Lugupeetud pr B.

aprillil 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Parlamendi vastu seoses Teie ametisse nimetamisega Euroopa Parlamendi poolt pärast konkursi EUR/C/23 edukat läbimist.

mail 2000 edastasin kaebuse parlamendile, paludes tal esitada oma märkused 2000. aasta septembri lõpuks. septembril 2000 taotles parlament tähtaja pikendamist. Euroopa ombudsman nõustus parlamendi taotlusega ja määras uueks tähtajaks 31. oktoobri 2001. Parlament saatis oma arvamuse 16. novembril 2000 ja ma edastasin selle Teile 27. novembril 2000. detsembril 2000 saatsite mulle oma tähelepanekud parlamendi arvamuse kohta.

mail 2001 esitasin parlamendile soovituse projekti.

10. oktoobril 2002 saatsin ma institutsioonile kirja, milles märkisin, et parlament ei ole ikka veel esitanud oma üksikasjalikku arvamust soovituse projekti kohta, vaatamata sellele, et tähtaeg oli möödunud 2001. aasta septembri lõpus. Seetõttu palusin parlamendil vastata võimalikult kiiresti.

Parlament esitas oma üksikasjaliku arvamuse 5. novembril 2001.

23. jaanuaril 2002 edastasin parlamendi presidendile Pat COXile veel ühe kirja. Kirja koopia saadeti ka poliitilisele nõunikule Raquel de VICENTE’ile.

Ma sain presidendi vastuse 5. aprillil 2002. Kirja koopia saadeti Teile 9. aprillil 2002.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitajad osalesid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ühenduste Kohtu ühiselt korraldatud konkursil EUR/C/23. Pärast konkursi edukat läbimist kanti tema nimi edukate kandidaatide reservnimekirja.

1. veebruaril 1998 võttis parlament kaebuse esitaja tööle palgaastme C5 järku 3.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et teda on diskrimineeritud võrreldes teiste samal konkursil osalenud kandidaatidega, kes võeti tööle palgaastme C4 järku 3.

Nõue

Kaebus saadeti parlamendile märkuste esitamiseks.

Parlamendi arvamus

Oma arvamuses kaebuse kohta märkis parlament, et kaebuse esitaja kaebas institutsiooni otsuse edasi, esitades 15. oktoobril 1998 personalieeskirjade artikli 90 alusel kaebuse. Kaebus lükati tagasi, sest seda ei esitatud ettenähtud tähtaja jooksul.

Institutsioon rõhutas, et vastavalt ühenduse kohtute väljakujunenud praktikale võib ainult uute oluliste asjaolude esinemine õigustada kaebuse esitamist artikli 90 lõike 2 alusel, et vaadata uuesti läbi varasem töölevõtmise otsus, mida ei ole tähtaja jooksul edasi kaevatud. Kui aga kohtu otsus haldusakti tühistamise kohta võiks kujutada endast uut elementi, on see ainult à suhtes nende inimeste suhtes, keda tühistatud akt otseselt mõjutab. Monaco (2) kohtupraktikat, millele kaebuse esitaja viitab, ei saa seega kohaldada, kuna ta ei ole osalenud samal avalikul konkursil nagu Monaco.

Lisaks märkis institutsioon, et vastavalt poliitikale, mida parlament järgis töölevõtmise küsimustes pärast uute sisedirektiivide jõustumist 1995. aasta mais, võib ametisse nimetav asutus või ametiisik nimetada ametniku tema kategooria algastmest kõrgemale palgaastmele üksnes erandjuhtudel ning selleks, et meelitada ligi kvalifitseeritud kandidaate, kui tuleb täita äärmiselt keerulisi ülesandeid.

Kaebuse esitaja märkused

Oma tähelepanekutes parlamendi arvamuse kohta jäi kaebuse esitaja põhimõtteliselt oma esialgse kaebuse juurde.

