Lugupeetud hr V.

augustil 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse seoses võlateatega, mille komisjon oli väljastanud projekti FORA (Forum for Opportunities in Rural Areas) raames.

31. augustil 2000 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Euroopa Komisjon saatis oma arvamuse 22. novembril 2000 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 26. jaanuaril 2001. Te esitasite täiendavad kirjad 23. märtsil ja 12. aprillil 2001. 26. juunil 2001 palusin komisjonilt lisateavet. Sain Teie täiendavad märkused 25. oktoobril 2001.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on ühenduse AEIDL (European Association for Information on Local Development) tegevdirektor. 1992. aastal sõlmis AEIDL komisjoniga FORA projekti raames lepingu. AEIDL osales konsortsiumi koordineeriva partnerina. Leping lõppes 31. detsembril 1994.

Lepingusätete kohaselt võib projekti auditeid teha kuni kaks aastat pärast lepingu lõppemist. 1997. aastal otsustas Euroopa Komisjon auditeerida kaebuse esitaja partnerit Burie Onderzoek en Advies B.V. (edaspidi „Burie”). AEIDLi ei teavitatud sellest auditist, mis toimus rohkem kui kaks aastat pärast lepingu lõppemist ja mille tulemused tehti kättesaadavaks alles 1999. aasta märtsis. aasta novembris sai AEIDL komisjonilt pärast auditit võlateate numbri 17 823 00 € kohta. Kaebuse esitaja võttis 16. veebruaril 2000 ühendust komisjoniga, et esitada olukorra kohta kaebus. Ta väitis ka, et Burie keeldus AEIDLile tagasinõutavat summat maksmast, väites, et audit oli õigusvastane. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et ta kardab, et Burie korraldab oma maksejõuetuse. Institutsioon ei vastanud ja saatis 27. juunil 2000 vaid maksekorralduse viieteistkümne päeva jooksul.

Seetõttu esitas kaebuse esitaja 10. augustil 2000 kaebuse Euroopa ombudsmanile ja esitas järgmised väited:

1. AEIDLil paluti pärast ühe oma partneri auditeerimist raha tagasi maksta, kuigi teda ei olnud sellest kontrollist teavitatud. Lisaks oli audit vastupidiselt lepingutingimustele tehtud rohkem kui kaks aastat pärast rahastatud lepingu lõppemist ja tulemused tehti kättesaadavaks alles 1999. aasta märtsis.

2. Komisjon ei vastanud kaebuse esitaja 16. veebruari 2000. aasta kirjale. Ta keeldus kaebuse esitajaga nõu pidamast ja piirdus vaid maksekorralduse saatmisega.

Kaebuse esitaja väitis, et võlateade tuleks tühistada.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Euroopa Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

1. Mis puudutab AEIDLi väidet teabe puudumise kohta, siis tuleb audit läbi viia konfidentsiaalselt. Konfidentsiaalsuse ja Burie huvide säilitamise huvides ei teavita komisjon kõiki teisi projektipartnereid auditi läbiviimisest. Auditimenetluse vastuolulisust ja kaitseõigust austati ning need väljendusid komisjoni ja Burie vahelises kirjavahetuses. See selgitab ka kahe aasta pärast lõpule viidud auditimenetluse kestust.

Ajavahemiku kohta, mille jooksul komisjon võib auditi läbi viia, on lepingu üldtingimuste artiklis 39 sätestatud, et „see õigus kehtib lepingu kehtivuse ajal ja kuni kaks aastat pärast lepingu lõpetamise või lõpetamise kuupäeva.” Seda tuleb siiski tõlgendada koostoimes artikliga 13, milles on sätestatud, et: "Kui ei ole selgesõnaliselt sätestatud teisiti, loetakse leping lõpetatuks või aegunuks kuupäeval, mil komisjon kiidab heaks viimase tehnilise aruande või teeb viimase makse, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem." Komisjon tegi oma viimase makse 19. detsembril 1995. Audit, mille institutsioon viis läbi 5. ja 6. veebruaril 1997, algatati seega kahe aasta jooksul vastavalt lepingu üldtingimustes ette nähtud lepingutingimustele.

