Lugupeetud hr W.

septembril 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Parlamendi vastu seoses parlamendi uue hindamisaruannete ning edutamispunktide määramise süsteemiga ja selle süsteemi alusel teie suhtes tehtud otsustega.

26. oktoobril 2000 edastasin kaebuse Euroopa Parlamendile märkuste tegemiseks. Euroopa Parlament saatis oma arvamuse Teie kaebuse kohta 1. veebruaril 2001 ja edastasin selle Teile koos minu talituste koostatud saksakeelse tõlkega 26. veebruaril 2001 koos palvega esitada Teie soovi korral oma märkused. märtsil 2001 saatsite mulle oma tähelepanekud parlamendi arvamuse kohta.

Kirjutasin 9. aprillil 2001 Euroopa Parlamendile, et küsida Teie kaebuse kohta lisateavet. Euroopa Parlament saatis oma vastuse 19. juunil 2001 ja ma edastasin selle Teile 26. juunil 2001 koos palvega esitada oma märkused. 11. juulil 2001 saatsite mulle oma tähelepanekud Euroopa Parlamendi vastuse kohta.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

1999. aastal kehtestas Euroopa Parlament uued eeskirjad oma töötajate hindamisaruannete ja edutamise kohta. Euroopa Parlamendi juhatus võttis 8. märtsil 1999 vastu personalieeskirjade artikli 43 ja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 15 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted (personaliaruanne). Kaebuse esitaja sõnul sisaldas selle dokumendi versioon, mis edastati parlamendi töötajatele, järgmisi täiendavaid dokumente: 1) hindamisaruande vorm, 2) dokument pealkirjaga "Juhised edutamise ja karjääri kavandamise kohta" ja/või dokument pealkirjaga "Juhised koostamise korra kohta" ning 3) 1999. aasta hindamisaruannete ja edutamismenetluse esialgne ajakava. septembril 1999 teavitas Euroopa Parlamendi peasekretär Euroopa Parlamendi töötajaid sellest, et ta oli edutamise ja karjääri kavandamise juhendi alusel vastu võtnud kaks eeskirja uue edutamissüsteemi rakendamiseks: „Dispositions pour la mise en oeuvre du nouveau système de promotion” ja „Instructions relatives à la procédure d'attribution des points de promouvabilité”. Need dokumendid lisati peasekretäri teatele.

Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi III peadirektoraadi A5 ametnik. Tundub, et tal on olnud probleeme oma üksuse juhatajaga. Kaebuse esitaja sõnul pani see ametnik toime mitmeid haldusomavoli juhtumeid, mille kohta Euroopa Parlamendi peasekretäri poolt 1999. aasta alguses loodud sisekorralduse rakkerühm koostas eriaruande. Kaebuse esitaja väitis, et ta pidi sellele aruandele kaasa aitama ja et selle tulemusena koostas tema üksuse juhataja hindamisaruande (mis hõlmas ajavahemikku 1997–1998), millel olid tema jaoks väga halvad hinded. Kaebusele oli lisatud hindamisaruande koopia. Näib, et osakonnajuhataja kriitilised hinnangud tühistas III peadirektoraadi direktor ja seetõttu keeldus osakonnajuhataja hindamisaruandele alla kirjutamast.

1999. aasta detsembris sai kaebuse esitaja kaks arvutiväljatrükki, mis näitasid, et Euroopa Parlamendi uue edutamissüsteemi alusel määrati talle 1997. aasta eest üks edutamispunkt (maksimaalselt kolmest) ja 1998. aasta eest teine. Kaebuse esitaja pöördus seejärel Euroopa Parlamendi hindamiskomisjoni poole, kes oma 19. jaanuari 2000. aasta arvamuses teavitas Euroopa Parlamendi peasekretäri oma seisukohast, et parlamendi järgitud menetlus oli puudulik. Euroopa Parlamendi peasekretär teatas 15. veebruari 2000. aasta teates kaebuse esitajale, et ta on andnud korralduse oma hindamisaruanne uuesti läbi vaadata.

Kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli lõppemas, esitas kaebuse esitaja 17. veebruaril 2000 siiski personalieeskirjade artikli 90 alusel kaebuse. Kaebuses kritiseeris kaebuse esitaja otsust talle edutamispunktide andmise kohta. Samuti seadis ta kahtluse alla nii hindamisaruandeid kui ka edutamist käsitlevate uute eeskirjade õiguspärasuse. Kaebuse esitaja lisas, et tema arvates on kolm võimalust teda rahuldada, nimelt kohelda teda nagu neid ametnikke, kes on saanud maksimaalse arvu edutamispunkte, kohelda teda nagu ametnikke, kelle suhtes uut süsteemi ei kohaldata, või tunnistada süsteem kui selline ja selle aluseks olevad määrused kehtetuks.

