1. Kaebuse esitaja on teadlane, kes oli edutult taotlenud Euroopa Liidult rahastamist programmide „VKEde rahastamisvahend“ ja „EIT Climate“ raames. 11. juulil 2018 saatis kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile kirja, milles väljendas oma arvamust komisjoni 6. juuli 2018. aasta rakendusotsuse ^[1] (edaspidi „rakendusotsus“) kohta, millega tema läbivaatamistaotlus tagasi lükati. Ta ei saanud vastust. 17. detsembril 2018 esitas ta ombudsmanile kaebuse esiteks selle kohta, et rakendusotsus on vigane, ja teiseks selle kohta, et komisjon ei vastanud tema 11. juuli 2018. aasta kirjale.

2. Ombudsmani uurimisrühm võttis komisjoniga ühendust, paludes tal vastata kaebuse esitaja kirjale. Komisjon vastas, lisades kirja, mille ta saatis kaebuse esitajale 31. juulil 2018.

3. Kuna vastus on nüüd saadetud, on kaebuse teine aspekt lahendatud.

4. Mis puudutab rakendusotsuse sisu (kaebuse esimene aspekt), siis ombudsmani uurimisrühm analüüsis hoolikalt komisjoni vastuses selle otsuse kohta esitatud selgitusi. Kaebuse esitaja kritiseeris komisjoni otsust rahastada tema konkurenti ja asjaolu, et komisjon ei olnud tema kaebuse teatavaid punkte käsitlenud. Lisaks väitis ta, et komisjon ei ole tõendanud seost tema konkurendi, keda rahastati programmist „Horisont 2020“, ning Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi fondi „Kliimaalased teadmised ja innovatsioon“ vahel. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et programmi „Horisont 2020“, Climate-KICi ja hindajate vahel sõlmitud konfidentsiaalsuslepinguid ja lepingutingimusi on rikutud.

5. Komisjon selgitas oma vastuses, et nõukogu määruse (EÜ) nr 58/2003 ^[2] artikli 22 kohane õiguspärasuse kontroll, mille ta viis läbi seoses otsusega lükata tagasi kaebuse esitaja ettepanek programmi „Horisont 2020“ raames, piirdus hindamise menetluslike aspektidega. Komisjon märkis, et kaebuse esitaja ei esitanud oma 11. juuli 2018. aasta kirjas ühtegi argumenti, mis erineks tema läbivaatamistaotluses juba esitatud väidetest. Lisaks selgitas komisjon ekspertide rolli ja märkis, et kaebuse esitaja nimetatud tõendid käsitlesid väiteid, mis ei kuulu nimetatud artikli 22 kohase menetluse ^{alla [3].}

6. Kuna kaebuse esitaja oli oma kirjas tõstatanud ka võimalikud pettusekahtlused, soovitas komisjon oma vastuses tal võtta ühendust Euroopa Pettustevastase Ametiga (OLAF), kui tal on konkreetseid kahtlusi ELi rahastatud projektiga seotud eeskirjade eiramise kohta. Lõpuks tuletas ta kaebuse esitajale meelde, et ta võib vaidlustada rakendusotsuse Euroopa Liidu Kohtus.

7. Kuna komisjoni selgitus on mõistlik, ei ole põhjust kaebuse esimest aspekti põhjalikumalt uurida. Juhtum on seega lõpetatud ^[4].

Marta Hirsch-Ziembińska

Uurimis- ja IKT-osakonna juhataja – 1. üksus

Strasbourg, 21. veebruar 2019

^[1] Komisjoni 6. juuli 2018. aasta rakendusotsus Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusameti õigusakti seaduslikkuse läbivaatamise kohta vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 58/2003.

^[2] Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 331).

^[3] Sellega seoses selgitas komisjon ka seda, et kaebuse esitaja väited Climate-KICi kohta tuleks adresseerida otse Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudile selle konkreetse õiguskaitsemenetluse kaudu. Pädevad kohtud selliste küsimustega tegelemiseks on siseriiklikud kohtud.

^[4] Seda kaebust on käsitletud delegeeritud juhtumite käsitlemise raames kooskõlas Euroopa Ombudsmani otsuse (millega võetakse vastu rakendussätted) artikliga 11.