Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles uudisteagentuuris töötava ajakirjaniku taotlust lisada ta keelatud pressiteadete meililisti, eelkõige Eurostati euronäitajate jaoks, mis annavad korrapärast majandusstatistikat. Eurostat, kes on osa komisjonist, keeldus ajakirjanikku nimekirja lisamast, kuna ta märkis, et sellistesse levitamisnimekirjadesse võib kanda ainult ajakirjanikke või asutusi, kellele komisjon on andnud meedia „akrediteeringu“. Ajakirjanikul või tema uudisteagentuuril ei olnud võimalik saada akrediteeringut, sest nad ei vastanud ühele eeltingimusele, nimelt sellele, et agentuuri või agentuuri ajakirjaniku elukoht on Belgias. Kaebuse esitaja väitis, et see tava oli diskrimineeriv ja tähendas, et embargo alla kuuluvat teavet võisid saada ainult suuremad meediaorganisatsioonid, kellel olid piisavad rahalised vahendid, et saada endale lubada ajakirjanikke Belgias.

Ombudsman leidis, et komisjonil oli mõistlik lisada Belgias asuv elukoht akrediteerimise eeltingimuseks, kui tegemist on juurdepääsuga ELi institutsioonide füüsilistele hoonetele Brüsselis. Ta leidis siiski, et elukohanõude lisamine Belgias meediatöötajate levitamisnimekirjadesse kandmise eeltingimusena on ebaproportsionaalne.

Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamisega ja palus komisjonil esitada kuue kuu jooksul aruande, et teavitada teda olukorra lahendamiseks võetud meetmetest.

Kaebuse esitaja taotles Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis sisaldavad Hispaania ametiasutuste esitatud statistilisi andmeid pestitsiidides sisalduvate toimeainete kohta. Komisjon andis juurdepääsu ainult osadele neljast dokumendist, mille kohta ta tegi kindlaks, et need kuuluvad taotluse alla. Ta keeldus ülejäänud dokumentidele juurdepääsu andmast, tuginedes eranditele, mis tulenevad ELi eeskirjadest üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, ning väites, et redigeeritud osade avalikustamine kahjustaks nende ettevõtjate ärihuve, kellelt andmeid koguti. Komisjon väitis ka, et andmed on hõlmatud statistika kogumist käsitlevates ELi õigusnormides sätestatud konfidentsiaalsuse põhimõttega.

Kõnealuste dokumentide kontrollimise põhjal leidis ombudsman, et redigeeritud teave on seotud ainetega, mida kavatsetakse keskkonda lasta. Keskkonnateabele juurdepääsu käsitlevate ELi õigusnormide (Århusi määrus) ja sellega seotud kohtupraktika kohaselt on sellise teabe avalikustamine ülekaalukas üldine huvi.

Ombudsman seadis kahtluse alla komisjoni seisukoha, et statistilise konfidentsiaalsuse põhimõte on ülimuslik keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabe läbipaistvuse suhtes. Ta ei olnud veendunud, et komisjon on Århusi määruses sätestatud eeskirjad täielikult jõustanud. Ombudsman oli siiski seisukohal, et neid küsimusi saaksid kõige paremini lahendada ELi seadusandjad, kes vaatavad praegu läbi kohaldatavaid õigusakte, ning lõpetas seetõttu uurimise, võttes kohustuse juhtida sellele küsimusele nende tähelepanu.