Auväärt Defensor del Pueblo de España,

Señor Presidente del Foro de la Nueva Economía,

Estimados colegas,

Señoras y señores:

I. Introducción

Es un gran placer estar presente en este encuentro organizado por el Foro de la Nueva Economía, para hablarles de un tan actual como es la Europa de los Ciudadanos desde la perspectiva del Defensor del Pueblo Europeo. Permítanme, en primer lugar, expresar mi agradecimiento al Presidente de este Foro, Señor José Luís Rodríguez, por brindarme la oportunidad de estar aquí con Ustedes.

Querría también dar las gracias a mi colega y amigo, Enrique Múgica, por su halagadora presentación, así como a los Defensores del Pueblo autonómicos que han venido hasta Madrid para presenciar esta conferencia. Si bien éste será uno de los ejes de mi exposición, déjenme que les avance que el trabajo del Defensor del Pueblo Europeo en defensa de los ciudadanos europeos ha sido en gran parte resultado de la estrecha colaboración con mis colegas, tanto a nivel nacional como autonómico.

Me siento orgulloso de poder hablarles del papel de un Defensor del Pueblo en un país como España donde el funcionamiento de esta institución es ejemplar y ha servido de fuente de inspiración para otros países, como también para la Unión Europea.

Esta importancia del Defensor del Pueblo en España es una de las razones por las que estaré de vuelta en Madrid en breves días, en el marco de una visita oficial a España durante la que deberé explorar con el Defensor del Pueblo español, Enrique Múgica, los medios a nuestro alcance para colaborar de forma más estrecha en materias como, por ejemplo, la información de la que disponen nuestros conciudadanos sobre sus derechos en la Unión Europea.

Mis estancias en España me permitirán sin duda tomar el pulso al clima político del país, en un momento particularmente importante en la evolución de su régimen democrático. Ésta es una oportunidad que valoro en gran manera ya que, como académico, la democracia española ha sido objeto de estudio para mí durante casi treinta años, habiendo visitado su bello país en varias ocasiones. De hecho, en ese papel académico, una de mis experiencias más memorables tuvo lugar en esta misma ciudad, cuando hace unos años fui profesor visitante del Centro de Estudios Avanzados en Ciencias Sociales del Instituto Juan March. Me complace comprobar la presencia entre el público de algunos amigos de aquellos años en el Instituto Juan March.

Debo confesarles, sin embargo, que mi experiencia en ese Instituto, aunque meeldejääv, tuvo un inconveniente! El alto nivel de inglés hablado tanto por el profesorado como los estudiantes me impidió mejorar mi castellano lo suficiente como para sentirme cómodo pronunciando una conferencia en este idioma. Por lo tanto, y asumiendo completa responsabilidad por este inconveniente, les solicitaré su comprensión y continuaré en inglés.

Euroopa ja selle tulevik on praegu intensiivse ja tormilise avaliku arutelu objektiks, kus poliitikutel on raske selgitada oma avalikule arvamusele ja ka iseendale, mida tähendab Euroopa lähendamine oma kodanikele: Teisisõnu, mida tähendab „kodanike Euroopa“ loomine.

Osa probleemist seisneb liikmesriikide demokraatia ja Euroopa tasandi demokraatia vahelise suhte määratlemises. Kuid see on vaid osa probleemist. Kodanike Euroopa kontseptsioon ei tähenda mitte ainult demokraatiat, vaid ka õigusriigi põhimõtet, mis tagab üksikisiku õiguste, sealhulgas põhiõiguste austamise.

Kuigi me kaldume eeldama, et demokraatia ja õigusriik käivad loomulikult koos, on need ajalooliselt ja analüütiliselt erinevad. Demokraatia ja õigusriigi vaheline suhe on poliitilise ja põhiseadusliku kultuuri põhiaspekt. Veelgi enam, nende suhete erinevused lähevad kaugele, et selgitada erinevusi, mida me leiame Euroopa Liidu poliitiliste ja põhiseaduslike kultuuride vahel. Seetõttu pole ime, et kodanike Euroopa väljavaade on korraga nii ahvatlev - ja nii raskesti mõistetav!

Õigusriik kirjeldab olukorda, kus kõik ühiskonnaliikmed elavad seaduse alusel ning kus avalik võim moodustatakse ja seda teostatakse Max Weberi kirjeldatud "juriidilis-ratsionaalsete" reeglite alusel.

Kui õigusriik on ammu välja kujunenud, vahendavad valitsejate ja valitsejate vahelisi suhteid institutsioonid, millel on seaduslik tunnustus ja autoriteet ning mis seavad valitseja võimule tegelikud piirid. Kõige olulisem neist institutsioonidest on sõltumatu kohtusüsteem, mille otsuseid rakendab tõhusalt täidesaatev võim.

