Sissejuhatus

Oma igapäevases töös ombudsmanidena seisame sageli silmitsi selliste küsimustega nagu „kas kaebuse esitaja abistamiseks oleks tulnud rohkem ära teha?” või „kas kaebuse esitaja peaks saama hüvitist?”

Meie vastused sellistele praktilistele küsimustele sõltuvad vähemalt osaliselt ideedest seaduslikkuse ja hea halduse vahelise suhte kohta. Isegi küsimused ise peegeldavad selliseid ideid: näiteks mõned siinviibivad kolleegid ei esita küsimust hüvitise kohta; Vähemalt mitte nii, nagu mina seda kirjeldasin.

Ideed seaduslikkuse ja hea halduse vahelise suhte kohta peegeldavad omakorda erinevaid ajaloolisi kontekste, milles ombudsmani institutsioon on arenenud.

Alustan ajaloolisest lähenemisest. Tagasipöördumine selle juurde, kust me tulime, aitab meil paremini mõista ombudsmaniks olemise praktika erinevusi, mis muidu võivad tunduda mõistatuslikud.

Pärast ajaloolist analüüsi teen vahet kitsal ja laial õiguspärasuse käsitlusel.

Seejärel käsitlen head haldust ja selle suhet seaduslikkusega. Ma toon välja kaks mudelit, mis tunduvad esmapilgul väga erinevad. Õiguspärasuse lai käsitlus kaldub neid siiski lähendama, vähemalt nende praktiliste tagajärgede poolest.

Lõpuks selgitan, miks ma usun, et isegi kui lähtuda laiast õiguspärasuse käsitlusest, võib olla ka „elu väljaspool seaduslikkust“.

1 Ajalooline lähenemine

Praegu Euroopas eksisteeriv ombudsmani institutsioon on kolme liiki ajalooliste ja sotsiaalsete arengute tulemus. Ilma liigse moonutamise ohuta võime mõelda, et ombudsmanid on loodud kolmes laines, kusjuures teine laine jätkub koos kolmandaga, võib-olla isegi ühineb kolmandaga.

Rootsi asutas 1809. aastal maailma esimese ombudsmani osana põhiseaduslikust kokkuleppest, mis lõpetas absoluutse monarhia perioodi. Uus institutsioon pidi olema valitsusest sõltumatu, jälgima seaduste kohaldamist kohtunike ja muude ametiisikute poolt ning esitama ebaseadusliku tegevuse korral süüdistusi (1).

Kuni 20. sajandi keskpaigani oli vaid üks teine riik, Soome, loonud ombudsmani. Soome ombudsman põhines Rootsi mudelil ning tal oli õigus teostada järelevalvet kohtute üle ja esitada ametnikele süüdistusi.

Selle pika esimese laine käigus loodud kahe institutsiooni omadused lõid püsiva ja olulise seose ombudsmani ja õigusriigi vahel, mis on üksikisiku ja riigi vahelisi suhteid reguleeriv põhiseaduslik aluspõhimõte.

Mujal Euroopas tuvastati selle aja jooksul õigusriigi põhimõte peamiselt või isegi ainult kohtutes.

Teine ombudsmanide arengu laine algas siis, kui Taani asutas 1950. aastate keskel maailma kolmanda ombudsmani büroo. Selle laine ajal loodi ombudsmanid, et lahendada probleeme, mis tulenesid avaliku halduse laienemisest 20. sajandil, eriti pärast Teist maailmasõda, kui riigi sotsiaalhoolekanne ja regulatiivsed funktsioonid kasvasid eksponentsiaalselt.

Isegi riikides, kus demokraatia ja õigusriik olid sügavalt juurdunud, tekitas uue haldustegevuse ulatus ja keerukus keerulisi probleeme.

