Lugupeetud hr F,
lugupeetud dr K.
4. märtsil 1999 esitasite kaebuse Euroopa Ombudsmanile seoses sellega, kuidas Euroopa Komisjon käsitles VII peadirektoraadi INDRISe projekti.
22. aprillil 1999 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. juulil 1999 saatsite ombudsmanile täiendavat teavet. 2. augusti 1999. aasta kirjaga sain komisjoni arvamuse. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille sain kätte 1. oktoobril 1999. aprillil 2000 saatsite ombudsmanile veel ühe kirja. Vastasin Teie kirjale 11. mai 2000. aasta kirjaga.
Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Saksamaa äriühing GmbH&Co (äriühing, mille isiklikult vastutav osanik on piiratud vastutusega äriühing), kes valmistas ette komisjoni VII peadirektoraadi projekti INDRIS. Projekti eesmärk on siseveelaevandus, eelkõige jõeteabeteenused ja side ühtlustamine Euroopa siseveeteedel.
Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid järgmised:
Kaebuse esitaja nähti ette projekti partnerina, nagu on avaldatud projekti ametlikes teabedokumentides. Seejärel ütles komisjoni projekti koordinaator kaebuse esitajale, et ta ei ole projekti lepingupartner, kuna ta ei esitanud vajalikku dokumentaalset teavet. Kaebuse esitaja väidab, et see ei olnud nii, sest ta esitas nõutud dokumendid.
Koordinaator palus kaebuse esitajal oma ettevalmistav töö ettenähtud viisil lõpule viia, mida ta ka tegi. Kaebuse esitaja väitis, et talle ei ole tema töö eest veel palka makstud.
Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei taganud tema oskusteabe kaitset, mis on selliste projektide puhul tavapärane.
Kaebuse esitaja väitis, et komisjon:

i) ei määratlenud kaebuse esitajat projekti lepingulise partnerina, kuigi seda lubati, ega põhjendanud seda;

ii) ei maksnud kaebuse esitaja poolt projekti jaoks tehtud töö eest;

iii) ei suutnud kaitsta kaebuse esitaja oskusteavet, kuigi seda talle lubati.