Kaasaegne demokraatia rajaneb aga võrdsuse ja vabaduse teataval kombinatsioonil. Suhteline tasakaal nende kahe põhimõtte vahel võimaldab meil eristada demokraatia erinevaid variante. Mainin neist vaid kahte väga skemaatiliselt.

Esimene tuleneb Prantsuse revolutsiooni jakobiinide pärandist ja privileegidest võrdsus kui demokraatia põhiline organisatsiooniline põhimõte.

Selle peamine puudus on see, et selle ühemõõtmeline loogika, mis edendab homogeensust ja heidutab mitmekesisust, võib tekitada lameda dünaamika, mis võib anda avaliku võimu teostamisele võrdse egalitarismi mõõtme. See omakorda tekitab tõsist muret seoses õigusriigi põhimõtte järgimisega ning sellega seotud õiguste ja kohustuste kasutamisega.

Alternatiivset varianti iseloomustab pluralistlik loogika, mille peamine eesmärk on leida optimaalne tasakaal institutsioonide vahel, mis väljendavad alternatiivselt egalitaarseid ja libertaarseid põhimõtteid.

Demokraatia pluralistliku versiooni ja õitsva õigusriigi kombinatsioon loob optimaalsed tingimused vastutust edendavatele institutsioonidele, sealhulgas ombudsmanile, et eksisteerida kohtute kõrval ja täiendada nende tööd viisil, mida ma lühidalt kirjeldan.

Ma ei paku teile kodanike Euroopa jaoks suurt kujundust ega teekaarti selle kohta, kuidas sinna jõuda. Need ülesanded on poliitilistel juhtidel, mitte ombudsmanil. Kohtun siiski sageli komisjoni asepresidendi Margot Wallströmiga, kes vastutab komisjoni kommunikatsioonistrateegia eest, ning olen avalikult tervitanud tema eesmärki seada kodanikud Euroopa Liidu tuleviku üle peetava arutelu keskmesse.

Ülejäänud mulle täna eraldatud aja jooksul püüan selgitada, kuidas Euroopa Ombudsmani ja minu kolleegide igapäevane töö liikmesriikides aitab mikrotasandil kaasa kodanike võimestamisele ja pakub neile võimalusi oma õiguste kaitsmiseks, aidates seeläbi tõsta ja säilitada demokraatia kvaliteeti ning edendades samal ajal õigusriiki.

II. Euroopa Ombudsmani roll

Ombudsmani põhiülesanne on uurida riigiasutuste vastu esitatud kaebusi. Kohtud on õigusriigi põhimõtte olulised institutsionaalsed tagajad ja võimalus algatada kohtumenetlus avaliku sektori asutuste vastu on põhiõigus. Ombudsmani roll täiendab kohtute rolli, pakkudes kodanikele alternatiivset õiguskaitsevahendit, mille eeliste ja puuduste tasakaal on erinev.

Erinevalt kohtust ei ole ombudsmanil tavaliselt õigust teha õiguslikult siduvaid otsuseid. Tema tõhusus põhineb moraalsel autoriteedil ning lõppkokkuvõttes avalikkuse teavitamisel ja võimel veenda avalikku arvamust, mis demokraatia pluralistlikus variandis võib anda ametiasutustele tõhusa stiimuli ombudsmani soovituste järgimiseks.

Otsuste mittesiduvus võimaldab ombudsmani menetlustel olla kohtu menetlustest paindlikumad, nii et ombudsman saab tegutseda suhteliselt kiiresti ja odavalt ning tavaliselt kaebuse esitajale tasuta.

Lisaks ei võta ombudsman arvesse mitte ainult poolte seaduslikke õigusi, vaid ka üldisemaid hea halduse põhimõtteid, mis – põhjustel, mida ma selgitan hiljem – on oma olemuselt avatud.

1809. aastal loodi Rootsis maailma esimene parlamentaarne ombudsman, et kontrollida ametiisikute käitumise seaduslikkust. Alles 1919. aastal kohandati Rootsi mudel teise riigi, Soome vajadustele. Siis möödus peaaegu pool sajandit, enne kui Taanis loodi 1955. aastal kolmas ombudsman.

1960. aastatel ja 1970. aastate alguses algas esimene ülemaailmse laienemise laine, kui vanemad demokraatlikud riigid, nagu Norra, Uus-Meremaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, võtsid kasutusele ombudsmani institutsiooni, et lahendada kodanike probleeme avaliku haldusega tegelemisel, mis laienes oluliselt ja võttis uusi rolle, eriti pärast Teist maailmasõda, kui riigi sotsiaalne roll kasvas eksponentsiaalselt.

