16. märts 2016, Euroopa Parlament, Brüssel

Lugupeetud daamid ja härrad!

Tänan, et mind täna siia kutsusid.

Usun, et tänane üritus annab olulise ruumi ombudsmanidele, kes tulevad kokku, et arutada probleeme meie vastavates riikides ja Euroopas üldisemalt. See võib aidata meil mõista, et me ei ole oma väljakutsetes üksi, vaid võib anda ka ruumi võimalikele lahendustele, mis tulenevad meie kolleegide kogemustest, kes võivad olla juba sarnase väljakutsega silmitsi seisnud.

See oli muidugi selle sündmuse põhjus. See arenes välja Poola inimõiguste kaitsja ja Prantsuse Vabariigi õiguste kaitsja algatusest, mille eesmärk oli tagada parimate tavade vahetamine, suurendada ombudsmani büroode, valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide suutlikkust kaitsta üksikisikute õigusi ja aidata üles ehitada õigusriigil põhinevaid demokraatlikke riike. See oli 2009. aastal ja võib-olla näeme täna, kui ettenägelik see oli.

Märgin ära rahvusvaheliste organisatsioonide hiljutise ühisavalduse Poola ombudsmani büroo kohta, milles tunnistatakse Poola ombudsmani tähtsust Poola kodanikule ja riigile endale ning märgitakse Poola ombudsmani ja rahvusvahelise üldsuse pühendumust jätkata koostööd põhiõiguste kaitsmiseks praeguste probleemide korral.

Paljud täna kohalviibivad ombudsmanid tegelevad otseselt rändevoogude tagajärgedega ja ma imetlen nende tööd, kui nad räägivad, kus riiklikud haldusasutused rikuvad põhiõigusi, tunnistades samal ajal probleeme, millega need haldusasutused kriisiga tegelemisel silmitsi seisavad.

Need väljakutsed ei ole mitte ainult logistilised, vaid ka poliitilised, rahalised ning puudutavad mõnikord väga tundlikke küsimusi, mis puudutavad naaberriike või isegi ülemaailmseid geopoliitilisi probleeme. Loomulikult on teie institutsioonide ülesanne neid küsimusi eiramata juhtida jätkuvalt tähelepanu vajadusele järgida inimõigusi, tagamaks, et riigi siseriiklikust ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi ei jäeta kõrvale poliitilistel või muudel otstarbekatel põhjustel.

Administratsiooni vaidlustamist ei tohiks pidada negatiivseks, vaid positiivseks ja see võib olla eriti keeruline väljakutse, eriti riikides, kus riigi kriitikat ei pruugita hästi taluda. Olen sageli öelnud, et on lihtne olla ombudsman terves demokraatias, kus õigusriik on juurdunud ning teisitimõtlejad on lubatud ja isegi teretulnud. See ei ole nii lihtne, kui ombudsman püüab teha oma tööd riigis, kus tavapärane demokraatlik kontrolli- ja tasakaalustussüsteem ei pruugi enam olla kooskõlas ja ombudsmani häält suhtutakse negatiivselt.

Ma ei räägi täna mitte ainult oma rollis Euroopa Ombudsmanina, vaid ka Euroopa ombudsmanide võrgustiku koordinaatorina, mille liikmed on paljud täna kohalviibivad ombudsmanid. Olen olnud ombudsman nüüd – nii Iirimaal kui ka siin – 13 aastat ja selle aja jooksul olen olnud tunnistajaks paljude ombudsmani büroode kasvavale või kahanevale varandusele kogu Euroopas, kuna poliitilised või muud asjaolud on nende riigis muutunud. Kui minust 2013. aastal ELi ombudsman sai, kasutasin seda kogemust ja püüdsin leida viise, kuidas muuta meie ühine eesmärk ja meie liit võrgustiku kaudu tõhusamaks nii kodanike kui ka büroode endi jaoks.

Nagu paljud teist ehk teavad, olen ma aeglaselt välja töötanud rea paralleelseid uurimisi võrgustikuga. See tähendab, et me tuvastame ELi ja liikmesriikide ühise mure küsimuse ning püüame seda küsimust uurides saavutada võimsamat tulemust, kui meil oleks üksi töötades.

Esimene uurimine puudutas ELi piirivalveametit Frontex ja seda, kuidas see kaitseb pagulasseisundi andmisest keeldumise korral sunniviisiliselt tagasi saadetud rändajate põhiõigusi. Frontex koordineerib ja rahastab selliseid tagasisaatmisi õhuteed pidi koostöös liikmesriikidega (nn ühised tagasisaatmisoperatsioonid). Tekkinud küsimused puudutasid näiteks rasedate ja lastega perede reisikorraldust, ühiseid eeskirju piirangute kasutamise kohta, Frontexi abi liikmesriikidele seoses kaebuste esitamise menetlustega ning õigeaegset arstlikku läbivaatust enne tagasipöördumist. Frontex nõustus nende soovitustega.

Asjaolu, et Frontex nõustus kõigi minu antud soovitustega, võlgneb minu arvates palju võrgustiku ombudsmanidele, kellest paljud teadsid ametiasutuste praktikat, on nende ühiste tagasisaatmisoperatsioonide või riiklike tagasisaatmisoperatsioonide järelevalveorganid kas riiklike ennetusmehhanismidena või liikmesriikide poolt tagasisaatmisdirektiivi rakendamisel määratud järelevalveorganitena. Pärast uurimist tegin ka ettepanekuid selle tagamiseks, et Frontex teeks kõik endast oleneva, et edendada ühiste tagasisaatmisoperatsioonide sõltumatut ja tõhusat järelevalvet. Frontex nõustus ka selle ettepanekuga ja see on praegu eriti oluline, kuna Frontexi roll laieneb – uue nime all – ja tal on ELi rändepoliitikas suurem roll, eelkõige seoses tagasilükatud varjupaigataotlejate tagasisaatmisega.

