Kaebuse esitaja, kes on Prantsusmaa huvide esindaja, väljendas muret akrediteerimissüsteemi pärast, mida Euroopa Parlament kasutab oma ruumidele juurdepääsu hõlbustamiseks. Eelkõige pidas ta protsessi segaseks ja vaidlustas asjaolu, et mõned juhenddokumendid on kättesaadavad ainult inglise keeles.

Uurimise käigus võttis parlament kohustuse teha kõnealused dokumendid kättesaadavaks prantsuse ja saksa keeles ning selgitas, kuidas ta abistab neid, kes taotlevad akrediteerimist.

Ombudsman tervitas seda ja lõpetas uurimise, järeldades, et edasised uurimised ei ole õigustatud.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis olid seotud Tony Blairi ülemaailmse juhtimise instituudi (TBI) esindajate ja Ungari voliniku kabineti kahe liikme 19. juuni 2024. aasta kohtumisega. Eelkõige oli kaebuse esitaja huvitatud sellest, kas koosolekul osales konkreetne TBI esindaja, keda kaebuse esitaja pidas varem avalikul ametikohal töötanud avaliku elu tegelaseks.

Komisjon andis kaebuse esitajale osalise juurdepääsu koosoleku aruandele ja e-kirjale, mille ta oli saanud TBI-lt enne koosolekut. Komisjon kustutas TBI esindajate nimed. Ta leidis, et kaebuse esitaja esitatud väited ei olnud sellised, mis tõendaksid konkreetset avalikes huvides olevat vajadust nende isikuandmete avaldamiseks (edaspidi „vajalikkus“). Sõltumata vajaduse puudumisest leidis komisjon, et avalikustamine kahjustaks asjaomaste isikute õigustatud huve. Tuvastatud isikuga seotud juurdepääsutaotluse kohta vastas komisjon, et ta ei saa kinnitada ega eitada, kas kõnealune isik oli koosolekul osalenud, kuna ka seda peeti isikuandmeteks.

Ombudsman leidis, et komisjonil oli mõistlik arvata, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud piisavalt argumente, mis tõendaksid vajadust edastada talle isikuandmeid avalikes huvides oleval konkreetsel eesmärgil. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise, leides, et edasised uurimised ei ole põhjendatud. Ombudsman märkis siiski, et komisjon oleks võinud konsulteerida TBIga koosolekul nende esindajate nimede avalikustamise küsimuses, et kõrvaldada kõik alused avalikuks spekuleerimiseks, ning tegi vastava ettepaneku.

Pärast paljastusi selle kohta, et Euroopa Komisjoni (endine) peadirektor reisis Katari ja sai sellega seotud külalislahkust kolmandate isikute kulul, mis tekitas huvide konflikti probleeme, kirjutas ombudsman kõigepealt komisjonile 2023. aasta märtsis. Ta palus saada teavet selle tava ulatuse kohta ja selle kohta, kuidas komisjon kontrollib huvide konflikti puudumist, kui kolmandad isikud katavad komisjoni töötajate kulusid.

Varsti pärast seda ajakohastas komisjon oma eeskirju, mis käsitlevad kolmandate isikute osalemist tööreisidel. Ombudsman jõudis sel ajal järeldusele, et hoolika kohaldamise korral hoiaksid need eeskirjad ära kolmandate isikute osalemise töölähetustes, mis põhjustaks huvide konflikti.

Komisjoni vastusest ilmnes siiski, et kuigi komisjoni töötajate tööreiside kohta, mille eest tasusid kolmandad isikud, oli vähe näiteid, esinesid mõned neist komisjoni juhtkonna kõrgeimal tasandil.

Seda arvesse võttes algatas ombudsman enne ajakohastatud eeskirjade jõustumist omaalgatusliku uurimise, et vaadata läbi selliste juhtumite valim. Uurimise eesmärk oli teha kindlaks, kuidas komisjon hindas võimalikke huvide konflikte, mis on seotud kolmandate isikute makstud tööreisidega, ja milliseid meetmeid ta võttis tuvastatud huvide konfliktide riskide maandamiseks.

Uurimise käigus ei tuvastatud ühtegi juhtumit, mis oleks tekitanud huvide konflikti, välja arvatud eespool nimetatud paljastustega seotud (endise) komisjoni peadirektori juhtum. Uurimine näitas siiski, et küsimuste ulatus oli laiem. Arvestades, et Euroopa Pettustevastane Amet on juhtumit uurinud ja Euroopa Prokuratuur on alustanud uurimist, leidis ombudsman, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.  

Samas näitas uurimine puudusi selles, kuidas komisjon rakendas oma varasemaid töölähetusi käsitlevaid eeskirju. Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon ei dokumenteerinud, kuidas ta oli sisuliselt hinnanud huvide konflikti ohtu seoses kolmandate isikute makstud toetustega. Komisjon ei registreerinud ka kolmandate isikute panuste väärtust. Kuna need puudused on endiselt asjakohased selles osas, kuidas komisjon ajakohastatud eeskirju kohaldab, tegi ombudsman selleks kaks parandusettepanekut.

Uurimine käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon järgib Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitlevas raamkonventsioonis sätestatud tubakatoodetega seotud lobitööd käsitlevaid sätteid. Eelkõige hindas ombudsman, kuidas komisjon tagab tubakatööstusega suhtlemise läbipaistvuse.

Ombudsmani varasem töö näitas, kuidas komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraat (DG SANTE) ning maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat (DG TAXUD) täidavad selles valdkonnas võetud kohustusi. Uurimise eesmärk oli hinnata, kuidas komisjon täidab oma kohustusi kõigis talitustes ja seoses kõigi komisjoni töötajatega.

