Sissejuhatavad märkused

President, austatud parlamendiliikmed, tänan teid võimaluse eest pöörduda teie poole Euroopa kodanikualgatuse teemal.

Olen veendunud, et kodanikualgatus võib anda ja peaks andma olulise panuse Euroopa kodanike võimestamisse.

Selleks on oluline, et tulevane määrus ei oleks mitte ainult targalt koostatud, vaid ka hästi hallatud.

Seepärast andsin oma panuse kodanikualgatust käsitlevasse komisjoni avalikku konsultatsiooni, mille käigus püüdsin ette näha komisjoni tulevase rolli aspekte, mis võivad viia kaebusteni. Seejärel esitasin ettepanekud, mille eesmärk oli edendada komisjoni head haldust, et aidata tagada selle väärtusliku uue vahendi edu kodanike jaoks.

Tahaksin teile täna õhtul selgitada minu tuvastatud küsimusi ja lühidalt kommenteerida seda, kuidas komisjoni esitatud määruse eelnõu neid käsitleb või ei käsitle.

Küsimused

Minu vastused käsitlesid järgmisi küsimusi:

• algatuste registreerimine ja vastuvõetavus;
• võimalikud kaebused algatuste läbipaistvuse kohta;
• tähtajad, mida tuleks kohaldada komisjoni suhtes; ja
• järelevalve komisjoni poolt algatustele antud vastuste üle.

Algatuste registreerimine ja vastuvõetavus

Registreerimine

Usun, et komisjoni roll registreerimisprotsessis peaks olema hõlbustada kodanikel oma algatusõiguse kasutamist. Algatuste registreerimine ei tohiks muutuda bürokraatlikuks või poliitiliseks takistuseks. Samuti ei tohiks komisjoni panna olukorda, kus teda võiks süüdistada konkreetsete algatuste blokeerimises või soodustamises.

Nendel põhjustel asusin seisukohale, et määrus ei tohiks muuta vastuvõetavust kodanikualgatuse registreerimise tingimuseks.

Kavandatava määruse artikli 4 lõigetes 3 ja 4 nõutakse, et komisjon keelduks registreerimast algatusi, mida võib põhjendatult pidada sobimatuks, sest need on kuritarvituslikud või ei ole tõsised või on ilmselgelt vastuolus liidu väärtusega.

Need sätted tunduvad olevat piisavalt mõistlikud. Vaidluste korral nende kohaldamise üle oleks korraldajal kindlasti võimalik pöörduda ombudsmani poole ja tal võiks olla ka õiguskaitsevahend, kuigi määruse eelnõus ei ole sõnaselgelt sätestatud, et registreerimisest keeldumine toimuks korraldajale adresseeritud otsuse vormis.

Vastuvõetavus

Vastuvõetavuse osas on ette näha, et kodanikud võivad küsida komisjoni seisukohti kas enne algatuse registreerimist, registreerimise ajal või allkirjade kogumise ajal.

Ma tegin ettepaneku, et komisjon peaks seega käsitlema vastuvõetavuse küsimusi ammu enne seda, kui ta uurib lõpuleviidud algatust, ning et nii kodanikele kui ka komisjonile endale oleks kasulik, kui talt nõutaks arvamuse esitamist algatuse vastuvõetavuse kohta pärast selle registreerimist.

Selline lähenemisviis oleks kodanikele kasulik. Liidu ja selle kodanike vahelistele headele suhetele saab kasu olla ainult see, kui algatuse korraldajad ei pea kulutama aega ja jõupingutusi allkirjade kogumiseks, kui neile on varakult antud nõuetekohaselt põhjendatud teavet selle kohta, et algatus on vastuvõetamatu.

Samuti soovitaksin edendada head haldust, luues selge raamistiku, et komisjon saaks teha oma seisukohad vastuvõetavuse kohta kodanikele teatavaks, kuid andmata komisjonile volitusi takistada algatuse edasiliikumist, mis tal oleks, kui tema positiivne otsus vastuvõetavuse kohta oleks algatuse registreerimise tingimus.

Määruse eelnõu artiklis 8 nõutakse, et korraldaja taotleks otsust vastuvõetavuse kohta, kui allkirjade arv ulatub 300 000ni. Komisjon peab tegema otsuse kahe kuu jooksul.

300 000 euro suurune künnis on muidugi keset teed kulgev lahendus, mis võib asetada komisjoni olukorda, kus ta valmistab pettumuse üsna suurele arvule allakirjutanutele, kui nende algatus lükatakse vastuvõetavuse tõttu tagasi.