Meie kolleeg Hans Gammeltoft-Hansen on seda oma riigiga seoses selgelt selgitanud:

„Kodaniku ja haldusasutuse … suhe muutus nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kodanikel oli raske eeskirjade süsteemist osa saada, administratsiooni poliitilist kontrolli vähendati ja kehtestatud kohtuliku kontrolli mehhanismid … osutusid ebapiisavaks.”(2)

Olemasolevate kohtulike kontrollide ebapiisavuse tajumine oli peamine põhjus, miks ombudsmani institutsioon levis seejärel paljudesse teistesse riikidesse. Nii oli see näiteks Ühendkuningriigis, kus haldustoimingute kohtuliku kontrolli areng oli alles lapsekingades, kui 1967. aastal loodi ombudsman.

See kehtis ka Prantsusmaal, kus Médiateur de la République loodi 1973. aastal, vaatamata pikaajalisele halduskohtute süsteemile, mis kohaldas väga keerukat ja laialdaselt tunnustatud haldusõigust.

Laias laastus on kahte liiki põhjuseid, miks haldusjuhtimise kohtulikku kontrolli, mis on küll oluline õigusriigi tagamiseks, peeti teise laine riikides ebapiisavaks.

Esiteks on juurdepääs kohtutele piiratud nii praktiliste kaalutlustega, nagu menetluse kestus ja maksumus, kui ka õiguslike takistustega, nagu eeskirjad selle kohta, kes võib menetluse algatada, või vaidlustatavate toimingute liikide kohta.

Teiseks ei peetud kohtuliku kontrolli kriteeriume, mida kohtud kohaldasid, piisavaks, et lahendada kõik probleemid, mis väärisid heastamist.

Näiteks Uus-Meremaal, mis on küll kultuuriliselt, kuid mitte geograafiliselt osa Euroopa pärandist, anti ombudsmanile õigus anda soovitusi haldusaktide või haldusliku tegevusetuse kohta mitte ainult siis, kui need on „seadusega vastuolus“, vaid ka siis, kui need on „ebamõistlikud, ebaõiglased, rõhuvad või põhjendamatult diskrimineerivad“; „tuginedes täielikult või osaliselt õiguslikule või faktilisele veale“või lihtsalt „valele“.

Teised nn teise laine riigid täpsustasid ombudsmani volitusi erinevalt, näiteks haldusomavoli või düsfonctionnement. Põhiidee on aga sama: hea haldus hõlmab enamat kui ebaseaduslikkuse vältimist.

Ombudsmani institutsioonide kolmanda laine käivitasid teise lainega võrreldes teistsugused sotsiaalsed ja poliitilised muutused: See tähendab üleminekut autoritaarselt või totalitaarselt valitsemiselt demokraatiale. Näiteks Kreekas, Portugalis ja Hispaanias loodi ombudsmanid pärast üleminekut autoritaarselt valitsemissüsteemilt demokraatlikule (3). Hiljem, pärast kommunismi kokkuvarisemist, loodi paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa uutes demokraatlikes riikides ombudsmanid (4).

Arvestades ajaloolisi kogemusi, mis moodustasid nende uute ombudsmani institutsioonide tausta ja tõuke, ei ole üllatav, et paljudele neist anti volitused, mis keskendusid õigustele ja eelkõige inimõigustele. Samal põhjusel kipub õigusriigi põhimõte olema nende murede hulgas kõrgel kohal ning Euroopa Nõukogu on rõhutanud nii inimõigusi kui ka õigusriigi põhimõtet oma töös ombudsmani institutsiooni edendamisel Euroopas.

Minu arvates oleks suur viga arvata, et kolm lainet, mida ma kirjeldasin, annavad tulemuseks ombudsmani erinevad tüübid või mudelid. Vastupidi, kõik Euroopa ombudsmanid, keda ma tean, samastaksid end kõigi kolme laine muredega.

Kuid ma usun, et eri lained on toonud kaasa jätkuvad erimeelsused ideedes, mis võivad takistada ombudsmanide kogukonnas vastastikust mõistmist, kui neid ei tunnustata ega arutata selgesõnaliselt.

2 Mida tähendab „seaduslikkus“?

Ma usun, et mõiste seaduslikkus illustreerib selliseid erinevusi. Selgitan, mida ma mõtlen, vastandades kaks seaduslikkuse seisukohta, mida ma iseloomustan kui „kitsat“, sellega, mida ma nimetan „laiaks“ seisukohaks.

