Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja oli ühe Poola äriühingu (edaspidi „äriühing“) esindaja, kes sai Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ELi rahalisi vahendeid projekti jaoks, mille eesmärk oli luua väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele finantsjuhtimise veebisait.

2. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) uuris kaebuse esitajat seoses ELi vahendite väidetava omastamisega[1].

3. Paralleelselt OLAFi juurdlusega oli äriühingul õigusvaidlus Poola ametiasutustega[2]. Selle vaidluse raames tegid Poola ametiasutused äriühingu saadud rahaliste vahendite tagasinõudmise otsuse, mille äriühing seejärel siseriiklikes kohtutes vaidlustas. Kaebuse esitaja väitis, et Poola ametiasutused olid äriühingut diskrimineerinud ja rikkunud ausa konkurentsi põhimõtet. Ta palus OLAFil juhtumit uurida. Juhtumiga seoses algatati kaebuse esitaja suhtes ka riiklik kriminaaluurimine, mis peatati seniks, kuni OLAF on oma uurimise lõpule viinud.

4. 28. detsembril 2016 esitas kaebuse esitaja kaebuse OLAFile. Ta märkis, et OLAF ei uurinud ega lahendanud äriühingu ja Poola ametiasutuste vahelist vaidlust. Ta ütles ka, et kuna OLAF ei taganud asjakohast teavet ja dokumente ettevõtte Maltal asuvatest serveritest[3] ning ei võimaldanud teda küsitleda, ei viinud OLAF läbi nõuetekohast juurdlust.

5. OLAF märkis oma 4. ja 24. jaanuari 2017. aasta vastustes, et äriühingu ja Poola ametiasutuste vaheline vaidlus ei kuulu tema pädevusse. Oma juurdluse kohta märkis OLAF, et ta kutsub kaebuse esitajat üles esitama õigeaegselt märkusi tuvastatud asjaolude kohta ning et OLAF peab kindlaks määrama, milliseid uurimismeetmeid tuleb võtta ja millal.

6. Kuna kaebuse esitaja ei olnud OLAFi vastustega rahul, pöördus ta 11. veebruaril 2017 ombudsmani poole.

7. 25. aprillil 2017 taotles kaebuse esitaja OLAFilt juurdepääsu teda puudutava juurdluse toimikule.

8. OLAF jättis 2. mail 2017 kaebuse esitaja taotluse rahuldamata.

9.  OLAF andis 19. aprillil ja 24. mail 2017 kaebuse esitajale võimaluse esitada uurimise käigus tuvastatud asjaolude kohta kirjalikke märkusi. 12. juunil 2017 vastas kaebuse esitaja, vaidlustades OLAFi järeldused.

10. OLAF lõpetas juurdluse 7. juulil 2017 ning edastas oma lõpparuande Euroopa Komisjonile ja Poola prokuratuurile koos soovitustega järelmeetmete võtmiseks.

Uurimine

11. Ombudsman algatas uurimise seoses kaebuse esitaja murega, et OLAF ei suutnud:

a) otsib ja võtab vastu tõendeid, mida säilitatakse kaebuse esitaja ettevõtte serverites;

b) uurida, kuidas Poola ametiasutused kogusid tõendeid, mille alusel tehti haldusotsus kaebuse esitaja äriühingult raha tagasi nõuda;

c) küsitleda kaebuse esitajat ja anda talle juurdepääs toimikule; ja

d) anda talle võimalus esitada OLAFi järelduste kohta märkusi enne nende saatmist Poola prokuratuurile.

12.  Ombudsmani uurimisrühm uuris kogu kaebuse esitaja ja OLAFi vahelist kirjavahetust ning uuris ka OLAFi toimikut selle juhtumi kohta. Kontrolliaruanne saadeti kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

Tõendite kogumine OLAFi poolt

Ombudsmanile esitatud argumendid

13. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei otsinud ega aktsepteerinud tõendina äriühingu Maltal asuvates serverites säilitatavaid andmeid, ning otsustas ühepoolselt, millised tõendid on tema uurimise jaoks kasulikud. OLAF kogus äriühingult ja tema Poolasasuvatelt töövõtjatelt ainult dokumentide vormisteavet ega kogunud Maltal asuvates serverites säilitatavaid digitaalseid tõendeid. Seda tehes ei tegutsenud OLAF erapooletult ega kogunud kõiki asjakohaseid tõendeid, nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid.