Artiklis 8 nõutakse sõnaselgelt, et komisjon teeks otsuse, mis tähendab, et kättesaadavad õiguskaitsevahendid hõlmavad vajaduse korral tühistamishagisid või tegevusetushagisid ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 kohast kaebust ombudsmanile.

Artikli 8 sõnastus ei näi takistavat korraldajat küsimast komisjoni seisukohti vastuvõetavuse kohta varasemas etapis. Iga sellist taotlust tuleks loomulikult käsitleda kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

Võimalikud kaebused algatuste läbipaistvuse kohta

Loomulikult on demokraatliku vastutuse huvides, et kodanikualgatuse protsess oleks võimalikult läbipaistev. Selliste algatuste korraldajad peaksid andma teavet, eelkõige algatust rahastavate ja toetavate organisatsioonide kohta. Selle teabe võiks lisada registrisse.

See tähendab siiski ka seda, et on vaja nõuetekohaselt määratletud ja läbipaistvat kaebuste esitamise menetlust, mida saab kasutada juhul, kui kolmandad isikud vaidlustavad algatuste korraldajate esitatud teabe. Tundub asjakohane, et kodanikud esitaksid komisjonile kaebuse (nagu näiteks huvide esindajate registri puhul).

Määruse eelnõu (artikkel 13) kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et korraldajad vastutavad tsiviil- või kriminaalõiguse alusel muu hulgas valeandmete esitamise eest. Ma kahtlen siiski, kas see säte takistab kodanikel pöörduda komisjoni poole, kui nad usuvad, et algatuse rahastamine või korraldamine ei ole läbipaistev.

Loomulikult võivad komisjonile kaebuse esitanud isikud, kes ei ole rahul sellega, kuidas komisjon nende kaebust käsitleb, pöörduda ombudsmani poole kaebusega komisjoni haldusomavoli kohta.

Tähtajad, mida tuleks kohaldada komisjoni suhtes

Minu kolmas ettepanek oli, et komisjonil peaks olema mõistlik, kuid kindel tähtaeg kodanikualgatuse läbivaatamiseks ja sellele avalikult vastamiseks.  See oleks hea halduse ja kodanikega heade suhete huvides.

Märgin, et määruses on selline tähtaeg tõepoolest ette nähtud, nõudes, et komisjon esitaks nelja kuu jooksul oma järeldused algatuse kohta, vajaduse korral meetmed, mida ta kavatseb võtta, ja selle põhjused.

Järelevalve komisjoni poolt algatustele antud vastuste üle

Lõpuks tuleks algatuse vastuvõetavust minu arvates käsitleda õigusliku küsimusena. Näiteks ei oleks komisjonil volitusi teha ettepanekuid õigusaktide kohta, mis rikuksid põhiõiguste hartas või Euroopa Liidu Kohtu praktikas sätestatud põhiõigusi. Algatus, milles nõutakse õigusakte, mis rikuksid põhiõigusi, oleks seega vastuvõetamatu.

Nagu ma juba mainisin, nähakse määruse eelnõus ette otsus vastuvõetavuse kohta, mis tähendab õiguskaitsevahendi valikut - kohus või ombudsman.

Komisjoni sisulised järeldused algatuses sisalduva taotluse kohta võivad siiski tõstatada peamiselt poliitilisi küsimusi. Euroopa Parlamendil, kes esindab kodanikke otseselt liidu tasandil, on kõige paremad võimalused komisjoni üle järelevalvet teha.

Komisjoni tõhusa järelevalve hõlbustamiseks tegin ettepaneku, et määrus tuleks seetõttu koostada nii, et komisjon esitaks oma õiguslikud järeldused vastuvõetavuse kohta nii palju kui võimalik eraldi oma poliitilistest järeldustest algatuse sisu kohta.

Mul on hea meel märkida, et määruse eelnõus on küsimused sel viisil eraldatud.  Lisaks on artiklis 11 sätestatud, et komisjon esitab oma järeldused üldsusele suunatud teatises, mis on adresseeritud mitte ainult korraldajale, vaid ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Seetõttu on parlamendil võimalik teostada poliitilist järelevalvet komisjoni poliitiliste otsuste üle, mis käsitlevad lõpuleviidud algatuste järelmeetmeid.

Tänan tähelepanu eest.