Soovituse eelnõu

Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 edastas ombudsman 18. mai 2001. aasta otsusega parlamendile soovituse projekti (3). Soovituse projekti aluseks olid järgmised asjaolud:

1. Euroopa Parlamendi värbamismenetlus

1.1 Kaebuse esitaja võitis konkursi EUR/C/23, mille korraldasid ühiselt Euroopa Parlament ja Euroopa Ühenduste Kohus, ning ta võeti tööle palgaastme C 5 järku 3. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis ta, et teda on diskrimineeritud võrreldes teiste samal konkursil osalenud kandidaatidega, kes võeti tööle palgaastme C 4 järku 3.

1.2 Parlament rõhutas oma arvamuses, et kaebuse esitaja esitas institutsiooni otsuse peale kaebuse personalieeskirjade artikli 90 alusel. Parlament lükkas selle siiski tagasi, kuna seda ei tehtud ettenähtud tähtaja jooksul.

1.3 Ainult uute oluliste asjaolude olemasolu võib õigustada kaebuse esitamist artikli 90 lõike 2 alusel, et vaadata uuesti läbi varasem töölevõtmise otsus, mida ei ole tähtaja jooksul edasi kaevatud. Kui aga kohtu otsus haldusakti tühistamise kohta võiks kujutada endast uut elementi, on see ainult à suhtes nende inimeste suhtes, keda tühistatud akt otseselt mõjutab. Parlament juhtis tähelepanu sellele, et esimese astme kohtu otsus Monaco kohtuasjas, millele kaebuse esitaja tugines, ei olnud tema juhtumi suhtes kohaldatav, kuna tühistatud akt teda otseselt ei mõjutanud.

1.4 Ombudsman märkis, et käesoleva juhtumi peamine küsimus oli teha kindlaks, kas Euroopa Parlament diskrimineeris kaebuse esitajat tema töölevõtmisel ja kas parlamendis esines haldusomavoli.

1.5 Mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõte on üks ühenduse õiguse aluspõhimõtteid. Vastavalt ühenduse kohtute väljakujunenud praktikale nõuab see, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (4).

1.6 Oma otsuses kohtuasjas T-92/96 (Monaco kohtuasi) leidis esimese astme kohus, et sama konkursi kandidaate tuleb põhimõtteliselt pidada sarnases olukorras olevaks. Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et institutsioon rikub võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta kohaldab konkursilt tööle võetud ametniku suhtes uute sisedirektiivide sätteid, mis näevad ette personalieeskirjade artikli 31 lõike 2 rangema kohaldamise, samas kui teised ametnikud, kelle institutsioon võttis samalt konkursilt tööle enne uute sisedirektiivide jõustumist, liigitati varasemate sisedirektiivide alusel.

Üldkohus leidis, et ainus viide uutele eeskirjadele, mille parlament on vahepeal vastu võtnud, ei ole piisav põhjendus kandidaatide töölevõtmiseks samalt konkursilt, millel on erinevad lepingutingimused.

1.7 Ombudsman pidas oluliseks meenutada, et konkursi, millel kaebuse esitaja osales, korraldasid Euroopa Parlament ja Euroopa Kohus ühiselt.

Pärast Esimese Astme Kohtu otsust eespool nimetatud kohtuasjas liigitas Euroopa Kohus omal algatusel ümber need ametnikud, kes võeti pärast uute sisedirektiivide jõustumist tööle vähem soodsatel tingimustel kui need, mida kohaldati varasemate sisedirektiivide alusel tööle võetud kandidaatide suhtes.

1.8 Ombudsman leidis, et isegi kui Monaco kohtuotsust ei kohaldata kaebuse esitaja suhtes uue elemendina, oli ametisse nimetaval asutusel võimalus muuta kaebuse esitaja töölevõtmise tingimusi, nagu seda tegi Euroopa Kohus.

