Tere hommikust esimees, austatud liikmed, dhaoine uaisle.

Täname Teid tervituse eest ja võimaluse eest arutada minu tööd COVID-19 kriisi ajal ja sellega seoses.

Teil ei ole vaja, et ma ütleksin teile, kui keeruline on see viimane aasta olnud meie kõigi jaoks ja need probleemid jätkuvad suure osa 2021. aastast, hoolimata enneolematu kiirusega välja töötatud ja lubatud vaktsiinide imelisest saabumisest.

Riikliku poliitikuna on teil olnud talumatu ülesanne jälgida valitsuse ja NPHET-i tehtud elu- või surmaotsuseid ning hiljutises mälus ei ole võrreldavat olukorda, millega teid juhendada. Riskide ja vajaduste tasakaalustamine on tulnud läbi viia lühikese ajaga, et mõelda põhjalikult nii lühi- kui ka pikaajalistele tulemustele. Soovin teile edu, kui jätkate seda rasket ülesannet, püüdes samal ajal ka ennast ja oma perekondi hästi hoida.

COVID-19-l on jätkuvalt laastavad tagajärjed kogu Euroopas ja maailmas ning see monopoliseerib jätkuvalt valitsuste ja haldusasutuste ning nende teenitavate ühiskondade tähelepanu.

Varsti pärast seda, kui WHO kuulutas Euroopa pandeemia keskuseks, oli ilmne, et see viirus, mis ei austa piire, oleks ELi jaoks suur probleem. Minu kui ELi administratsiooni järelevalvaja jaoks oli selge, et nii ulatuslik riikidevaheline kriis paneks tõsiselt proovile ELi institutsioonide suutlikkuse, ning ma hakkasin nende reageerimist varakult jälgima, kasutades oma omaalgatuslike uurimiste volitusi.

Lisaks hakkasin vastu võtma ka pandeemia ja ELi reageerimisega seotud kaebusi.

Eelmise aasta aprillis kirjutasin Euroopa Komisjoni presidendile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale ettepanekutega selle kohta, kuidas säilitada kriisi ajal kõrged läbipaistvusstandardid, eelkõige seoses erakorraliste või kiirendatud otsustamismenetlustega ning eranditega koosolekuid käsitlevatest standardeeskirjadest.

Ma rõhutasin, et nii suure kriisi ajal on veelgi olulisem, et avaliku sektori asutused oleksid avatud sellele, kuidas nad tegutsevad ja otsuseid teevad. Läbipaistvus aitab tagada üldsuse usalduse otsustusprotsesside vastu ja tugevdab nende legitiimsust.

Ma olen kindel, et te kõik olete teravalt teadlikud sellest, kuidas inimesed sellel kohutaval ajal otsivad pidevalt kindlust selle kohta, mida valitsus teeb ja kas neile, inimestele, antakse kõik vajalikud faktid, et teha otsuseid nende ja nende laste elu kohta. Iga märk, et teavet varjatakse, ei tekita mitte ainult usaldamatust, vaid ka suurenenud vaimset stressi.

Sain mõlemalt institutsioonilt julgustavaid vastuseid, et nad seavad läbipaistvuse tõepoolest esikohale.

Kriisi arenedes pidasin siiski oluliseks uurida üksikasjalikumalt ELi reageerimise mõningaid konkreetsemaid aspekte ning konkreetsete institutsioonide ja asutuste rolle. Juulis käivitasin sel eesmärgil mitu uurimist ja algatust.

Üks neist puudutas Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) tööd pandeemiaga seotud andmete kogumisel ja hindamisel.

Nagu te tõenäoliselt teate, loodi Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus 2004. aastal pärast SARSi puhanguid, peamiselt selleks, et aidata koordineerida ELi reageerimist tulevasele ja palju tõsisemale epideemiale.

SARSiga nakatus Euroopas ligikaudu 30 inimest, mis on COVID-19ga võrreldes väike arv ja mis võis viia teatava rahuloluni seoses sellele uuele ametile antavate vajalike volitustega.

Selle toimimisele ei aidanud loomulikult kaasa asjaolu, et tervishoiupoliitika üle säilitasid võimu liikmesriigid, mitte EL. Seega, kuigi ECDC-le anti meelitav tiitel ja kõrgelennulised ambitsioonid, ei antud talle täiendavaid volitusi, vaid ta kujunes pigem nõrgaks asutuseks, mille tegevuse sõltumatus oli väike. Ta võib nõuda liikmesriikidelt tervise- ja muid andmeid, kuid neil ei ole õiguslikku kohustust neid esitada.

Minu küsitlus tõi esile puudused selles, kuidas ECDC-le andmeid edastatakse ja kuidas ta neid kogub, seda nii ajastuse kui ka täielikkuse osas, ning selles, kuidas ECDC seda teavet välismaailmale esitab. Tõstatasin näiteks küsimusi seoses muutuvate nõuannetega näomaskide kandmise kohta ja selle kohta, miks avaldati teatavad uuringud liikmesriikide suutlikkuse kohta kriisiga toime tulla, teised aga mitte.

Esitasin mitu ettepanekut, mille eesmärk on edendada suuremat läbipaistvust ja paremaid vahendeid ECDC kogutud andmete ja hinnangute suuremaks kontrollimiseks.

Lõppkokkuvõttes, kui EL soovib ametit, mis suudaks täita üleeuroopalise haiguste ennetamise ja tõrje tiitlit, peavad ELi seadusandjad kaaluma ECDC volitusi. Ilma konkreetsete uute volitusteta tagada riiklikelt ametiasutustelt saadud andmete täielikkus ja kvaliteet, ei saa ta seda rolli tõhusalt täita. Jääb üle oodata, kuidas komisjoni sellekohane ettepanek edasi areneb.

Teine uurimine, mille ma algatasin, puudutas Euroopa Liidu Nõukogu ja selle otsuste tegemise läbipaistvust. Minu uurimise käigus hinnati nõukogu otsust teha kriisi ajal ajutine erand oma kodukorrast ning selle mõju nõukogu otsustusprotsessile ja selle läbipaistvusele.

Nagu te võib-olla ka teate, otsustas nõukogu pidada koosolekuid videokonverentsi teel ja võtta kõik otsused vastu kirjaliku menetluse teel. Minu uurimise käigus leiti, et nõukogu tegevus ei olnud piisavalt läbipaistev. Kuigi nõukogu ettevalmistavate organite koosolekud on nüüd üldsusele kättesaadavamad, on veel valdkondi, kus nõukogu peaks olukorda parandama, ning ma lõpetasin selle uurimise alles eelmisel nädalal mõningate ettepanekutega.

Lisaks nendele uurimistele suhtlesin nende rollide teemal ka Euroopa Ravimiameti (EMA), komisjoni ja Euroopa Investeerimispangaga.

Sain ka mitu kaebust, mis olid seotud vaktsiinihankekava üle peetavate läbirääkimiste läbipaistvusega ning üldsuse juurdepääsuga nn eelostulepingutele, mille üle on nii palju vaieldud.

Kuigi minu uurimised lepingutele üldsuse juurdepääsu taotluste kohta olid käimas (teabevabaduse taotlused), otsustas komisjon ise enamiku neist lepingutest avaldada. Nagu sageli, sai ta hilinemisega aru, et läbipaistvus on tegelikult tema enda huvides.

Veel üks hiljutine uurimine puudutas taotlust, et komisjon avalikustaks üksikasjad nende vaktsiinilepingute eest vastutava läbirääkimisrühma kohta. Arvestades vaktsiinide hankimise ja kasutuselevõtuga seotud süümängu, leian, et komisjoni huvides on tagada läbirääkimiste, sealhulgas selle meeskonna suurem läbipaistvus, kuna see koosneb peamiselt liikmesriikide ametiasutuste esindajatest. ELi kodanikud peavad teadma, mil määral on nende oma valitsused kaasatud lepingute sõlmimisse ja et tööd ei tee ainult komisjon.

**************

Loodan, et see on andnud teile ülevaate minu tööst COVID-19 kriisi kontekstis.

COVID-19 puhul on minu arvates selge, et on olemas negatiivne arusaam sellest, kuidas EL kriisile reageeris. Kuigi institutsioonid ei olnud kahtlemata valmis sellise ulatusega tervisekriisiga toime tulema, on võib-olla liiga lihtne Brüsselit süüdistada, tunnistamata, et sageli elavad tegelikud otsustajad riikide pealinnades, mitte nn Brüsseli mullis.

See kriis on juhtinud tähelepanu otsuste tegemisele ELi tasandil ja võib aja jooksul mõjutada liidu enda tulevast suunda, kuna arutelu selle üle, mida tuleks kõige paremini teha riiklikul tasandil ja mida saaks paremini teha ELi tasandil, jätkub COVID-19 kontekstis.

Nagu ma varem märkisin, puudub ELil tegelik pädevus tervishoiupoliitika valdkonnas, mis muutis institutsioonide jaoks reageerimise koordineerimisel väga keeruliseks, mida minu uurimine ECDC kohta paljastas.

Vaktsiinide ühishankekavas puudusi ei olnud. See oli siiski esimene omataoline, kuna komisjoni piirasid liikmesriikide nõudmised selle kohta, milliseid vaktsiine nad millise hinnaga soovivad. Läbirääkimisrühm oli selgelt ka ühine jõupingutus koos liikmesriikide ametiasutustega, kes olid aktiivsed liikmed.

Ma eeldan täielikult, et enne kui me kriisist lõpuks välja tuleme, on rohkem keerdkäike ja ombudsmanina tegelen ma tõenäoliselt rohkemate kaebustega. Siiski jääb minu peamine sõnum institutsioonidele, et nende ülesannete võimalikult läbipaistev täitmine on nii avalikes huvides kui ka, nagu komisjon seoses vaktsiinilepingutega avastas, vägagi nende endi huvides.

Ootan huviga meie arutelu. Tänan teid. Mine raibh maith agaibh.