Lugupeetud P. 14.
oktoobril 1998 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni keeldumise kohta uurida konkurentsiküsimusi käsitlevat kaebust (IV/36.561/F-2 P. / Mazda Motors Deutschland GmbH).
29. oktoobril 1998 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Euroopa Komisjon saatis oma arvamuse 15. veebruaril 1999 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 29. märtsil 1999 ja 28. aprillil 1999. aprillil 1999 palusin teilt mõningaid selgitusi seoses teie juhtumiga, mille saatsite mulle 19. mail 1999.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, Saksa automüüja, sõlmis 1983.
aastal Mazda Motors Deutschland GmbH-ga üheaastase tähtajalise lepingu. Leides, et selle peamise edasimüüja lepingu tingimused olid ebaseaduslikud, esitas kaebuse esitaja asja edutult Saksamaa kohtutele. jaanuaril 1997 esitas ta kaebuse Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadile (kaebus nr IV/36.561/F-2).
Kaebuse esitaja sõnul oleks komisjoni teatise kohaselt pidanud selline leping, mille ta Mazda Motors Deutschland GmbH-ga sõlmis, olema sõlmitud tähtajaliselt vähemalt viieks aastaks. Arvestades, et leping sõlmiti tegelikult ainult üheks aastaks, oleks ta pidanud saama individuaalse vabastuse, mida ta komisjoni kinnitusel kunagi ei saanud. Lisaks oleks lepingut tulnud kohandada määrusega (EMÜ) nr 123/85. Nende rikkumiste tõttu leiab kaebuse esitaja, et Mazda Motors Deutschland GmbH võlgneb talle hüvitist.
Sellega seoses leiab kaebuse esitaja, et lepingut võib kontrollida komisjon, kes on tema arvates ainus pädev asutus. Seega oleks ta pidanud lepingut kontrollima Euroopa Komisjonile esitatud kaebuse raames. Keeldudes seda tegemast, leiab kaebuse esitaja, et komisjon on oma kaalutlusõigust ja volitusi kuritarvitanud. Seetõttu palus ta Euroopa Ombudsmanil küsimust uurida.

Nõue

Komisjoni arvamus
Komisjon koostas nimekirja kirjavahetusest, mis oli seotud kaebuse esitaja poolt Euroopa Komisjonile esitatud kaebusega, ning kirjeldas üksikasjalikult sellega seoses võetud meetmete järjekorda.
Komisjon selgitas, et kaebuse esitaja nõudis oma taotluses tungivalt, et tema talitused võtaksid Mazda Motors Deutschland GmbH vastu meetmeid (vastavalt asutamislepingu artiklile 189) kahe kuu jooksul, vastasel juhul võtaks ta komisjoni vastu õiguslikke meetmeid ja nõuaks kahju hüvitamist.
Seoses kaebuse esitaja kahe esimese väitega, mis käsitlesid lepingu sobivust komisjonipoolseks kontrolliks ja kõnealuse kontrollipädevuse ainulaadsust, märkis komisjon, et menetluse esimeses etapis (1) teatas ta 17. veebruaril 1997 kaebuse esitajale, et tema juhtum "ei vääri piisavat ühenduse huvi, mida komisjon võiks järgida", ning esitas kokkuvõtlikult järgmised argumendid:

kaebus käsitles subjektiivsete õiguste väidetavat rikkumist; mis tahes nõue tuleb seega esitada siseriiklikule kohtule, kes võib vajaduse korral samuti kahjutasu välja mõista;

- komisjoni ametlik uurimine ei oleks proportsionaalne juhtumi olulisusega, komisjon peab teenima üldisi huve ja tal on piiratud vahendid, mida ei saa kasutada kõigi talle teatatud juhtumite puhul; seetõttu peab ta seadma prioriteedid;

- komisjoni ülesanne on uurida juhtumeid, mille puhul on võimalik kindlaks teha konkurentsieeskirjade kestev rikkumine; prioriteeti ei saa omistada juhtumile, mis on kestnud üle 12 aasta.”

