Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 [1]

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi (edaspidi „parlament“) ametnik. Tal on tütar, kellel on tõsine pöördumatu ajukahjustus.

2. Selleks et kaebuse esitaja tütar saaks elada oma emakeeles, kiitis parlament 1994. aastal heaks kaebuse esitaja üleviimise oma päritoluriigi pealinna (linn X) infobüroosse.

3. 2000. aastal võttis parlament kasutusele AD-kategooria töötajate liikuvuse süsteemi. Kaebuse esitaja taotlusel tegi parlamendi peasekretär haldusotsuse, millega vabastati kaebuse esitaja kohustuslikust liikuvusest seni, kuni tema perekondlik olukord, mis ajendas teda X linna üle minema, ei sobi kokku uue üleviimisega (edaspidi „erand“).

4. Järgnevatel aastatel oli kaebuse esitaja liikuvusest vabastatud. 2010. aastal lisas parlament kaebuse esitaja siiski ette teatamata nende ametnike nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse liikuvust. Kaebuse esitaja tuletas parlamendi administratsioonile meelde, et talle on tehtud erand liikuvusest ja seejärel ei määratud teda teisele ametikohale. Sama olukord kordus ka 2011. aastal.

5. 2012. aasta mais teatati kaebuse esitajale uuesti, et ta on kantud nende ametnike nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse liikuvust. Selle kuu jooksul osales ta videokonverentsi teel liikuvuse teemalisel koosolekul, mille korraldas tema peadirektoraadi ressursside üksuse juhataja. Mõni päev pärast koosolekut teatati talle, et ta kutsutakse peagi vestlusele personaliüksuse juhatajaga, et anda talle teavet liikuvusvõimaluste kohta ja võimaldada tal väljendada oma eelistusi. Juunis osales ta veel ühel vestlusel, et leida sobiv alternatiiv liikuvuse erandile.

6. 2012. aasta augustis esitas kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi peasekretärile kaebuse vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Ta vaidlustas parlamendi otsuse lisada ta nende ametnike nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse liikuvust.

7. 2012. aasta oktoobris kutsus parlamendi administratsioon kaebuse esitaja uuele koosolekule, et arutada tema haldusolukorda. Järgnes kirjavahetus, milles käsitleti muu hulgas parlamendi pakkumist, et kaebuse esitaja võiks jääda ennetähtaegselt pensionile ilma õigusi kaotamata. Ta keeldus sellest pakkumisest ja lõpuks toimus 21. novembril 2012 kohtumine. Kohtumisel pakuti kaebuse esitajale ka võimalust töötada tõlgina kodust. Ta keeldus, väites, et ta ei ole selliseks tööks kvalifitseeritud ega vasta parlamendi poolt selleks kehtestatud tingimustele.

8. Vahepeal, 6. novembril 2012, palus parlamendi administratsioon kaebuse esitajal valida 16. novembriks 2012 uus sihtkoht. 8. novembril 2012 esitas kaebuse esitaja selle akti kohta veel ühe kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Ta keeldus valimast ühtegi sihtkohta põhjendusega, et ta ei peaks üldse liikuvusele alluma.

9. 12. detsembril 2012 lükkas parlament tagasi mõlemad kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohased kaebused. Parlament leidis, et ei otsus kanda ta liikuvate ametnike nimekirja ega talle tehtud ettepanek valida sihtkoht ei kujuta endast tegusid, mis avaldaksid kaebuse esitajale negatiivset mõju selle sätte tähenduses. Selliseks toiminguks oleks üksnes üleandmisotsus.