Esimeses kitsas vaatenurgas määratletakse õiguspärasus üksnes kehtivatele õigusaktidele vastavuse seisukohast. See on kitsas, kuna piirab oluliseks peetava materjali valikut.

Teises kitsas vaatenurgas määratletakse õiguspärasus kooskõlas eeskirjadega, mida ideaalis kohaldataks vähemalt ise, ilma et oleks vaja arutelu või diskussiooni. Selle seisukoha kitsas külg puudutab õigusliku arutluskäigu olemust.

Lai arusaam seaduslikkusest laiendab asjakohaste materjalide hulka, hõlmates õiguse üldpõhimõtteid, nagu võrdsus, proportsionaalsus ja õiglane menetlus.

Asjakohaste materjalide valiku laiendamine eeldab ka laiemat ülevaadet õiguslikust arutluskäigust, sest põhimõtete mõistmiseks ja kohaldamiseks on tingimata vaja hinnangut ja paljudel juhtudel erinevate põhimõtete tasakaalustamist.

Lisaks on Euroopa õiguskorra üks olulisemaid tunnuseid see, et inimõigused on ka seaduslikud õigused nii Euroopa Liidu õiguse raames kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni laiemas süsteemis. Laiemas plaanis tähendab seaduslikkus seega ka inimõiguste austamist.

Lubage mul siinkohal rõhutada veel üht olulist punkti.

ELi raamistikus ei ole võimalik üldpõhimõtteid mõista ja kohaldada ilma Euroopa Kohtu praktikat arvesse võtmata. Samuti ei ole võimalik mõista ja austada Euroopa inimõiguste konventsiooni, võtmata arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.

Laiapõhjaline käsitlus hõlmab seega seaduslikkuse hindamisel asjakohase materjalina õiguspõhimõtteid, inimõigusi ja kahe Euroopa kohtu kohtupraktikat. Samal ajal eeldab see hindamise läbiviimiseks hulgaliselt õiguslikke põhjendusi.

Lubage mul lisada, et lai arusaam õiguspärasusest ei välista selgete eeskirjade olemasolu, mida tuleb nõuetekohaselt kohaldada. See tähendab siiski, et ametnik, kes usub, et teksti saab rakendada mehaaniliselt või et ebaõiglane, ebaõiglane või ebamõistlik haldusakt on seaduslik, on tavaliselt seadust valesti mõistnud.

3 Hea haldus

Riigiteenistuja mainimine toob mind hea halduse ning hea halduse ja seaduslikkuse suhte juurde.

Keerulise teema ülelihtsustamise ohus visandan kaks hea halduse mudelit. Lubage mul kohe juhtida tähelepanu sellele, et mudelid on väga skemaatilised ja mittetäielikud ning et ma pakun neid ainult esialgse panusena järelemõtlemisse ja arutellu ning mitte mingil juhul soovides olla direktiiv, rääkimata ettekirjutustest.

Mõlemas mudelis tunnistatakse, et avalik haldus hõlmab otsuseid, mis ei ole eelnevalt sätestatud eeskirjadega täielikult kindlaks määratud. Kui mudelid on erinevad, iseloomustavad need administratsiooni otsuseid ja valikuid.

Esimeses mudelis mõistetakse haldusprotsessi kui õiguse kohaldamist konkreetsetel juhtudel. Vajadus haldusotsuste ja -valikute järele tuleneb õigusnormide ebatäielikkusest. Põhimõtteliselt on igal juhtumil ainult üks õige õiguslik tulemus ning halduri ülesanne on see tulemus kindlaks määrata ja ellu viia eeskirja konkreetse sõnastamise kaudu.

See mudel tunnustab ja kaitseb ka haldusasutuste vabadust teha poliitiliste valikute tegemisel kindlaks avalikud huvid ja neid järgida. Selles piiratud ulatuses jätab mudel ruumi halduslikule kaalutlusõigusele (5).