Nõue

Komisjoni arvamus
Oma arvamuses märkis komisjon järgmist:
INDRIS on teadus- ja arendusprojekt, mida viiakse ellu VII peadirektoraadi transpordialase teadusprogrammi raames ning mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja konsortsium, kuhu kuulub 13 partnerit Madalmaadest, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Austriast ja Belgiast.
Seoses kaebuse esitaja osalemisega partnerina märkis komisjon, et esialgses ettepanekus (PL-97-2211), mis esitati 1997. aasta märtsis neljanda raamprogrammi kohta, pakkus konsortsium INDRIS kaebuse esitaja partneriks.
Ettepanekut hinnati 1997. aasta aprillis ja komisjon kiitis selle heaks 1997. aasta juulis. Kavandatud eelarve oli 4 miljonit eküüd, millest 2 miljonit eküüd pidi kaasrahastatama neljanda raamprogrammi raames, kaebuse esitajale ettenähtud osa oli 350 000 eküüd.
Projekti koordineeris Madalmaade transpordi-, riiklike ehitustööde ja veemajanduse ministeerium. Üldtingimuste artikli 2 kohaselt on koordinaatori põhiülesanne tegutseda konsortsiumi nimel igas õiguslikus ja tegevuslikus küsimuses ning seega on ta keskne ja ainus sideühendus komisjoni ja konsortsiumi partnerite vahel.
Projekti kohta märkis komisjon, et ta peab tagama, et osalejatel on vajalikud vahendid oma osalemise kaasrahastamiseks, et viia ellu ettenähtud tegevusi. Komisjon märkis, et ta peab kõrvaldama need partnerid, kes ei suuda tõendada vahendite päritolu ja nende kättesaadavuse tingimusi.
Kaebuse esitaja puhul selgus, et ta ei suutnud tõendada oma finantsusaldusväärsust ettenähtud aja jooksul. Eespool esitatud põhimõtete kohaselt ei saanud komisjon kaebuse esitajaga lepingut sõlmida. Seetõttu ei saanud viimane kunagi konsortsiumi INDRIS täisliikmeks.
Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei põhjendanud, miks ta keeldus projekti raames täielikust partnerlusest, viitas komisjon koordinaatoriga 1997. aasta septembris alustatud (tehnilistele ja finantsalastele) läbirääkimistele. Läbirääkimiste ajal muutis kaebuse esitaja oma õiguslikku seisundit ja sai äriühingust Gesellschaft bürgerlichen Rechts (tsiviilseadustiku kohane partnerlus) uueks äriühinguks GmbH & Co (piiratud vastutusega äriühing). See uus ettevõte asendas eelmise.
Läbirääkimiste käigus tuvastas komisjon mitu probleemi seoses kaebuse esitaja finantssuutlikkusega. Probleemid olid tingitud asjaolust, et kuna äriühing oli äsja asutatud, ei olnud finantsaruanded veel kättesaadavad. Seega ei olnud komisjonil ametlikke tõendeid selle kohta, et äriühing oleks võimeline kaasrahastama 175 000 eküüd.
Selleks et kaitsta ühenduse finantshuve ja vältida takistusi tehnilises lisas kirjeldatud tegevuste elluviimisel, palusid komisjoni finantstalitused lisateavet vahendite päritolu ja nende kättesaadavuse tingimuste kohta.
Kuna kaebuse esitaja esitatud teave ei rahuldanud komisjoni talitusi, allkirjastas komisjon lepingu kõigi peatöövõtjatega peale kaebuse esitaja. Lepingu allkirjastamine oli sel ajal kohustuslik, kuna vastav rahaline kohustus tuli võtta 1997. aasta eelarves.
Nende asjaolude tõttu ja selleks, et kaitsta ühenduse finantshuve ning INDRISe projekti täielikku elluviimist, ei ole komisjon kunagi sõlminud kaebuse esitajaga lepingut.
Siiski lepiti suuliselt kokku, et kaebuse esitaja võib INDRISe konsortsiumiga täieõigusliku partnerina liituda ka pärast seda, kui rahalise usaldusväärsuse küsimus on lahendatud.
Seoses kaebuse esitaja tehnilise panusega INDRISe projekti ja selle hüvitamisega märkis komisjon, et projekti algatamisel nõustus konsortsium INDRIS koos Euroopa Komisjoni heakskiiduga, et kaebuse esitaja täidab (kolmanda isiku abina) tehnilises lisas kirjeldatud konkreetseid ülesandeid. Kaebuse esitaja töötas tehnika taseme ja teostatavusuuringu kallal.
Lisaks eespool nimetatud ülesannetele palus konsortsium INDRIS kaebuse esitajal viia läbi konkreetsed katsenäidised, mis on olulised projekti tulevase tulemuslikkuse hindamiseks, eelkõige seoses projekti tehnilise usaldusväärsuse ja sobivusega. Kuna aga INDRISe partnerid pidasid 1998. aasta aprillis kaebuse esitaja korraldatud katseeksemplare mitterahuldavaks, muutus selle võimalik lisamine INDRISe lepingu täiendava partnerina projektijuhi jaoks vastuvõetamatuks.
