- ET Eesti keel
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.
Tubakatööstuse vastu võitlemise taktika: Hetkeseis ja edasised sammud
Kõne - Esineja Emily O'Reilly - Linn Brüssel - Riik Belgia - Kuupäev Kolmapäev | 02 märts 2016
Kõrgetasemeline konverents „Võitlus
tubakatööstuse taktikaga:
Ülevaade
olukorrast ja edasised sammud Euroopa Ombudsman Emily O'Reilly
Brüssel, 2. märts 2016
Tere päevast,
Täname võõrustajaid ja korraldajaid kutse eest rääkida teiega täna nii olulises küsimuses inimeste tervise ja heaolu jaoks mitte ainult siin, vaid kogu maailmas.
Tubakatööstus
Enne kui ma kirjeldan üksikasjalikult oma uuringut tubakaalase lobitöö läbipaistvuse kohta ja seda, kuidas Euroopa Komisjon tõlgendab ÜRO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni, tasub meelde tuletada, et selle konventsiooni keskmes on tubakatööstuse tunnustamine normivälise tööstusharuna ja seega sellisena, kelle suhtes ei tohiks kohaldada valitsuse tavapäraseid kohustusi.
Kui seda kasutatakse eesmärgipäraselt, põhjustab see tarbijate seas kõrget suremust, millel on tagajärjed mitte ainult ohvritele ja nende perekondadele, vaid ka tervishoiueelarvetele ja eelkõige arengumaade elanikele.
180 osalist on ratifitseerinud raamkonventsiooni; seni ainus leping, mis reguleerib tarbekaupa ja mis jõustus üle kümne aasta tagasi. Euroopa Liit ühines WHO raamkonventsiooniga Prodi komisjoni alluvuses ning see on siduv ELi institutsioonidele ja asutustele, kellel on roll rahvatervise poliitikas.
Allkirjastamisel ütles endine tervishoiuvolinik David Byrne, et konventsioon näitab kogu maailma valitsuste pühendumust võidelda tubaka nuhtlusega ja kaitsta oma kodanikke võimsa ülemaailmse tööstuse halvimate liialduste eest.
Raamkonventsiooni osalised on kohustatud kaitsma oma vastavaid tubakatoodete tarbimise piiramise meetmeid tubakatööstuse ärihuvide ja erahuvide eest.
Vajadust konkreetsete kaitsemeetmete järele on tunnistatud konventsiooni preambulis ja selle artikli 5 lõikes 3, milles nõutakse, et kõik allakirjutanud peaksid kaitsma oma riiklikku tubakatoodete tarbimise piiramise poliitikat tööstuse manipuleerimise eest.
Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektor dr Margaret Chan kirjeldas tubakatööstust kui halastamatut ja häbematut vaenlast, märkides nende süstemaatilist ja sageli varjatud lobitöö taktikat kogu maailmas, mis on artikli 5 lõike 3 põhjendus.
Raamkonventsiooni teine tähelepanuväärne omadus on selle range, lihtne ja arusaadav keel; See tähendab ka selgelt sekkuvat lähenemisviisi selle konkreetse tööstusharu reguleerimisel.
Ombudsmani uurimine
2014. aasta mais esitas üks valitsusväline organisatsioon minu büroole kaebuse, väites, et Euroopa Komisjon ei ole konventsiooni artikli 5 lõiget 3 nõuetekohaselt rakendanud.
Sisuliselt väitis kaebuse esitaja, et on toimunud mitu komisjoni avalikustamata kohtumist tubakatööstuse lobistidega. Kuigi tervise peadirektoraat avalikustas sellised kohtumised ennetavalt, ei olnud ükski teine peadirektoraat sama tava järginud.
Kaebus esitati varsti pärast läbivaadatud tubakatoodete direktiivi vastuvõtmist. Tegemist on seadusandliku toimikuga, mis väidetavalt oli ELi ajaloos kõige lobitöörohkem. Direktiivi vastuvõtmine hõlmas toonase tervishoiuvoliniku DALLI ootamatut tagasiastumist vaidlusalustel asjaoludel ning pärast OLAFi juurdlust altkäemaksu ja muude süüdistuste kohta. Minu järelepärimine puudutab siiski ainult raamkonventsiooni.
Komisjon rõhutas vastuseks oma kindlat pühendumust konventsioonile. Tema arvates olid konventsiooniosalised siiski vabad valima täitmise viisi. Komisjoni sõnul kajastus see vastavus volinike ja nende kabinettide suhtes kohaldatavas eetikaraamistikus ning dokumentidele juurdepääsu ja läbipaistvust käsitlevates eeskirjades, st määruses 1049/2001.
Eelkõige väitis komisjon, et määrus 1049/2001 tagab läbipaistvuse kõrge taseme, mis võimaldab kodanikel taotleda tubakatööstuse kontaktidega seotud dokumente.
Komisjon väitis ka, et vajadus, et tubakatööstuse lobistid registreeriksid oma tegevuse ELi läbipaistvusregistris, mille Euroopa Parlament ja komisjon lõid ühiselt 2011. aastal, tähendab ka allkirjastamist käitumisjuhendis, mis sisaldab mitmeid lobistide ja ELi institutsioonide vahelisi suhteid reguleerivaid sätteid.