Teise mudeli puhul on kaalutlusõiguse mõiste palju laiem. Kaalutlusõigust peetakse kaasaegse avaliku halduse läbivaks ja vajalikuks tunnuseks ning otsuseid ja valikuid, isegi üksikjuhtudel, käsitletakse kaalutlusõiguse kasutamisena. Selle mudeli seisukohast on põhiprobleem see, kuidas tagada asjakohaste aruandlusmehhanismide abil kaalutlusõiguse nõuetekohane ja arukas kasutamine.

Suure ühtlustamisega seostan esimese mudeli haldusteooriaga, mis on olnud mõjukas paljudes Mandri-Euroopa riikides. Veelgi enam, ma seostan teist mudelit ombudsmanide teise lainega, mida ma eespool kirjeldasin, kuigi Prantsusmaa juhtumi osas on suur reserv, mis võib väärida eraldi mudelit. Jätan ombudsmanide esimest lainet esindavate kolleegide otsustada, milline kahest mudelist, kui üldse, lähendab kõige paremini nende tavasid ja traditsioone.

Kuigi need kaks mudelit erinevad avaliku halduse õiguslike kohustuste ulatuse poolest, käsitlevad mõlemad mudelid nende kohustuste täitmist õigusriigi olulise aspektina. See tähendab, et ebaseaduslik tegutsemine ei saa kunagi olla hea haldustava.

Mõlemad mudelid nõustuvad ka sellega, et haldusasutused peavad vastutama. Esimese mudeli puhul peetakse vastutust siiski peamiselt seaduslikuks, samas kui teise puhul peetakse oluliseks ka seda, mida mõistetakse kui vastutuse mitteõiguslikke vorme.

Ma veetsin teie aega nende kahe mudeliga peamiselt lootuses, et need aitavad meil alustada sisukat dialoogi, selle asemel et teineteisest mööda rääkida või järeldada, et meie lähtepunktid on nii erinevad, et me ei saa üksteiselt õppida.

Kaks põhjust lähenemiseks

Soovin siiski rõhutada ka seda, mida ma pean põhjuseks, et oodata nende kahe mudeli vähemalt teatavat ühtlustumist.

Esimene põhjus tuleneb sellest, mida ma olen seaduslikkuse kohta öelnud. Põhimõtete ja inimõiguste rõhutamine Euroopa õiguskorras tugevdab pidevalt seaduslikkuse laia käsitlust kitsa käsitluse arvelt.

Sellel on ilmselged tagajärjed esimesele mudelile, sest seaduse nõuetekohaseks kohaldamiseks peavad haldurid lähtuma laiast õiguspärasuse käsitlusest.

See mõjutab ka teise mudeli kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb nüüd arvesse võtta inimõigusi. Lisaks põhjustab õiguspõhimõtete areng üha suuremat võimalikku kattumist kaalutlusõiguse kasutamise kohtuliku kontrolli ja ombudsmani töö vahel.

Praktikas kalduvad need kaks mudelit seega administratsiooni kontrolli osas lähenema õigustele ja põhimõtetele, mis on sisuliselt paljuski samad, olenemata sellest, kas neid kohaldab ombudsman või kohus. Seetõttu ei ole mõtet nende õiguslikku kvaliteeti mitte tunnustada.

Teine põhjus on see, et paljudes Euroopa riikides ning liidu institutsioonide ja asutuste tasandil avaldatakse tugevat survet tunnistada konkreetselt, et avalik haldus on olemas kodanike teenimiseks.

Üksikisikud ei ole enam passiivsed isikud või lihtsalt „les administrés”, kes ootavad kannatlikult, et avalik haldus teeks kindlaks õige tulemuse (6). Nad on kodanikud, kes mõistavad nii seda, et neil on õigused, kui ka seda, et avalik haldus hõlmab tasakaalu leidmist vastandlike huvide ja konkureerivate põhimõtete vahel.

