Härra esimees!

Daamid ja härrad!

Kõigepealt tänan teid, et kutsusite mind osalema sellel Euroopa foorumil, mis on pühendatud Euroopa Liidu uue põhiõiguste harta ideele. Loodan anda oma panuse mõtisklustega, mis tulenevad minu peaaegu nelja-aastasest kogemusest Euroopa Ombudsmanina.

1 Euroopa Ombudsman

Minu ülesanne selle aja jooksul on olnud tugevdada suhteid liidu ja selle kodanike vahel. Asutamislepingu kohaselt on ombudsmani ülesanne tegeleda haldusomavoli juhtumitega ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu tegevus õigusemõistjana. Ombudsmani poole võib pöörduda iga liidu kodanik või elanik, olenemata sellest, kas haldusomavoli teda isiklikult puudutab või mitte.

Mõistet „haldusomavoli” ei ole asutamislepingus määratletud, kuid ma pakkusin 1997. aasta aruandes välja järgmise määratluse:

„haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele”.

Aastaaruande käsitlemisel tervitas Euroopa Parlament seda määratlust.

Loomulikult on kõige olulisemad ühenduse institutsioonidele ja organitele siduvad eeskirjad ja põhimõtted need, mis käsitlevad inimõigusi ja põhivabadusi. Ühenduse tegevusvaldkondades saab neid õigusi ja vabadusi tagada peamiselt ühenduse õiguse täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamisega. Paljud probleemid tulenevad sageli segadust tekitavast olukorrast seoses õiguskaitsevahenditega, mis on kodanikele kättesaadavad juhul, kui ühenduse õigust ei järgita. Lubage mul neid punkte illustreerida, arutades isikute vaba liikumist.

2 Isikute vaba liikumine.

Kodanike jaoks on liidu territooriumil vaba liikumise õigus üks liidu peamisi saavutusi. Siiski näib, et kodanikud tunnevad tõsist muret selle pärast, et isikute vaba liikumine ei ole tegelikkus. Seda seisukohta näib kinnitavat Euroopa Ombudsmanile selliste probleemide kohta esitatud kaebuste kasvav arv.

Kõige sagedamini tõstatatud probleemid ulatuvad piirikontrolli olemasolust, raskustest, mis tekkisid teise liikmesriiki kolimisel ja seal majandustegevusega tegelemisel, probleemidest seoses elamislubade väljastamisega üliõpilastele, pensionäridele ja mittetöötavatele isikutele ning diskrimineerimisest kodakondsuse alusel. Kuna need probleemid mõjutavad otseselt sotsiaalseid põhiõigusi, näivad need olevat kodanike seas segaduse ja pettumuse allikaks.

Vaba liikumise takistused tulenevad sageli ühenduse õiguse ebaõigest rakendamisest riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste poolt. Kuna ühenduse õigus on liikmesriikide õigus, võivad liikmesriikide ombudsmanid ja samalaadsed organid (tavaliselt parlamendi petitsioonikomisjonid) teostada järelevalvet selle kohaldamise üle selliste haldusasutuste poolt.

Praegu tundub siiski, et kodanikud ei ole üldiselt teadlikud võimalusest esitada ühenduse õiguse küsimustes kaebusi riiklikele ombudsmanidele ja sarnastele organitele. Kui nad on pärit teisest liikmesriigist, ei pruugi nad õiguskaitsevahendite süsteemi tunda ja mõnikord oskavad nad vastuvõtva riigi keelt halvasti. Seega hoiduvad nad kaebuste esitamisest riiklikul tasandil ja nende kaebust ei käsitleta üldse või see jõuab Euroopa tasandile.

Mulle tundub õige uskuda subsidiaarsuse põhimõttesse ning seega julgustada ja toetada liikmesriikide ombudsmane ja samalaadseid organeid tegelema kaebustega ühenduse õiguse kohaldamise kohta. Sel põhjusel olen edendanud kõiki riiklikke ombudsmani büroosid ühendavat kontaktvõrgustikku. Alates 1996. aastast on igal aastal korraldatud kontaktvõrgustiku seminare, et anda teavet ühenduse õiguse kohta, ning järgmine seminar toimub käesoleva aasta septembris Pariisis. Avaldame korrapäraselt kontaktkirja, et teavitada Euroopa Kohtu uuest olulisest kohtupraktikast ja ühenduse õiguse juhtumitest, millega tegelevad riiklikud bürood. Euroopa Ombudsmani veebisaidil on lingid riiklike ombudsmanide ja sarnaste asutuste veebisaitidele ning ettevalmistamisel on koostöö edasiarendamine veebisaidi kaudu. Kontaktvõrgustik võimaldab ka riiklikel büroodel esitada ühenduse õigust käsitlevaid päringuid Euroopa ombudsmanile, kes tavaliselt edastab päringu arvamuse saamiseks pädevale ühenduse institutsioonile.

3 Uus aluslepingu artikkel kodanike teavitamiseks nende õiguskaitsevahenditest.

Õigusriigi põhimõttel rajanevas ühiskonnas on kohtud loomulikult üksikisikute õiguste peamine kaitse. Ombudsman on kohtuväline institutsioon, midagi enamat, kes aitab kodanikke, kui neil on administratsiooniga raskusi. Praegu aga ei ole aluslepingutes ühtegi sätet, mis teavitaks Euroopa kodanikke siseriiklike kohtute olulisest rollist ühenduse õiguse järgimise tagamisel.

Minu arvates tuleks järgmisel valitsustevahelisel konverentsil kasutada võimalust lisada asutamislepingusse uus artikkel, mis teavitab kodanikke kõigist neile kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, kui nende ühenduse õigusest tulenevaid õigusi ei austata.