10. Lisaks oli parlament seisukohal, et erand põhines eeldusel, et kaebuse esitaja tütre tervis aja jooksul paraneb. Erandi tegemisega ja selle kohaldamisega aasta-aastalt võttis parlament sisuliselt arvesse kaebuse esitaja isiklikku olukorda. Hea haldustava kohaselt peavad parlamendi teenistused siiski silmas pidama ka teenistuse huve. Seda põhimõtet, mis peaks kajastama tasakaalu töötajate ja ELi institutsioonide vastastikuste õiguste ja kohustuste vahel, on seega tõsiselt rikutud [2]. Parlament julgustas elavalt kaebuse esitajat uurima koos oma hierarhiaga kõiki alternatiivseid lahendusi, nagu ta oli kaebuse esitajale juba soovitanud. Kaebuse esitajat julgustati otsima ka eraviisilisi praktilisi lahendusi, mis võimaldaksid tal ühitada oma isikliku olukorra ja ametialased kohustused.

11. Lisaks sellele asus parlament seisukohale, et erand ei olnud kunagi mõeldud olema alaline ega automaatne, sest vastasel juhul oleks see rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

12. Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

13. Ombudsman algatas uurimise järgmise väite ja nõude kohta.

Väide:

Euroopa Parlament tühistas ekslikult kaebuse esitajale 2000. aastal antud erandi, võttes arvesse tema erakorralist perekondlikku olukorda, mis ei ole vahepeal muutunud.

Nõue:

Euroopa Parlament peaks erandit järgima ja kaebuse esitaja iga-aastasest liikuvusest välja jätma.

Uurimine

14. 14. jaanuaril 2013 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Ombudsman otsustas, et kaebus on vastuvõetav.

15. 13. veebruaril 2013 algatas ombudsman eespool nimetatud väite ja nõude kohta uurimise ning palus parlamendi presidendil esitada oma arvamus 31. maiks 2013. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

16. Parlament saatis 7. juunil 2013 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Ta esitas need 29. juulil 2013.

Ombudsmani analüüs ja esialgsed järeldused

A. Erandi ja sellega seotud nõude väidetav ebaõige tühistamine

Ombudsmanile esitatud argumendid

17. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et tema tütre seisund piirab tõsiselt tema sotsiaalset integratsiooni. Mis tahes muutused tema tütre keskkonnas põhjustavad tõenäoliselt pöördumatut kahju tema tütre juba niigi haprale olukorrale, nagu tema arstid on kinnitanud. Praktikas muudab see kaebuse esitaja jaoks võimatuks töötada mujal kui linnas X, sest tema tütart ei saa jätta ilma ema igapäevasest kohalolekust ega integreeruda uude keskkonda.

18. Kaebuse esitaja lükkas tagasi parlamendi väite, et erand on ajutine ja põhineb eeldusel, et tema tütre seisund paraneb. See tõlgendus oli põhjendamatu, sest tütre tõsine ja pöördumatu ajukahjustus, mis oli parlamendile sel ajal juba teada, muutis ebarealistlikuks oletuse, et ta kunagi paraneb. Erandi sõnastus tähendas tegelikult seda, et tema tütre surma korral erand enam ei kehti.

19. Lisaks ei saanud kaebuse esitaja nõustuda alternatiividega, mida parlament talle pakkus, nimelt ennetähtaegselt pensionile jäämine ilma õiguste kaotamiseta või kodust tõlkijana töötamine. Ta märkis, et ema jaoks, kes on pühendunud raskele ülesandele hoolitseda raske puudega lapse eest kodus, on äärmiselt oluline võimalus töötada väljaspool kodu. Kaebuse esitaja leidis, et tema ametialane töö parlamendis on laitmatu. Palju aastaid oli ta suutnud seda ühitada oma pereeluga. Parlamendi ootamatu ja põhjendamatu seisukohamuutus sunniks teda lõpuks valima pere- ja tööelu vahel, mis on nii ebaõiglane kui ka ebaseaduslik.