Pärast mitme komisjoni kõrgema ametniku koosolekute protokollide kontrollimist ei pidanud ma komisjoni selgitust veenvaks. Seetõttu palusin komisjonil tagada, et tervise peadirektoraadi kehtestatud ennetavat läbipaistvuspoliitikat, mille kohaselt tuleb veebis avaldada kõik tubakatööstuse koosolekud ja nende koosolekute protokollid, kohaldataks kõigi komisjoni talituste suhtes, olenemata asjaomase ametniku teenistusstaažist, sealhulgas eelkõige komisjoni õigustalituse liikmete suhtes.
Ma asusin seisukohale, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 ja rakendussuunised, mis nõuavad osalistelt tegutsemist, et kaitsta oma tervishoiupoliitikat tubakatööstuse kaubanduslike või muude erahuvide eest, kehtestavad ennetava lähenemisviisi, mitte reageeriva või passiivse lähenemisviisi.
Komisjon ei olnud seda nõuet täielikult täitnud. Kuigi tervise peadirektoraadil on tervishoiupoliitika kujundamisel loomulikult juhtiv roll, hõlmab tubakaalane lobitöö peaaegu kogu komisjoni tegevusvaldkonda, sealhulgas õigustalitust ja peasekretariaati.
Tervise peadirektoraat ei ole ka otsuseid tegev organ; volinike kolleegium on; ning volinike kolleegium tugineb nende otsuste tegemisel oma peasekretariaadile ja õigustalitusele.
Artikli 5 lõike 3 suunistes on samuti selgelt öeldud, et „kõik valitsemisalad” peaksid olema ennetavalt läbipaistvad, mitte ainult üks valitsemisala.
Komisjoni tuginemine määruse 1049 kohasele dokumentidele juurdepääsu korrale nihutab ka raamkonventsiooni artikli 5 lõikes 3 sätestatud läbipaistvuskohustuse täitmise kohustuse komisjonilt kodanikule.
Soovituses selgitasin üksikasjalikult, miks ei tohiks konventsiooni artikli 5 lõike 3 järgimise ulatust piirata.
Tubakatööstus väidab, et artikli 5 lõige 3 on vastuolus kehtivate parema õigusloome kohustustega, mis on seotud laiaulatusliku avaliku arutelu ja ettevõtlusele avalduva mõju hindamisega. Konventsioon ei jäta aga tööstust aruteludest välja, vaid piirab neid minimaalselt vajalikuga.
Mis puutub ELi läbipaistvusregistrisse, siis tervitan asjaolu, et komisjon on teinud ettepaneku kolme peamise institutsiooni kohustusliku registri kohta, kuid see ei taga veel piisavat läbipaistvust. Esirühmi võib olla raske kindlaks teha ja ilma piisava rahastamise avalikustamiseta võib olla veelgi raskem täielikult kindlaks teha kõiki neid, kes on registriga liitunud. Komisjon algatas just avaliku konsultatsiooni registrireformi kohta ja ma ootan tulemusi, kuna see on seotud nende konkreetsete küsimustega.
Lõpptulemus on aga see, et komisjon keeldus nõustumast minu soovitusega laiendada ennetavat tubakaalase lobitöö läbipaistvust kõigis peadirektoraatides ja talituse kõigil tasanditel. Ja arvestades ELi väljendatud pühendumust konventsioonile, tunnistan, et olen hämmeldunud, miks see nii on. See ei saa vaevalt puudutada halduskoormuse küsimust. Kui, nagu komisjon ütleb, tubakatööstuse lobistidega on vähe kohtumisi, siis on halduskoormus väike ja kui tubakatööstuse lobistidega on palju kohtumisi, siis on see kindlasti murettekitav küsimus? See on nii eelkõige seetõttu, et üldsuse usaldus tubakatööstuse lobitöö vastu on ELile paljude aastate jooksul tohutut kahju tekitanud.
Loomulikult tunnistan, et volinikud, nende kabinetid ja peadirektorid peavad ennetavalt avalikustama kohtumised kõigi lobistidega, kuid see ei tähenda siiski täielikku avalikustamist kogu komisjonis.
Junckeri komisjon on tõepoolest teinud tõelisi edusamme läbipaistvuse ja eetika valdkonnas ning juhib lobitöö läbipaistvuse osas mitte ainult teisi ELi institutsioone, vaid ka paljusid liikmesriike. Kuid see võib veel rohkem ära teha ja ma kutsun neid üles sellele teemale uuesti mõtlema.
Olen tänulik suurepärase koostöö eest paljudes küsimustes ja konstruktiivse dialoogi eest komisjoniga kõigil tasanditel, kuid nende vastus sellele konkreetsele uurimisele on valmistanud pettumuse. Nad on Euroopa Liidu täidesaatev võim, aluslepingute täitmise järelevalvajad ja peavad nendes küsimustes juhtima, sest liiga sageli alahinnatakse Euroopa Liidus ikka veel tõsiselt tubakatööstuse ülemaailmse lobitöö keerukust. Kodanikelt ei saa eeldada, et nad oleksid teadlikud, kuid Euroopa institutsioonidel ei ole mingit vabandust.
Tänan teid.