Lisaks kohtute rollile tuleks asutamislepingusse lisada kodanike õigus esitada komisjonile kaebus ühenduse õiguse rikkumise kohta liikmesriigi poolt. See võib anda aluse komisjoni poolt sellistel juhtudel kasutatavate sageli salajaste menetluste põhjalikuks reformimiseks.

Lisaks tuleks asutamislepingus nimetada ka riiklikke ja piirkondlikke ombudsmane ja sarnaseid organeid, nagu parlamendi petitsioonikomisjonid, kelle ülesanne on aidata kodanikke ühenduse õigusega seotud administratsiooniga tekkinud konfliktide korral, sealhulgas inimõiguste küsimustes. Igal liikmesriigil peaks olema kohustus tagada, et tema õiguskorras oleks tõhus kohtuväline organ, kelle poole kodanikud võivad sel eesmärgil pöörduda.

4 Amsterdami leping.

Olen pühendunud koostöö süvendamisele Euroopa ombudsmani ning riiklike ombudsmanide ja sarnaste organite vahel, et aidata muuta ühenduse õigus kodanike jaoks elavaks reaalsuseks. See koostöö on veelgi vajalikum nüüd, mil Amsterdami leping hakkab ühenduse õiguse reguleerimisalasse tooma mitmeid küsimusi, mis moodustavad enamiku riiklike ombudsmanide töökoormusest olulise osa.

Selleks et tagada kodanike õigus vabalt liikuda sisepiirideta Euroopas, on aluslepingu kohaselt üks liidu eesmärke luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. Selle eesmärgi saavutamiseks tuuakse asutamislepinguga ühenduse tasandile mitmed isikute vaba liikumisega seotud poliitikavaldkonnad, eelkõige need, mis reguleerivad viisasid, varjupaika ja sisserännet (EÜ asutamislepingu uus IV jaotis).

Muud seotud küsimused, nimelt politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades, jäävad väljapoole ühenduse raamistikku (liidu lepingu VI jaotis), kuigi nende suhtes kohaldatakse mõningaid ühenduse süsteemi elemente, sealhulgas Euroopa Ombudsmani järelevalverolli.

On oluline, et kõigis neis uutes valdkondades kohaldatavate tekstide koostamisel võetaks täielikult arvesse olemasolevaid inimõigustealaseid lepinguid, näiteks sellistes küsimustes nagu varjupaiga andmine ja pagulase määratlus. Lisaks on vaja tõhusat järelevalvet selliste meetmete rakendamise üle nagu võitlus ebaseadusliku sisserände vastu, politseitoimikute vahetamine ja Europoli töö, kus on suur potentsiaal inimõiguste rikkumiseks.

5 Inimõigused liidu tasandil.

Inimõiguste määratlust ja asjakohaseid mehhanisme nende täieliku ja nõuetekohase rakendamise tagamiseks on ühenduse tasandil pikka aega arutatud. Praeguse olukorra puudused on kergesti tuvastatavad. Aluslepingus ei ole peatükki, mis teavitaks kodanikke täpsetest inimõigustest, mida liidu haldusasutused peaksid austama. Liit ei ole ühinenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ega ühegi muu selle valdkonna konventsiooniga. Amsterdami lepingu jõustumise järgne uus olukord muudab nende puuduste kõrvaldamiseks sobiva lahenduse leidmise veelgi pakilisemaks.

Üks pakutud lahendusi on Euroopa Liidu inimõiguste harta väljatöötamine ja vastuvõtmine. Foorumil toimuvad arutelud peaksid aitama otsustada, kas see võimalus võiks olla hea lahendus. Sellise harta täpne sisu ja selle seos Euroopa inimõiguste konventsiooni ja muude olemasolevate rahvusvaheliste konventsioonidega, näiteks ILO koostatud konventsioonidega, võib siiski osutuda vastuoluliseks. Samuti on palju õiguslikke ja poliitilisi raskusi, mis tuleb ületada enne, kui selline projekt leiab üldise heakskiidu. Seetõttu sooviksin teha tagasihoidlikuma ja pragmaatilisema ettepaneku, mille saaks üsna kiiresti vastu võtta.

Ettepaneku eesmärk on lisada aluslepingusse uus säte, millega nõutakse, et liidu institutsioonid ja organid järgiksid kõiki olemasolevaid inimõiguste konventsioone, mille kõik või enamik selle liikmesriike on ratifitseerinud. Minu arvates oleks Euroopa kodanike jaoks põhjendatud ja mõistetav, et liidu haldusasutused peaksid järgima samu inimõigusi käsitlevaid sätteid kui liikmesriigid. Või vastupidi, ma kahtlen, kas mõni Euroopa kodanik usub, et liidu haldusasutused peaksid olema vabastatud kohustusest järgida neid sätteid oma tegevusvaldkonnas.

Nagu ma juba mainisin, on samuti väga oluline, et oleks olemas asutamislepingu säte, mis teavitaks kodanikke selgelt õiguskaitsevahenditest, mida nad saavad kasutada juhul, kui nad satuvad vastuollu ühenduse õigusega, sealhulgas inimõiguste küsimustega.

Nende muudatusettepanekute esitamisega olen teadlik, et Amsterdami leping hakkab jõustuma. Asutamislepingu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevatest sätetest tulenevad probleemid nõuavad lahendust, mida saaks kiiresti aktsepteerida ja rakendada. Seminarile eelnev projekt on põhjalikum ja nõudlikum. Igal juhul usun, et ideaalse lahenduse otsimine võib võtta palju aega, kuid tavaliselt saavad kõik sellise ambitsioonika projekti arutamisest inspiratsiooni, mida see annab, ja see avab ka võimaluse osalisteks reformideks.

Loodan, et need mõtted aitavad selle foorumi arutelusid elavdada.

Tänan tähelepanu eest.