20. Kaebuse esitaja rõhutas, et viimastel aastatel on ta olnud sunnitud ikka ja jälle kordama valusaid ja privaatseid üksikasju oma puudega tütre piirangute kohta, mis tema arvates ei austa tema tütre privaatsust. Parlamendi administratsioon nõudis isegi, et kaebuse esitaja esitaks oma tütre olukorra tõendamiseks arstitõendi, kuigi selline teave oli rangelt konfidentsiaalne ja parlamendi meditsiiniteenistusele igal juhul juba kättesaadav. Kaebuse esitaja tundis, et parlamendi administratsioon on teda survestanud ja isegi ähvardanud.

21. Oma arvamuses eristas parlament ühelt poolt liikuvust ja teiselt ametikohalt teisele üleviimist. Tema arvates oli kaebuse esitaja jätkuvalt mobiilne, kuid erandi alusel vabastati ta sellest igal aastal. Erandil ei oleks mõtet, kui kaebuse esitaja suhtes ei kohaldataks üldse liikuvust.

22. Lisaks ei tehtud erandit alaliselt. Selle eesmärk oli vabastada kaebuse esitaja liikuvusest üks aasta korraga. Asjaolu, et aastate jooksul pikendati seda automaatselt, ilma et kaebuse esitaja oleks isegi kantud liikuvusnimekirja, andis erandile ekslikult alalise iseloomu. Erand tehti siiski „asjaoludel, mis võivad muutuda”, kuna kaebuse esitaja tütre seisund „ei välistanud õppimisvõimalusi ega muid soodsaid tulemusi”.

23. Lisaks näitab erandi sõnastus, et peasekretär ei kavatsenud teha lõplikku või automaatset erandit, kuna ta märkis, et see „antakse „igal aastal“ ja seda kohaldatakse „kuni [erandi tegemise] otsuse aluseks olev olukord … on lahendatud“.

24. Parlament selgitas, et tema liikuvustegevus ei ole lineaarselt edenenud. See peatati 2004. aastal, taastati 2007. aastal, peatati täielikult 2008.–2009. aastal ja aktiveeriti uuesti 2010. aastal. 2010. aastal täitis kaebuse esitaja selgelt parlamendisisese liikuvuse sise-eeskirja [3] artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikuvuse tingimused, nimelt oli ta töötanud samal ametikohal vähemalt seitse aastat. Seetõttu lisati tema nimi nende töötajate nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse liikuvust. Seni ei ole tema suhtes siiski tehtud ümbermääramise otsust. Seetõttu leidis parlament, et ta ei ole rikkunud oma kohustusi kaebuse esitaja ees.

25. Lisaks tunnistas parlament, et Euroopa Kohus on tõlgendanud personalieeskirjade artikli 7 lõiget 1, milles on sätestatud, et kõik üleviimised peaksid toimuma teenistuse huvides, nii et see nõuab ka seda, et ELi haldusasutused järgiksid hea halduse põhimõtet ja võtaksid arvesse töötajate huve. Lisaks on personalieeskirjade artikli 1 punktiga d keelatud diskrimineerimine puude alusel ja nõutud, et institutsioonid võtaksid mõistlikke abinõusid, et võimaldada puudega töötajatel tööl osaleda, välja arvatud juhul, kui sellised meetmed põhjustaksid tööandjale ebaproportsionaalset koormust.

26. Sellega seoses tuletas parlament meelde, et Euroopa Liidu Kohus [4] on lisanud EÜ direktiivi 2000/78 [5] artikli 1, artikli 2 lõike 1 ja artikli 2 punkti a tähenduses otsese diskrimineerimise mõistesse töötaja diskrimineerimise puude alusel lapse puhul, kelle peamine hooldaja ta on (seotud diskrimineerimine). Parlament oli seisukohal, et mõisted „mõistlikud abinõud” ja „ebaproportsionaalne koormus” personalieeskirjades võiks määratleda viitega direktiivile 2000/78, eelkõige selle põhjendustele 20 ja 21 [6].

27. Sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas võivad mõistlikud abinõud hõlmata olukorda, kus ametnikul, kelle lapsel on puue, võib olla õigus täita oma ametikoha põhiülesandeid, kohandades seda nii, et see võimaldaks kaugtööd. Üle 13 aasta kestev erand liikuvusest ei ole enam mõistlik ja asjakohane meede. Seetõttu alustas parlamendi administratsioon kaebuse esitajaga dialoogi, et leida alternatiivseid lahendusi, mis võiksid rahuldada kõiki asjaosalisi ning taastada tasakaalu teenistuse ja kaebuse esitaja huvide vahel. Parlament tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks näiteks paluda rohkem abi lapse isalt või nõustuda kaugtööga.

28. Lisaks on teenistuse huvides vabastada ametikoht, millel sama isik on töötanud peaaegu 20 aastat, ning tagada õiglane liikuvussüsteem ja karjääriplaan, mis võimaldab igaühel omandada uusi oskusi kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Parlament märkis ka, et vähemalt üks teine töötaja on sarnases perekondlikus olukorras ning on otsustanud vähendada oma tööaega 50% võrra, et ühitada era- ja tööalased kohustused. Kõnealune töötaja sooviks kindlasti, et tal oleks võimalik veeta vähemalt paar aastat oma päritolukohas. Siiski ei saa parlament seda võimalust pakkuda, kui mõned ametikohad on alaliselt liikuvusest vabastatud.

29. Parlament jõudis järeldusele, et allutades kaebuse esitaja iga-aastasele liikuvusele ja andes talle seejärel nõuetekohaselt põhjendatud erandi, kuid mitte võimaldades talle alalist ja automaatset erandit, on parlament täitnud oma personalieeskirjadest tulenevad kohustused, töötajate huvid ja võrdse kohtlemise põhimõtte. Julgustades kaebuse esitajat kaaluma alternatiivseid lahendusi liikuvusest tehtavale erandile, ei rikkunud parlament oma kohustust leida antud asjaoludel „mõistlikud abinõud”.

30. Kaebuse esitaja jäi oma seisukohtades seisukohale, et erand tehti sellistel asjaoludel, et see võib tähendada üksnes seda, et seda kohaldatakse katkematult kuni nende asjaolude muutumiseni. Selle suhtes ei kohaldatud mingit ajalist piirangut, mis oli tegelikult loogiline, pidades silmas, et tema tütre puue ei olnud ajutine. Seega ei saanud parlament põhjendatult tugineda kaebuse esitaja X linna lähetuse pikale kestusele kui mõjuvale põhjusele oma varasema otsuse tühistamiseks. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et erandi tõttu ei tohiks teda isegi lisada iga-aastasesse liikuvuskõlblike töötajate nimekirja.

31. Selliselt toimides eirab parlament ilmselgelt oma erandist tulenevaid kohustusi. Lisaks on tema seisukoht, et kaebuse esitaja juhtumi puhul tuleb liikuvussüsteemi kohaldada iga hinna eest, vastuolus järgmisega: i) selle süsteemi valikulisus, mida kohaldatakse üksnes AD palgaastme töötajatele, ja isegi nende töötajate suhtes kohaldatakse seda teatavate eranditega; ning ii) seda ei ole aastate jooksul pidevalt kohaldatud, mida parlament oma arvamuses mainis. Lõppkokkuvõttes rikub parlamendi seisukoht kaebuse esitaja puudega tütre põhiõigusi ning on vastuolus ELi toimimise lepingu artikliga 10,[7] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikega 2 [8] ja artikliga 26 [9], ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mille osaline EL on, ning ELi teiseste õigusaktidega, nagu direktiiv 2000/78.