Uurimise käigus jagas ombudsman komisjoniga oma esialgseid järeldusi. Ta märkis, et komisjoni suutmatus järgida kõigis oma talitustes järjepidevat lähenemisviisi tubakatööstuse esindajatega suhtlemise läbipaistvusega seotud kohustuste täitmisel kujutab endast haldusomavoli. See hõlmas suutmatust pidada ja teha kättesaadavaks tubakasektori huvide esindajatega peetud kohtumiste protokolle ning suutmatust tagada kõigis peadirektoraatides süsteemne hindamine selle kohta, kas on vaja korraldada võimalikke kohtumisi tubakatööstuse esindajatega.

Oma vastuses kordas komisjon oma tavapärast lähenemisviisi lobitöö läbipaistvusele ning viitas tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi ning maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi võetud lisameetmetele, mis kehtisid enne ombudsmani uurimist. Seetõttu kinnitas ombudsman oma järeldust, et komisjoni suutmatus tagada tubakatööstuse esindajatega peetavate kohtumiste läbipaistvus kõigis oma talitustes kujutab endast haldusomavoli.

Komisjon lisas siiski, et ta annab oma juhtkonnale korralduse hinnata tubakatööstusega kokkupuutumise ohtu. Ombudsman tervitas seda lubadust kui märki sellest, et tulevikus võib olukord paraneda. Ombudsman kirjutab komisjonile 2024. aasta alguses koos punktidega, mida ta nõuab tungivalt, et ta teavitaks hindamise käigus komisjoni peadirektoreid, talituste juhte ja kabinetiülemaid. Samuti palub ombudsman komisjonil esitada 30. juuniks 2024 aruande hindamise tulemuste ja selle alusel tehtud edusammude kohta.

ELi läbipaistvusregister loodi selleks, et üldsus saaks jälgida huvide esindajate tegevust ning olla teadlik nende võimalikust mõjust ELi poliitikale ja otsuste tegemisele. ELi institutsioonid tuginevad registrile ka sidusrühmadega suhtlemisel.

Kõnealuse juhtumi puhul oli kaebuse esitaja, tarbijaorganisatsioon, mures selle pärast, et kaks läbipaistvusregistri üksust ei olnud avalikustanud teavet oma seoste kohta toiduainetööstusega ning olid esitanud eksitavat teavet omavaheliste suhete, esindatavate huvide ja rahastamisallikate kohta. Kaebuse esitaja tõstatas need mureküsimused sekretariaadis, kes haldab Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni läbipaistvusregistrit. Seejärel pöördus ta ombudsmani poole küsimuses, kuidas sekretariaat on tema kaebusi käsitlenud.

Ombudsman rõhutas üldsuse olulist rolli ebatäpse või mittetäieliku teabe tuvastamisel läbipaistvusregistris. Ombudsman leidis selle juhtumi puhul, et hoolimata sellest, et sekretariaati teavitati probleemidest, ei viinud sekretariaat läbi kaebuste sisulist uurimist. Ta hindas kahelt asjaomaselt üksuselt saadud vastuseid piiratud ulatuses ja kohaldas registris olevate üksuste „seotuse“ kitsast määratlust, mis ei ole kooskõlas registri mõtte ja eesmärgiga. Lisaks ei hinnanud komisjon kaebust, mille kaebuse esitaja esitas läbipaistvusregistriga hõlmatud tegevuse raames.

Ombudsman leidis, et koos vaadelduna kujutavad tuvastatud probleemid endast haldusomavoli. Kuna aga üks kõnealustest üksustest ei ole enam läbipaistvusregistris, leidis ta, et soovitus viia läbi kahe kaebuse uus uurimine ei oleks kasulik. Seetõttu tegi ombudsman sekretariaadile neli ettepanekut, paludes sekretariaadil kolme kuu jooksul aruande esitada.

Juhtum puudutas õiguskontrollikomiteed, mis on Euroopa Komisjoni sõltumatu organ, mis vaatab läbi seadusandlikele ettepanekutele lisatud komisjoni mõjuhinnangute eelnõud ja esitab nende kohta arvamusi. Kaebuse esitaja, valitsusväline organisatsioon, väljendas muret seoses õiguskontrollikomitee koosseisuga ja selle suhtlusega huvide esindajatega.

Arvestades õiguskontrollikomitee olulist rolli komisjoni otsuste tegemisel seadusandlike ettepanekute kohta, peaks komisjon tagama, et üldsusel ei ole põhjust kahelda õiguskontrollikomitee sõltumatuses ja erapooletuses. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et teavitustegevuse üle otsustamisel peaksid õiguskontrollikomitee liikmed arvestama mitte ainult tegelikku ohtu, et õiguskontrollikomitee tööd lubamatult mõjutatakse, vaid ka üldsuse arusaama sellise tegevuse mõjust õiguskontrollikomitee tööle. Sellega seoses peaksid õiguskontrollikomitee liikmed eelkõige hoiduma kohtumisest üksikute huvide esindajatega.

Seoses koosseisuga tundis kaebuse esitaja muret, et sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eksperditeadmiste puudumise tõttu on õiguskontrollikomitee ülesannete täitmisel majanduspoliitilised kaalutlused muudest küsimustest tähtsamad. Ombudsman tegi ettepaneku, et komisjon tagaks, et õiguskontrollikomitee koosseis vastaks tulevikus selgelt õiguskontrollikomiteed käsitlevas teatises nõutud eksperditeadmiste mitmekesisusele, st säästva arengu kolmele sambale, nimelt makro- ja mikroökonoomikale, sotsiaalpoliitikale ja keskkonnapoliitikale. Komisjon peaks ka selgelt kirjeldama kriteeriume, mida ta sel eesmärgil õiguskontrollikomitee liikmete valimisel kohaldab.