14. oktoobril 2015 toimus Madridis Euroopa ombudsmanide uurijate võrgustiku kohtumine. Selle tulemusena võeti vastu Madridi deklaratsioonid, milles liikmesriikide kolleegid on kasutanud Frontexi uurimise tulemusi, et toetada oma praegust või võimalikku tulevast rolli sellises inimõiguste järelevalves. Meie ühised jõupingutused võrgustiku kaudu on hakanud andma positiivseid tulemusi.

Frontexiga seoses on veel kaks olulist küsimust, mis võivad peagi puudutada liikmesriikide ombudsmane: pärast eriaruannet, mille ma esitasin Euroopa Parlamendile Frontexi keeldumise kohta nõustuda soovitusega luua kaebuste esitamise mehhanism, hääletas parlament 2. detsembril 2015 ülekaalukalt soovituse poolt ja toetas 8. märtsil 2016 taas , rahvusvahelist naistepäeva, mis on mujalt pärit soovitus, et Frontex looks oma kaebuste esitamise mehhanismis sootundliku perspektiivi.

Teiseks, kuna võimalikud kaebused võivad puudutada külalisametnikke, kes ei kuulu Frontexi, vaid liikmesriigi , alluvusse, toetas parlament minu ettepanekut, et uus kaebuste esitamise mehhanism peaks hõlmama riiklikke ombudsmane, kellele sellised kaebused võiks üle anda. Parlament tervitas Euroopa Ombudsmani ja põhiõiguste valdkonnas pädevate võrgustiku liikmete valmisolekut toetada Frontexit individuaalsete kaebuste mehhanismi loomisel ja rakendamisel ning me hakkasime just Frontexiga selle ülesande kallal koostööd tegema.

Parimate tavade vahetamine on sama oluline ka piirkondlikul tasandil, nagu on näha Balkani rändekriisist, kus ombudsmanid ja riiklikud inimõiguste institutsioonid avaldasid Belgradi deklaratsioonid konverentsil „Ombudsman / riiklikud inimõiguste institutsioonid: inimõigustega seotud probleemid pagulas-/rändekriisis”, 23.–24. november 2015.

Sellised deklaratsioonid nagu Belgradi deklaratsioon võimaldavad meil tagada pagulaste ja rändajate kaitse Euroopa tasandil, kui me kokku tuleme, aga ka tugevdada seda piirkondliku kaitsega. Piirkondliku tasandi algatused võimaldavad meil olla piisavalt paindlikud, et tulla toime rändekriisiga selle jätkuvas arengus ja mõjutada iga Euroopa riiki erinevalt.

Lõpetuseks tahaksin nüüd paluda oma kolleegilt ombudsmanilt veel kord teie pühendumust minu kõige hiljutisemale tegevusele kriisi ajal. See puudutab Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi. Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi haldavad ühiselt komisjon ja liikmesriigid ning fondist rahastatakse eluaseme, hariduse, sotsiaalabi ja kinnipidamise võimalike alternatiivide pakkumist. Need makstakse välja koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames, milles osalevad komisjon ja liikmesriigid. Kirjutasin 17. detsembril 2015 ombudsmanide võrgustikule, julgustades liikmeid hindama põhiõiguste järgimist rahaliste vahendite kasutamisel. Riiklikud ombudsmanid võivad aidata kaasa rändajate kaasamispüüdlustele, kontrollides riigi ametiasutusi, et tagada neile võrdne juurdepääs eluasemele, tervishoiule ja haridusele, ning jälgides, kas riigi ametiasutused väldivad rändajate vastu suunatud vaenukõnet meedias ja ühiskonnas.

Kutsun kõiki võrgustiku liikmeid üles kontrollima, kas nende vahendite kasutamisel järgitakse põhiõigusi, ja teavitama meid oma järeldustest. Samal ajal kirjutasime komisjonile, et paluda tal avalikustada programmid, mis on Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist rahastamiseks heaks kiidetud.

Rändekriisi väljakutsed võivad mõnikord tunduda ületamatud, kuid on lihtne olla ombudsman, kui ajad on head, kuid me saame tõesti näidata oma väärtust ja väärtust kriisi ajal ehk kõige tugevamalt.

See ei ole lihtne ja mõne jaoks võib tulemuseks olla nõrgenenud institutsioon vahendite äravõtmise või ametist tagandamise kaudu. Üks lohutus on see, et tulevastel aegadel säästetakse neid, kes võtsid sõna, meie laste ja lapselaste kohtumõistmisest, kui nad vaatavad, kes seisid ja lubasid halbadel asjadel juhtuda.

Kuid sellisel ajal peab ombudsman võtma endale kriitilise sõbra, mitte karmi kohtuniku rolli. Tõhususe tagamiseks peame mõistma ka survet meie haldusasutustele, kes tegelevad nii kiireloomuliste olukordadega, et nende tegevuse pikaajalised mõjud võib unustada. Kui otsene vajadus on toita, kaitsta ja maja, võib tähelepanuta jätta palju muid kaalutlusi.

Selle asemel peaksime oma tegevusega püüdma suunata osa haldusasutuste energiast sellele, et mõelda kriisi pikaajalistele lahendustele, mis tagavad, et austatakse kõigi Euroopa Liitu sisenejate põhiõigusi, sest menetlused, mille me täna kriisiolukorras loome, on pärand, mis meile homme jääb.

Peame julgustama oma haldusasutusi tagama, et pärand, mille me kriisi järel maha jätame, ei kahjustaks endiselt Euroopa inimõiguste konventsiooni, põhiõiguste hartat ega Euroopa Liidu lepingut.

LÕPP