Lugupeetud suursaadik

minister

Hispaania ombudsman

Baleaaride autonoomse piirkonna valitsuse juht,

aseprorektor,

Lugupeetud kolleegid!

Daamid ja härrad,

I. Sissejuhatus

On suur rõõm tulla siia Baleaari saarte kaunisse nurka, et rääkida teile aktuaalsest küsimusest, nagu inimõigused Euroopas Euroopa Ombudsmani seisukohast. Viimane kord, kui viibisin ametlikul üritusel Hispaanias, lubasin, et minu järgmine kõne selles riigis peaks toimuma ilusas Cervantese keeles. Sündmus on saabunud, nii et ma püüan teile seda rääkida hispaania keeles, kuigi minu vastused teie võimalikele küsimustele peaksid olema inglise keeles.

Lubage mul avalikult tänada oma kolleegi, Hispaania ombudsmani Enrique Múgicat selle eest, et ta andis mulle võimaluse osaleda seminaril, mille ta korraldas koos Baleaari saarte ülikooliga. Samuti tahaksin avaldada tunnustust riiklikele ja piirkondlikele ametiasutustele, kes on täna meiega, ning ülikooli prorektorile nende toetuse eest sellele algatusele.

Euroopa ja selle tulevik on praegu intensiivse ja isegi rahutu arutelu teema, milles näib valitsevat konsensus. Kõigi triipude poliitikud on ühel meelel, et uuendatud Euroopa keskmes peavad olema Euroopa kodakondsus ja kodanike õigused. Selles näib neil olevat oma riigi avaliku arvamuse toetus.

Siiski võib küsida, mil määral võib arutelu inimõiguste üle Euroopa raamistikus olla meie kaaskodanike jaoks tõeliselt asjakohane. Mulle teeb sageli muret kalduvus alahinnata Euroopa standardite võtmerolli. See võib selgitada, miks – nagu näitavad Eurostati värskeimad statistilised andmed – ainult 14% Euroopa kodanikest leiab, et Euroopa Liidu prioriteet peaks olema inimõiguste kaitse. Lubage mul teile meelde tuletada, et liidu pädevusraamistiku laiendamise tulemusena on liidu algatustel, olgu need siis halduslikud või seadusandlikud, üha suurem mõju üksikisiku õiguste valdkonnas.

Kuigi selle kohta on raske arvandmeid esitada, tuleneb Euroopa Komisjoni endise presidendi Jacques Delors’i sõnul väga suur osa liikmesriikides vastu võetud eeskirjadest kas otseselt või kaudselt ühenduse õigusest, eelkõige majandusküsimustes.

Võttes arvesse, et Euroopa standardid on liikmesriikides vahetult kohaldatavad ja et need on siseriikliku õiguse suhtes ülimuslikud, on liidul mõistlik seada üheks oma prioriteediks Euroopa raamistikus kohaldatav inimõiguste määratlus ja nende kaitse mehhanismid.

Oma kõnes püüan käsitleda kahte küsimust: i) olemasoleva inimõiguste kogumi arendamine ELi õigusraamistikus ning ii) Euroopa Ombudsmani roll inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel.

II. Inimõiguste areng Euroopa Liidus

Kuna inimõiguste ajalooline areng liidu raames on üks teemadest, mida minu austatud kolleeg professor Álvarez Conde sellel esimesel istungil edasi arendab, lubage mul esitada mõned üldised ideed sellel teemal, eelkõige seoses Euroopa Liidu põhiõiguste harta mõne asjakohase aspektiga.

Õiguste kogumi ametlik lisamine Euroopa õigusraamistikku on alates Euroopa ühenduste loomisest järginud pikka ja vaevarikast teed. Kuna aluslepingutes puuduvad ametlikud viited inimõigustele, pidi Euroopa Kohus selle lünga täitma oma otsustega 1960. aastate lõpus. Selle kohtupraktikaga lisati põhiõigused kavalalt ühenduse õiguskorda õiguse üldpõhimõtetena, mis tulenevad kas siseriiklikest traditsioonidest või rahvusvahelistest õigusaktidest. 1990. aastate alguses kopeerisid Maastrichti lepingu koostajad sõna-sõnalt Euroopa Kohtu kasutatud praktilist sõnastust, andes teed formaalsele reeglile, mis muutis inimõiguste ja põhivabaduste austamise liidu põhimõtteks. Selle kohustuse ulatus määrati kindlaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning liikmesriikide ühesuguste riigiõiguslike tavade alusel.

