Lugupeetud pr V.

mai 2002. aasta kirjas, mis saabus minu sekretariaati 20. juunil 2002, esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile Euroopa Parlamendi vastu. Kaebus käsitles parlamendi väidetavat suutmatust maksta Teile makse selle aja eest, mil Te töötasite selle institutsiooni abiteenistujana (2.–20. mai 2001).

1. juulil 2002 saatsin Teie kaebuse Euroopa Parlamendi presidendile. Institutsioon saatis oma arvamuse 17. oktoobril 2002 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Te saatsite oma tähelepanekud parlamendi arvamuse kohta 13. novembril 2002.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul olid asjaolud järgmised:

Euroopa Parlament võttis kaebuse esitaja abiteenistujana tööle 2. aprillist kuni 2. maini 2001. Parlamendi poolt talle 13. märtsil 2001 saadetud faksi alusel uskus ta, et 2001. aasta aprilli lõpus pikendatakse lepingut veel ühe kuu võrra (2.–28. maini 2001). aasta mai alguses teatati kaebuse esitajale, et tema lepingut ei saa pikendada. Kaebuse esitaja esitas ametieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse parlamendi ametisse nimetavale asutusele. Ta taotles abiteenistuja palga ja sellega seotud hüvitiste tagasimaksmist ajavahemiku 2.–28. mai 2001 eest.

Oma 24. jaanuari 2002. aasta vastuses kaebuse esitajale tunnistas parlamendi peasekretär, et parlamendi 13. märtsi 2001. aasta teatise sõnastus võis panna teda uskuma, et lepingut pikendatakse, ja seega võis see tekitada temas teatavaid õiguspäraseid ootusi. Seetõttu nõustus hr Priestley kaebuse esitajale hüvitist maksma.

Oma 15. mai 2002. aasta kaebuses ombudsmanile selgitas kaebuse esitaja, et vaatamata parlamendi peasekretäri võetud kohustusele ja arvukatele aruteludele institutsiooniga, ei olnud võlgnetavat summat makstud.

Kokkuvõttes väitis kaebuse esitaja, et Euroopa Parlament täidab oma kohustusi ja maksab talle lubatud raha.

Nõue

Olles 1. juulil 2002 edastanud kaebuse parlamendile ametliku arvamuse saamiseks, sai ombudsman parlamendi teenistustelt sekretariaadile adresseeritud mitteametliku teatise, milles märgiti, et taotletud summa maksti välja 26. juulil 2002.

Parlamendi ametlik arvamus saadeti ombudsmanile 17. oktoobril 2002. Parlament selgitas, et makse lõpuleviimine viibis seetõttu, et asjaomasel eelarvereal puudusid piisavad vahendid. Selle tulemusena pidi institutsioon taotlema Euroopa Parlamendi eelarvekomisjonilt rahaülekannet teiselt eelarverealt ja luba selliseks toiminguks. Pärast komitee 19. juuni 2002. aasta nõusolekut ja vajalike sisemiste haldusmenetluste lõpuleviimist edastati võlgnetav summa (2 748,42 eurot) kaebuse esitajale lõpuks 26. juulil 2002.

Kaebuse esitaja avaldas oma 13. novembri 2002. aasta märkustes tänu Euroopa ombudsmani tehtud jõupingutuste eest. Ta kinnitas, et taotletud makse tehti 2002. aasta juulis, ning juhtis tähelepanu sellele, et positiivse tulemuse saavutamiseks oli väga oluline parlamendi peasekretariaadi ja hr Gordoni sekkumine selle jaotusteenistusest.

Kaebuse esitaja rõhutas siiski, et probleemi põhjustasid eelkõige ebamäärased tingimused, milles Euroopa Parlamendi vastutavad teenistused olid lepingu koostanud. Ta selgitas, et parlamendi palkade ja toetuste osakonda tuleks süüdistada selles, et institutsioon ei ole täitnud peasekretäri võetud kohustust.

Otsus

Uurimise käigus kogutud teabe põhjal järeldab ombudsman, et Euroopa Parlament on juhtumi kaebuse esitajat rahuldavalt lahendanud.

Seetõttu otsustab Euroopa Ombudsman juhtumi lõpetada.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Parlamendi presidenti.

Lugupidamisega,

Jacob SÖDERMAN