Üldsuse usalduse ja heakskiidu võitmiseks ei pea avalik haldus mitte ainult olema kodanike suhtes lugupidav ja viisakas, vaid ka näitama, et ta on vastutustundlik ja reageeriv. Muu hulgas tähendab see valmisolekut selgitada ja põhjendada oma käitumist kodanikega peetava tõelise ja sisuka dialoogi kaudu nii küsimustes, mis neid isiklikult mõjutavad, kui ka selle kohta, kuidas tehakse kindlaks avalik huvi ja kuidas seda järgitakse.

Olen üha enam veendunud, et selleks, et vastata Euroopa kodanike ootustele ELi institutsioonide ja asutuste suhtes, tuleb luua ja hoolikalt toetada teeninduskultuuri, milles ELi haldusasutused

• tegutseb avatult, õiglaselt, mõistlikult, hoolikalt ja järjepidevalt;
• võtab arvesse ja tasakaalustab kõiki asjaomaseid huve;
• väldib tarbetuid viivitusi;
• on viisakas ja abivalmis ning tundlik individuaalsete asjaolude, vajaduste ja eelistuste suhtes;
• tunnistab vigu ja palub vajaduse korral vabandust; ja
• eesmärk on tulemuslikkuse pidev parandamine.

Põhjustel, mida ma kohe edasi arendan, kahtlen ma, kas ainuüksi seaduslikkusele keskendumisest, isegi seaduslikkuse laiast käsitusest piisab selles mõttes teeninduskultuuri loomiseks ja säilitamiseks. Samuti peab olema ruumi „elule väljaspool seaduslikkust“.

Kolleegid, teie ülesanne on öelda, kas tunnete vajadust ka teeninduskultuuri ja seaduslikkusest kaugemale mineva elu järele nende haldusasutuste tasandil, mille eest te vastutate. Niivõrd, kui te seda teete, oleks veel põhjust eeldada nende kahe haldusmudeli mõningast lähenemist.

4 Elu väljaspool seaduslikkust

Lubage mul nüüd selgitada, mida ma mõtlen mõiste „elu väljaspool seaduslikkust“ all ja miks ma arvan, et see on oluline ELi institutsioonide ja organite jaoks, millele ma nüüd soovin keskenduda.

ELi õiguse praeguses seisus ei ole kaks põhidokumenti, millele ma oma töös Euroopa Ombudsmanina tuginen, õiguslikult siduvad.

See kehtib ka põhiõiguste harta kohta, mis hõlmab muu hulgas õigust heale haldusele. See kehtib ka Euroopa hea haldustava eeskirja kohta, mille Euroopa Parlament heaks kiitis ja palus Euroopa Ombudsmanil kohaldada.

Sel nädalal Lissabonis toimuval tippkohtumisel peetavad arutelud võivad tulevikus kaasa tuua muutusi. Nagu ma aru saan, on mõte selles, et harta muutub õiguslikult siduvaks. Lisaks sisaldab reformilepingu eelnõu sätet, mis võiks olla õiguslik alus kõigi ELi institutsioonide ja asutuste suhtes kohaldatava Euroopa haldusõiguse jõustamiseks tulevikus.

Isegi kui need arengud peaksid aset leidma, on siiski kaks kaalutlust, mis panevad mind arvama, et elu kontseptuaalse ruumi jätkuv olemasolu väljaspool seaduslikkust oleks Euroopa kodanikele positiivne.

Esimene kaalutlus on see, et õigus ja seaduslikkus on jätkuvalt tihedalt seotud süüdistamise ja sanktsioonidega. Ma ei esitanud seda kontseptuaalse punktina õiguse olemuse kohta, vaid tähelepanekuna, mis põhineb minu kogemusel ombudsmanina, selle kohta, kuidas paljud administraatorid maailma näevad. Lisan, et seda seisukohta jagab ka märkimisväärne hulk kaebuse esitajaid.

Süüdistus ja sanktsioonid on mõnel juhul muidugi vajalikud. Korrumpeerunud ametnikke tuleb karistada. Laisk või ebakompetentne ametnik peaks olema distsiplineeritud. Kuid teeninduskultuur ei ole süükultuur. Kui me ütleme riigiteenistujatele, et hea haldus on seaduslik kohustus ja et vilets teenistus on ebaseaduslik, võime tugevdada kaitsekultuuri.

