Lugupeetud esimees

Lugupeetud osalejad!

Oleme kokku tulnud, et arutada Euroopa Liitu ning selle haldus- ja institutsioonilisi väljakutseid. Arvan, et räägin Euroopa kodanike nimel, sest see on minu roll ombudsmanina.

Töötasin viis ja pool aastat Euroopa ombudsmanina ning varem töötasin kuus aastat Soomes parlamendi ombudsmanina. Viimase üheteistkümne aasta jooksul, kuni minust sai nii-öelda ekspert kodanike kohtuvaidlustes seoses avaliku haldusega. Selle tulemusena tahaksin jagada teiega mõningaid ideid selle kohta, mida Euroopa kodanikud minu arvates reformidelt ootavad.

Praegune Euroopa Komisjon on koostanud ambitsioonikad kavad liidu haldusraamistiku reformimiseks. Valge raamat esitatakse käesoleva aasta lõpupoole. Nendesse kavadesse on kaasatud institutsioonid, kodanikud ja komisjon ise. Komisjon on arutelu algatamiseks teinud üldsusele kättesaadavaks palju dokumente.

Komisjoni president Romano Prodi märkis mitmes reformikavasid käsitlevas kõnes, et soovib oma ametiaja jooksul seada prioriteediks uute Euroopa haldusvormide edendamise.

Eelmise aasta 15. veebruari kõnes ütles president Prodi Euroopa Parlamendile, et Euroopa kodanikud on "kaotanud usu Euroopa institutsioonidesse". Rõhutades vajadust sotsiaalreformi ja "humanistliku perspektiivi" järele Euroopas, teatas ta, et "EL vajab tugevaid, tõhusaid ja vastutustundlikke institutsioone". Seejärel märkis ta, et need institutsioonid peaksid tegutsema läbipaistvalt ja vastutustundlikult ning neil peaks olema kodanike täielik usaldus. Ta avaldas lootust, et selles küsimuses toimub avatud arutelu kõigi sidusrühmadega.

Täna usuvad paljud Euroopa kodanikud, et Euroopa Komisjon on mitmes mõttes suletud kindlus. Sellest ei piisa, et teha muudatusi ainult maja sees. ELi administratsioon peab avama ja uuendama oma suhteid kodanikega.

---

Euroopa kodaniku roll

Kui Maastrichti lepinguga võeti kasutusele Euroopa kodakondsuse mõiste, otsustati luua Euroopa ombudsman, kes tegeleks kodanike kaebustega ühenduse institutsioonide ja asutuste võimaliku haldusomavoli kohta. Nende hulka kuuluvad Euroopa Komisjon, Euroopa Parlamendi administratsioon, Euroopa Keskpank ja ühenduse detsentraliseeritud institutsioonid. Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu pädevus on loomulikult välistatud. Oluline on rõhutada, et Euroopa Ombudsmani volitused ei hõlma liikmesriikide ametiasutusi. Volitused piirduvad üksnes Euroopa tasandiga.

Alates 1. septembrist 1995 olen saanud üle 7000 kaebuse ja algatanud üle 1000 juurdluse võimaliku haldusomavoli kohta. Vastuvõetavad kaebused puudutavad peamiselt Euroopa Komisjoni, mis ei ole üllatav, sest see on administratsioon, kellega kodanikud peaaegu iga päev kokku puutuvad. Kaebused on seotud halduslike viivitustega, hilinenud maksetega, läbipaistvuse puudumisega (nt teabe puudumine või ebaõige teave, dokumentidele juurdepääsu keelamine ja vastamata jätmine), rahulolematusega komisjoni tegevusega aluslepingute täitmise järelevalvajana, vastuoludega pakkumiste ja lepingute üle ning paljude kaebustega ühenduse institutsioonide ja asutuste konkursside kohta.

Euroopa Ombudsmani mudel on nn kaasaegne ombudsman, eriti Taanis. Seejärel tegi Taani valitsus lõpuks vastu võetud ettepaneku Euroopa Ombudsmani kohta. Ombudsman võib esitada väiteid, eriaruandeid ja soovitusi, kuid administratsioon jätab endale õiguse juhtumit uurida ja haldusomavoli heastada. Euroopa Ombudsmanil ei ole volitusi anda institutsioonile juhiseid ega anda asja kohtusse.