Kuna kaebusele ei vastatud, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja sisuliselt järgmised väited:

1. Euroopa Parlamendi otsus talle 1997. ja 1998. aasta eest antavate edutamispunktide kohta oli vale
2. Euroopa Parlamendi uued eeskirjad nii hindamisaruannete kui ka edutamise kohta olid ebaseaduslikud
3. Euroopa Parlamendi otsus nimetada kaebuse esitaja üksuse juhataja tema esimeseks hindajaks kujutas endast haldusomavoli.

Oma teise väite toetuseks esitas kaebuse esitaja järgmised argumendid: (1) rakendussätted (eelkõige edutamise ja karjääri kavandamise juhised ning juhised sugulastele à la procédure d'attribution des points de promouvabilité), mis avaldati koos Euroopa Parlamendi juhatuse poolt 8. märtsil 1999 vastu võetud dokumendiga "Personalieeskirjade artikli 43 ja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 15 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted (personaliaruanne)" või pärast seda, ei leidnud viimati nimetatud otsuses alust või võeti vastu kooskõlas personalieeskirjade artikliga 110 pärast personalieeskirjade komitee ärakuulamist; (2) Euroopa Parlamendi uus hindamisaruannete süsteem oli vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, kuna see ei olnud piisavalt põhjendatud ja oli vastuolus 1999. aasta hindamisaruannete juhendiga, mille kohaselt ei pidanud hinnanguid arvudes väljendama; (3) Euroopa Parlamendi uus hindamisaruannete süsteem oli ebaseaduslik, kuna seda tuli kohaldada tagasiulatuvalt mineviku suhtes; (4) Euroopa Parlamendi uus edutamispunktide andmise süsteem oli vastuolus personalieeskirjade artikliga 45, kuna see ei näinud ette töötajate teenete võrdlemist; (5) Parlamendi uus edutamispunktide andmise süsteem oli õigusvastane, kuna a) sellel puudus õiguslik alus, b) see rikkus õiguskindluse põhimõtet ja ametniku ametikoha tagasiulatuva halvenemise keeldu, c) see rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja d) see rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna iga kategooria edutamispunktidele olid kehtestatud kvoodid; ning 6) võttes arvesse määruste, juhiste ja teadete arvu, ei olnud parlamendi uued süsteemid seoses hindamisaruannete ja edutamispunktide määramisega piisavalt läbipaistvad.

Nõue

Euroopa Parlamendi arvamus

Oma arvamuses väitis Euroopa Parlament, et kaebuse esitaja artikli 90 kohast kaebust ei ole ametisse nimetavale asutusele kunagi edastatud. Pärast peasekretäri 15. veebruari 2000. aasta otsust muudeti kaebuse esitaja 1997. ja 1998. aasta hindamisaruannet. Kaebuse esitaja parafeeris uue hindamisaruande 19. septembril 2000.

Lisaks teatas Euroopa Parlament ombudsmanile, et on läbi vaadanud oma otsuse kaebuse esitajale antavate edutamispunktide kohta. Peasekretär andis 1. veebruari 2001. aasta otsusega kaebuse esitajale 1997. aasta eest kaks edutamispunkti ja 1998. aasta eest kaks edutamispunkti.

Neil asjaoludel leidis Euroopa Parlament, et kaebuse esitaja probleemid seoses tema 1997. ja 1998. aasta hindamisaruande ja edutamispunktidega on lahendatud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta teatas ombudsmanile, et ta peab parlamendi otsust anda talle kaks edutamispunkti nii 1997. kui ka 1998. aasta eest sammuks õiges suunas, kuid et ta oleks rahul ainult siis, kui Euroopa Parlament annaks talle maksimaalselt kolm punkti nii mõlema aasta kui ka 2000. aasta eest ning kui Euroopa Parlament oleks ta edutanud A4-kategooriasse. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ta ei olnud parafeerinud uut hindamisaruannet, mida ta oli näinud esimest korda, kui ta oli saanud parlamendi arvamuse antud juhtumi kohta.

Kaebuse esitaja leidis ka, et kuna Euroopa Parlament ei olnud tema väiteid kommenteerinud, pidas ta neid õigeks.