Teine oht, et hea halduse nõuded määratletakse ainult juriidiliste kohustustena, on see, et kodanikele osutatava teenuse tegelik tähendus võib kaduda, kui püütakse saavutada täpsust ja kindlust, mida juristid ja administraatorid õigustatult soovivad. Kui kaua täpselt peab olema valmis kulutama telefoni, et olla kasulik? Millised täpsed fraasid sõnad ja fraasid kujutavad endast ebaviisakust?

Siin on tõeline näide, mis illustreerib minu muresid. On olemas Euroopa institutsioon, millel on hea haldustava eeskiri, mille kohaselt tuleb kirjadele vastata 15 päeva jooksul. Minu kogemuste põhjal võtavad selle administraatorid seda tõsiselt, nagu nad peaksid. Täpne reegel on asjakohane ja tõhus. Küsimus, kas seda saaks muuta tõhusamaks, määratledes selle juriidilise kohustusena, on küsitav, kuid see ei ole minu küsimus.

Koodeksis on ette nähtud erandid, millest üks on see, et kirjavahetusele ei ole vaja vastata, kui „seda võib põhjendatult pidada sobimatuks näiteks seetõttu, et see on korduv, kuritahtlik ja/või mõttetu“. Minu arvates tuleks sellele põhimõttele harva tugineda ja kui see on nii, on vaja veenvat selgitust selle kohta, miks seda tuleks konkreetsel juhul kohaldada. Mind häiris aga tõendite leidmine selle kohta, et mõned administraatorid olid haaranud kinni sõnast „korduv“ ja püüdnud muuta põhimõtet reegliks, et sama teemat käsitlevat teist kirja võib lihtsalt eirata.

Halduskultuuris, kus sellised hoiakud on olemas, võib katse edendada teeninduskultuuri õiguse kaudu üksnes tugevdada kitsast ja õiguslikku lähenemisviisi.

Samal ajal võib see soodustada ka mõnede kaebuse esitajate kalduvust käsitleda oma kaebust pigem denonsseerimisena kui praktilise õiguskaitsevahendina või probleemi konstruktiivse lahendusena.

Teine kaalutlus puudutab ombudsmanide töö ja kohtute töö vahelist suhet. Euroopa ombudsmanina näen end ühenduse kohtute partnerina hea halduse valdkonnas, aidates tagada, et ühenduse haldus võtab õigusi tõsiselt ja kehastab kodanike teenimise kultuuri nii õiguse mõistmisel ja kohaldamisel kui ka kaalutlusõiguse kasutamisel.

Kohtumenetluse loogika viib lahendini, milles kohus määrab autoriteetselt kindlaks poolte seaduslikud õigused.

Teisest küljest on minu protseduuride loogika erinev ja hõlmab paindlikkust kahe töörežiimi vahel. Ühelt poolt on olemas vaidluste lahendamise režiim, mis keskendub probleemide lahendamisele, konfliktide vähendamisele, kompromissivõimalustele ja mõlemale poolele kasulikele tulemustele. Teisest küljest on olemas otsustusviis, mille puhul ma leian, et tegemist on haldusomavoliga või et haldusomavoli ei ole. Seda režiimi reguleerib Euroopa Kohtu loogikaga analoogne loogika, mille kohaselt üks pool näeb ennast tavaliselt võitjana ja teine kaotajana.

Sobiv tasakaal kahe režiimi vahel sõltub juhtumist ja mõnel juhul võib olla vaja neid vahetada rohkem kui üks kord.

Minu arvates julgustatakse Euroopa institutsioone tegema minuga koostööd vaidluste lahendamise režiimis, teades, et minu uurimine ei keskendu üksnes küsimusele „Millised on poolte seaduslikud õigused?“. Sama punkti formaalsemaks väljendamiseks peaks haldusasutus, mida iseloomustab kodanikele teenuste osutamise kultuur, käsitlema kaebust kui võimalust teenuste osutamise põhimõtet praktikas rakendada. Valmisolek teha ombudsmaniga koostööd, et saavutada kaebuse rahuldav lahendamine, on selle põhimõtte järgimise oluline väljendus.