2. Kaebuse esitaja 16. veebruari 2000. aasta kirja alusel vaadati läbi kõik Euroopa Komisjoni eri talituste valduses olevad toimikud. OLAFil kui eelarvevahendeid käsutaval talitusel paluti uurida kirjas esitatud argumente. Pärast toimikute põhjalikku kontrollimist kinnitas komisjon 27. juunil 2000 oma maksekorraldust. Ta täpsustas ka, et kaebuse esitajal paluti maksta kui komisjoni ainsal lepingupartneril, mitte kui projekti koordinaatoril. Komisjon avaldas siiski kahetsust, et kaebuse esitaja 16. veebruari 2000. aasta kirjale ei saadetud kättesaamistõendit.

Seoses võlateate tühistamisega leiab komisjon, et lepingu üldtingimuste kohaselt on Burie AEIDLi „seotud töövõtja”, kes vastutab FORA projekti raames tehtavate tööde eest. Kuna komisjoni ja temaga seotud lepingupartnerite vahel puudub õiguslik seos, vastutab temaga seotud lepingupartneri poolt komisjonile võlgnetava summa eest üksnes AEIDL. Seetõttu ei kavatse komisjon kaebuse esitaja võlateadet tühistada ja nõuab selle sisse mis tahes õiguslike vahenditega.

Osavõtja märkused

Euroopa Ombudsman edastas Euroopa Komisjoni arvamuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja märkis oma vastuses järgmist:

1. Komisjon ei saa esitada argumenti partnerite äri- ja finantshuvide säilitamise kohta, et jätta AEIDLit auditist teavitamata. Komisjon tugineb ka kohustusele teavitada töövõtjat, kui auditi tulemustest ilmneb seotud töövõtjaga seotud eeskirjade eiramine. AEIDLi ei ole aga kunagi teavitatud auditi tulemustest. Seega ei saanud AEIDL Burie vastu midagi ette võtta. Komisjoni ja Burie vaheline kirjavahetus ei tähenda, et menetlus oli AEIDLi jaoks vastuoluline.

Mis puudutab AEIDLi auditist teavitamise aega, siis näib, et AEIDL on nelja aasta jooksul menetlusest kõrvale jäetud. See tähendab alates komisjoni viimasest maksest 19. detsembril 1995 kuni võlateate kättesaamiseni 23. novembril 1999. Tegelikult viitas komisjon dokumentidele juurdepääsu saamiseks otse Burie’le ega teavitanud AEIDLi auditist. Seetõttu takistas see AEIDLil võtta Burie vastu kõiki asjakohaseid kaitsemeetmeid.

2. Kaebuse esitaja leiab, et komisjoni 27. juuni 2000. aasta kirja ehk võlateate tasumise korraldust ei saa mingil juhul pidada vastuseks tema 16. veebruari 2000. aasta kirjale. Seetõttu ei vastanud komisjon kaebuse esitaja küsimustele AEIDLiga ühenduse võtmisel ja tema teavitamisel tekkinud viivitustest tulenevate raskuste kohta. Viimane ei ole seega ikka veel teadlik komisjoni hüvitamistaotluse põhjendustest ja sellest, kas Burie vaidlustas auditi.

Pärast seda, kui komisjon ei teavitanud AEIDLit auditimenetlusest, ei võtnud arvesse menetluse vastuolulisust ja kaitseõigusi ning ei vastanud oma 16. veebruari 2000. aasta kirjale, jääb kaebuse esitaja oma nõude juurde võlateade tühistada.

Kaebuse esitaja esitatud täiendav teave

aprillil 2001 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et 27. märtsil 2001 sai AEIDL koopia komisjoni poolt auditeeritud partnerile saadetud kirjast, milles OLAF (Euroopa Pettustevastane Amet) kinnitas, et ta ei ole Burie tegevuses pettust avastanud. Mitme lepingu puhul enammakstud summad jäid siiski kehtima. Komisjon nõudis AEIDLilt uuesti 23. novembri 1999. aasta võlateate tasumist. Rohkem teavet ei saadud.

Muud nõuded

Pärast Euroopa Komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Ombudsman palus komisjonil esitada täiendavat teavet i) väite kohta, et kaebuse esitajat ei teavitatud kunagi Burie auditi tulemustest ja seetõttu ei olnud tal võimalik end kaitsta enne võlateate koostamist komisjoni poolt. ii) väide, et kaebuse esitajat teavitati auditist peaaegu neli aastat pärast lepingu lõpuleviimist, samas kui lepingus piirati auditi tegemise võimalust sõnaselgelt kahe aastaga pärast lepingu lõpuleviimist.