Kuid see lahendus osutus peagi ebapiisavaks. Oma poliitilist identiteeti kinnitada sooviva liidu kontekstis oli selge, et õiguse üldpõhimõtete tehnikal on piiratud tõlgendamisulatus. 1999. aastal võttis Euroopa Ülemkogu vastu ambitsioonika meetme: määras konvendi, kes peaks koostama Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Harta sai reaalsuseks ja selle kuulutasid 2000. aasta detsembris Nice'is pidulikult välja Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament.

Harta märkis esimest korda liidu põhiseaduslikus ajaloos, et Euroopa Liidu kodanike ja elanike inimõigused ning kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused on kodifitseeritud ühte teksti. Kuigi harta tekst põhines olemasolevatel õigusaktidel, eelkõige 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil, Euroopa Ühenduste Kohtu praktikal, Euroopa Nõukogu sotsiaalhartal ja ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartal, kujutavad mõned selle sätted, näiteks need, mis käsitlevad mittediskrimineerimist, isikupuutumatust, isikuandmeid, töötajate õigusi või head haldust, endast erakordset uuendust meie õigustraditsioonides. Mõned hartas sätestatud õigused lähevad kaugemale traditsioonilistest kontseptsioonidest, käsitledes väga aktuaalseid küsimusi, nagu bioeetika ja isikuandmete kaitse. Võrreldes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga sisaldab harta uusi elemente, nagu õigus tervishoiule, eakate õigused ning perekonna õiguslik, sotsiaalne ja majanduslik kaitse.

Kuid selle uuendusliku vahendi Achilleuse kand on seotud selle sätete olemusega ning seega selle rakendamise ja jõustamisega. On väljaspool kahtlust, et paljud hartas sisalduvad individuaalsed õigused on siduvad, kuna need on osa ka muudest rahvusvahelistest lepingutest või neid on tunnustatud ühenduse kohtute praktikas. Harta kui sellise õiguslik olemus on siiski vaieldav küsimus, nagu näitab selle kohaldamine ühenduse kohtutes toimuvates kohtumenetlustes. Kuigi Euroopa Kohtu kohtujuristid on mitmes oma arvamuses viidanud harta sätetele, ei ole Euroopa Kohus oma otsustes veel tunnistanud selle õigusakti kohustuslikkust.

Omalt poolt ja võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament kohustusid avalikult rakendama ja austama harta sätteid, leian, et nende institutsioonide suutmatus hartat järgida kujutab endast haldusomavoli.

Selle dokumendi tähtsuse rõhutamiseks otsustasid liidu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid kooskõlas Euroopa põhiseaduse lepingu koostanud konventsiooni ettepanekuga, et harta peaks moodustama liidu põhiseadusliku struktuuri lahutamatu osa. Selle algatusega on Euroopa Liit väljendanud oma pühendumust inimõigustele, millest saaks seega liidu õiguslik alus. Põhiseaduse lepingu lõplik saatus on endiselt ebakindel.

Sõltumata ratifitseerimisprotsessi tulemusest ja nagu ma olen muudel juhtudel avalikult öelnud, usun, et see põhiseaduse leping oleks väga oluline samm edasi kõigi Euroopa kodanike jaoks, kui seada inimõigused ainult liidu keskmesse. Kui põhiseadus peaks jõustuma, muutuks kogu selle II osa, mis kordab Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, ühenduse õiguseks, kõrvaldades nii igasugused kahtlused selles sisalduvate põhiõiguste siduvuse suhtes. Usun omalt poolt, et harta peaks olema minu töö selge lähtepunkt, ning seetõttu, pidades silmas peamiste ELi institutsioonide võetud kohustust, tagab Euroopa Ombudsman jätkuvalt, et hartas sisalduvaid inimõigusi austatakse ja et nende õiguste mittejärgimist nende institutsioonide poolt käsitletakse haldusomavoli juhtumina.