Kui ei oleks elu väljaspool seaduslikkust, julgustataks nii institutsioone kui ka kaebuse esitajaid käsitlema minu uurimisi mitte kui võimalust leida kõigile kasulik lahendus, vaid kui asendus- või isegi proovitoimingut kohtumenetluses, kus ainus asjakohane küsimus oleks: „kas institutsioon on käitunud seaduslikult?” Selline tulemus vähendaks minu arvates märkimisväärselt panust, mida Euroopa Ombudsman saab anda suhete tugevdamisse Euroopa institutsioonide ja Euroopa kodanike vahel.

Soovin siiski veel kord rõhutada, et kolleegid peavad kindlaks tegema, kas nende vastutusalas olevate haldusasutuste praegune kultuur ja nende endi menetluste omadused sunnivad neid jagama minu analüüsi riskide kohta, mis tulenevad üksnes seaduslikkusele keskendumisest, ja sellest tuleneva kasu kohta, mida toob „elu väljaspool seaduslikkust“.

5 Kokkuvõte

Sõbrad ja kolleegid, lubage mul oma märkused lõpetada, rõhutades, et edukas ombudsmani töö hõlmab muu hulgas institutsiooni hoolikat kohandamist põhiseadusliku, õigus- ja halduskultuuriga, milles see toimib. Paindlikkus ja mitmekesisus on tugevused.

Seetõttu on nii ruumi kui ka vajadust, et eri riikide ombudsmanid kohaldaksid erinevaid arusaamu seaduslikkuse ja hea halduse vahelisest seosest.

Olen siiski veendunud, et need kolm lainet, mida ma eespool kirjeldasin, on kõik andnud oma erilise ja püsiva panuse ombudsmani tavasse; ning et nad jätkavad lähenemist, kuna õigusriik, inimõigused ja teeninduskultuur avalikus halduses esindavad väärtusi ja püüdlusi, mida me kõik jagame.

Tänan tähelepanu eest.

---

(1) Vt Bengt Wieslander, The Parliamentary Ombudsman in Sweden, The Bank of Sweden Tercentenary Foundation, 1994.

(2) Hans Gammeltoft-Hansen, „Trends leading to the establishment of a European Ombudsman“, väljaandes P. Nikiforos Diamandouros (toim), Euroopa Ombudsman: Päritolu, ettevõte, areng (Luksemburg: Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus: 2005) lk 13–26 ja 17–18.

(3) Portugali ombudsman loodi 1975. aastal (dekreetseadus nr º212/75, 21. aprill) ja lisati seejärel Portugali 1976. aasta põhiseadusesse (artikkel 23). Hispaania 1978. aasta põhiseaduses sätestati ombudsmani ametikoht (artikkel 54) ja esimene ombudsman nimetati ametisse 1982. aastal. Kreekas asutati ombudsman 1997. aastal (seaduse nr 2477/97 artikkel 1 – vt nüüd seadus nr 3094/2003) ja lisati seejärel Kreeka 2001. aasta põhiseaduse artikli 103 lõikesse 9. Esimene Kreeka ombudsman asus ametisse 1998. aastal.

(4) Poola ombudsman on erand, mis loodi 1987. aastal, veidi enne kommunismi kokkuvarisemist selles riigis.

(5) Riiklike kaalutlusõiguse mõistete uuringu kohta vt Jürgen Schwarze, European Administrative Law, Revised 1st Edition, (Office for Official Publications and Sweet and Maxwell: 2006) lk 261–295.

(6) Vt üldiselt Jocelyne Bourgon, „Reageeriv, vastutustundlik ja lugupeetud valitsus: Towards a New Public Administration theory (Uue avaliku halduse teooria suunas), International Review of Administrative Sciences, 73. kd nr 1 (2007) 7–26.