Komisjon vastas, et kaebuse esitaja ei esitanud uusi väiteid. Seetõttu jäi komisjon oma seisukoha juurde ja nõudis, et kaebuse esitaja maksaks. Seoses punktiga i kordas komisjon, et auditeeritud äriühingu puhul järgiti kaitseõigust. Lisaks ei oleks AEIDLil olnud õigust auditi tulemusi vaidlustada. Konfidentsiaalsuse huvides ei teavitatud AEIDLi auditist enne, kui tulemused näitasid eeskirjade eiramist. AEIDLi teavitati auditi järeldustest võlateatega, milles oli märgitud „Ebamakse pärast [Burie] auditit 5.–6. veebruaril 1997. Perioodi 1/12/92–31/12/94 kohta esitatud kulud Projekt /02012 A puhul. Tagasinõutav summa 17 823 eurot”. AEIDL oleks võinud Burie'ga ühendust võtta, et saada üksikasju auditi tegelike tulemuste kohta. Seoses punktiga ii algatati audit lepingu II lisa artiklis 39 ette nähtud kaheaastase tähtaja jooksul. Auditeeritava äriühingu Burie puhul peeti sellest tähtajast kinni. Puuduvad lepingulised kohustused auditi lõpuleviimise ja võimalike enammaksete tagasinõudmise aja kohta. Kokkuvõttes teatas komisjon ombudsmanile, et seoses raskustega, mis tekkisid seotud töövõtjate staatuse tõttu, nagu käesoleval juhul, nähakse viienda raamprogrammi suhtes kohaldatavates eeskirjades ette abitöövõtjad, kellel on komisjoniga otsene lepinguline suhe.

Kaebuse esitaja väitis vastu, et komisjon andis oma hagis kõik õigused (teavitamine, ärakuulamismenetlus, kaitse, auditi alustamisega viivitamine) lepinguvälisele isikule, samas kui ta ei andnud neid õigusi komisjoni lepingupartnerile, kes pidi tagajärgede eest vastutama, nimelt AEIDLile. Sellega rikkus komisjon oma lepingulisi kohustusi. Lisaks oleks asjaolu, et komisjon tunnistab, et „seotud töövõtjate” staatus tekitas õiguslikke ja rahalisi raskusi, pidanud julgustama komisjoni olema veelgi tähelepanelikum oma lepinguliste kohustuste suhtes AEIDLi ees. Seda silmas pidades jääb kaebuse esitaja võlateate tühistamise nõude juurde.

Otsus

1 Väidetav asjaolu, et kaebuse esitajat ei teavitatud auditist õigeaegselt

1.1 Kaebuse esitaja väitis, et AEIDLil paluti pärast ühe oma partneri (Burie) auditeerimist raha tagasi maksta, kuigi teda ei olnud sellest kontrollist teavitatud. Lisaks oli audit vastupidiselt lepingutingimustele tehtud rohkem kui kaks aastat pärast rahastatud lepingu lõppemist ja tulemused olid kättesaadavad alles 1999. aasta märtsis.

1.2 Komisjon väitis, et audit viidi läbi lepingus sätestatud tähtaja jooksul. AEIDLit ei teavitatud auditist kui konfidentsiaalsest küsimusest, et kaitsta Burie huve.

1.3 Ombudsman märgib, et lepingu kohaselt on partneritel komisjoni finantskontrolli suhtes samad kohustused kui peamisel koordineerival partneril, nimelt AEIDLil. Lepingu II lisa artikli 39 (auditeerimine) sätted kehtisid seega ka Burie suhtes. Auditit alustati 1997. aasta veebruaris, st artiklis 39 sätestatud kaheaastase tähtaja jooksul. Seega näib, et Burie’t auditeerides tegutses komisjon oma õiguslike volituste piires ja kooskõlas lepingutingimustega.

1.4 Ombudsman on siiski seisukohal, et auditi tegemiseks ette nähtud kaheaastase tähtaja eesmärk on edendada õiguskindlust seoses lepingust tulenevate kohustustega. Käesoleval juhul on komisjoni ainus lepingupartner AEIDL. Komisjon ei teavitanud AEIDLi auditist lepingujärgse kaheaastase tähtaja jooksul. Lisaks teavitati AEIDLi sellest auditist alles neli aastat pärast komisjoni tehtud lõppmakset. Neil asjaoludel leidis kaebuse esitaja põhjendatult, et leping oli komisjoni rahuldavalt täidetud ja et komisjon ei saanud olukorda enam kahtluse alla seada.