14. Oma vastustes kaebuse esitajale märkis OLAF, et vastavalt määrusele (EL, Euratom) nr 883/2013[4] ja oma sisesuunistele[5] peab OLAF kindlaks määrama, milliseid uurimismeetmeid tuleb võtta ja millal. OLAFi uurijad viivad läbi juurdlustoiminguid, mida peetakse vajalikuks tõendite kogumiseks juurdlusaluse isiku poolt ja vastu. OLAF lisas, et see annab kaebuse esitajale võimaluse esitada pärastuurimise lõpetamist [6] oma märkused teda puudutavate asjaolude kohta.

15. Ombudsmani uurimisrühmaga toimunud kontrollikoosolekul selgitasid OLAFi esindajad, et OLAFi järelduste tegemiseks piisab tõenditest, mis on kogutud kaebuse esitaja raamatupidaja ruumides Poolas, äriühingu ühe tarnija ruumides (ka Poolas) ning Poola ametiasutustelt ja äriühingu pankrotihaldurilt.

16. Nad selgitasid ka, et kaebuse esitaja kirjutas OLAFile, märkides, et teavet, mis tõendab tema süütust, säilitatakse äriühingu Maltal asuvates serverites, millele tal väidetavalt ei ole pärast 31. detsembrit 2016 enam juurdepääsu. Kaebuse esitaja ei andnud aga mingit teavet selle kohta, mis liiki teavet võidakse nendes serverites säilitada. Lisaks saatis ta oma kirja 28. detsembril, st 2016. aasta jõuluperioodil, mil OLAFi juurdlus oli peaaegu lõpule viidud. OLAF vastas 2017. aasta jaanuaris ja teatas talle, et juurdluse lõppedes antakse talle võimalus esitada tuvastatud asjaolude kohta märkusi. Lisaks paluti tal esitada OLAFile kogu asjakohane teave juurdluse kohta. 

17. Oma märkustes ombudsmani uurimisrühma koostatud kontrolliaruande kohta juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et OLAF oleks pidanud koguma mitte ainult teda süüstavaid tõendeid, vaid ka Malta serverites olevaid tõendeid, mis tõenäoliselt vabastaksid tavastutusest [7]. Lisaks selgitas kaebuse esitaja, et ajal, mil OLAF teda uuris, ei olnud tal õiguslikult lubatud servereid üle anda. Lõpuks leidis kaebuse esitaja, et on absurdne,et OLAF ei vii jõulupühade tõttu uurimist läbi. Ta vaidlustas ka OLAFi väite, et ta ei ole andnud mingit teavet selle kohta, mis liiki teavet võidakse Malta serverites säilitada.

Ombudsmani hinnang

18. Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 kohaselt on OLAFil juurdluste läbiviimisel täielik sõltumatus ja ulatuslik kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse kasutamine ei tohi siiski viia meelevaldsuseni ning seetõttu kehtivad OLAFi volituste suhtes õiguslikud piirangud, mis on kehtestatud määrusega ja ELi kohtupraktikaga[8]. Kuigi OLAFil on kindlasti kaalutlusõigus valida kõige sobivamad juurdlusmeetodid ja -tehnikad, ei ole tal kaalutlusõigust seoses kohustusega otsida tõendeid juurdlusaluse isiku jaoks ja tema vastu ning korraldada juurdlusi objektiivselt ja erapooletult[9]. Ta peab objektiivsuse ja õigluse tagamiseks võtma arvesse juhtumi kõiki asjakohaseid aspekte (nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid). See kehtib eriti juhul, kui tal palutakse uurida juhtumi sellist aspekti, mis võiks uurimisaluse isiku süüst vabastada[10]. Kui OLAF otsustab seda mitte teha, peab ta esitama mõistliku põhjenduse.