Täiendava teabe
taotlemine

Pärast kaebuse esitaja tähelepanekute saamist leidis ombudsman, et ta vajab kaebuse käsitlemiseks lisateavet. Seetõttu palus ta Euroopa Parlamendil kommenteerida 1) kaebuse esitaja väidet, et tema üksuse juhataja nimetamine esimeseks hindajaks kujutas endast haldusomavoli, ja 2) väidet, et juhatuse poolt 8. märtsil 1999 vastu võetud üldiste rakenduseeskirjadega koos avaldatud edutamise ja karjääriplaneerimise juhised ei leidnud viimases alust ning neid ei võetud vastu kooskõlas personalieeskirjade artikliga 110.

Parlamendi vastus

Oma vastuses esitas parlament järgmised märkused:

Vastavalt Euroopa Parlamendi juhatuse 8. märtsi 1999. aasta otsuse (millega võetakse vastu personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted) artiklile 3 koostab A-kategooria ametniku hindamisaruande töötaja ülemus ja sellele kirjutavad alla kaks hindajat. Esimene hindaja on palgaastme A3-A4 üksuse juhataja või palgaastme A-2 direktor, kelle ees töötaja vastutab. Ta määratakse vastavalt hinnatavate talituste struktuurile ja töötajate kategooriale. Lõpphindaja on peadirektor või tema määratud direktor. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja ülemuseks ja esimeseks hindajaks määratud C. ning lõplikuks hindajaks asjaomase peadirektoraadi direktor L. Need määramised viidi seega läbi kooskõlas kehtivate eeskirjadega. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid tema üksuse juhataja vastu, siis parlamendi teenistused olid tõepoolest koostanud aruande oma kodanike kirjade osakonna toimimise ja töömeetodite kohta. Käesolevas aruandes esitatud järeldused ei ole aga kuidagi seotud kaebuse esitaja ülemuse väidetava haldusomavoliga.

Euroopa Parlamendi juhatus võttis 8. märtsil 1999 vastu personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted. Kõnealuste eeskirjade leheküljelt 6 ilmneb, et nii hindamisaruannete standardvorm kui ka „koostamismenetluse juhised” on lisatud lisadena. Juhatus võttis 8. märtsil 1999 vastu ka edutamist ja karjääri planeerimist käsitlevad juhised. Nii personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted kui ka edutamist ja karjääri planeerimist käsitlevad juhised edastati töötajatele Euroopa Parlamendi peasekretäri 24. märtsi 1999. aasta teatega.

Personalieeskirjade artikli 43 üldistes rakendussätetes viidatakse selgelt personalieeskirjade komitee arvamusele ja konsulteerimisele personalikomiteega. Personalieeskirjade komitee esitas oma pooldava arvamuse (171/99) eelnõu kohta 3. veebruari 1999. aasta kirjaga. On tõsi, et sellel komiteel ei palutud esitada arvamust edutamise ja karjääri planeerimise juhiste kohta. Personalieeskirjade artikli 110 kohaselt tuleb siiski konsulteerida üksnes personalieeskirjade komiteega, kui tegemist on personalieeskirjade üldiste rakendussätetega. Sellest järeldub a contrario, et seda menetlust ei kohaldata muud liiki sise-eeskirjade suhtes. Lisaks on artikli 45 lõike 4 viimases lauses selgelt sätestatud järgmine reegel: „Iga institutsioon võtab vastavalt artiklile 110 vajaduse korral vastu üldsätted lõigete 3 ja 4 rakendamiseks.” Riigiteenistujate edutamist reguleerivad siiski artikli 45 lõiked 1 ja 2. Sellest järeldub a contrario, et see säte võimaldab ühenduse institutsioonidel võtta nende lõigete alusel vastu eeskirju, ilma et nad peaksid järgima personalieeskirjade artiklis 110 sätestatud menetlust. Igal juhul konsulteeriti Euroopa Parlamendi personalikomiteega enne juhatuse 8. märtsi 1999. aasta otsuse vastuvõtmist, nagu on märgitud edutamise ja karjääri planeerimise juhendi preambulis.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja väljendas oma märkustes seisukohta, et parlament oleks võinud määrata esimeseks hindajaks teise isiku. Kaebuses kirjeldatud sündmusi arvesse võttes välistati, et vahetu ülemus peaks olema ka esimene hindaja. Kaebuse esitaja tegi ettepaneku, et ombudsman peaks nüüd tutvuma Euroopa Parlamendi asjaomaste teenistuste koostatud eriaruandega.