Kaebuse esitajal oli võimalus esitada selle seisukoha kohta märkusi. Komisjoni sõnul kordas ta sisuliselt oma väidet, esitas täiendavaid taotlusi ja esitas täiendavaid argumente oma kaebuse sisu kohta. Eelkõige teatas ta komisjonile, et tema juhtumit on juba menetlenud Saksamaa kohtud, kuid föderaalne ülemkohus (Bundesgerichtshof) jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seda kontrollis komisjon, kellele edastati õiguslikult siduv otsus.
Kaebuse esitaja ei esitanud siiski täiendavaid argumente, mis muudaksid komisjoni eespool nimetatud seisukohta selles küsimuses. Seetõttu saatis komisjon 13. novembril 1997 kaebuse esitajale kirja vastavalt määruse (EMÜ) nr 99/63 [2] artiklile 6 (mis vastab menetluse teisele etapile), korrates oma esimeses kirjas öeldut ja lisades järgmise argumendi:

„kaebus käsitleb juhtumit, mille mõju avaldub peamiselt ühes liikmesriigis; liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutatakse - kui üldse - väga vähesel määral;

Vastuseks sellele kirjale kordas kaebuse esitaja veel kord oma väidet, esitamata siiski uusi argumente, mis muudaksid komisjoni seisukohta.
Komisjon teatas ombudsmanile, et kuna kaebuse esitaja leidis, et Euroopa Komisjon ei olnud tema juhtumi puhul meetmeid võtnud, esitas ta Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule kaks järjestikust taotlust, mis lükati tagasi kehtestatud viivitusest mittekinnipidamise tõttu ja mille kohta ei tehtud sisulist otsust.
Seoses kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt Euroopa Komisjon kuritarvitas oma volitusi ja kaalutlusõigust, rõhutas komisjon, et määrused 17/62 (3) ja 99/63 ei anna kaebuse esitajatele õigust saada otsus. Komisjoni kohustus on põhjalikult uurida faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele kaebuse esitaja on komisjoni tähelepanu juhtinud. Teda ei saa kohustada jätkama menetlust kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Käesoleval juhul teavitati kaebuse esitajat argumentidest, mille tõttu Euroopa Komisjon keeldus tema juhtumit uurimast. Seetõttu eitas komisjon oma pädevuse või kaalutlusõiguse kuritarvitamist.
Lõpuks teatas komisjon ombudsmanile, et kaebuse esitaja viimase kirja kohaselt valmistab komisjon ette otsuse kaebuse IV/36.561/F-2 kohta.
Kaebuse esitaja tähelepanekud
Euroopa Ombudsman edastas Euroopa Komisjoni arvamuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Oma 26. märtsi 1999. aasta vastuses teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et otsus, mida komisjon väitis ette valmistavat, võeti vastu 21. jaanuaril 1999 ja jõudis temani. Ta leiab, et ta ei hinda tema väiteid nõuetekohaselt.
Lisaks, nagu ta tegi juba ühes varasemas käesolevat kohtuasja käsitlevas kirjas, teatas ta mitmest muust kaebusest, mille ta esitas Euroopa Komisjonile ja Saksamaa föderaalsele konkurentsiametile (Bundeskartellamt), mida need institutsioonid tema sõnul nõuetekohaselt ei käsitlenud. Seoses tähelepanekute selle aspektiga oli ombudsman juba eelnevalt kaebuse esitajale teatanud, et ei ole võimalik hinnata nende nõuete väärtust, mis ei olnud osa algsest kaebusest või mis puudutavad riiklikke institutsioone, mis ei kuulu ombudsmani pädevusse.
Arvestades, et kaebuse esitaja mainis oma märkustes sõnaselgelt Esimese Astme Kohtus algatatud menetlusi, otsustas ombudsman paluda kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi. mail 1999 teavitas kaebuse esitaja ombudsmani ühest Esimese Astme Kohtule esitatud taotlusest, mis lükati hilinenud esitamise tõttu tagasi.