32. Igal juhul ei jaga kaebuse esitaja parlamendi seisukohta, et tema olukord kujutab endast ebaproportsionaalset koormust. Vastupidi, ta rõhutas, et majanduslikus mõttes tähendab tema töötamine linnas X kulude kokkuhoidu, mida ei oleks võimalik saavutada, kui ta paigutataks ümber näiteks Luksemburgi või kui kolleeg, kes ei ole tema liikmesriigi kodanik, asendaks teda linnas X. Mis puudutab teist töötajat, kes on sarnases perekondlikus olukorras, siis märkis kaebuse esitaja, et tema juhtum ei saa olla parlamendi jaoks mõjuv põhjus tühistada oma kohustus jätta kaebuse esitaja liikuvusest kõrvale.

33. Lõpuks lükkas kaebuse esitaja tagasi parlamendi ettepaneku, et ta võiks paluda rohkem abi lapse isalt. Esiteks seetõttu, et kaebuse esitaja kohalolekut ja toetust ei saa asendada, kuna ta on oma puudega tütre alaline tugipunkt. Teiseks, kuna tema tütre piirangud nõuavad erilist abi, mida on sobivam saada naiselt, kes on ema, et säilitada tema tütre väärikus. Kaebuse esitaja kordas, et parlamendi väidetav alternatiivsete lahenduste otsimine tähendas tegelikult pidevat survet ja hirmutamist, mis sundis teda erandist loobuma. Ta väljendas kahtlust, kas parlamendi otsus vabastada oma ametikoht linnas X on tegelikult motiveeritud.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

34. Vaidlust ei ole selles, et parlamendi otsus määrata kaebuse esitaja linna X, mis pärineb 1994. aastast, ja sellele järgnenud 2000. aasta erand võeti vastu tema tütre puude tõttu.

35. Euroopa Parlamendi liikuvuse komisjoni poolt 15. märtsil 2000 koostatud ettepanekus erandi kohta on märgitud, et „kaebuse esitaja eriolukord põhineb ametisse nimetava asutuse ad hoc otsusel [...] liikuvuse komisjon teeb [peasekretärile] ettepaneku võtta vastu erand, mis tagaks kooskõla selle valikuga “, nimelt „võtta [kaebuse esitaja] liikuvusest tagasi igal aastal seni, kuni olukord, millest tulenes otsus määrata ta [linna X], ei ole lahendatud”. Pärast peasekretäri nõusolekut kõnealuse ettepanekuga teavitas liikuvuse komisjon 13. aprillil 2000 kaebuse esitajat erandist järgmiselt: „igal aastal tehakse erandlik otsus mitte kohaldada teie suhtes liikuvuseeskirju, kui olukord, mille tõttu tehti otsus määrata teid [linna X], ei ole kooskõlas [teie] teisele ametikohale määramisega“.

36. Erandi sõnastus on piisavalt selge ja üheselt mõistetav, et näidata ilma igasuguse kahtluseta, et selle eesmärk oli tagada, et kaebuse esitaja jääb linna X nii kauaks, kuni tema tütre puue ei sobi kokku teisele ametikohale määramisega. Lisaks ei ole erandil ajalist piirangut.

37. Vaidlust ei ole selles, et kahjuks ei ole kaebuse esitaja tütre puudeaste aastate jooksul vähenenud. Tegelikult ei nõustu ombudsman parlamendi seisukohaga, et erand tehti usus, et see lõpuks juhtub. Nagu kaebuse esitaja rõhutas, on raske ette kujutada, et tema tütre ajukahjustus võib olla pöörduv. Igal juhul, kui parlament oleks 2000. aastal soovinud ette näha erandi maksimaalse kestuse või seada selle sõltuvusse mis tahes muudest asjaoludest, oleks ta saanud ja pidanud seda erandis endas eraldi väljendama.

38. Seetõttu ei näe ombudsman ei erandi tekstis ega selle andmise kontekstis ühtegi argumenti, mis võiks toetada parlamendi seisukohta, et erand ei olnud alaline. Ta on vastupidisel seisukohal, et erandiga nähti kaebuse esitajale ette alaline õigus olla liikuvusest vabastatud, kui ja nii kauaks, kuni tema tütar nõuab tema viibimist linnas X.

39. Ombudsman märgib, et parlament ei ole kunagi vaidlustanud erandi seaduslikkust, välja arvatud ühemõtteliselt väites, et kui see oleks pidanud olema alaline, oleks see olnud vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ombudsman ei näe siiski, kuidas oleks sellisel juhul rikutud nimetatud põhimõtet, mis on ELi õigussüsteemi jaoks tõepoolest ülitähtis.

40. Kui parlament oleks tähendanud, et kaebuse esitaja alalise väljajätmisega liikuvusmeetmest oleks ta diskrimineerinud ülejäänud töötajaid, kelle suhtes seda kohaldatakse, saab ombudsman üksnes meelde tuletada, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab sarnaste olukordade ühetaolist käsitlemist. Kaebuse esitajale anti erandlik õigus, võttes arvesse tema erandlikke asjaolusid, mida ombudsmanile teadaolevalt valdav enamik parlamendi potentsiaalselt liikuvatest ametnikest õnneks ei jaga. Seega ei saa need isikud tugineda võrdse kohtlemise õiguse rikkumisele.

41. Kui aga parlament pidas silmas, et võrdse kohtlemise põhimõtet võidakse rikkuda seoses teiste töötajatega, kes on sarnases olukorras, ei mõista ombudsman, kuidas see võib olla tingitud kaebuse esitajast. Vaieldamatult ei saa parlament juhul, kui mõned ametikohad on alaliselt täidetud sama isikuga, kunagi anda teistele sarnases olukorras olevatele töötajatele sama võimalust, mille ta on andnud kaebuse esitajale. Ombudsman kahtleb siiski sügavalt, kas raske puudega ja täielikult ülalpeetava lapse eest vastutavate liikumatute ametnike arv on nii suur, et see takistab liikuvust sellises suures organisatsioonis nagu parlament. Loogiliselt ja statistiliselt on tõenäolisem, et liikumisraskused parlamendis võivad olla põhjustatud teistest nn liikumatute töötajate kategooriatest.

42. Igal juhul ei muuda erandi tegemise tinginud olukorra ajaline pikenemine seda vähem erandlikuks ja arvessevõetavaks. Vastupidine seisukoht viiks absurdse järelduseni, et kaebuse esitaja tütre puue oleks olnud piisavalt erandlik, et õigustada tema vabastamist liikuvusest ainult juhul, kui see oleks olnud lühiajaline. Teisisõnu väärib see ajutine töövõimetus kaitset rohkem kui püsiv puue. Ombudsman on kindel, et see ei saa olla parlamendi avalduse mõte.

43. Eespool öeldust ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast [10] tuleneb, et kaebuse esitajal oli õiguspärane ootus, et parlament täidab tulevikus oma selgesõnalisi kohustusi, kui need kohustused: i) pärines pädevalt asutuselt (Euroopa Parlamendi peasekretärilt liikuvuskomisjoni ettepanekul); ii) olid täpsed, tingimusteta ja olemasoleva kontekstiga kooskõlas; ning iii) järgisid kohaldatavaid eeskirju, mis ei takistanud sellise erandi tegemist. Seetõttu ei ole Euroopa Parlamendil õigust oma kohustusi tühistada ega nõuda, et kaebuse esitaja nõustuks alternatiivse lahendusega, välja arvatud juhul, kui ta saab tegelikult väita, et kaebuse esitaja olukord mõjutab tema toimimist või teenistuse huve sellisel määral, et seda ei ole võimalik säilitada. Kuigi ombudsman usub, et parlamendi ametisse nimetav asutus on ainus, kellel on õigus otsustada, mis kahjustab teenistuse huve selles institutsioonis, märgib ta siiski, et kõik parlamendi argumendid ja eelkõige tema seisukoht, et kaebuse esitaja olukord takistab tema üldist liikuvuspoliitikat, ei ole piisavad.

44. Ombudsman lükkab tagasi ka parlamendi väite, et erandi vastuvõtmisel ja seejärel selle kohaldamisel mitme aasta jooksul tegutses parlament ainult kaebuse esitaja huvides. See tähendab, et väidetakse, et kaebuse esitaja teenused linnas X on tegelikult üleliigsed. Selline järeldus ei tulene parlamendi 1994. aasta otsusest määrata kaebuse esitaja linna X ning seda ei saa kindlasti kinnitada ilma kindlate argumentideta, mida parlament ei ole esitanud.

45. Ombudsman teeb seega esialgse järelduse, et parlamendil ei olnud õigust paluda kaebuse esitajal nõustuda erandile alternatiivsete lahendustega, mis tähendab kaudselt tema ees võetud varasemate kohustuste tühistamist.

46. Teine küsimus on see, kas erand peaks toimima liikuvate töötajate iga-aastase nimekirja koostamise etapis, takistades seega parlamendi teenistustel lisada sellesse kaebuse esitaja nime, või teises etapis, nimelt siis, kui töötajal palutakse tegelikult valida teine sihtkoht ja ta seejärel ümber määratakse. Puuduvad elemendid, mis võiksid selgitada parlamendi esialgseid kavatsusi selles küsimuses. Kuigi mõlemad lahendused näivad erandi sõnastust arvestades olevat õiguslikult võimalikud, on ombudsman siiski seisukohal, et eelistatav oleks jätta kaebuse esitaja loetelust üldse välja. See vähendaks liikuvusega seotud parlamendi teenistuste halduskoormust, kuna sellega välditaks seda, et nad peavad kaebuse esitaja nimekirja lisama üksnes selleks, et ta seejärel erandi alusel automaatselt välja jätta. See hoiaks ära ka selle, et kaebuse esitaja peaks aasta-aastalt liikuvusnimekirjale reageerima. Parlamendi ülesanne on siiski korraldada see küsimus nii, nagu ta peab kõige asjakohasemaks, teavitades samal ajal kaebuse esitajat nõuetekohaselt oma seisukohast, et vältida edasist ebakindlust tulevikus.

47. Võttes arvesse punktides 45 ja 46 esitatud järeldusi, võiks parlament seega oma seisukoha uuesti läbi vaadata, mille kohaselt: i) erandit ei tuleks enam kohaldada; ning ii) kaebuse esitaja peaks kaaluma muid vahendeid oma era- ja tööelu ühitamiseks. Seetõttu teeb ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 allpool vastava ettepaneku sõbraliku lahenduse leidmiseks.

48. Lisaks eespool hinnatud õigusküsimustele, mis viisid sõbraliku lahenduse ettepanekuni, märgib ombudsman, et käesolev juhtum on karm pilt sellest, kuidas ülemäära bürokraatlik ja õiguslik lähenemine inimolukordadele, nagu personaliküsimused üldiselt on, võib põhjustada institutsioonisiseseid konflikte, mida saaks mõistliku mõistuse juures vältida.

49. Kaebuse esitaja on olnud Euroopa Liidu ametnik alates 1988. aastast, st 25 aastat. Miski ei viita sellele, et kõigi nende aastate jooksul, mil ta pidi hoolitsema ka oma tütre eest, ei ole kaebuse esitaja näidanud üles suurimat professionaalsust ja hoolitsust, mida riigiteenistujalt oodatakse. Vastupidi, näib, et tema ülemused on tema ametialast sooritust alati hinnanud. Viimase 13 aasta jooksul on kaebuse esitaja korraldanud oma ja temast täielikult sõltuva armastatud haige elu parlamendi mõistliku administratsiooni poolt 2000. aastal antud kinnituste ümber, et teda ei viida X linnast ära enne, kui tema isiklik olukord seda võimaldab. Mis kahjuks ei tähenda, nagu parlament väidab, kuni tema tütar taastub. Parlamendi austus nende kinnituste vastu kümne aasta jooksul kindlasti lohutas seda usaldust.