1.5 Seetõttu leiab ombudsman, et hea halduse huvides oleks komisjon pidanud tegutsema nii, et leida õige tasakaal AEIDLi õiguskindluse huvi ja Burie konfidentsiaalsuse huvi vahel. Komisjon oleks võinud AEIDLile auditi toimumisest teatada, teatades talle, et tema lepingust tulenevaid kohustusi ei ole täielikult täidetud, ilma et ta oleks täpsustanud üksikasju, mis oleksid võinud kahjustada Burie äri- ja finantshuve.

1.6 Ombudsman järeldab, et komisjoni otsus mitte teavitada kaebuse esitajat, kui ta otsustas auditi läbi viia, ei tasakaalustanud nõuetekohaselt kaebuse esitaja huvi õiguskindluse vastu auditeeritud äriühingu huvi konfidentsiaalsuse vastu. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

2 Väidetav suutmatus vastata kaebuse esitaja kirjale ja anda talle teavet

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja 16. veebruari 2000. aasta kirjale. Ta keeldus kaebuse esitajaga nõu pidamast ja piirdus vaid maksekorralduse saatmisega.

2.2 Komisjon avaldas kahetsust, et vastuvõtuteatist ei saadetud. Komisjoni vastus saadeti 27. juunil 2000, kui kõik vastutavad talitused olid toimikuga tutvunud.

2.3 Ombudsman märgib, et AEIDL-ile saadeti esimest korda 25. novembril 1999 lühike võlateade, milles teda teavitati, et pärast Burie auditit tuleb sisse nõuda 17 823 €'i. Vastuseks AEIDLi 16. veebruari 2000. aasta kirjale komisjonile saadeti AEIDLile 27. juunil 2000 vaid maksekäsk, mis kinnitas AEIDLi vastutust oma partneritele enammakstud summade eest. Seetõttu ei saa 27. juuni 2000. aasta kirja käsitada vastusena AEIDLi 16. veebruari 2000. aasta kirjale.

2.4 Olemasolevatest tõenditest ilmneb, et AEIDL ei saanud otsest vastust 16. veebruari 2000. aasta kirjas tõstatatud küsimuste sisu kohta ning ta ei avalikustanud ka auditi tulemusi. Selle asemel leidis komisjon, et AEIDL oleks pidanud võtma ühendust Burie’ga, et saada teavet auditi tulemuste üksikasjade kohta.

2.5 Ombudsman on seisukohal, et komisjon selgitas oma seisukohta AEIDLi poolt käesoleva uurimise käigus 16. veebruari 2000. aasta kirjas tõstatatud küsimuste suhtes. Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et juhtumi selle aspektiga seoses puuduvad tõendid haldusomavoli kohta.

3 Võlateate tühistamise nõue

3.1 Kaebuse esitaja nõudis 17.823,00 € võlateate tühistamist.

3.2 Komisjon väitis, et AEIDL üksi vastutab temaga seotud lepingupartneri poolt komisjonile võlgnetava summa eest, keeldus võlateadet tühistamast ja teatas oma kavatsusest see mis tahes õiguslike vahenditega sisse nõuda.

3.3 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtumite kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduva eeskirja või põhimõtte kohaselt. Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

3.4 Ombudsman leiab siiski, et läbivaatamise ulatus, mida ta võib sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

3.5 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate tema tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud.

3.6 Küsimus, kas komisjonil on lepinguline õigus nõuda kaebuse esitajalt tagasimaksmist, on seega vaieldav ja seda saaks tõhusalt käsitleda ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta. Pädeva kohtu ülesanne oleks kindlaks teha, kas ombudsmani järeldus haldusomavoli kohta peaks takistama komisjonil nõuda tagasimaksmist täielikult või osaliselt. Euroopa Ombudsman juhib tähelepanu ka sellele, et komisjon võiks püüda lahendada küsimuse kokkuleppel kaebuse esitajaga, võttes arvesse ombudsmani järeldust haldusomavoli kohta.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman järeldab, et komisjoni otsus mitte teavitada kaebuse esitajat, kui ta otsustas auditi läbi viia, ei tasakaalustanud nõuetekohaselt kaebuse esitaja huvi õiguskindluse vastu auditeeritud äriühingu huvi konfidentsiaalsuse vastu. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN