Tere hommikust kõigile ja mul on hea meel olla täna siin, kui te arutate küsimust, mis on oluline mitte ainult Euroopa projekti jaoks, vaid ka selleks, et mõista mõningaid demokraatlikke probleeme, millega me praegu silmitsi seisame.

Inimeste võime mõjutada nii nende igapäevaelu mõjutavate seaduste koostamist kui ka rakendamist on demokraatia olemus. Kuid see on kriitilise tähtsusega ka meie inimlikule vajadusele autonoomia ja kontrolli järele meie maailma üle, tundele, et me oleme olulised ja et meie elu saatust ei määra ainult teised.

Meie üha enam globaliseeruvates ja omavahel seotud ühiskondades – ja maailmas, kus uued tehnoloogiad avaldavad märkimisväärset kontrolli poliitilise tegevuskava üle – võib tavainimestel olla lihtne uskuda või lasta uskuda, et ei neil ega nende riikide parlamentidel ei ole kontrolli seaduste üle, mis reguleerivad maailma, kus nad elavad. Ei ole juhus, et Ühendkuningriigi Brexiti kampaania juhid kasutasid referendumi ajal loosungit „Võtke kontroll tagasi“, teades, et see apelleerib paljude inimeste sügavale poliitilisele ja psühholoogilisele vajadusele.

Kuid kui inimesed tunnevad, et nad on kaotanud kontrolli, kannatab meie seadusloome usaldusväärsus ja legitiimsus, isegi kui nad on pealtnäha demokraatlikud.

Kontrolli puudumise narratiivi kasutavad euroskeptikud sageli ELi ründamiseks. Kuid mõned ELi pooldavad poliitikud ja mõjutajad levitavad seda narratiivi ka siis, kui nad süüdistavad avalikult Brüsselit oma kohaliku publiku ees seadustes või poliitilistes arengutes, mida tajutakse negatiivselt. Väga sageli teevad nad seda isegi siis, kui nad olid kaasatud otsuste tegemisse küsimuses, mida nad hiljem kritiseerivad või mida nad ei soovi kohaldada.

See on teema, mida olen püüdnud käsitleda ELi otsustusprotsesside läbipaistvusega seotud töö kaudu, viimati oma uurimises nõukogu otsuste tegemise aruandekohustuse kohta, mis on praegu Euroopa Parlamendis arutlusel. ELi kodaniku õigus teada seisukohti, mida nende valitsused võtavad Brüsselis õigusakte vastu võttes, ei tohiks olla väiksem kui siis, kui sama valitsus teeb ettepanekuid õigusaktide kohta ja lepib nendes kokku oma riigis.

*********

ELil on mitmeid vahendeid, et anda üldsusele sõnaõigus selle kohta, kuidas ELi õigusakte koostatakse ja kohaldatakse. Kõige ilmsemad on rikkumiskaebused. Ainuüksi eelmisel aastal algatas komisjon 716 rikkumismenetlust, millest paljud põhinesid tavaliste huvitatud isikute kaebustel.

Nende jaoks, kellel on selleks vahendid, võivad tõhusad olla ka kohtumenetlused, nagu nägime taas septembris seoses lähetatud töötajate õigustega. Avalike konsultatsioonide kaudu saavad kodanikud ja huvitatud isikud kasutada oma kogemusi kehtiva ELi õiguse kohaldamisel, et püüda neid õigusakte muuta. Euroopa kodanikualgatus on ilmselgelt veel üks oluline vahend, kuigi selle potentsiaali ei ole veel täielikult ära kasutatud.

Oma osa võivad etendada ka minu büroo ja teiste ombudsmanide büroo. Me tegutseme sillana kodanike ja riiklike haldusasutuste vahel, kuid Euroopa ombudsmanide võrgustiku kaudu tehtava koostöö kaudu püüame luua sarnase silla kodanike ja ELi haldusasutuste vahel, kui nende probleemidel on ELi seadusandlik mõõde. Oleme alustanud ka paralleelseid uurimisi, kus olulise avaliku huvi küsimusel on nii riiklik kui ka ELi seadusandlik alus ning kus meie ühine töö võib olla jõulisem.

Nagu teate, kehtestati Lissaboni lepinguga ametlikult riikide parlamentide otsene roll ELi protsessis. Riikide parlamentidel on selgelt määratletud roll kas oma pikaajaliste ülesannete kaudu, nagu direktiivide ülevõtmine, või uuemate mehhanismide kaudu, nagu kollase kaardi menetlus. Euroopa asjade komisjonid on selles protsessis samuti olulised organid.

Parlamentidevahelise dialoogiga on püütud seda rolli konkreetsemaks muuta ning mul on hea meel, et te kaalute ka ELi õiguse kohaldamist praegu, mitte ainult õigusloomet.

Kuid lisaks mehhanismidele ja menetlustele, mis on kodanikele ja riikide parlamentidele mõju avaldamiseks olemas, on väga oluline, et nemad ja teie tunneksite ja tunneksite, et neil on võime seda rolli täita.

See ei tähenda mitte ainult teadlikkuse tõstmist ja inimeste julgustamist olemasolevaid vahendeid ära kasutama, vaid ka selle tagamist, et kui kodanikud või riikide parlamendid püüavad mõju avaldada, võetakse nende jõupingutusi tõsiselt. Liikmesriikide parlamendid võivad olla ja peaksid olema mõjuvõimsad osalejad, kes aitavad luua sisukaid sidemeid kodanike ja ELi institutsioonide vahel.

Konkreetse näitena selle kohta, mida ma sellega silmas pean, osutaksin Euroopa kodanikualgatusele.

Lisaks Euroopa kodanikualgatuse praeguse reformi raames tehtavatele struktuurimuutustele on võib-olla põhimõttelisem küsimus lõhe Euroopa kodanikualgatuse korraldajate ootuste ja komisjoni kavandatud tegelike meetmete vahel, et nende nõudmisi lõpuks täita.

Kui vaadata esimest edukat Euroopa kodanikualgatust „Õigus veele“, kulus komisjonil peaaegu neli aastat, et esitada vastuseks algatusele seadusandlik ettepanek. Kuigi selleks on mitmeid võimalusi, oli asjaosaliste jaoks kahtlemata masendav, et nende jõupingutused võtsid nii kaua aega, et neil oleks otsene õiguslik mõju.

Võib-olla on vaja täiendavalt kaaluda, kuidas vastata nende kodanike või parlamendiliikmete ootustele, kes soovivad mõjutada ELi õigusloome- ja jõustamisprotsessi, ning neid ootusi hallata. Kuid kõige olulisem koht alustamiseks on lihtne teadlikkus, kodanike ja parlamendiliikmete vajadus täpselt teada, kuidas nende häält kuulda saab.

******

Pidades silmas 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, mis on lakmustest selle kohta, kuidas EL reageerib euroskeptilisele populismile, peaks see olema peamine prioriteet: tagada, et avalikkus, kelle huvides EL on, tunneks, et tal on mõju Euroopa institutsioonides vastu võetud seaduste üle. Tänan kuulamast. Ootan huviga ülejäänud koosolekut.