50. Parlamendi suhtumine viimase kolme aasta jooksul ei ole pelgalt kriteeriumide administratiivne muutmine teenistuse huvides. See tähendab ka kaebuse esitaja usalduse järsku rikkumist, uut ja põhjendamatut rünnakut juba niigi hapra isikliku keskkonna vastu. On tõsi, et parlament ei ole heategevusorganisatsioon ja et teenistuse huvid peaksid olema ülimuslikud isiklike huvide suhtes, kui need on ühitamatud. Hämmastav on see, et suure tõenäosusega ei ole see käesoleval juhul nii.

51. Ombudsman leiab, et see juhtum on väga liigutav. Ühest küljest on see lugu emast, kes teeb kõik endast oleneva, et tema tütar, kellel on raske puue, elaks jätkuvalt võimalikult väärikalt, samal ajal kui ema püüab jätkata oma tööelu. Teisest küljest on see kaasaegne "David ja Goliath" tüüpi võitlus üksiktöötaja vahel, kes on tugevalt koormatud tema rasketest perekondlikest oludest ja suure institutsiooni suurest ja võimsast bürokraatiast. Kahjuks ei saa ombudsman aidata lahendada keerulisi perekondlikke olusid. Ta võib siiski olla abiks seoses ema kaebuses tõstatatud küsimustega. Eelkõige esitab ombudsman oma vaatenurga käesolevas kaebuses tõstatatud inimlikele küsimustele; ning talle on selge, et Euroopa Parlamendi administratsioon on antud juhul kaotanud silmist tegelikkuse, et töötajatega tegelemine tähendab eelkõige inimestega tegelemist.

B. Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsman teeb Euroopa Parlamendile ettepaneku, et ta nõustuks lubama kaebuse esitajal jätkuvalt kasutada erandit, mis esmakordselt tehti 2000. aastal, ning et ta jätaks kaebuse esitaja perioodilise liikuvuse läbivaatamisest välja. Lisaks teeb ombudsman ettepaneku, et parlament nõustuks selle kohustuse säilitamisega seni, kuni kaebuse esitaja tütre seisund jääb selliseks, et tema heaolu nõuab tema ema jätkuvat kohalolekut (mis kahjuks võib olla tähtajatu).

Emily O'Reilly

Strasbourg, 2. detsember 2013

 

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Originaalis: „… le principe de la bonne administration … a été grandement mésestimé”.

[3] Liikuvuspoliitikat reguleeriv eeskiri, juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsus.

[4] Otsus kohtuasjas C-303/06: Coleman vs. Attridge Law (EKL 2008, lk I-05603, punkt 56).

[5] Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).

[6] Direktiivi põhjenduses 20 on sätestatud, et sobivaid abinõusid võib mõista järgmiselt: „tõhusad ja praktilised meetmed töökoha kohandamiseks puudega, näiteks tööruumide ja -vahendite, tööaja korralduse, ülesannete jaotuse või koolitus- või integratsioonivahendite pakkumise kohandamine.“ Põhjenduses 21 on märgitud, et tööandja ebaproportsionaalse koormuse mõistes tuleks arvesse võtta järgmist: „eelkõige... kaasnevad finants- ja muud kulud, organisatsiooni või ettevõtja suurus ja rahalised vahendid ning võimalus saada riiklikku rahastamist või muud abi.”

[7] "Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega ... puude alusel."

[8] Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.

[10] Otsus kohtuasjas T-203/97: Forvass vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-129 ja II-705, punkt 70; otsus kohtuasjas T-199/01: G vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I-A-217 ja II-1085, punkt 38); ja otsus kohtuasjas T-347/03: Branco vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2555, punkt 102).