Lugupeetud hr M.

märtsil 2000 esitasite Te Insinööritoimisto Tauno Nissinen Oy nimel kaebuse Euroopa ombudsmanile Euroopa Komisjoni väidetava suutmatuse kohta anda oma panus 1995. aasta teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi raames mittetuumaenergia valdkonnas uurimislepingu „Valguskvaliteet ja energiasääst koos päevavalguse ja tehisvalguse kombineeritud kasutamisega üldkasutatavates hoonetes” alusel, mis hõlmas ajavahemikku 1. juulist 1997 kuni 31. detsembrini 1999.

mail 2000 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. oktoobril 2000 saatis komisjon arvamuse Teie kaebuse kohta ja ma edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused. Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on tegutsenud koordineerijana uurimisprojektis BU/345/95, milles uuritakse loomuliku valguse ja kunstliku valguse ühist kasutamist üldkasutatavates hoonetes. Lepingu kohaselt katab komisjon 40 % projekti kuludest. Komisjonile on lepingujärgsetest kuludest teatatud iga poole aasta tagant. Esimene aruanne hõlmas 1. jaanuari – 31. juunit 1996 ja viimane aruanne hõlmas kulusid 1. juulist kuni 31. detsembrini 1999. Viimane komisjoni makse tehti 31. detsembril 1997 ja see hõlmas kulusid kuni 30. juunini 1997. Vaatamata korduvatele taotlustele ei ole komisjon teinud oma makseid vastavalt lepingule. Komisjonile saadetud aruannete kohaselt katavad pärast 1. juulit 1997 kantud kulud € 748 253,82 euro suuruse summa.

Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks lepingu kohaselt maksma kohe pärast 1. juulit 1997 oma osa, mis katab projekti kulud.

Nõue

aasta mais käivitasid komisjoni talitused vahemakse € 231 155,60. Põhjused, miks selle lepinguga seotud makseid ajavahemikus 1997. aasta detsembrist kuni 2000. aasta maini ei tehtud, on esitatud allpool.

jaanuaril 1998 sai komisjon arenguaruande ja kuluaruande nr 4. Komisjoni talitused märkasid mõningaid vigu käesolevas aruandes ning seejärel ka eduaruandes ja kuluaruandes nr 5. Komisjoni esindajate poolt 22. aprillil 1998 lepingupartneri valdustesse tehtud tehnilise kontrollkäigu ajal esitati täpsustused kõnealuste aruannete parandatud versioonide koostamiseks. Alates sellest kuupäevast vahetati komisjoni talituste ja töövõtjate vahel kirjavahetust, et saada eduaruannete heakskiitmiseks ja põhjendatud juhtudel toetuse maksmiseks vajalikku teavet. Kohtumine toimus 10. juunil 1999.

Pärast seda kohtumist saatis komisjon 8. juulil 1999 lepinguosalistele hoiatuskirja, milles nõudis puuduva teabe esitamist kahe kuu jooksul alates kirja kättesaamisest. Kuna nõutud teavet ei edastatud komisjonile täies ulatuses, saadeti 15. oktoobril 1999 töövõtjatele meeldetuletus.

Lõpuks sai komisjon 18. novembril 1999 kogu vajaliku teabe, mis võimaldas esitatud kulusid põhjendada. Komisjon märkis, et lepingu kohaselt oli komisjonil alles sel hetkel võimalik makset jätkata. Lepingu II lisa artikli 21 lõike 3 kohaselt peeti makse siiski kinni kuni järgmise finantsaruandlusperioodini. Komisjon sai selle aruande 2000. aasta märtsis ja 2000. aasta mais vabastasid komisjoni talitused peatatud makse. Juunis 2000 maksti töövõtjatele € 231 155,60 eurot.

Projekti koordinaatorile Tauno Nissinen Consulting Engineers Oy-le 31. juulil 2000 saadetud kirja kohaselt vabastavad komisjoni talitused viivitamata € 23 643 lõppmakse.

Kaebuse esitaja ei ole märkusi saatnud.

jaanuaril 2001 võttis Euroopa Ombudsmani sekretariaat kaebuse esitajaga ühendust, et uurida, kas kaebuse esitaja on tulemusega rahul. Kaebuse esitaja selgitas, et komisjon oli tõepoolest teinud lõppmakse. Pärast üksikasjalikku arvutust märkas kaebuse esitaja siiski, et makse kattis ainult 38,5 % projekti kuludest. Komisjon võttis endale kohustuse katta 40 % projekti kuludest. Kaebuse esitaja on kirjutanud komisjoni majandusnõunikule puuduva 1,5% kohta, mis võrdub 10 000 euroga. Kaebuse esitaja lubas saata oma märkused pärast komisjoni vastust, mille tähtaeg oli 31. jaanuar 2001. Ombudsman ei ole kaebuse esitajalt tähelepanekuid saanud.

Otsus

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ole andnud oma panust uurimislepingu alusel, mis hõlmab ajavahemikku 1. juulist 1997 kuni 31. detsembrini 1999. Komisjon selgitas oma arvamuses, et alles 18. novembril 1999 sai ta kogu vajaliku teabe, mis võimaldas esitatud kulusid põhjendada. Komisjon märkis, et lepingu kohaselt oli komisjonil alles sel hetkel võimalik makset jätkata. Lepingu II lisa artikli 21 lõike 3 kohaselt peeti makse siiski kinni kuni järgmise finantsaruandlusperioodini. Komisjon sai selle aruande 2000. aasta märtsis ja 2000. aasta mais vabastasid komisjoni talitused peatatud makse. Juunis 2000 maksti töövõtjatele € 231 155,60 eurot. juulil 2000 teatasid komisjoni talitused kaebuse esitajale, et ta vabastab viivitamata € 23 643 lõppmakse. jaanuaril 2001 kinnitas kaebuse esitaja ombudsmani sekretariaadile, et ta on saanud lõppmakse. Seetõttu on komisjon astunud samme küsimuse lahendamiseks ja on seega kaebuse rahuldanud.

Euroopa Komisjoni arvamusest ja kaebuse esitaja märkustest ilmneb, et komisjon on astunud samme küsimuse lahendamiseks ja on seega kaebuse rahuldanud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

Jacob SÖDERMAN