Euroopa Ombudsmani loomist toetas ka Prantsuse asutus Médiateur de la République. Näiteks peaks Euroopa Ombudsman võimaluse korral leidma kaebusele konsensusliku lahenduse ja jõudma seega erapooletu lahenduseni. See on osutunud minu töös väga kasulikuks.

Oma esimese ametiaja alguses kutsus Euroopa Parlament mind üles määratlema haldusomavoli mõistet, et täita oma mandaati parimal võimalikul viisil. Parlament ja komisjon võtsid mõlemad vastu järgmise määratluse:

Haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduvate eeskirjade või põhimõtete kohaselt.

See hõlmab loomulikult ka suutmatust austada inimõigusi.

Ühenduse institutsioonide ja asutuste, eelkõige Euroopa Komisjoni suhtumine on olnud positiivne ja koostööaldis. See organ on lahendanud kaebuse esitajat rahuldaval viisil enam kui 200 juhtumi puhul, leitud on mõningad rahumeelsed lahendused ja enamik esitatud soovituste eelnõudest on vastu võetud. Mõnel juhul saadeti Euroopa Parlamendile eriaruanded, kuna kaebuse esitaja ei saanud rahuldavat tulemust.

Kuid tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid on palju paremad kui nende maine liikmesriikides. Sellest hoolimata suhtuvad kodanikud ELi institutsioonidesse negatiivselt.

FUNDAMENTAALNE õigus heale haldusele

2. veebruaril 2000 oli mul võimalus rääkida konvendiga, kes koostas ELi põhiõiguste harta. Oma sõnavõtus märkisin, et konventsiooni töö kõige paljutõotavam osa oli võimalus võtta arvesse praeguseid arenguid inimõiguste standardite valdkonnas ning seisukohti kodanike ja avaliku halduse vaheliste suhete kohta. Ma soovitasin, et harta peaks sisaldama õigust avatud, vastutustundlikule ja teenustele orienteeritud haldusele. Rõhutasin, et ELi kodanikel on õigus sellele, et nende küsimustega tegeleks asjakohaselt, õiglaselt ja lühiajaliselt avatud, vastutustundlik ja teenustele orienteeritud haldusasutus.

Ma väitsin, et teenistusele orienteerituse idee hõlmas seda, et administratsioon leidis oma eesmärgi kodaniku teenistuses, mitte vastupidi. Ma väljendasin lootust, et kodanikuõigus heale haldusele sätestatakse põhimõttena. Selle rakendamiseks tuleks kehtestada hea haldustava tagamise eeskiri.

Ma lõpetasin oma kõne, tervitades 21. sajandi koidikut ja kuulutades, et selline 21. sajandi õigus võib muuta "hea halduse sajandi".

FUNDAMENTAALSED ÕIGUSED - edasiliikumine NIZZA-s

Nagu teate, oli 2000. aasta detsembris toimunud Nice'i tippkohtumise üks suurimaid edusamme põhiõiguste harta ühehäälne väljakuulutamine. Esimest korda maailmas sisaldab harta inimõiguste deklaratsioonis põhiõigusena õigust heale haldusele. Kodanike jaoks on see oluline samm edasi alates Euroopa kodakondsuse kehtestamisest Maastrichti lepingus.

Mul on hea meel toetada härra Prodit tema Euroopa halduse projektis, kui selles võetakse arvesse kodanike nõudlust muutuste järele. Ainuüksi Euroopa haldusest ei piisa.

Meil on vaja head Euroopa haldust.

Mis on hea valitsemistava ja kuidas seda saavutada? Minu jaoks nõuab hea haldus, et Nice'i hartast saaks iga Euroopa kodaniku jaoks elav reaalsus. Usun, et selle saavutamiseks ja hea valitsemistava edendamiseks ELis on vaja vähemalt kolme sammu.