Otsus

1 Komisjoni keeldumine lepingu kontrollimisest 1.1
Kaebuse esitaja on esitanud komisjonile kaebuse vastavalt nõukogu määruse 17/62 (millega rakendatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 lõiget 4 ja artikli 82 lõiget 5) artikli 3 lõikele 2 ning palunud komisjonil tegutseda vastavalt artikli 249 lõikele 6. Komisjon teatas, et juhtum ei vääri piisavat ühenduse huvi ja et subjektiivsete õiguste säilitamist peaksid eeldama siseriiklikud kohtud.
1.2 Vastavalt nõukogu määruse 17/62 artiklile 3 võib füüsiline või juriidiline isik, kes väidab, et tal on õigustatud huvi, esitada komisjonile kaebuse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 võimaliku rikkumise korral.
1.3 Vastavalt ühenduse kohtute pretsedendiõigusele (7) võib komisjon kaebuse menetlemisest loobuda põhjendusel, et kaebusel puudub piisav ühenduse huvi. Kohtud põhjendavad oma otsust sellega, et komisjoni kui asutamislepingu täitmise järelevalvaja vastutus konkurentsiküsimustes on osa tema üldisest kohustusest jälgida ühenduse õiguse kohaldamist; selle kohustuse täitmisel on komisjonil kohustus ja õigus anda talle esitatud küsimustele erinev prioriteetsus; konkurentsi valdkonnas on ühenduse huvi kriteerium asjakohane ja seaduslik.
1.4 Ühenduse huvide hindamise kohta märgib kohus,(8) et "komisjon peab võtma arvesse juhtumi asjaolusid ( ). Komisjon peaks eelkõige kaaluma väidetava rikkumise olulisust seoses ühisturu toimimisega, rikkumise tuvastamise tõenäosust ja uurimise ulatust, mis on vajalik selleks, et täita parimatel võimalikel tingimustel oma ülesannet tagada artiklite [81] ja [82] järgimine."
1.5 Käesoleval juhul on kaebuse esitajat kolmel korral (17. veebruari 1998. aasta kiri, 13. novembri 1998. aasta kiri ja 21. novembri 1999. aasta lõplik otsus)(9) ning menetluse igas etapis (9) teavitatud komisjoni seisukohast tema taotluse suhtes. Kõigis kolmes kirjas on komisjon esitanud kaebuse esitajale piisavad põhjendused, mis põhinevad juhtumi eripäradel. Lisaks anti kaebuse esitajale võimalus kommenteerida institutsiooni seisukohti tema taotluse kohta. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon andis mõistlikke selgitusi oma keeldumise kohta viia läbi täiendavaid uurimisi.
1.6 Lisaks leiab kohus, et "komisjonil on õigus kaebus tagasi lükata, kui ühendusel puudub piisav huvi juhtumi edasiseks uurimiseks, kuid tingimusel, et kaebuse esitaja või tema liikmete õigusi saavad piisavalt kaitsta eelkõige siseriiklikud kohtud"(10).
1.7 Käesoleval juhul on kaebuse esitaja palunud komisjonil kontrollida Mazda Motors Deutschland GmbH-ga sõlmitud põhiedasimüügilepingu seaduslikkust ja seega palunud kaitsta tema subjektiivseid õigusi. Näib, et komisjonil ei olnud ainupädevust kontrollida lepingut, mille suhtes oli tegelikult algatatud menetlus siseriiklikes kohtutes, mis võisid tagada kaebuse esitaja õiguste piisava kaitse.
1.8 Komisjoni valitud tegevussuunda läbi vaadates leiab Euroopa Ombudsman, et institutsioon tegutses oma õigusliku pädevuse piires ja seetõttu ei ole tuvastatud ühtegi haldusomavoli juhtumit.
2 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib, et Euroopa Komisjoni haldusomavoli ei esine. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Lugupidamisega,
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Kirjeldatud otsuses kohtuasjas T-64/89: Automec Srl vs. komisjon (EKL 1990, lk II-367, punktid 45–47).

(2) Euroopa Liidu Teataja 127 ,, 20.8.1963, lk 2268–2270 (inglisekeelne eriväljaanne: I seeria (63–64), lk 47)

(3) Euroopa Liidu Teataja 013 , 21/02/1962, lk 0204–0211 (inglisekeelne eriväljaanne: I seeria (59–62), lk 87)

(4) Endine artikkel 85, mis on ümber nummerdatud Amsterdami lepinguga

(5) Endine artikkel 86, mis on ümber nummerdatud Amsterdami lepinguga

(6) Endine artikkel 189, mis on ümber nummerdatud Amsterdami lepinguga

(7) Kohtuasi T-24/90, Automec II, EKL 1992, lk II-2223

(8) Kohtuasi T-24/90, Automec II, EKL 1992, lk II-2223, punkt 86.

(9) Kirjeldatud otsuses kohtuasjas T-64/89: Automec Srl vs. komisjon (EKL 1990, lk II-367, punktid 45–47).

(10) Kohtuasi T-114/92, BEMIM, EKL 1995, lk II-147, punkt 86.