1.9 Nende kaalutluste põhjal järeldas ombudsman, et parlamendi otsus võtta tööle kaebuse esitaja, kes taotles tema suhtes uusi sisedirektiive, samas kui teised samast reservnimekirjast värvatud kandidaadid liigitati varasemate sisedirektiivide kohaselt, tõi kaasa kaebuse esitaja diskrimineeriva kohtlemise. Asjaolu, et institutsioon ei võtnud arvesse Esimese Astme Kohtu poolt kohtuasjas T-92/96 väljendatud põhimõtet ja keeldus oma otsust uuesti läbi vaatamast, kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit.

Parlamendi poolt vastu võetud seisukohta silmas pidades ei tundunud olevat võimalik saavutada sõbralikku lahendust. Seetõttu pidas ombudsman asjakohaseks esitada vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 6 järgmine soovituse projekt.

Soovituse projekt on sõnastatud järgmiselt:

Parlament peaks järgima Euroopa Kohtu eeskuju ja liigitama kaebuse esitajad alates nende riigiteenistujateks nimetamise kuupäevast ümber palgaastme C 4 järku 3.

Ombudsman teatas Euroopa Parlamendile, et vastavalt põhikirja artikli 3 lõikele 6 peab ta saatma üksikasjaliku arvamuse 30. septembriks 2001 ning et üksikasjalik arvamus võib koosneda ombudsmani soovituse heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

Parlamendi üksikasjalik arvamus

Euroopa Parlamendi üksikasjalik arvamus, mille ombudsman sai 7. novembril 2001, on järgmine:

Institutsioon ei saa Teie soovituse projekti heaks kiita järgmistel põhjustel.

Esiteks jääb see institutsioon seisukohale, et etteheited tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Kaebused esitati kaua aega pärast otsust, mille peale kaebus esitati. Isegi kui möönda, et Monaco kohtuasjas tehtud otsus kujutab endast uut asjaolu 8a, mida see institutsioon ei ole käesoleva juhtumi puhul möönnud, kuna ta saab seda teha ainult isikute puhul, keda tühistatud akt otseselt puudutab, on siiski tõsi, et kaebused esitati pärast personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud tähtaega. Näib, et Teie soovituse projektis eiratakse täielikult juhtumi seda aspekti, st kaebuse vastuvõetavust (...).

Teiseks tuleb tõdeda, et ühe institutsiooni ametisse nimetavat asutust puudutavad otsused ei ole teise asutuse ametisse nimetavale asutusele siduvad. Euroopa Kohus ja parlament on kaks eraldiseisvat Euroopa Liidu institutsiooni. Sellegipoolest märkisite oma soovituse projektis, et „(...) isegi kui Monaco kohtuotsust ei kohaldata kaebuse esitaja suhtes uue elemendina, on ametisse nimetaval asutusel võimalus muuta kaebuse esitaja töölevõtmise tingimusi, järgides Euroopa Kohtu eeskuju. Asjaolu, et Euroopa Kohus on teatavad kaebuse esitajad ümber liigitanud, ei pane Euroopa Parlamendi ametisse nimetavale asutusele kohustust teha sama. Ametisse nimetava asutuse ulatuslikku kaalutlusõigust on korduvalt tunnustatud paljudel juhtudel (...), kui sellega seoses tunnustati ühenduse institutsiooni õigust kehtestada palgaastme määramise sise-eeskirjad.

Seetõttu ei saa institutsioon eespool nimetatud soovituse projekti heaks kiita.

Ombudsmani 23. jaanuari 2002. aasta täiendav kiri

Pärast parlamendi üksikasjaliku arvamuse hoolikat läbivaatamist pidas ombudsman vajalikuks väljendada selle kohta oma seisukohta ja keskenduda mõnele punktile, mis olid tema soovituse projekti aluseks. Seetõttu saatis ta 23. jaanuaril 2002 parlamendi presidendile Pat COXile uue kirja.