Minu ülesande jaoks on eriti olulised harta V peatüki „Kodanike õigused“ artiklid, mis hõlmavad muu hulgas õigust heale haldusele (artikkel 41), õigust esitada petitsioon Euroopa Parlamendile (artikkel 44), õigust esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile (artikkel 43) ja õigust tutvuda teatavate dokumentidega (artikkel 42). Tuleb meeles pidada, et hoolimata pealkirjast ja viidetest „igale kodanikule“, kohaldatakse käesolevas peatükis nimetatud õigusi tegelikult ka liidu territooriumil elavate isikute suhtes, isegi kui neil ei ole mõne liikmesriigi kodakondsust, sealhulgas ka Euroopa Liidus asutatud juriidiliste isikute suhtes.

Tuginedes oma vaatlejarollile, osales Euroopa Ombudsman aktiivselt Euroopa konvendi töös, mis koostas Roman Herzogi juhtimisel harta. Tänu minu eelkäija Jacob Södermani visadusele lisati selle lõplikku teksti sarnaste koodide alla uuenduslik, seni tundmatu õiguse liik: õigus heale haldusele, nagu on sätestatud artiklis 41. Selle sätte kohaselt on igaühel õigus sellele, et liiduinstitutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. Hea halduse põhimõte hõlmab igaühe õigust olla ära kuulatud enne teda kahjustada võiva üksikakti vastuvõtmist; õigus tutvuda teie toimikuga, austades samal ajal teie konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve; administratsiooni kohustus põhjendada oma otsuseid; liidu õigus taastada kõik kahjud, mida liidu institutsioonid või ametnikud on oma ülesannete täitmisel tekitanud, kooskõlas liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtetega; õigus kirjutada liidu institutsioonidele ühes aluslepingu keeltest ja saada vastus samas keeles.

Euroopa Ombudsman oli üks esimesi ELi institutsioone, kes viitas sõnaselgelt harta artiklile 41, kohaldades seda oma otsustes.

Minu arvates ei saa õiguse heale haldusele olemasolu siiski tagada selle kohaldamist, kui Euroopa administratsioon ei ole määratlenud sellest tulenevaid kohustusi, mis kehtivad tema ametnikele nende suhetes avalikkusega. Seetõttu soovitas Euroopa ombudsman ühes oma kõige olulisemas omaalgatuslikus uurimises, et kõik ühenduse institutsioonid ja asutused võtaksid vastu hea haldustava eeskirja, et määratleda põhimõtted, mida ühenduse institutsioonide töötajad peaksid avalikkusega suheldes järgima.

III. Õiguse heale haldusele kohaldamine: Euroopa hea halduse tava eeskirja

Näiteks töötas Euroopa ombudsman välja Euroopa hea haldustava eeskirja näidise, mis sisaldas kohustusi, mida peavad järgima kõik ühenduse institutsioonid ja asutused. Nende kohustuste hulgas on administratsiooni kohustus olla kodanike teenistuses, tagades õiglase kohtlemise. Tegevusjuhendis määratletakse hea halduse mõiste, sealhulgas sellised aspektid nagu erapooletus, legitiimsus, proportsionaalsus või objektiivsus, mida kõiki peetakse Euroopa institutsioonide ja nende ametnike normaalseteks käitumismustriteks.

Euroopa Parlament võttis Euroopa hea haldustava eeskirja vastu 6. septembril 2001 resolutsioonina.

Oma uurimistes ja otsustes olen sageli kasutanud käesolevas dokumendis sisalduvaid põhimõtteid. Määratledes selgelt hea halduse kriteeriumid, on juhendist saanud väga kasulik vahend kodanikele ja haldusasutustele, kes on seega teadlikud oma õigustest ja kohustustest, edendades seeläbi vastastikust usaldust ja tõhusamat teabevahetust. Tänu tegevusjuhendi avaldamisele saavad kodanikud Euroopa Ombudsmani uurimistest paremini aru.

Kuigi tegevusjuhend ei ole veel siduv, on institutsioonid tunnustanud selles sisalduvaid põhimõtteid ja on seni aktsepteerinud selle alusel minu uurimiste tulemusi. Ühenduse institutsioonid ja asutused on siiski vastu võtnud oma eeskirjad, mis mõnel juhul erinevad minu institutsiooni koostatud eeskirjadest. Selline toimimisjuhendite ja seega kohaldatavate eeskirjade mitmekesisus on kodanikele arusaamatu. Selle olukorra parandamiseks olen rõhutanud vajadust luua ühtne koodeks, millest võiks saada Euroopa haldusõigus.

Harta ja Euroopa põhiseaduse koostamise käigus rõhutas Euroopa Ombudsman, et hea haldus on kodanike õiguste kasutamise oluline põhimõte. Seega kutsusin käesoleva aasta 25. mail volinike kolleegiumile peetud kõnes selle institutsiooni liikmeid tungivalt üles tegutsema sidusalt ja esitama seadusandliku algatuse, et kehtestada kõigile liidu institutsioonidele või organitele ühine koodeks, mis teeks lõpu praegusele segadusele.

Asjaolu, et Euroopa Komisjoni hea haldustava eeskirjal on palju sarnasusi Euroopa Ombudsmani esitatud tekstiga, näitab, et selle ülesandega peaks olema lihtne tegeleda.

Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso positiivne vastus, kes lubas lisada selle küsimuse oma prioriteetide hulka, on olnud väga julgustav.

IV. Inimõiguste kaitse ja kaitse ombudsmani volituste raames

Olles kirjeldanud inimõiguste olukorda liidus, käsitlen nüüd Euroopa Ombudsmani rolli ja vahendeid juhtudel, kui Euroopa administratsioon ei ole austanud põhiõigusi.

Selle arutelu selgitamiseks on oluline rõhutada, et Euroopa Ombudsmani institutsiooni loomise eesmärk Maastrichti lepinguga 1993. aastal oli tugevdada suhteid kodanike ja liidu institutsioonide vahel. Selleks on Euroopa Ombudsman pädev uurima haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses, välja arvatud õigust mõistvat funktsiooni täitvad ühenduse kohtud. Ombudsmani volituste tuum on seega „halva halduse” mõiste. Kuna ei aluslepingutes ega Euroopa Ombudsmani põhikirjas ei ole selle mõiste sisu ega ulatust määratletud, tegi Euroopa Parlament ombudsmanile ülesandeks koostada määratlus. Oma 1997. aasta aruandes esitas Euroopa ombudsman Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud üldise määratluse, mille kohaselt „haldusomavoli tekib siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt eeskirjadele või põhimõtetele, mida ta on kohustatud järgima”.

Igale ELi institutsioonile või organile kohustuslikud standardid ja põhimõtted on loomulikult need, mis määratlevad inimõiguste kaitse. Euroopa Ombudsman on väitnud, et põhiõiguste eiramine kujutab endast haldusomavoli. Seda seisukohta jagab enamik ombudsmanide kogukonnast, kelle jaoks inimõiguste kaitse on nende volituste oluline osa.

Varsti pärast ametisse astumist lubas esimene Euroopa ombudsman Jacob Söderman muuta inimõiguste kaitse oma mandaadi oluliseks aspektiks. Institutsiooni esimeses aastaaruandes 1995. aastal märgiti, et Euroopa ombudsman on seotud asutamislepingu eeskirjaga, mis nõuab põhiliste inimõiguste austamist ühenduse institutsioonide ja asutuste poolt. See näitas, et vastavalt ühenduse kohtute praktikale tuleks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ja liikmesriikide ühesuguste riigiõiguslike tavadega tagatud inimõigusi käsitleda ühenduse õiguse üldpõhimõtetena ning seetõttu tuleks Euroopa haldusasutuste suutmatust neid järgida käsitada haldusomavolina.

Sellest ajast alates avaldatud aastaaruanded näitavad selgelt, kuidas inimõigused ja nende kaitse on saanud Euroopa Ombudsmani töö lahutamatuks osaks, näiteks seoses menetluslike tagatistega, mis tuleb anda kodanikele, kelle suhtes on algatatud haldusjuurdlus.

V. Õiguskaitsevahendid inimõiguste rikkumise korral: ombudsman kui alternatiiv ja täiendus ühenduse kohtutele

Inimõiguste rikkumise korral peetakse kõige tõhusamaks lahenduseks kohtuid. Ombudsmanidel võib aga olla oluline roll ka üksikisiku õiguste tõhusa õiguskaitse tagamisel.

Euroopa Liidu raames võivad menetluse laad ja ühenduse kohtute pädevus takistada subjektiivsete õiguste tõhusat kaitset. Seega saab kodanik Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult siis, kui ta vastab oma koosolekul tehtud haldusotsusele või kui see puudutab teda otseselt ja isiklikult. Ühenduse kohtute praktikas on rõhutatud vajadust hageja sellise otsese ja isikliku huvi järele.

Neid piiranguid arvestades on selge, kui olulised on alternatiivsed õiguskaitsevahendid, mida esindab Euroopa Ombudsman. Kodanikud võivad minna minu institutsiooni, kui nende õigusi ei austata, ilma koormavate menetluspiiranguteta, nagu see on kohtumenetlustes. Vastupidi, Euroopa Ombudsmani poole pöördumine ei too kaasa lisakulusid ja ka kodanik ei vaja õigusabi. Samuti menetletakse neid tavaliselt kiiremini kui kohtuasju.

Lisaks on veel kaks tegurit, mis muudavad Euroopa Ombudsmani kohtute alternatiiviks.

Esiteks langevad kriteeriumid, mida ombudsman oma uurimistes kohaldas, osaliselt kokku ühenduse kohtute kohaldatavate kriteeriumidega, kuigi need on meiega identsed. Nagu Esimese Astme Kohus hiljuti tunnistas, ei tähenda haldusomavoli tingimata õigusvastasust. Eeskirjade rikkumine on haldusomavoli vorm, kuid hea halduse põhimõtete kohaselt peavad Euroopa institutsioonid tegema rohkem kui lihtsalt seadust järgima. Sellega seoses on hea rõhutada, kui oluline on kohaldada hea halduse üldpõhimõtteid, mis võimaldavad minu institutsioonil analüüsida tõstatatud probleeme paindlikumalt ja progressiivsemalt kui kohtud.

Teiseks järgib Euroopa ombudsman paindlikumat töömeetodit kui ühenduse kohtud. Kaebuse vastuvõetavaks tunnistamiseks ei pea haldusomavoli kaebuse esitajaid isiklikult mõjutama, samuti ei ole olemas ametlikku vaidlustatavat akti. Seetõttu võib Euroopa ombudsman uurida teatavat liiki kaebusi, näiteks neid, mis on esitatud Euroopa Komisjoni kui ühenduse õiguse tagaja vastu liikmesriikide suhtes, kuigi sellistes olukordades ei ole kodanikel sageli õigust pöörduda ühenduse kohtusse.

Euroopa Ombudsman võib laiendada oma kaitset ka isikutele, kes ei ole ELi kodanikud ega Euroopa Liidu elanikud, kuid kelle õigusi ei ole austatud. See on võimalik ex officio uurimiste kaudu.

Igal haldusomavoli juhtumil on minu eesmärk pakkuda tõstatatud vaidlusele rahumeelset lahendust, mis annab mulle suurema manööverdamisruumi, et saavutada vastastikku kasulik tulemus, mis rahuldab nii asjaomast kodanikku kui ka vastutavat institutsiooni.

Nagu peaaegu kõik ombudsmanid, ei ole ka minu otsused õiguslikult siduvad. Kodanik, kes soovib saada õiguslikult siduvat otsust oma õiguste kohta, peab valima pädeva kohtu.

Ombudsmanide olemasolu konfliktide lahendamise alternatiivse vahendina laiendab võimalusi, mis on kättesaadavad kodanikele, kes saavad oma konkreetsest olukorrast lähtuvalt valida kõige sobivama viisi oma probleemi lahendamiseks. Olen veendunud, et demokraatia kvaliteeti saab mõõta kodanikele pakutava valikuga. Laiendades kodanike võimalusi oma õiguste kaitsmisel, aitab Euroopa Ombudsman kaasa demokraatia kvaliteedi parandamisele ja õiguskaitse kättesaadavuse laiendamisele.

Ombudsmani aktiivne roll kohtumenetluste täiendusena

Selle oluline aspekt, kuidas ombudsman aitab kaasa kodanike õiguste kaitsele, on tema õigus võtta meetmeid kodanike ja avaliku halduse teavitamiseks ja harimiseks nendest õigustest. Sel viisil täiendab ombudsman kohtute tööd, kuna tal on edendav roll, mis aitab kaasa avaliku halduse paremale teenindamisele.

Ombudsmani ülesanne ei ole mitte ainult jälgida ja kritiseerida administratsiooni, kui see tegutseb valesti, vaid ka anda teavet, mis parandab Euroopa institutsioonide käitumist suhetes kodanikega. Euroopa hea haldustava eeskirja väljatöötamine peegeldab seda, kuidas institutsiooni dünaamiline roll kodanike teavitamisel nende õigustest on kasulik kodanikele endile. Selle algatuse edu on ületanud kõige optimistlikumad prognoosid. Olles levitanud kodanikele rohkem kui 100 000 eksemplari, on paljude nõudmiste rahuldamiseks vaja uut väljaannet. Lisaks näivad mitmed riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused Tšehhi Vabariigis, Kreekas, Itaalias ja Portugalis olevat valmis töötama välja oma eeskirjad Euroopa Ombudsmani väljatöötatud mudeli alusel.

Alates Euroopa Ombudsmani ametikohale asumisest 2003. aasta aprillis olen liikmesriikides läbi viinud ulatusliku teavituskampaania, mille eesmärk on tutvustada ELi kodanikele nende õigusi ja seda, kuidas nad saavad neid kasutada. Selleks olen juba külastanud 25 ELi liikmesriiki, sealhulgas kümmet uut liikmesriiki, kui nad olid veel kandidaatriigid, ning Rumeeniat ja Türgit, mille ühinemise üle peetakse praegu läbirääkimisi. Need külastused on andnud mulle võimaluse rääkida kodanikega ja kohtuda võimalike rikkumisest teatajatega, selgitada Euroopa Ombudsmani rolli ning vahetada arvamusi riiklike haldusasutuste esindajatega, rõhutades kõigil neil juhtudel kohtuväliste vaidluste lahendamise mehhanismide tähtsust. Need külastused liikmesriikidesse hõlbustavad arutelu minu kolleegide, riiklike ja piirkondlike ombudsmanidega, et luua kõige sobivamad vahendid kodanike õiguste kaitsmiseks ja edendamiseks.

Selleks olen alati püüdnud arendada tihedamat koostööd liikmesriikide ombudsmanidega nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Euroopa kodanike õiguste kaitsmine nõuab meie kõigi aktiivset koostööd. Euroopa Ombudsman teeb koostööd ombudsmanide ja sarnaste asutuste ulatusliku võrgustikuga kogu Euroopas. Võrgustik hõlmab 90 bürood 30 riigis, sealhulgas Euroopa Liidu riikide ja piirkondade bürood.

Kavatsen lähitulevikus koos oma riiklike kolleegidega uurida võimalusi olemasoleva mitteametliku koostöö edendamiseks, näiteks ühiste teadusuuringute kaudu. Mul on hea meel märkida, et esimesed sammud selles suunas on juba tehtud koostöös Hispaania ombudsmaniga. Kuigi ühist uurimist ei ole ametlikult läbi viidud, viisime nii M. Múgica kui ka mina läbi paralleelse uurimise seoses Hispaania avalike raamatukogude võimaliku kasutustasu kehtestamisega raamatute laenutamise eest. Selle uurimise raames oleme püüdnud oma vastavate volituste põhjal selgitada Hispaania ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni rolli selles probleemis. Kahtlemata peaks see vastastikune koostöö aitama paremini kaitsta kõigi Euroopa kodanike põhiõigust kultuurile.

VI. Järeldus

Daamid ja härrad, Euroopa integratsioon toimub erinevas tempos, kuid võib öelda, et selle protsessi iga samm on liikunud selles suunas, et pöörata rohkem tähelepanu kodanikele ja nende õigustele.

Euroopa tasandil on põhiõiguste tunnustamine ja kaitse vahend, mille abil kaitsta ühenduse haldusasutusi või liikmesriikide ametiasutusi liidu õiguse rakendamisel mis tahes võimaliku kuritarvituse või omavoli eest.

Samamoodi annab nende õiguste tunnustamine ja tõhusate kaitsemehhanismide olemasolu selliste institutsioonide tegevusele legitiimsuse. Inimõiguste kaitse Euroopa tasandil on toiminud integratsioonitegurina, kuna see on aidanud tugevdada liidu demokraatlikku struktuuri, tugevdades ühiseid Euroopa väärtusi.

Alates selle loomisest on Euroopa Ombudsman seda protsessi avalikult toetanud, suunates oma jõupingutused läbipaistvama ja avatuma Euroopa Liidu suunas, kus õigusriik ja inimõiguste austamine on Euroopa peamised põhimõtted, mida me kõik igatseme. Pean uhkusega tunnistama, et selles püüdluses on mind alati toetanud liikmesriikide ombudsmanid nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Loodan, et oma kasvava koostööga aitame kaasa inimõiguste paremale kaitsele ja seeläbi kõigi Euroopa kodanike paremale teenindamisele.

Tänan teid väga.