Seetõttu peatas VII peadirektoraat arutelud rahalise usaldusväärsuse üle, kuna konsortsium INDRIS ei olnud enam valmis kaebuse esitajat täiendava partnerina aktsepteerima. Kaebuse esitaja kulude puhul tegi koordinaator INDRISe lepingu üldtingimuste artiklit 3 arvesse võttes siiski ettepaneku hüvitada alltöövõtulepingu alusel ligikaudu 100 000 eküüd. Kaebuse esitaja keeldus sellisele kahepoolsele lepingule alla kirjutamast.
Oma seisukoha selgitamiseks korraldas komisjon 1999. aasta aprillis Brüsselis koosoleku, mida juhatas DG VII-E direktor Blonk. Osalejate hulgas olid kaebuse esitaja juhtkond, INDRISe projekti koordinaator ja Austria transpordiministeerium, kes esindas üht peamist lõppkasutajat.
Koosoleku protokolli kavandi kohaselt tegi esimees järgmised järeldused:
a. kaebuse esitaja ja komisjoni vahel puudub leping;
b. komisjon püüdis lahendada rahalise usaldusväärsuse küsimust isegi pärast lepingu sõlmimist konsortsiumi teiste liikmetega;
c. tehnilistes küsimustes tekkinud lahkarvamuste tõttu ei ole võimalik ületada koordinaatori ja kaebuse esitaja vahelisi erinevusi;
d. koordinaatori (kes tegutseb konsortsiumi INDRIS nimel) ja kaebuse esitaja vaheline oluline lahkarvamus takistab kaebuse esitaja mis tahes tulevast kaasamist INDRISe projekti;
e. Koordinaator tunnistab asjaolu, et kaebuse esitaja on teinud tööd, ja kordab oma pakkumist sõlmida kaebuse esitajaga alltöövõtuleping vastavalt INDRISe projekti üldtingimuste artiklile 3.
Kokkuvõttes märkis komisjon, et ta ei saa ilma põhjendusi esitamata nõustuda väitega, et ta ei esitanud kaebuse esitajale lepingut INDRISe projekti täieõigusliku töövõtjana. On ilmne, et komisjon ei saanud objektiivsetel põhjustel 1997. aasta detsembris kaebuse esitajaga lepingut sõlmida. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et komisjon püüdis lahendada rahalise usaldusväärsuse küsimust isegi 1998. aasta esimestel kuudel.
Seoses väitega tehnilise oskusteabe kaitse ja INDRISe projekti raames tehtud töö hüvitamise kohta märkis komisjon, et VII peadirektoraat ei saa võtta mingit vastutust, kuna need punktid tuli koordinaatori ja kaebuse esitaja vahel kokku leppida.
Kaebuse esitaja märkused
Enne komisjoni arvamuse saamist oli kaebuse esitaja juba 5. juuli 1999. aasta kirjas ombudsmanile teatanud, et projekti koordinaator on maksnud kaebuse esitajale INDRISe projekti raames tehtud töö eest nõutud summa, kokku 92 606,72 eurot.
Komisjoni arvamuse kohta esitatud märkustes esitas kaebuse esitaja kokkuvõtlikult järgmised lisapunktid:
Võttes arvesse tema esimest väidet, kinnitas ta, et kuna äriühing asutati hiljuti uuesti, ei olnud võimalik koostada viimaste aastate bilanssi.
Seoses lubadusega saada partneriks väitis ta, et projekti koordinaator nõustus sellega kirjalikult tingimusel, et kaebuse esitaja krediidivõimelisus on kinnitatud. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et projekti koordinaator palus tal lühikese etteteatamisega esitada teavet oma finantsolukorra ja vajalike pangagarantiide kohta, mille ta nõuetekohaselt esitas. Kaebuse esitaja väitis, et kuni 1999. aasta aprillini jäi talle mulje, et ta on täielikult projekti kaasatud.
Kaebuse esitaja saatis koopia koosoleku protokollist, mis toimus koos komisjoni ja projekti koordinaatoriga 22. aprillil 1999. Nendes protokollides, millega kaebuse esitaja nõustus peamiselt oma 11. juuni 1999. aasta kirjas komisjonile, esitati põhjused, miks kaebuse esitaja INDRISe projekti täieõigusliku partnerina tagasi lükati.
Kaebuse esitaja nõuab nüüd saamata jäänud tulu ja sellest tuleneva kahju hüvitamist summas 7,555 900 eküüd.
Mis puudutab kolmandat väidet, et kaebuse esitaja oskusteavet ei ole väidetavalt kaitstud, siis väidab kaebuse esitaja, et projekti koordinaator ei vastanud kunagi tema ettepanekule sõlmida selles küsimuses kokkulepe.
Lisaks märkis kaebuse esitaja, et projekti koordinaator tunnistas talle, et ta ühtlustas oma poliitika komisjoni VII peadirektoraadi poliitikaga, nii et komisjoni väide, et ta ei saa võtta mingit vastutust oskusteabe ja hüvitamise küsimustes, ei tundunud õige.