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud Euroopa Parlamendi juhatuse 8. märtsi 1999. aasta otsusele „Personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted” lisatud hindamisaruannete tüüpvormi ega „koostamismenetluse juhiseid”. Kaebuse esitaja leidis, et Euroopa Parlament tõlgendas personalieeskirjade artikleid 45 ja 110 valesti. Tema arvates oleks tulnud konsulteerida personalieeskirjade komiteega. Artikkel 110 oli üldsäte, mis viitas personalieeskirjadele tervikuna. Artikli 45 lõige 4 ei võimalda teha vastupidist järeldust, kuna see säte lisati personalieeskirjadesse alles hiljuti. Igal juhul tuleks edutamist ja karjääri planeerimist käsitlevaid juhiseid pidada tühiseks, kuna need ei ole kooskõlas personalieeskirjade artikliga 45, vaid sisaldavad täiesti uut elementi, mis ei ole personalieeskirjadega kooskõlas.

Otsus

1 Euroopa Parlamendi otsus kaebuse esitajale 1997. ja 1998. aasta eest antavate edutamispunktide kohta

1.1 Kaebuse esitajale anti 1997. ja 1998. aastal kummalegi üks edutamispunkt (maksimaalselt kolmest). Ta väidab, et see otsus oli ekslik, kuna see oli tehtud asjaomase ajavahemiku kohta koostatud hindamisaruande alusel, mis oli olnud eeskirjadevastane.

1.2 Euroopa Parlament märgib, et on vahepeal läbi vaadanud nii hindamisaruande kui ka oma otsuse edutamispunktide kohta. Selle tulemusena anti kaebuse esitajale kaks edutamispunkti nii 1997. kui ka 1998. aasta eest.

1.3 Ombudsman on seisukohal, et arvestades Euroopa Parlamendi otsust suurendada edutamispunktide arvu, oleks haldusomavoliga tegemist ainult siis, kui kaebuse esitajal oleks õigus (nagu ta väidab olevat) saada kummalgi asjaomasel aastal maksimaalselt kolm punkti. Ombudsmani arvates ei ole kaebuse esitaja seda tõendanud.

1.4 Kaebuse esitaja väidab oma märkustes, et talle tuleks 2000. aasta eest anda ka kolm edutamispunkti. Samuti teeb ta ettepaneku, et parlament peaks ta edutama palgaastmele A 4. Need täiendavad väited on eraldiseisvad kaebuse esitaja esialgsetest väidetest ja seetõttu neid siin ei uurita.

1.5 Eespool öeldu põhjal näib, et Euroopa Parlament ei ole esimese väite osas haldusomavoli toime pannud.

2 Euroopa Parlamendi uued eeskirjad nii hindamisaruannete kui ka edutamise kohta

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et parlamendi uued eeskirjad hindamisaruannete ja edutamise kohta on ebaseaduslikud.

2.2 Selle seisukoha toetuseks esitab kaebuse esitaja järgmised argumendid: (1) Euroopa Parlamendi juhatuse poolt 8. märtsil 1999. aastal vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 ja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 15 üldiste rakendussätetega (personaliaruanne) koos või pärast nende avaldamist avaldatud rakendussätted ei leidnud viimati nimetatud otsuses alust ega olnud vastu võetud kooskõlas personalieeskirjade artikliga 110 pärast personalieeskirjade komitee ärakuulamist; (2) Euroopa Parlamendi uus hindamisaruannete süsteem oli vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, kuna see ei olnud piisavalt põhjendatud ja oli vastuolus 1999. aasta hindamisaruannete juhendiga, mille kohaselt ei pidanud hinnanguid arvudes väljendama; (3) Euroopa Parlamendi uus hindamisaruannete süsteem oli ebaseaduslik, kuna seda tuli kohaldada tagasiulatuvalt mineviku suhtes; (4) Euroopa Parlamendi uus edutamispunktide andmise süsteem oli vastuolus personalieeskirjade artikliga 45, kuna see ei näinud ette töötajate teenete võrdlemist; (5) Parlamendi uus edutamispunktide andmise süsteem oli õigusvastane, kuna a) sellel puudus õiguslik alus, b) see rikkus õiguskindluse põhimõtet ja ametniku ametikoha tagasiulatuva halvenemise keeldu, c) see rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja d) see rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna iga kategooria edutamispunktidele olid kehtestatud kvoodid; ning 6) võttes arvesse määruste, juhiste ja teadete arvu, ei olnud parlamendi uued süsteemid seoses hindamisaruannete ja edutamispunktide määramisega piisavalt läbipaistvad.

