Juhtum puudutas komisjoni otsust tunnistada rahastamiskõlbmatuks teatavad kulud, mille partner on ELi rahastatud projektile deklareerinud. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni põhjendused kõnealuste kulude vastu võtmata jätmiseks olid mõistlikud. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata.

Kaebus käsitleb Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust korraldada enne Euroopa elektroonilise side ühtset turgu ja ühendatud Euroopat käsitleva määruse ettepaneku koostamist piisav avalik konsultatsioon. Ettepaneku üks punkt oli rändlustasude järkjärguline kaotamine. Kaebuse esitas Konkurentsivõimelise Telekommunikatsiooni Assotsiatsioon. Komisjon esitas oma ettepaneku 11. septembril 2013, veidi rohkem kui kolm kuud pärast seda, kui ta oli selle 30. mail 2013 avalikult teatavaks teinud. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli ekslikult viidanud 2013. aasta kevadisest Euroopa Ülemkogust tulenevale kiireloomulisusele kui põhjusele konsultatsiooniprotsessi kiirustamiseks. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud i) kindlaks määranud eri liiki sidusrühmi, kellega tuleb konsulteerida, ii) käsitlenud mõju hindamise komitee tõstatatud küsimusi, iii) korraldanud nõuetekohast talitustevahelist konsultatsiooni ning iv) püüdnud tahtlikult varjata avaliku konsultatsiooni puudumist.

Ombudsman leidis, et komisjoni avalik konsultatsioon ei vastanud komisjoni enda eeskirjades sätestatud üldpõhimõtetele ja miinimumstandarditele. Ombudsman leidis ka, et ei ole selge, kas komisjoni väidetav kiireloomulisus tulenes nõukogu avaldusest või kajastas komisjoni enda hinnangut olukorrale. Ombudsman leidis siiski, et komisjoni tuginemine oma õigusele seada poliitilisi prioriteete ja teha poliitilisi valikuid oli käesoleva seadusandliku ettepaneku konkreetses kontekstis mõistlik. Sellest tulenevalt ei tuvastanud ombudsman komisjoni haldusomavoli, mis tuleneks tema piiratud avalikust konsultatsioonist kõnealuses juhtumis. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et komisjon peaks oma eeskirjades selgitama täpseid ja piiratud asjaolusid, mille korral ta võib poliitilise prioriteedi tõttu avalikku konsultatsiooni piirata.

Ombudsman leidis, et ühegi teise tõstatatud kaebusega seoses ei esinenud haldusomavoli.

PETA sihtasutuse esitatud kohtuasi käsitles Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) REACH-määrusest tulenevate volituste ja kohustuste ulatust. Kaebuse esitaja leidis, et ECHA ei tee piisavalt tagamaks, et keemiliste ainete registreerijad hoiduvad tarbetute loomkatsete tegemisest, et tõendada oma ainete ohutust.

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et ECHA tõlgendas oma kohustusi tõepoolest liiga kitsalt. Ombudsman tegi seega ECHA-le sõbraliku lahenduse ettepaneku, mis puudutas nii tema enda rolli kui ka koostööd, mida ta peaks tegema liikmesriikide ametiasutustega. Ombudsman jäi ECHA vastusega rahule ja lõpetas juhtumi.

Kaebuse esitaja koordineeris konsortsiumi, kellele anti komisjoni toetus meetme võtmiseks keskkonnasõbraliku ehituse valdkonnas. Meetme rakendamise käigus taotles konsortsium eri aruandeperioodidel kantud rahastamiskõlblike kulude hüvitamist vastavalt komisjoniga sõlmitud lepingule. Komisjon nõustus siiski kandma vaid 45,75% nendest kuludest. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon eksis, kui ta piiras oma hüvitisi eespool nimetatud määraga, ja esitas kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

Ombudsman leidis, et lepingu kohaselt kohaldati 45,75 % hüvitamismäära kogu liidu toetuse suhtes meetmele. Lepingus ei viidatud ühelegi vahemaksete määrale. Lisaks teatas üks komisjoni ametnik enne seda, kui konsortsium nõudis esimese aruandeperioodi jooksul kantud kulude hüvitamist, et vahemakseid võib teha erineva hüvitismääraga. Seetõttu pakkus ombudsman komisjonile välja sõbraliku lahenduse, paludes tal i) nõuetekohaselt selgitada, miks ta kohaldas eespool nimetatud määra konsortsiumile tehtavate vahemaksete suhtes; ning ii) tagama, et ta maksab konsortsiumile lõppmakse vastavalt lepingule, kui meede on lõppenud.

Komisjon väitis, et ta kohaldas vahemaksete suhtes süstemaatiliselt 45,75 % määra, et tagada ELi eelarve usaldusväärne finantsjuhtimine ja vältida tulevasi keerukaid sissenõudmismenetlusi. Ombudsman ei olnud selle vastusega rahul. Ta märkis muu hulgas, et komisjon oleks võinud koostada suunised, mis oleksid võimaldanud konsortsiumil lepingut selles osas õigesti tõlgendada. Kuna aga kõik toetuslepingud sisaldavad nüüd väga selget sätet selle kohta, et vahepealsed tagasimaksed tehakse vastavalt määrale, mida kohaldatakse liidu kogupanusele meetmesse, järeldas ombudsman, et edasised uurimised selles küsimuses ei ole õigustatud. Lõpetuseks palus ta veel ühes märkuses, et komisjon teavitaks teda sellest, kuidas ta on järginud oma kinnitusi, et ta maksab konsortsiumile kõik meetme lõppedes tasumata summad.