Otsus

1 Kaebuse esitaja määramata jätmine projekti lepinguliseks partneriks ja selle põhjendamata jätmine
1.1 Kaebuse esitaja väitis, et ta oleks tulnud teha INDRISe projekti partneriks ja et talle ei esitatud ühtegi põhjendust selle tegemata jätmise kohta.
1.2 Komisjon märkis, et kuna kaebuse esitaja ei suutnud esitada vajalikke dokumente oma finantsolukorra kohta, ei saa teda pidada projekti täieõiguslikuks partneriks. See põhjus tehti kaebuse esitajale selgeks, kuna komisjon võttis kaebuse esitajaga ühendust, et saada rohkem teavet. Kaebuse esitaja kinnitas oma märkustes, et ta oli saanud komisjoni ja projekti koordinaatoriga 22. aprillil 1999 peetud kohtumise protokollist täieliku partnerina tagasilükkamise põhjused.
1.3 Ombudsmani käsutuses olevad tõendid näitavad seega, et kaebuse esitajat ei võetud projekti täieõigusliku partnerina vastu, sest teised partnerid ei olnud tema tehnilise panusega rahul, ning et kaebuse esitajat teavitati sellest põhjusest. Ombudsmani uurimise käigus ei leitud seega tõendeid haldusomavoli kohta seoses kaebuse selle aspektiga.
1.4 Edasiste saamata jäänud tulu ja kahju hüvitamise nõuete kohta märgib ombudsman, et seda nõuet ei ole algses kaebuses esitatud. Ombudsman ei käsitlenud seda väidet haldusomavoli puudumise tõttu. Kaebuse esitajal on siiski võimalus esitada see nõue kohtumenetluses.
2 Tasu tehtud töö eest 2.1
Kaebuse esitaja väitis, et talle ei makstud tehtud ettevalmistustöö eest.
2.2 Komisjon märkis, et kaebuse esitaja kulude puhul tegi koordinaator - võttes arvesse INDRISe lepingu üldtingimuste artiklit 3 - ettepaneku hüvitada alltöövõtulepingu alusel ligikaudu 100 000 eküüd.
2.3 5. juuli 1999. aasta kirjas ombudsmanile kinnitas kaebuse esitaja, et talle maksti tasumisele kuuluv summa 92 606,72 eurot. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon lahendas selle küsimuse.
3 Kaebuse esitaja oskusteabe kaitse
3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei ole kaitsnud kaebuse esitaja oskusteavet ja et tema ettepanekud, mille ta saatis projekti koordinaatorile, jäid vastuseta.
3.2 Komisjon märkis, et tal ei ole mingit vastutust seoses kaebuse selle aspektiga ning et selle küsimuse lahendamine on projekti koordinaatori, Madalmaade transpordiministeeriumi ülesanne. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et projekti koordinaator ühtlustas oma oskusteabe kaitse poliitika komisjoni omaga.
3.3 Ombudsmani käsutuses olevad tõendid näitavad, et komisjoni roll piirdub oskusteabe kaitse poliitika alase nõustamisega ning et konkreetsete otsuste eest vastutab projekti koordinaator. Kuna kaebus on seotud konkreetse otsusega, vastutab selle eest projekti koordinaator, kes ei ole ühenduse asutus. Seetõttu ei ole ombudsman kaebuse seda aspekti põhjalikumalt uurinud, kuna puuduvad tõendid komisjoni haldusomavoli kohta.
4 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib, et Euroopa Komisjon ei ole esimese ja kolmanda väitega seoses haldusomavoli toime pannud. Teist väidet silmas pidades on komisjon astunud samme küsimuse lahendamiseks ja rahuldanud seega kaebuse esitaja. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.
Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.
Lugupidamisega,
Jacob SÖDERMAN