2.3 Euroopa Parlament on kommenteerinud esimest neist argumentidest. Nõukogu rõhutab, et 8. märtsil 1999 vastu võetud dokumendile „Personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavad üldised rakendussätted” lisati nii hindamisaruannete standardvorm kui ka „koostamismenetluse juhised”. Lisaks on Euroopa Parlament seisukohal, et personalieeskirjade komiteega ei olnud vaja konsulteerida edutamist ja karjääri planeerimist käsitlevate juhiste osas, kuna personalieeskirjade artiklis 110 nõutakse personalieeskirjade komiteega konsulteerimist üksnes seoses nende personalieeskirjade jõustamise üldsätetega. Parlamendi arvates tuleneb personalieeskirjade artikli 45 lõike 4 viimasest lausest a contrario, et seda menetlust ei kohaldata artikli 45 lõigete 1 ja 2 alusel vastu võetud eeskirjade suhtes. Igal juhul konsulteeriti Euroopa Parlamendi personalikomiteega enne juhatuse 8. märtsi 1999. aasta otsuse vastuvõtmist.

2.4 Seoses kaebuse esitaja esimese argumendiga leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et 8. märtsil 1999 vastu võetud "Personalieeskirjade artikli 43 suhtes kohaldatavate üldiste rakendussätete" lisadena ei lisatud hindamisaruannete tüüpvormi ega "koostamismenetluse juhiseid". Lisaks näib tekst, mille Euroopa Parlamendi peasekretär saatis töötajatele 24. märtsil 1999, kinnitavat, et need kaks dokumenti olid lisatud kõnealustele sätetele.

2.5 Seoses personalieeskirjade artikliga 110 on Euroopa Parlament selgitanud, et ta on 8. märtsil 1999 vastu võetud "personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete" osas järginud kõnealuses sättes sätestatud nõudeid - konsulteerides personalikomitee ja personalieeskirjade komiteega -, kuid on seisukohal, et seda artiklit ei kohaldata selliste eeskirjade suhtes nagu "Edendamist ja karjääri planeerimist käsitlevad juhised". Ombudsman leiab, et Euroopa Parlamendi seisukoht on mõistlik ja kooskõlas personalieeskirjade sõnastusega. Tuleb siiski meenutada, et ühenduse õiguse tõlgendamisel on kõrgeim pädevus Euroopa Kohtul.

2.6 Mis puudutab ülejäänud argumente (2-6), siis näib kasulik märkida, et asjaolu, et parlament ei ole nende kohta märkusi esitanud, ei saa pidada parlamendi nõustumiseks nende argumentidega. Sisu osas on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud piisavalt tõendeid.

2.7 Eespool öeldu põhjal näib, et Euroopa Parlament ei ole teise väite osas haldusomavoli toime pannud.

3 Euroopa Parlamendi otsus nimetada kaebuse esitaja üksuse juhataja oma esimeseks hindajaks

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et parlament eksis, kui määras tema vahetu ülemuse hindamisaruande esimeseks hindajaks. Ta väidab, et see loetellu kandmine toimus ette teatamata. Tema arvates oli loetellu kandmine ebaseaduslik ka seetõttu, et selle isiku tööd käsitleti Euroopa Parlamendi peasekretäri poolt 1999. aasta alguses loodud sisekorralduse rakkerühma eriaruandes, millesse ta (kaebuse esitaja) oli suures osas panustanud.

3.2 Parlament on seisukohal, et vahetu ülemuse määramine kaebuse esitaja esimeseks hindajaks toimus kooskõlas eeskirjadega. Lisaks väidab ta, et aruanne, millele kaebuse esitaja viitas, ei olnud mingil viisil seotud kaebuse esitaja ülemuse väidetava haldusomavoliga.

3.3 Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja vahetu ülemuse määramine tema esimeseks hindajaks näib olevat kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Nendes eeskirjades on sätestatud, et määratakse üksuse juhataja või direktor, kelle ees töötaja vastutab. Tagantjärele tundub, et oleks olnud parem, kui parlament ei oleks nimetanud kaebuse esitaja vahetut ülemust esimeseks hindajaks, võttes arvesse probleeme, mida see määramine tekitas. Kaebuse esitaja ei ole aga tõendanud, et parlament teadis või pidi asjakohasel ajal teadma, et selle isiku määramine põhjustaks selliseid probleeme.

3.4 Eespool öeldu põhjal näib, et kaebuse esitaja kolmanda väite puhul ei ole tegemist Euroopa Parlamendi haldusomavoliga.

Järeldus

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Parlamendis ei ole esinenud haldusomavoli. Seetõttu sulgeb ombudsman toimiku.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Parlamendi presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN