Lugupeetud X,
24. juunil 1997 esitasite kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni keeldumisega vaadata läbi teie taotlus vaadata läbi teie esialgne hinne.
30. juulil 1997 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 23. oktoobril 1997 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Te teatasite mulle 22. detsembri 1997. aasta kirjas, et esitate oma märkused enne 28. veebruari 1998. märtsi 1999. aasta kirjaga esitasite oma märkused.
Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse taust on lühidalt järgmine: Juunis 1996 palus kaebuse esitaja, kes on komisjoni ametnik, komisjonil vaadata läbi kaebuse esitaja seisukoht kategooria kohta. Kaebuse esitaja kuulus B-kategooriasse, kuid leidis, et nad peaksid kuuluma A-kategooriasse. Kaebuse esitaja arvates andis Belgia diplom „Ingénieur Technicien” kaebuse esitajale õiguse saada A-kategooriasse. 8. augustil 1996 keeldus komisjon kaebuse esitajat A-kategooriasse liigitamast.
Kaebuse esitaja leidis, et see otsus on vale ja diskrimineeriv, kuna teised sama diplomiga teenistujad töötavad A-kategoorias.
Selle taustal esitati kaebus Euroopa ombudsmanile.

Nõue

Komisjoni arvamus
Komisjon selgitas oma arvamuses, et kaebuse esitaja taotluse saada A-ametnikuks ajendas Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas T-17/95, Alexopoulo v. komisjon. Selles kohtuotsuses tühistas Esimese Astme Kohus komisjoni otsuse mitte määrata teenistujat esialgu kõrgemale palgaastmele kui selle kategooria põhipalgaaste. Tühistamist põhjendati sellega, et komisjon põhjendas oma otsust vääralt. Tegelikult on komisjonil personalieeskirjade artikli 31 kohaselt teatud piirides kaalutlusõigus määrata esialgne palgaaste kõrgemale palgaastmele, samas kui komisjon keeldus kõnealusel juhul palgaastme määramisest põhjusel, et tema 1983. aastal vastu võetud sise-eeskirjad välistasid täielikult sellise võimaluse.
Seejärel märkis komisjon, et 1983. aasta sise-eeskirju ei olnud kaebuse esitaja suhtes kunagi kohaldatud, sest kaebuse esitaja oli tööle võetud 1964. aastal ja alates 1964. aastast oli kaebuse esitaja kuulunud B-kategooriasse. Personalieeskirjade kohaselt oleks kaebuse esitaja seega pidanud sel ajal palgaastmele määramise vaidlustama. Lõpuks märkis komisjon, et isegi kui esimese astme kohtu otsus oleks olnud kaebuse esitaja juhtumi puhul asjakohane, ei oleks kaebuse esitajal olnud õigust uuele palgaastmele või -järgule vastavalt esimese astme kohtu 11. juuli 1997. aasta otsusele kohtuasjas T-16/97: Charvin vs. komisjon.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

Otsus

1. Komisjoni keeldumine kaebuse esitajale
1.1 uue palgaastme ja -järgu andmisest. Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni keeldumine uue palgaastme ja -järgu määramisest oli vale ja diskrimineeriv, sest kaebuse esitaja teadmiste kohaselt olid teised teenistujad, kellel oli kaebuse esitajaga sama diplom, paremini hinnatud.
1.2. Kaebuse kohta seisukoha võtmisel tuleb kõigepealt märkida, et ombudsman ei saa uurida kaebuse esitaja 1964. aastal määratud esialgse palgaastme põhjendatust, kuna ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et kaebused tuleb esitada kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks. Käesoleva uurimise eesmärk on seega uurida, kas komisjon on rikkunud ühtegi talle siduvat eeskirja või põhimõtet, kui ta 1996. aastal tegi otsuse mitte määrata kaebuse esitajale uut ametijärku.
1.3. Personalieeskirjades ja ühenduse kohtute praktikas on sätestatud kitsad piirid isikute uuele palgaastmele määramisele pärast seda, kui nende esialgne palgaaste on muutunud lõplikuks. Põhimõtteliselt peab ümberliigitamise taotlus põhinema uute asjaolude ilmnemisel. Käesoleval juhul näib, et selliseid uusi asjaolusid ei esine. Tuleb märkida, et puuduvad tõendid selle kohta, et komisjon on kohelnud erinevalt teenistujaid, kes on kaebuse esitajaga samasuguses olukorras.
2. Euroopa Ombudsmani
poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Lugupidamisega,
Jacob SÖDERMAN