19. Käesoleval juhul ei võtnud OLAF järelmeetmeid seoses kaebuse esitaja taotlusega otsida ja koguda tõendeid Maltal asuvatest äriühingu serveritest. Ombudsman märgib, et on mitmeid põhjuseid, mis selgitavad, miks OLAF otsustas seda mitte teha. Esiteks, kuigi kaebuse esitaja esitas selle taotluse 28. detsembril 2016, märkis ta ka, et 2016. aasta lõpus kaob Malta serverites salvestatud teave ja tõendid. Ei olnud selge, kas OLAF oleks saanud hankida tõendeid pärast 31. detsembrit 2016. Seetõttu oleks OLAF võinud mõistlikult järeldada, et kaebuse esitaja taotlus, mis esitati kolm päeva enne aasta lõppu ja talvepuhkuste ajal, saabus liiga hilja. Teiseks ei esitanud kaebuse esitaja mingit aadressi ega teavet kõnealuste serverite asukoha kohta peale selle, et need asusid Maltal. Kolmandaks oli kaebuse esitajal olnud mitu võimalust mainida OLAFile serverite küsimust alates kuupäevast, mil teda juurdlusest teavitati (9. september 2015). Vastupidiselt OLAFi väidetele andis kaebuse esitaja OLAFile teavet Maltal asuvates äriühingu serverites säilitatavate tõendite liigi või laadikohta [11]. Kuid ta ei selgitanud, miks või kuidas see teave võib teda vabastada.

20. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kuna OLAF ei püüdnud saada ja koguda kaebuse esitaja nimetatud digitaalset teavet, ei kuritarvitanud ta oma kaalutlusõigust. Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitajal oli igal juhul võimalus tõstatada Maltal asuvates serverites säilitatavate väidetavalt õigustavate tõendite küsimus riiklikes ametiasutustes, kellele OLAF on edastanud oma lõpparuande ja soovitused. 

21. Samas on ombudsman seisukohal, et avalik-õiguslik asutus peaks tegema kõik endast oleneva, et aidata kodanikke mõistlike taotluste esitamisel. Kui nende taotlusi ei ole võimalik rahuldada, peaks institutsioon selgitama, miks see nii on. Seetõttu uuris ombudsman hoolikalt OLAFi poolt kaebuse esitajale antud selgitusi selle kohta, miks ta otsustas mitte otsida tõendeid, mida kaebuse esitaja oli oma taotlustes maininud. Oma vastustes kaebuse esitajale 2017. aasta jaanuaris viitas OLAF üksnes oma kaalutlusõigusele otsustada, milliseid uurimistoiminguid ja millal tuleb teha, ning põhimõttele, et tema uurijad viivad läbi uurimistoiminguid, mida peetakse vajalikuks, et otsida tõendeid juurdlusaluse isiku jaoks ja tema vastu. Sellised avaldused on väga üldist laadi ega selgita, miks uurijad ei pidanud käesoleval juhul kõnealuste tõendite hankimist vajalikuks. Ombudsmani uurimisrühm ja OLAFi esindajad andsid selle kohta üksikasjalikke selgitusi alles kontrollikoosolekul.

22. Kuigi OLAF pidi hindama, kas Poolas kogutud tõendid olid järelduste tegemiseks piisavad, oleks OLAF pidanud kaebuse esitajale paremini selgitama, miks ta ei pidanud vajalikuks uurida lähemalt väidetavalt õigustavaid tõendeid, mida hoitakse äriühingu Malta serverites. Lisaks ei tähenda asjaolu, et ta palus OLAFil otsida kõnealuseid tõendeid pühade ajal, et OLAF ei oleks saanud seda taotlust pärast vaheaega käsitleda.

