Teie Ekstsellents Rektor,
Teie Ekstsellents Valedor,
Lugupeetud külalised,
daamid ja härrad,

See on põhjus suureks isiklikuks rahuloluks viibida nii ajaloolises linnas nagu Santiago, mis minu jaoks on eriline juubel, mille juures on midagi, kuigi viivitusega.
Tahaksin teile kirjutada, et selgitada, kuidas Euroopa Ombudsmani isik loodi ja arendati, ning seni tehtud tööd. Eelkõige seda, kuidas institutsioon on püüdnud muuta Euroopa institutsioonid võimeliseks pakkuma demokraatlikumat ja läbipaistvamat haldust kõigi kodanike teenistuses.

1 Sissejuhatus

Alustuseks üks ajalooline märkus. See institutsioon sündis 1992. aastal Maastrichti lepinguga, kuigi Euroopa Ombudsmani esimesed valimised toimusid alles 1995. aasta keskel. Sama aasta septembris vannutati mind Euroopa Kohtu ees ametisse. Pärast esimest ametiaega valis Euroopa Parlament mind 1999. aasta oktoobris järgmiseks viieaastaseks ametiajaks tagasi.
Ma täitsin oma ülesande seekord institutsiooni peakorterist Strasbourgis. Sarnaselt teiste sõsarinstitutsioonidega on Euroopa Ombudsmani ülesanne tagada, et kõik Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused austaksid kodanike õigusi. Selles ülesandes ei ole kaitsja üksi. On ka teisi institutsioone, kuhu kodanikud saavad pöörduda, kui ühenduse institutsioonide tegevusega rikutakse nende õigusi. Enne tööle asumist kirjeldan lühidalt neid muid õiguskaitsevahendeid.

2 Euroopa rahva omanik kui ühenduse tagatis kodanike õiguste kaitseks

Kui seaduslikkuse põhimõte, niinimetatud "õigusriik" Inglise õiguses, on iga demokraatliku riigi toimimise üks põhikomponente, ei ole see vähem nii Euroopa Liidu süsteemis. Kõik ühenduse institutsioonid ja asutused peavad seda põhireeglit järgima. Seega on kõik ühenduse volitused ja toimimine ühenduse õigussüsteemis selgelt piiritletud.
Õiguspärasuse põhimõtte lõplikuks tagajaks on kohtud, kas Euroopa Ühenduste Kohus ühenduse õigusakti kohaldamisel või tõlgendamisel või siseriiklikud kohtud, kui liikmesriigid on seda õigusakti edasi arendanud. See ei takista aga teistel institutsioonidel ja asutustel, sealhulgas Euroopa Ombudsmanil, selles järelevalveülesandes osaleda.
Millised on kodanike õiguskaitsevahendid nende õigusi rikkuva ühenduse õigusakti vastu?

2.1 Euroopa Ühenduste Kohus

Arvestades ühenduse õigusakti õigusvastasust, võib kodanik kõigepealt taotleda selle tühistamist Luxembourgis asuvas ühenduse kohtus. Amsterdami lepingu artikkel 230 võimaldab üksikisikutel esitada hagi ühenduse institutsioonide vastu võetud õigusaktide vastu. Kui aktid on üldkohaldatavad - määrused ja direktiivid -, saab seda teha ainult raskes olukorras, kus vaidlustatud akt puudutab hagejat "otseselt ja isiklikult". Üldeeskirja rakendava üksikotsuse korral võib kaebuse esitaja siiski taotleda, et üldeeskirja ei kohaldataks.

2.2 Liikmesriikide kohtud koostöös ühenduse pädevusega

Kui ühenduse üldaktide kohaldamine kuulub siseriiklike ametiasutuste pädevusse, võivad asjaomased kodanikud esitada siseriikliku rakendusmeetme peale kaebuse siseriiklikule kohtule. Selles kontekstis tuleb uurida siseriikliku õigusnormi aluseks oleva ühenduse õigusakti õigusvastasust. Selleks võib või peab siseriiklik kohus kasutama asutamislepingus ette nähtud konsulteerimismenetlust ja esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse.

2.3 Riiklikud ametiasutused

Kui isik leiab, et talle ühenduse õigusega antud õiguste rikkumise eest vastutab liikmesriigi mis tahes asutus, peaks ta saama nende õiguste tagatise kas siseriikliku kohtu kaudu või vajaduse korral oma riikliku või piirkondliku ombudsmani kaudu.
Siseriiklikud ametiasutused peavad kohaldama selgeid, täpseid ja tingimusteta ühenduse eeskirju. Samuti peavad nad tõlgendama siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õiguse kriteeriumidega. Vajaduse korral ühenduse direktiivide ülevõtmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamine.

2.4 Euroopa Komisjon

Kodanikel on ka võimalus taotleda oma huvide kaitsmist ühenduse raamistikus ja esitada kaebus Euroopa Komisjonile. Asutamislepingute täitmise järelevalvajana on ta kohustatud tagama ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise. Kaebuste esitamise hõlbustamiseks on komisjon avaldanud standardvormi. Tegelikult on üksikisikute kaebused kõige sagedasemad vahendid, mille abil komisjon saab teada, et liikmesriigid ei täida nõudeid.
Komisjonil on õigus algatada asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetlus, mille tulemusena esitatakse Euroopa Kohtule vastutava liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Komisjon väidab, et need etteheited üksnes õhutavad teda hagi esitama, ilma et institutsioon oleks kohustatud võtma konkreetset seisukohta. On tõsi, et Euroopa Kohus on välja kujundanud selge kohtupraktika komisjoni kaalutlusõiguse kohta selles valdkonnas. Kaebusi tuleks siiski käsitleda kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Asjaolu, et komisjon võib või ei või ,’is hagi esitada, ei vabasta teda kohustusest vaadata esitatud kaebused läbi ja teha nende kohta põhjendatud järeldus. Arvestades selle küsimuse tähtsust, algatasin ma ex officio uurimise seoses austusega, millest ma teiega hiljem räägin.

2.5 Euroopa Parlament: Petitsioonikomisjon

Euroopa Parlament on veel üks ühenduse organ, mille poole üksikisik võib pöörduda petitsiooniga, et taotleda oma õiguste austamist. Maastrichti lepingus sätestati iga kodaniku õigus esitada Euroopa Parlamendile petitsioone, mis on Euroopa kodakondsuse kontseptsiooni oluline osa.
Neid petitsioone käsitleb üks parlamendi alalistest komisjonidest, kes sageli palub Euroopa Komisjonil uurida paljusid talle esitatud küsimusi. Kui liikmesriik nõudeid ei täida, võib üksikisikul olla huvi pöörduda otse Euroopa Parlamendi poole, samas kui Euroopa Parlament võib teostada otsest poliitilist kontrolli komisjoni üle, et avaldada survet vastutavale liikmesriigile.

2.6 Euroopa Ombudsman

Ja sellel pikal teel jõuame institutsioonini, mida mul on au esindada. Euroopa Ombudsmani institutsiooni loomine oli üks Maastrichti lepingu suurimaid saavutusi seoses liidu kodakondsusega. Ombudsmaniga ühenduse võtmise võimalus on üks sellisest kodakondsusest tulenevatest õigustest ja see on tagatud ühenduse õigusega.
Euroopa Ombudsmani kõige olulisem ülesanne on tegeleda haldusomavoliga ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus nende õigusemõistmisega seotud ülesannete täitmisel. Ombudsman tegeleb väidetavate haldusomavoli juhtumitega peamiselt Euroopa kodanike esitatud kaebuste kaudu. Ombudsmanil on ka võimalus viia uurimisi läbi omal algatusel. Ombudsmanile võivad kaebusi esitada nii Euroopa kodanikud kui ka mõnes liikmesriigis elavad kolmandate riikide kodanikud. Kaebusi võivad esitada ka äriühingud, ühendused või muud organid, mille registrijärgne asukoht on liidu territooriumil. Kaebusi saab esitada ombudsmanile otse või Euroopa Parlamendi liikme kaudu. Ombudsmanile esitatud kaebuste läbivaatamine on avalik, välja arvatud juhul, kui kaebuse esitaja taotleb nende konfidentsiaalsust.
On oluline, et ombudsman tegutseks äärmiselt avatult ja läbipaistvalt, olles teistele eeskujuks ning võimaldades Euroopa kodanikel tema tööd jälgida ja mõista. Kui kodanik leiab, et ühenduse institutsioon või asutus ei ole tema õigusi austanud, võib ta pöörduda Euroopa Ombudsmani poole. Seda võimalust ei olnud enne Maastrichti lepingut olemas ja see on ka üks Euroopa kodakondsuse mõiste komponente.
Näete, et ombudsmani roll ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise järelevalves on väga piiratud. Liikmesriikide ametiasutuste tegevus ei kuulu nende pädevusse. See on väga oluline, arvestades riiklike ametiasutuste olulist rolli ühenduse õigusaktide ülevõtmisel või kohaldamisel. Neid asutusi, kui nad tegutsevad seoses ühenduse eeskirjadega, saavad kontrollida ainult riigi tasandil teised institutsioonid, näiteks riiklikud ombudsmanid või vajaduse korral autonoomsed piirkonnad.
See rõhutab vajadust suurema koostöö järele Euroopa Ombudsmani ning tema riiklike ja piirkondlike kolleegide vahel. See on ajendanud mind arendama koostööd riiklike ja piirkondlike ombudsmanidega. Enamikus liikmesriikides on üks või mitu ombudsmani. Luksemburgis ja Saksamaal on seetõttu loodud petitsioonikomisjon; Belgias on föderaaltasandil kaks ombudsmani; Itaalias on olemas piirkondlikud ombudsmanid, kuigi praegu on kavas luua selline ombudsman riiklikul tasandil; Kreeka valis hiljuti oma esimese ombudsmani.
Selle koostöö edendamiseks on juba korraldatud mitmeid seminare riiklike ja piirkondlike ombudsmanidega. Viimane kohtumine piirkondlike kaitsjatega toimus möödunud aasta novembris Firenzes. Nende kohtumiste eesmärk on luua tihedamad suhted, et edendada ühenduse õiguse nõuetekohast kohaldamist Euroopa kodanike hüvanguks. Pean rõhutama, et see protsess viidi läbi kõigi osalejate võrdses ja täiesti paindlikus olukorras. Selle lõppeesmärk on suunata kodanik pädevasse asutusse, et lahendada tema probleem nii kiiresti kui võimalik.

3 Euroopa Parlamendi liikme töö

3.1 Statistilised andmed

Euroopa Ombudsmani piiratud volitused, millele me just viitasime, selgitavad mulle laekunud vastuvõetamatute kaebuste suurt arvu. Tundub, et paljud kodanikud on sellest piirangust valesti aru saanud ja pöörduvad Euroopa ombudsmani poole, kui nad seisavad silmitsi ühenduse probleemiga, mille eest vastutavad riiklikud või piirkondlikud haldusasutused. Olukorra parandamiseks on üks minu prioriteete olnud avalikkuse teavitamine uuest institutsioonist ja selle pädevusvaldkonnast.
Et teid tüüdata, lubage mul mainida mõningaid arve. 1999. aastal laekus 1577 kaebust (200 rohkem kui 1998. aastal), algatati 205 uurimist võimalike haldusomavoli juhtumite kohta ning viis ex officio uurimist. Kui mõned erandid välja arvata, oleme suutnud kinnitada kaebuste kättesaamist ühe nädala jooksul ja otsustada nende vastuvõetavuse üle ühe kuu jooksul. Uurimiseni viinud kaebustest 27 kohta esitati asjaomasele institutsioonile või asutusele kriitiline märkus, üks neist jõudis rahumeelse lahenduseni ja haldusomavoli juhtumite kohta esitati 10 soovituse projekti.
Tuleb märkida, et ühenduse institutsioonid ja asutused lahendasid 62 kaebust ise kaebuse esitaja kasuks, mis pakub neile erilist huvi, kuna säästab väärtuslikku aega ja näitab administratsiooni head tahet.
Kaebuste kõige üldisem põhjus on juhtumite käsitlemine, ühenduse institutsioonide keeldumine teabe andmisest, eeskirjade eiramine Euroopa avalikku teenistusse töölevõtmisel ning menetlus, mida komisjon järgib aluslepingute täitmise järelevalvajana. Proportsionaalselt elanike arvuga on Hispaania üks riikidest, kust on pärit kõige rohkem laekunud kaebusi.

3.2 Ex officio uurimised

Aluslepingus on sätestatud, et ombudsman võib korraldada uurimisi omal algatusel. Mõned neist võivad anda teile ettekujutuse minu viimaste aastate tööst: läbipaistvus, ühenduse värbamismenetlused, komisjoni roll liikmesriikide järelevalves, hilinenud maksed või hea haldustava eeskirja loomine.

Läbipaistvus:

Ombudsmani jaoks on see oluline küsimus, kuna teabe puudumine ja ebaõige teave on kaebustes kõige sagedasemad väited (23%).
Läbipaistvuse ja dokumentidele juurdepääsu põhimõtte tähtsust ühenduse tasandil rõhutati asutamislepingule lisatud deklaratsioonis nr 17, millega kõik liikmesriigid kohustusid seda põhimõtet edendama. Alates 1993. aastast on nõukogu ja komisjon vastu võtnud tegevusjuhendi, mis reguleerib üldsuse juurdepääsu nende dokumentidele. Teised ühenduse institutsioonid ja asutused ei olnud seda teed siiski järginud. Selle puuduse kõrvaldamiseks algatasin 1996. aasta juunis selles küsimuses ex officio uurimise. Selle tulemusena on enamik institutsioone ja organeid juba vastu võtnud sellekohased eeskirjad.

Amsterdami lepingu kohaselt peaks komisjon esitama selleteemalise määruse ettepaneku. Nagu ma avalikult märkisin, näib selle esimene eelnõu keskenduvat pigem haldusasutuste kaalutlusõiguse tagamisele kui kodanike õigustele.
Kogemused näitavad, et avatud haldus, nagu see, mis eksisteerib paljudes liikmesriikides, näib olevat tõhus vahend pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemiseks, samas kui avalike asjade suletud ja konfidentsiaalne käsitlemine pakub neile võimalusi. Olen mures, et need, kes seisavad vastu üha kasvavatele avatuse nõudmistele, jätavad selle väga olulise küsimuse tähelepanuta. Sõltumata tema argumentidest ja põhjustest, on fakt see, et tema kangekaelne vastuseis liidu administratsiooni vajalikule ja kaasaegsele avatusele varjab näiteks ühenduse rahastamise üksikasju, mis on üks küsimusi, mille eest Euroopa Liitu kõige rohkem kritiseeritakse.

Värbamismenetlused:

Ühenduse ametnike töölevõtmise menetluse läbipaistmatus on enamiku kandidaatide jaoks raskesti mõistetav. Pärast suurt hulka selleteemalisi kaebusi otsustasin algatada ex officio uurimise.
Tagasilükatud kandidaatidele ei selgitata sageli sellise otsuse põhjuseid. Selle salastatuse eesmärk on põhjendada valikut tegevate žüriide sõltumatust. Minu arvates ei pea aga selline sõltumatus olema vastuolus nõuetekohase ja läbipaistva haldusega, nagu ma omal algatusel selles küsimuses soovitasin.
Selle uurimise tulemusena saatsin eelmise aasta oktoobri lõpus Euroopa Parlamendile eriaruande, milles nõuti soovitust, et tulevastel Euroopa Komisjoni korraldatavatel konkurssidel ja hiljemalt alates käesoleva aasta 1. juulist peaks institutsioon võimaldama kandidaatidele, kes seda taotlevad, juurdepääsu oma parandatud testidele ja katsetele. Oma hiljutises kirjas lubas Euroopa Komisjoni president seda soovitust järgida.

Rikkumismenetlused:

Käesolevas uurimises käsitletakse kaebuse esitaja õigust menetlustele, mille komisjon on algatanud liikmesriikide vastu ühenduse õiguse rikkumise tõttu. Enamikul juhtudel tuleneb see menetlus kodanike varasemast kaebusest. Uurimised, mida olen paljude kaebuste puhul läbi viinud, on mulle näidanud avalikkuse suurt rahulolematust, kes peab menetlust aeglaseks ja ilma vajalike läbipaistvuse tagatisteta.
Oma kirjas komisjonile soovitasin, et enne kui institutsioon teeb otsuse kaebuse menetlemise lõpetamise kohta, peaks ta võtma ühendust kaebuse esitajaga, et küsida tema arvamust. Ettepanek võeti vastu. Kuigi institutsiooni seisukohta tuleks pidada väga positiivseks, on mõned küsimused endiselt piiravad, näiteks see, et kaebuse esitajaid ei võeta selle menetluse osalistena arvesse. Minu arvates oleks soovitav, et komisjon arendaks seda menetlust asjakohasemalt, pakkudes kaebuse esitajatele mitmeid menetlusõigusi. See edendaks seaduslikkuse põhimõtet ja parandaks kodanike teadmisi ühenduse tegevusest.

Komisjoni hilinenud maksed:

Alates oma esimese ametiaja algusest Euroopa Ombudsmanina olen saanud komisjonilt kaebusi hilinenud maksete kohta. Nõuded ei ole seotud mitte ainult tasude ja kuludega, vaid ka muude lepinguliste maksetega, samuti toetuste ja subsiidiumidega. Kaebuste arv ja muud juhtumid, mille Euroopa Parlamendi liikmed on mulle esitanud, näitavad, et komisjonil on üldine mulje maksete hilinemisest. Alates 1997. aasta lõpust on komisjon pooldanud 60-päevase tähtaja ületamise korral intressi maksmist võlausaldajatele. See meede leevendab kindlasti paljude töövõtjate hilinenud maksmise tagajärgi.
Mõned väikeettevõtjad ei pruugi siiski suuta hilinenud maksetest tingitud likviidsusprobleeme lahendada, samas kui teised võivad seda teha üksnes komisjoni makstavast intressimäärast kõrgema intressimääraga laenude abil. Lisaks nihutab intressi maksmine finantskoormuse lepingupooltelt ühenduse eelarvesse ja seega maksumaksjatele. Seega ei ole nii ilmne, et intressi maksmine motiveeriks komisjoni eri talitusi õigeaegselt maksma.

4 Hea haldustava kood

Lubage mul käsitleda seda omal algatusel, mis on minu arvates põhimõttelise tähtsusega. Kui Euroopa Ombudsmani volitused keskenduvad ühenduse institutsioonide ja asutuste haldusomavoli ennetamisele, on oluline, et nii kodanikud kui ka Euroopa ametnikud teaksid, mis on hea haldustava.
Oma 1997. aasta aastaaruandes esitasin mõiste „halb haldus” määratluse, mille parlament ühehäälselt vastu võttis:

Haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse kooskõlas eeskirjade või põhimõtetega, mida ta on kohustatud järgima.

Täpsemate kriteeriumide puudumisel on seda määratlust
siiski raske ohjeldada. Seepärast esitasin 1999. aasta juulis ettepaneku hea haldustava eeskirja kohta. Selline tegevusjuhend annaks Euroopa kodanikele idee teenustele orienteeritud haldusest. See parandaks liidu mainet kõigis liikmesriikides. Euroopa kodanikele antaks ka selget teavet teenuse kohta, mida neil on õigus oodata, ning nad annaksid ametnikele nõu selle kohta, mida nende töölt oodatakse.
Komisjon oli töötanud juhendi oma versiooni kallal alates 1997. aastast, kuid 1999. aasta märtsis, pärast komisjoni ühist tagasiastumist, oli küsimus päevakorral. Ombudsmani sekretariaat otsustas seejärel võtta vastu hea haldustava eeskirja avaldamise ja algatada omaalgatusliku uurimise selliste eeskirjade olemasolu kohta kõigis Euroopa institutsioonides.
Ombudsmani juhendis ei käsitleta suhteid administratsiooni ja selle ametnike vahel, vaid administratsiooni ja kodanike vahel, et määratleda teenus, mida Euroopa kodanikel on õigus Euroopa administratsioonilt nõuda.
Üldiselt on ühenduse institutsioonide ja asutuste suhtumine olnud positiivne. Mõned neist on meile teada andnud, et nad on sellise juhendi vastu võtnud. Üks neist asutustest, Londonis asuv Euroopa Ravimihindamisamet, võttis meie ettepaneku mõne parandusega vastu, samas kui teised hakkasid oma projekte välja töötama. Komisjon on teatanud oma kavatsusest tegevusjuhend vastu võtta, kuigi ei ole veel selge, kuidas ta kavatseb seda kavatsust ellu viia.
Ex officio uurimine on veel pooleli, kuid minu arvates ja arvestades juba saadud vastuste suurt hulka, oleks asjakohasem kaaluda õiguslikku algatust Euroopa hea haldustava haldusõiguse loomiseks.
Viimastel aastatel on nii liikmesriigid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid kaldunud koostama hea haldustava koodekseid ja kontrollnimekirju. Näiteks Hispaanias olen teadlik haldusmenetluse seaduse olemasolust, mille juured on möödunud sajandil ja mis kipub reguleerima õigussuhteid kõigi haldusasutuste ja hallatavate asutuste vahel. Minu arvates on siiski vajalik, et administratsioon võtaks endale kohustuse järgida mitmeid üldisi käitumisjuhiseid, mis on kohaldatavad mitte ainult nendega, kellel on administratsiooniga õigussuhe (mida hallatakse), vaid ka iga kodaniku suhtes.
Kodanike jaoks tähendaks sellise tegevusjuhendi vastuvõtmine seda, et liidul oleks kaasaegne, teenustele orienteeritud haldussüsteem, mis on valmis töötama kodanike heaks ja mida ei kasutata ettekäändena kõigile Euroopa probleemidele.

5 Lõppjäreldused

Minu viimaste aastate töö kõige olulisem eesmärk on olnud pühendunum Euroopa haldus kodanike teenistuses. Seepärast näib mulle, et hea haldustava eeskirja saavutamine on nii silmapaistev.
Seda arengut tuleb siiski toetada ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Olen teadlik, et iga Euroopa kodaniku õiguste austamine nõuab koostööd kõigil neil tasanditel. Oma tagasihoidlikust seisukohast lähtudes olen püüdnud selles suunas edasi liikuda, tehes kõik endast oleneva, et edendada koostööd oma kolleegide, riiklike, piirkondlike ja kohalike ombudsmanidega ning liikmesriikide erinevate petitsioonikomisjonidega. Usun, et koos peame suutma sõnastada paindlikud ja tõhusad mehhanismid, et pakkuda kodanikele abi, mida nad vajavad oma õiguste kaitsmiseks.
Selles püüdluses kodanikele lähemal oleva Euroopa, sotsiaalsema ja inimlikuma Euroopa poole usun, et ka Euroopa Ombudsmani igapäevane töö, mis tegeleb kaebustega ja viib läbi uurimisi omal algatusel, annab väikese panuse.
Tänan tähelepanu eest.