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud.

4 Kokkuvõte

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt teatab asutus asutusesisese kaebuse esitanud isikule oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul. See on kooskõlas hea halduse põhimõtetega. On tõsi, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 on sätestatud, et selles sättes ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul vastamata jätmist käsitatakse eitava otsusena. Selle eeskirja eesmärk on kaitsta kodanikku juhul, kui haldusasutus ei täida oma õiguslikke kohustusi. See ei anna administratsioonile mingil juhul õigust hea halduse põhimõtetest tulenevatest kohustustest kõrvale kalduda. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et kontrollikoja suutmatus vastata kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab konkreetseid minevikusündmusi, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Otsusest teavitatakse ka Euroopa Ühenduste Kohtu presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Vt kohtuasi 140/77: Verhaaf vs. komisjon, EKL 1978, lk 2117, punkt 18; Otsus kohtuasjas T-37/99: Miranda vs. komisjon, EKL 2001, lk SC-II-413, punkt 29.

(2) kohtuasi 79/82: Evans vs. kontrollikoda, EKL 1982, lk 4033, punkt 13; liidetud kohtuasjad T-57/92 ja T-75/92: Yorck von Wartenburg vs. parlament (EKL 1993, lk II-925, punkt 65).

(3) otsus kohtuasjas T-63/91: Benzler vs. komisjon (EKL 1992, lk II-2095, punkt 25); Otsus kohtuasjas T-37/99: Miranda vs. komisjon, EKL 2001, lk SC-II-413, punkt 31.

(4) Otsus kohtuasjas T-41/89: Schwedler vs. parlament (EKL 1990, lk II-79, punkt 23).

(5) Kohtuasi T-498/93: Dornonville de la Cour vs. komisjon, SC-II-813, punktid 38 ja 39.

(6) Kohtuasi 90/81: B. vs. Euroopa Kohus, EKL 1982, lk 983.

(7) Otsus kohtuasjas T-41/89: Schwedler vs. parlament (EKL 1990, lk II-79, punkt 23).

(8) Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artikleid 14 ja 17, mille on esitanud ombudsman ja mille on heaks kiitnud Euroopa Parlament. Juhend on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(9) Ombudsman teatas kaebuse esitajale 31. detsembril 2001, et ta oli palunud Euroopa Kohtul esitada arvamus kahe eespool käsitletud väite kohta. Kaebuse esitaja ei palunud ombudsmanil laiendada oma uurimist hr Pescatore juhtumile.

(10) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).