23. Kuna OLAFi juurdlus on nüüd lõpetatud, leiab ombudsman, et küsimuse edasisel käsitlemisel ei oleks mingit kasu. Ta teeb siiski ettepaneku olukorra parandamiseks tulevikus.

Poola ametiasutuste väidetav uurimata jätmine

Ombudsmanile esitatud argumendid

24. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei suutnud lahendada äriühingu ja Poola ametiasutuste vahelist vaidlust[12] ega uurida, kuidas Poola ametiasutused kogusid tõendeid, mis viisid äriühingult rahaliste vahendite tagasinõudmise otsuse vastuvõtmiseni.

25. Oma vastustes kaebuse esitajale märkis OLAF, et Poola ametiasutused olid läbi viinud projektidega seotud kontrollid, mille tulemusel tehti rahastamiskõlbmatute kulude tagasinõudmise otsused, mille kaebuse esitaja seejärel pädevates haldus- ja õigusasutustes vaidlustas. Seetõttu ei kuulunud äriühingu ja Poola ametiasutuste vaheline vaidlus OLAFi pädevusse. Ombudsmani uurimisrühmaga peetud kontrollkohtumisel selgitasid OLAFi esindajad ka seda, et kaebuse esitaja oli esitanud Poola ametiasutuste vastu mitu korruptsioonisüüdistust, mis erinesid uuritavast küsimusest. Need uued probleemid edastati OLAFi asjaomasele üksusele täiendavaks hindamiseks[13]. Üksus vaatas saadud teabe läbi ja leidis, et selles küsimuses ei ole vaja uurimist algatada.

Ombudsmani hinnang

26. Ombudsmani kontrollitud toimikus sisalduvast teabest nähtub, et kaebuse esitaja ja Poola ametiasutuste vaheline vaidlus puudutas küsimust, kas riiklike ametiasutuste tehtud kontrollid (mille tulemusel tehti otsus äriühingu saadud vahendid tagasi nõuda) olid õiglased ja proportsionaalsed. Seetõttu on õige OLAFi selgitus kaebuse esitajale, et tema pädevusse ei kuulu üksikisikute ja riiklike ametiasutuste vaheliste konfliktide lahendamine.

27. Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitaja väljendas muret Poola ametiasutuste korruptsiooni pärast. OLAF edastas kaebuse esitajalt saadud teabe hindamiseks OLAFi asjaomasele üksusele. See üksus ei pidanud vajalikuks algatada selle teabe põhjal juhtumi uurimist. Oma märkustes aruande kohta, mis koostati pärast ombudsmani uurimisrühma tehtud kontrolli, ei esitanud kaebuse esitaja selle kohta ühtegi märkust.

28. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et OLAF on võtnud selles küsimuses piisavaid meetmeid.

Kaitseõigus

Ombudsmanile esitatud argumendid

29. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF keeldus i) teda küsitlemast ja ii) võimaldamast tal tutvuda juurdlustoimikuga,[14] rikkudes sellega tema kaitseõigust. Seega ei olnud ta teadlik OLAFi toimikus sisalduvatest tõenditest, millele OLAF oma järeldustes tugines, ning seetõttu ei saanud ta nende kohta märkusi esitada[15].

30. Oma vastustes kaebuse esitajale selgitas OLAF, et ELi kohtupraktika[16] kohaselt on „võimalus esitada märkusi“ piisav, et tagada uurimise all oleva isiku kaitseõiguse austamine (ELi põhiõiguste harta artikli 48 lõige 2), ning et talle juurdlustoimikuga tutvumise võimaldamisest keeldumine ei riku õigust heale haldusele (harta artikli 41 lõige 2). Juurdepääsu andmine OLAFi toimikus olevatele dokumentidele võib kahjustada tema juurdlustegevust ning olla vastuolus tema kohustusega säilitada juurdluse konfidentsiaalsus, ametisaladus ja andmekaitse. Lisaks ei saa tema lõpparuannete järeldused kahjustada uurimisaluse isiku õiguslikku olukorda. Kui OLAF edastab teabe ELi või liikmesriikide ametiasutustele edasiste meetmete võtmiseks ja need asutused kavatsevad OLAFi juurdluse käigus kindlaks tehtud asjaolude põhjal võtta vastu isikut kahjustava meetme, võib see isik taotleda nendelt asutustelt juurdepääsu toimikule kooskõlas selles riigis kehtivate menetluseeskirjadega.