Esimene etapp - rohkem tõlkimist

Euroopa Liit räägib sageli läbipaistvuse suurendamise meetmetest. Kõik näivad põhimõtteliselt neid meetmeid toetavat, kuid konkreetsed sammud suurema läbipaistvuse suunas näivad olevat keerulised.

Amsterdami lepinguga tugevdatakse kodakondsuse mõistet, korrates põhiseaduslikke põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud: vabadused, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriik. Samuti rõhutatakse, et otsused tehakse "nii avalikult kui võimalik (…)."

Minu jaoks tähendab läbipaistvus järgmist:
a) otsustusprotsessid peaksid olema arusaadavad,
b) otsused peaksid olema põhjendatud,
c) teave, millel põhjendused põhinevad, tuleks teha üldsusele kättesaadavaks ning
d) avaliku sektori asutuste kohtumised küsimustes, millel on otsene mõju kodanikele, tuleks korraldada avalikult ja avalikult, et kodanikud saaksid neid ja argumente jälgida.

Samuti oleks kasulik, kui ettepanekud esitataks enne selliseid kohtumisi avalikuks aruteluks. Komisjon on seda juba erijuhtudel rakendanud ja seda rakendatakse komisjoni reformi raames.

Viimasel ajal on arutelu läbipaistvuse üle keskendunud peaaegu täielikult üldsuse dokumentidele juurdepääsu küsimusele. See on oluline aspekt, kuid mitte mingil juhul ainus. On kurb näha, et arutelu üldsuse juurdepääsu üle dokumentidele näib sarnanevat aruteluga, mille keskmes on vastupidised religioossed dogmad. See ei aita asjale üldse kaasa.

Otsustav tegur on see, et kodanikud peaksid teadma, mida institutsioonid teevad ja miks. Loodan, et avalikus arutelus esitatakse pragmaatilised ettepanekud selle eesmärgi saavutamiseks.

Võib öelda, et mida läbipaistvam on avalik-õiguslik asutus, seda vähem on võimalusi pettuseks ja korruptsiooniks. Lihtsaim viis ausa halduse edendamiseks, mida nõuavad Euroopa kodanikud kogu kontinendil, on tagada halduse võimalikult suur läbipaistvus.

Olen nõus, et on valdkondi, kus haldusasutused peavad töötama konfidentsiaalselt. Sellised valdkonnad on aga hästi tuntud ja need on sageli sätestatud tööõiguses kogu Euroopas. Praegu on vaja piisavalt poliitilist tahet ja vähem tülisid.

Teine etapp – hea haldustava eeskirjade kehtestamine

Rühmitusel Euroopa Liidus on palju kohustusi ja vähe kirjalikke õigusi: Euroopa kodanikud. See kehtib eriti nende kontaktide kohta Euroopa haldusasutustega. Kui ühenduse institutsioonid ja asutused võtavad Nice'i hartas välja kuulutatud põhiõigust heale haldusele tõsiselt, sätestatakse selles kirjalikult mõned kodanike õigused. Samuti on võimalik välja filtreerida täiendavaid õigusi, uurides Euroopa Kohtu otsuseid.

Liikmesriikides on viimastel aastakümnetel koostatud palju eeskirju hea haldustava kohta kodanike hüvanguks. Näiteid sellistest eeskirjadest võib leida eriaruandes (aprill 2000), mille ma sellega seoses Euroopa Parlamendile esitasin. Asjaolu, et sellised eeskirjad on kehtestatud kogu liidus Portugalist Soomeni, lükkab ümber idee, et põhjapoolsetel riikidel on hea valitsemistava suhtes teistsugune lähenemisviis kui lõunapoolsetel riikidel.

1999. aasta juulis soovitasin kõigil institutsioonidel, institutsioonidel ja detsentraliseeritud ühenduse institutsioonidel koostada hea haldustava eeskirjad. Kuigi olen saanud positiivse vastuse - paljud on minu pakutud näidiskoodi heaks kiitnud -, ei ole tulemus kodanike jaoks rahuldav. Näiteks, kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi poolt eelmisel aastal vastu võetud hea haldustava eeskirjad olid positiivne samm edasi, ei vastanud need piisavalt Nice’i harta nõuetele. Nõukogu ei ole veel toimimisjuhendit koostanud.

