Lugupeetud esimees, daamid ja härrad!

Selle sõnavõtu esimeses osas selgitan Euroopa Ombudsmani rolli ja seda, kuidas inimõiguste küsimused on seotud tema tööga. Sekkumise teises osas käsitlen küsimust, kuidas tagada inimõiguste austamine Euroopa Liidu institutsioonides ja asutustes.

Euroopa Ombudsman

1. Euroopa Ombudsmani büroo loodi Maastrichti lepinguga ja Euroopa Parlament valis mind 1995. aastal esimeseks Euroopa ombudsmaniks. Ombudsmani peamine ülesanne on käsitleda võimalikke haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Ta viib läbi uurimisi; mõnikord omal algatusel, kuid tavaliselt kaebuste alusel. Uurimiste tulemused avaldatakse aruannetes, mis võivad sisaldada soovituste kavandeid.

2. Oluline on rõhutada, et ombudsmani volitused puudutavad ainult ühenduse institutsioone ja organeid. Ühenduse õigust ja ühenduse poliitikat haldavad enamasti riiklikud ametiasutused, kuid Euroopa Ombudsman ei saa nende üle järelevalvet teha. Riiklikud ombudsmanid ja samalaadsed organid - tavaliselt petitsioonikomisjonid - peavad teostama järelevalvet riiklike ametiasutuste üle ja tagama, et nad austavad õigusi, mis ühenduse õigus kodanikele annab. Selleks et suurendada teadlikkust ühenduse õiguse küsimustest, on Euroopa Ombudsman kutsunud liikmesriikide ombudsmane ja samalaadseid asutusi osalema kontaktvõrgustikus.

3. Euroopa Ombudsman uurib haldusomavoli ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Asutamislepingus ei ole haldusomavoli mõistet määratletud. Esimeses aastaaruandes 1995. aasta kohta tõi ombudsman mitmeid näiteid haldusomavoli kohta ja selgitas, et ta „peab võtma arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklis F sätestatud nõuet, et ühenduse institutsioonid ja asutused peavad austama põhiõigusi”.

aasta aruanne sisaldab haldusomavoli määratlust, mis põhineb riiklike ombudsmanide ja sarnaste organite uuringul. See määratlus, mida Euroopa Parlament on toetanud, seisneb selles, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduva eeskirja või põhimõtte kohaselt. Eeskirjad ja põhimõtted, mida administratsioon peab järgima, hõlmavad ilmselgelt inimõiguste standardeid.

Inimõigustega seotud kohtuasjad

4. Siiani ei ole ma kohanud palju kaebusi, mis tõstataksid inimõigustega seotud küsimusi. Ühel juhul leidis ombudsman, et Euroopa Komisjon peaks avaldama suunised õiglase tasakaalu kohta ühenduse ametnike individuaalse sõnavabaduse õiguse ning nende kohustuste ja vastutuse vahel, mis tulenevad ühenduse ametnike personalieeskirjadest.

See ettepanek järgnes Rootsi kaebuse uurimisele. Kaebuse taustaks oli asjaolu, et Rootsi ajaleht Dagens Politik oli avaldanud komisjoni asepeadirektorile omistatud märkusi, milles kritiseeriti komisjoni töömeetodeid. Vastuseks sellele saatis vastutav volinik ametnikule kirja, milles tuletas talle meelde kõigile ametnikele personalieeskirjadega kehtestatud reservikohustust. Pärast seda, kui üks teine ajaleht oli selle kirja sisust teatanud, esitas üks Rootsi kodanik kaebuse.

Ametniku suhtes distsiplinaarmeetmeid ei võetud. Seda arvesse võttes ei tuvastanud ombudsman konkreetse juhtumi puhul haldusomavoli. Ta kommenteeris siiski asjaolu, et komisjon ei olnud oma arvamuses kaebuse kohta sõnavabaduse küsimust maininud. Ombudsman viitas asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on aluseks inimõigustele kui ühenduse õiguse üldpõhimõtetele. Ombudsman juhtis tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjas Vogt vs. Saksamaa (1). Selle otsuse kohaselt kehtib konventsioonis sätestatud sõnavabaduse tagatis ka riigiteenistujate suhtes ning sõnavabaduse ning riigiteenistujate erikohustuste ja -vastutuse vahel tuleb leida "õiglane tasakaal".

5. Teine inimõiguste küsimus tõstatati kaebustega vanuselise diskrimineerimise kohta töölevõtmisel ühenduse institutsioonides, kus tavaliselt kohaldatakse vanuse ülempiiri, milleks on tavaliselt 35 aastat. Arvestades küsimuse olulisust ja kaebuste arvu, otsustasin algatada omal algatusel uurimise. Uurimise algatamisel viitas ombudsman Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 14 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 2 sätestatud diskrimineerimiskeelule. Need sätted näisid muu hulgas viitavat vajadusele põhjalikult uurida vanusepiirangute kasutamist ühenduse institutsioonides.

Kuidas parandada inimõiguste kaitset?

6. Palju on arutatud selle üle, kuidas tagada, et Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused austaksid inimõigusi nii siin kui ka 1998. aasta mais Brüsselis toimunud varasemal konverentsil. Üks pikaajaline ettepanek on, et liit peaks järgima Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, nii et üksikisikud saaksid taotleda Strasbourgis asuvalt Euroopa Inimõiguste Kohtult õiguskaitsevahendit liidu institutsiooni ja organi vastu (2). Teised ei pea sellist ühinemist konventsiooniga vajalikuks (3). On tehtud ettepanek, et Euroopa Liit peaks välja töötama oma inimõiguste kataloogi. Teine mõtteviis on olnud see, et pädevus inimõiguste küsimustes, nii liidu institutsioonide kui ka liikmesriikide osas, tuleks anda ühenduse kohtutele Luxembourgis, jättes Strasbourgi kohtu kontrolli alla ainult riigid, mis ei ole liidu liikmed (4). Ükski neist ettepanekutest ei saa tõenäoliselt heakskiitu.

7. Sooviksin teha ettepaneku edasiseks tegevuseks: aluslepingu uus säte, millega nõutakse, et liidu institutsioonid ja organid järgiksid kõiki olemasolevaid inimõiguste konventsioone, mille kõik või enamik liikmesriike on ratifitseerinud.

Samuti oleks väga oluline, et uus asutamislepingu säte teavitaks kodanikke selgelt ühenduse õiguse kohastest õiguskaitsevahenditest. Õigusriigi põhimõttel rajanevas ühiskonnas on kohtud loomulikult peamine süsteem, mille kaudu õigusriigi põhimõtet järgitakse. Praegu ei ole aga ühtegi sätet, mis teavitaks kodanikke siseriiklike kohtute olulisest rollist ühenduse õiguse, sealhulgas inimõiguste põhimõtete järgimise tagamisel. Lisaks tuleks asutamislepingus nimetada ka riiklikke ja piirkondlikke ombudsmane ja sarnaseid organeid, nagu parlamendi petitsioonikomisjonid, kelle ülesanne on aidata kodanikke ühenduse õigusega seotud administratsiooniga tekkinud konfliktide korral, sealhulgas inimõiguste küsimustes. Igal liikmesriigil peaks olema kohustus tagada, et tema õiguskorras oleks tõhus ja asjakohane kohtuväline organ, kelle poole kodanikud võivad sel eesmärgil pöörduda. Euroopa Ombudsmani ning riiklike ombudsmanide büroode ja samalaadsete organite loodava võrgustiku eesmärk on muuta ühenduse õigus elavaks reaalsuseks ka tavakodanike jaoks.

Lisaks ühenduse õigust käsitlevatele seminaridele riiklike ombudsmanide büroode ja samalaadsete asutuste ametnikele võimaldab võrgustik riiklikel büroodel esitada ühenduse õigust käsitlevaid päringuid Euroopa ombudsmanile, kes annab ise vastuse või edastab päringu arvamuse saamiseks pädevale ühenduse institutsioonile.

8. Lõpetuseks tahaksin soovitada, et liit teeks tihedat koostööd ka Euroopa Nõukoguga inimõiguste küsimustes, eriti uute määruste ja direktiivide koostamisel, mis on seotud sisserände, viisade, varjupaiga ja muude õigusvaldkondadega, kus inimõigused on väga olulised. Enne uute ja proovimata ametite loomist nii Euroopa Komisjonis kui ka väljaspool seda oleks parem, kui liit toetuks kõigepealt Euroopa Nõukogu pikaajalistele kogemustele ja heale mainele, millesse liidu liikmesriigid on suuresti panustanud.

9. Samuti võib olla kasulik, et ühenduse institutsioonid ja organid aktsepteeriksid kodanikega suhtlemisel hea haldustava eeskirja. Muu hulgas võiks selline tegevusjuhend aidata tagada kooskõla Euroopa inimõiguste konventsiooni asjakohaste artiklitega (nt artiklid 6 ja 10) ning muude haldusasutuste ja eraisikute vahelisi suhteid käsitlevate põhimõtetega, mida Euroopa Nõukogu on aidanud edendada. Selline juhend võiks näiteks sisaldada sätteid põhjenduste ja õiguse kohta olla ära kuulatud. Lisaks kodanike teavitamisele võiks tegevusjuhend anda ametnikele kasulikke suuniseid eetikastandardite kohta kooskõlas OECD hiljutise soovitusega.

Tänan tähelepanu eest.

(1) 26. septembri 1995. aasta kohtuotsus, A-seeria, nr 323.

(2) Euroopa Komisjon esitas oma esimese ettepaneku ühenduse ühinemiseks konventsiooniga 1979. aastal (vt Euroopa Ühenduse bülletään, 1979, 2. lisa). Selle mõtteviisi aluseks olevate argumentide kohta vt muu hulgas Gosalbo Bono, "Derechos humanos y Derecho comunitario", Revista de Derecho Comunitario Europeo 1997, I kd, lk 29.

(3) Vt selle mõtteviisi kohta muu hulgas Rodriguez Iglesias ja Valle Galvez, „Tribunal de Justicia de las CC. EE., Tribunal Europeo de Derechos Humanos y Tribunales Constitucionales", Revista de Derecho Comunitario Europeo 1997, II kd, lk 329; Moitinho de Almeida, Protección de los Derechos Fundamentales en la jurisprudencia del Tribunal de Justicia de las Comunidades Europeas, El Derecho Comunitario Europeo y su applicación judicial, Madrid 1993, lk 130.

(4) Toth, „Euroopa Liit ja inimõigused: The way forward”, Common Market Law Review 1997, lk 491.