31. Inspekteerimiskoosolekul ombudsmani uurimisrühmaga selgitasid OLAFi esindajad „intervjuu“ (määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõige 2) ja „kommenteerimisvõimaluse“ (määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõige 4) erinevust. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et määrus (EL, Euratom) nr 883/2013 ei anna uurimisalusele isikule õigust olla ära kuulatud. Vestluste läbiviimise võimalus on vaid üks OLAFi uurijate käsutuses olevatest uurimismeetmetest. Seega on OLAFil kaalutlusõigus otsustada iga juhtumi puhul eraldi, kas selline meede on vajalik. Käesoleval juhul leidis OLAF, et kogutud tõendeid arvesse võttes ei oleks kaebuse esitaja küsitlemine vajalik. 

32. Teisest küljest võib määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõike 4 kohast võimalust esitada märkusi kasutada kas kirjalikult või suuliselt vestluse ajal. Käesoleval juhul kutsus OLAF kaebuse esitajat üles esitama kirjalikke märkusi OLAFi juurdluse käigus tuvastatud asjaolude kohta. Seetõttu austati täielikult kaebuse esitaja kaitseõigust.

Ombudsmani hinnang

33. OLAF andis kaebuse esitajale võimaluse esitada teda puudutavate asjaolude kohta märkusi[17]. Kaebuse esitaja vaidlustab asjaolu, et OLAF otsustas seda teha pigem kirjalikult kui vestluse käigus.

34. Kohaldatavaid eeskirju[18] silmas pidades oli selge, et OLAF pidi otsustama, kas kutsuda kaebuse esitajat üles esitama asjaolude kohta märkusi kirjalikult või vestluse käigus. Ombudsman märgib ka, et OLAF võttis kaebuse esitaja märkusi oma juurdluse lõpparuandes arvesse. Igal juhul ei selgitanud kaebuse esitaja, miks asjaolu, et ta esitas oma märkused vestluse asemel kirjalikult, rikub tema kaitseõigust.

35.  OLAFi juurdlused ei ole kriminaalset laadi ja nende puhul võib suuline ärakuulamine olla kohustuslik. Need on halduslikku laadi. Nagu OLAF selgitas, ei ole tema lõpparuanded liikmesriikide ametiasutustele siduvad ja neid ei saa pidada OLAFi juurdlusaluse isiku huve kahjustavaks meetmeks[19]. Kuna OLAFi lõplikud soovitused esitatakse pädevatele siseriiklikele asutustele, peavad need asutused juhul, kui nad kavatsevad võtta seda isikut kahjustavaid meetmeid, andma talle võimaluse kasutada oma kaitseõigust vastavalt kohaldatavale haldus- või kriminaalmenetlusele[20].

36. Samas leiab ombudsman, et kuigi OLAFil on kaalutlusõigus otsustada, milline uurimistoiming on konkreetse juhtumi puhul kõige sobivam, peaks ta selgelt selgitama põhjuseid, miks ta otsustab vestlust mitte läbi viia, kui uurimisalune isik seda taotleb. Seetõttu teeb ombudsman allpool parandusettepaneku. 

37. Lõpuks leiab ombudsman, et OLAFi esitatud põhjused juurdlustoimikule juurdepääsu andmisest keeldumiseks on õiged ja kooskõlas asjakohase ELi kohtupraktikaga. Nagu eespool selgitatud, tuleb kaebuse esitajale anda riigisisese uurimise raames võimalus tutvuda kõigi uurimistoimikus olevate dokumentide või tõenditega, mis võivad olla tema kaitse seisukohast asjakohased. Lisaks ei ole kaebuse esitaja viidatud kohtupraktika[21] käesoleval juhul kohaldatav, kuna OLAFi lõpparuanne ei ole OLAFi juurdlusaluse isiku huve kahjustav meede.