Oma kirjas tuletas ombudsman meelde, et Euroopa Ühenduste Kohus, mis on kõrgeim organ ühenduse õiguse tähenduse ja tõlgendamise alal, on järjekindlalt kinnitanud, et võrdsuse üldpõhimõte on üks ühenduse avaliku teenistuse õiguse aluspõhimõtteid. Euroopa Kohus on tunnistanud, et ühenduse töötajate töölevõtmisel tuleb järgida võrdsuse põhimõtet. See põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline eristamine on objektiivselt põhjendatud.

Lisaks leidis Esimese Astme Kohus, et sama konkursi kandidaate tuleb põhimõtteliselt pidada sarnases olukorras olevateks. Euroopa Kohtu sõnul rikub institutsioon võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta kohaldab konkursilt tööle võetud ametniku suhtes uute sisedirektiivide sätteid, mis näevad ette personalieeskirjade artikli 31 lõike 2 rangema kohaldamise, samas kui teised ametnikud, kelle institutsioon võttis samalt konkursilt tööle enne uute sisedirektiivide jõustumist, liigitati varasemate sisedirektiivide alusel. Üldkohus leidis, et ainus viide uutele eeskirjadele, mille parlament on vahepeal vastu võtnud, ei ole piisav põhjendus kandidaatide töölevõtmiseks samalt konkursilt, millel on erinevad lepingutingimused.

Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et käesoleva juhtumi puhul ilmnes, et kaebuse esitajaga oli nii juhtunud.

Ombudsman leidis, et parlamendil on siiski veel võimalus seda ilmse diskrimineerimise juhtumit parandada ja võtta meetmeid ebaõigluse heastamiseks. Seetõttu palus ta institutsioonil oma seisukoht võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte valguses läbi vaadata ning käsitleda ombudsmani soovituse projekti.

Parlamendi täiendav vastus

aprillil 2002 sai ombudsman parlamendi täiendava vastuse. Parlament rõhutas, et tema sekretariaat on soovituse projektis käsitletud juhtumid üksikasjalikult läbi vaadanud ja otsustanud vaatamata teatavale õiguslikule ja halduslikule reservatsioonile ombudsmani taotluse rahuldada.

Parlament võttis endale kohustuse vaadata kaebuse esitaja olukord läbi enne 1995. aastal tehtud muudatusi kehtinud eeskirjade alusel.

Parlamendi vastuse koopia saadeti kaebuse esitajale 9. aprillil 2002. aprillil 2002. aastal ombudsmani teenistusega peetud telefonivestluse käigus teavitati kaebuse esitajat eespool nimetatud kirja sisust ja ta väljendas rahulolu uurimise tulemustega.

Otsus

mail 2001 esitas ombudsman Euroopa Parlamendile järgmise soovituse eelnõu:

„Parlament peaks järgima Euroopa Kohtu eeskuju ja liigitama kaebuse esitajad ümber palgaastme C 4 järku 3 alates nende riigiteenistujateks nimetamise kuupäevast.”

aprillil 2002 teatas parlament ombudsmanile, et nõustub soovituse projektiga, ja selgitas, et kaebuse esitaja olukord vaadatakse läbi.

Ombudsman leiab, et parlament on tema soovituse projekti heaks kiitnud ja otsustab seetõttu juhtumi lõpetada.

Euroopa Parlamendi presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Käsitleda koos kaebusega 547/2000/IP

(2) Esimese Astme Kohtu (neljas koda) 9. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas Roberto Monaco vs. Euroopa Parlament. Kohtuasi T-92/96. EKL 1997, lk IA-0195; II-0573

(3) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(4) Kohtuasi 203/86: Hispaania vs. nõukogu (EKL 1988, lk 4563, punkt 25) ja kohtuasi C-15/95: EARL de Kerlast (EKL 1997, lk I-1961, punkt 35) - kohtuasi C-150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu (EKL 1998, lk I-7235, punkt 97).