Seetõttu käsitlesin ma eriaruannet pärast omaalgatuslikku uurimist, mis käsitles hea haldustava eeskirja olemasolu ja avalikku kättesaadavust erinevates ühenduse institutsioonides ja asutustes. Selles tegin parlamendile ettepaneku algatada Euroopa haldusseaduse vastuvõtmine, milles tuginetakse Nice’i hartas sätestatud põhiõigusele. Eriaruanne jääb parlamendile, kes arutab praegu parimat tegutsemisviisi.

Usun, et Euroopa Liit vajab õigust heale haldusele. Selline õigus teavitaks kodanikke nende haldusõigustest ja ametnikud teaksid, mida neilt oodata.

Kolmas etapp – Õiguse kaitse

Sissetulevate vastuvõetamatute kaebuste põhjal võin järeldada, et liikmesriigid ei järgi veel piisavalt ühenduse õigust. Seda võib-olla seetõttu, et seda ei tunta ega mõisteta piisavalt. Suurte ettevõtete jaoks lähevad asjad hästi, sest neil on vahendid oma kohtuasjade kohtusse andmiseks, kuid tavakodaniku jaoks ei saa lubadusi täita.

Mul on raske mõista, kuidas kodanikud peaksid ELi usaldama, kui ELi õigust liikmesriikides ei järgita ega rakendata. Lisaks sarnased kohtumenetlused, milles võetakse arvesse ühenduse õigust. Tavaliselt võivad tulemused kesta aastaid ja kulud ei ole tavakodanikele lihtsalt taskukohased.

Kodanikel on võimalus esitada Euroopa Parlamendile petitsioone. See võtab siiski aega, isegi kui komisjon pärast seda tegutseb. Menetlus, mida komisjon aluslepingute täitmise järelevalvajana järgib, ei ole läbipaistev. See tekitab kodanikes rahulolematust ja arvukaid kaebusi.

Ühes hiljutises otsuses riigihangetega seotud rikkumiste kohta liikmesriigis kutsusin ma komisjoni üles koostama menetlusjuhendit, et käsitleda õiglaselt kodanike kaebusi ühenduse õiguse rikkumise kohta liikmesriikides.

Euroopa Komisjonil näib olevat kahtlusi, kas ta peaks tegelema kodanike kaebustega ühenduse õigust käsitlevates kohtuasjades. Komisjon on lõpetamas EuroJusi teenuse osutamist. Selle teenuse kaudu saavad kodanikud küsida õigusalast nõu ühenduse õiguse kohta komisjoni mis tahes esinduselt. Selle asemel, et täita oma kohustusi aluslepingute täitmise järelevalvajana, näib komisjon kavatsevat delegeerida selle liikmesriikidele, st neile, kellel on juba maine ühenduse õiguse ebapiisava rakendamise tõttu aeg-ajalt.

Olen ise püüdnud suurendada teiste liikmesriikide ombudsmanide ja petitsioonikomisjonide teadmisi, luues kontaktvõrgustiku, et jagada olulist teavet ja teadmisi ühenduse õiguse kohta.

Loodan, et tulevikus saavad kõik liikmesriikide ombudsmanid ja sarnased organid aidata kodanikke, kellel on probleeme ühenduse õigusega. See nõuab siiski Euroopa haldusasutuste ja eelkõige aluslepingute täitmise järelevalvaja täielikku toetust.

Tulevikus võib osutuda vajalikuks luua omamoodi sõltumatu õiguskantsler, kes täidaks aluslepingute täitmise järelevalvajana Euroopa Komisjoni kui poliitilise institutsiooni kohustusi. Selline kantsler teeks järelevalvet ka Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) üle ja tagaks seega selle sõltumatuse.

Arvan, et Euroopa Liidu ja selle haldusasutuste reformi õige suund on olla kodanikele võimalikult lähedal, töötada kodanike heaks ning olla nendega avatud, pühendunud ja aus. Kui need kolm sammu astutakse, usun, et ELil ja selle institutsioonidel on head võimalused parandada oma suhteid Euroopa kodanikega.

Tänan tähelepanu eest.