Võimalus esitada märkusi enne OLAFi aruande saatmist Poola prokuratuurile

Ombudsmanile esitatud argumendid

38. Kaebuse esitaja ütles, et OLAF saatis oma lõpparuande riiklikele ametiasutustele, enne kui andis talle võimaluse seda kommenteerida.

39. Kontrolli käigus kinnitasidOLAFi esindajad,et OLAF saatis lõpparuande Poola ametiasutustele alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli esitanud oma märkused.

Ombudsmani hinnang

40. OLAFi toimikus sisalduvate dokumentidega tutvumine kinnitas, et OLAF oli saatnud oma lõpparuande riiklikele ametiasutustele pärast seda, kui oli saanud kaebuse esitaja märkused teda puudutavate asjaolude kohta ja lisanud need märkused lõpparuandesse. Juhuks, kui kaebuse esitaja väiteid tuleks mõista nii, et need viitavad mitte ainult lõpparuandele, vaid ka OLAFi suhtlusele riiklike ametiasutustega uurimise ajal, märgib ombudsman, et see suhtlus seisnes üksnes teabe kogumises.

41. Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman haldusomavoli viisis, kuidas OLAF selle juhtumi uurimist läbi viis.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Euroopa Pettustevastase Ameti haldusomavoli selles juhtumis ei esinenud.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Pettustevastast Ametit teavitatakse sellest otsusest.

Soovitused olukorra parandamiseks

Kui OLAF kasutab oma kaalutlusõigust, et otsustada, milliseid uurimistoiminguid tuleb teha ja millal, peaks ta juurdlusaluse isiku taotlusel selgelt selgitama, miks ta otsustab konkreetset uurimistoimingut teha (või mitte).

OLAF peaks selgitama, miks ta otsustab vestlust mitte läbi viia, kui juurdlusalune isik seda palub.

 

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 7. detsember 2018

 

[1] Kaebuse esitaja oli selles uurimises „asjaomane isik“. „Asjaomaneisik“ on „igaisik või ettevõtja, keda kahtlustatakse pettuses, korruptsioonis või muus liidu finantshuve kahjustavas ebaseaduslikus tegevuses ning kes on seetõttu OLAFi uurimise all“(Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999) (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1–22) artikli 2 punkt 5.

[2] Lääne-Pomorze piirkondliku arengu agentuuri (ZARR) ja Poola tööstusarengu agentuuriga (PARP).

[3] Kaebuse esitaja väitis, et pärast 2016. aasta detsembri lõppu ei ole tal enam juurdepääsu nendele serveritele.

^[4] Vt joonealune märkus 1.

[5] OLAFi töötajate juurdlusmenetlusi käsitlevate suuniste artikkel 11.

[6] Nagu on sätestatud määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõikes 4.

^[7] Kaebuse esitaja viitas üldiste rakendussätete artiklile 8.5, milles on sätestatud: „Koguuurimise või koordineerimisjuhtumite käigus kogutud teave või tõendid, olenemata sellest, kas need on süüstavad või süüst vabastavad, kogutakse ja registreeritakse nõuetekohases vormis.“

^[8] Liidu kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus seoses otsuste või meetmetega, mida nad võtavad, peavad nad järgima liidu õiguskorraga haldusmenetlustes tagatud õigusi. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid aspekte, uurimisaluse isiku õigus teha oma seisukohad teatavaks ja saada piisavalt põhjendatud otsus (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, C-269/90, ECLI:EU:C:1991:438, punkt 14).

^[9] Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „amet otsib juurdluse käigus tõendeid asjaomase isiku poolt ja vastu. Juurdlusi viiakse läbi objektiivselt ja erapooletult ning kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega ja käesolevas artiklis sätestatud menetluslike tagatistega. (rõhuasetus lisatud)

[10] Vt ka Üldkohtu 8. novembri 2017. aasta otsus kohtuasjas T-246/15: Ivanyushchenko vs. nõukogu, ECLI:EU:T:2017:789, punktid 74 ja 117.

[11] Kaebuse esitaja viitas oma 28. detsembri 2016. aasta kirjas „juhtkonna ja töötajate vahelisele suhtlusele, äriühingu ja tema alltöövõtjate vahelisele suhtlusele projekti iga ülesande kohta“,„lähtekoodifailidele,tehnilisele dokumentatsioonile, töötajate ja lõppkasutajate koolitustele“ning „dokumentatsioonile selle kohta, kuidas projekti iga etapp, iga ülesanne ja isegi iga dokument on tekkinud, kes on seda säilitanud, kuidas seda on säilitatud“.

[12] Kaebuse esitaja arvates ei järginud Poola ametiasutused ELi õigust, kui nad täitsid oma juhtimis- ja kontrolliülesandeid seoses kõnealuse projektiga seotud avaliku sektori kulutustega, ning tõlgendasid valesti ausa konkurentsi põhimõtet.

[13] Üksus 0.1 - uurimis- ja valikukontrolli üksus.

[14] Kaebuse esitaja esitas oma märkustes ombudsmani uurimisrühma koostatud kontrolliaruande kohta argumendi OLAFi keeldumise kohta anda talle juurdepääs toimikule.

[15] Sellega seoses tugines kaebuse esitaja kohtuotsusele Aalborg Portland A/S jt vs. komisjon (liidetud kohtuasjad C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P, punkt 68).

[16] Kohtuotsus, Gomez-Reino vs. komisjon, T-215/02, ECLI:EU:T:2003:352, punkt 65; kohtuotsus, Nikolaou vs. komisjon, T-259/03, ECLI:EU:T:2007:254, punktid 242–246; kohtuotsus, Franchet ja Byk vs. komisjon, T-48/05, ECLI:EU:T:2008:257, punktid 255–258; kohtuotsus, Catinis vs. komisjon, T‐477/11, ECLI:EU:T:2014:267, punktid 63–64; ja kohtuotsus, IMG vs. komisjon, T-110/15, ECLI:EU:T:2016:322, punktid 34–36.

[17] OLAF palus kaebuse esitajal esitada oma märkused 19. aprillil 2017 (inglise keeles) ja uuesti 24. mail 2017 (tema taotlusel poola keeles). Samuti andis see talle võimaluse esitada varakult kirjalikku teavet, mida ta tegi 5. juuni 2016. aasta avalduses.

[18] Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 9 lõike 4 esimeses lõiguson sätestatud, et „[k]ui uurimine on lõpetatud ja enne nimeliselt asjaomasele isikule viitavate järelduste tegemist antakse sellele isikule võimalus esitada oma märkused teda puudutavate asjaolude kohta“. Artikli 9 lõike 4 teise lõigu esimeses lauseson sätestatud,et „[s]ellekssaadab amet asjaomasele isikule kutse märkuste esitamiseks kas kirjalikult või vestlusel ameti määratud töötajatega“. (rõhuasetus lisatud) Lõpuks on artikli 9 lõikes 2 sätestatud, et „amet võib juurdlusalust isikut või tunnistajat juurdluse käigus küsitleda ”. (rõhuasetus lisatud)

[19] Kohtuotsus, komisjon vs. Violetti jt, T-261/09 P, ECLI:EU:T:2010:215, punktid 46–73.

[20] Eespool viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punktid 243–246; Eespool viidatud kohtuotsus IMG vs. komisjon, punkt 34.

[21] Kohtuasjas Aalborg Portland A/S jt vs. komisjon, millele kaebuse esitaja viitab, otsustas Euroopa Kohus, et konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete suhtes haldusuurimiste läbiviimisel ja trahvide määramisel peab komisjon andma asjaomasele ettevõtjale võimaluse uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse seisukohast asjakohased, sealhulgas nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid (punkt 68).