Alates 1970. aastate keskpaigast loodi ombudsmanid post-autoritaarsetes riikides, nagu Kreeka, Portugal ja tõepoolest Hispaania, samuti paljudes Ladina-Ameerika riikides. Pärast 1989. aastat tõi üleminek kommunismilt demokraatiale Kesk- ja Ida-Euroopas kaasa ombudsmani institutsioonide arvu olulise suurenemise nendes piirkondades.

Ombudsmani institutsiooni levik on olnud eriti muljetavaldav Euroopa Liidus. Maastrichti lepingu üle peetud läbirääkimiste ajal olid riiklikud ombudsmanid olemas vaid enamikus liikmesriikides; Seitse kaheteistkümnest. Järjestikuste laienemiste ja uute büroode loomise koosmõju seisneb selles, et praegu on 25 liikmesriigist 23s riiklik ombudsman.

Liidu tasandil loodi Euroopa Ombudsman 1993. aasta Maastrichti lepinguga, mille eesmärk oli tugevdada suhteid kodanike ja liidu valitsemistasandi vahel.

Hispaania algses ettepanekus Maastrichti lepingu läbirääkimiste ajal oli Euroopa Ombudsmani ülesanne teostada järelevalvet Euroopa kodanike õiguste kohaldamise üle riiklikul tasandil. Kuid lõpuks vastu võetud tekstil, mis põhines Taani ettepanekul, oli teistsugune eesmärk. Kui esimene Euroopa ombudsman 1995. aasta septembris tööd alustas, anti talle volitused tegeleda haldusomavoliga ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses.

Amsterdami lepinguga 1997. aastal lisati volituste hulka kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö nn kolmas sammas, et ma saaksin nüüd uurida ka Europoli ja Eurojusti vastu esitatud kaebusi.

Euroopa põhiseaduse lepinguga, mille lõplik saatus on endiselt ebakindel, laiendataks Euroopa Ombudsmani volitusi nii, et need hõlmaksid „liitu, institutsioone, organeid ja asutusi“. See tooks Euroopa Ombudsmani volituste hulka Euroopa Kaitseagentuuri, mis loodi ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames, ning - võib-olla üllatavalt - Euroopa Ülemkogu, mis koosneb riigipeadest ja valitsusjuhtidest.

Praktikas on enamik vastuvõetavaid kaebusi Euroopa Komisjoni vastu. See on mõistetav, sest komisjon on peamine ELi organ, millel on otsesed suhted liidu kodanike ja elanikega, kellel on õigus mulle kaebusi esitada.

Euroopa Ombudsmani volituste keskmes on haldusomavoli mõiste, mida ei ole määratletud ei aluslepingutes ega ombudsmani põhikirjas. Vastuseks Euroopa Parlamendi taotlusele esitas ombudsman oma 1997. aasta aruandes põhjaliku määratluse, mille kohaselt „haldusomavoli tekib siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele”. Hiljem kiitis Euroopa Parlament selle määratluse heaks.

Avaliku sektori asutustele siduvate eeskirjade ja põhimõtete hulka kuuluvad loomulikult need, mis määratlevad inimõiguste kaitse. Seetõttu on Euroopa Ombudsman alati pidanud inimõiguste rikkumist haldusomavoli vormiks. See on kooskõlas rahvusvahelise ombudsmanide kogukonna valdava enamuse lähenemisviisiga, kelle jaoks põhiõiguste kaitse on nende ülesannete oluline osa.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta

Euroopa Ombudsmani jaoks on inimõiguste järgimise mõõtmise peamiseks mõõdupuuks Euroopa Liidu põhiõiguste harta . Harta kujutab endast esimest korda liidu põhiseaduslikus ajaloos inimõiguste kodifitseeritud kogumit, mis koondab ühte teksti ELi kodanike ja elanike kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.

Kuigi selle vahendi õigusjõud on lõputu arutelu teema, ei piirdu ombudsman, nagu ma juba mainisin, üksnes seaduslike õiguste ja kohustustega. Olen seisukohal, et kuna Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid harta 2000. aastal Nice’is avalikult välja, oleks nendepoolne harta sätete kohaldamata ja järgimata jätmine haldusomavoli juhtum. Ükski kolmest institutsioonist ei ole seda tõlgendust vaidlustanud.

Euroopa Ombudsman osales aktiivselt harta koostanud konvendi töös. Tänu minu eelkäija algatusele sisaldas lõplik tekst uuenduslikku liiki õigust, mida ei tunta sarnaste koodide all: artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele.

See artikkel sisaldab mõningaid näiteid selle kohta, mida hea haldus hõlmab, näiteks küsimuste erapooletu, õiglane ja mõistliku aja jooksul käsitlemine; isiku ärakuulamine enne teda kahjustada võiva üksikmeetme võtmist; ning juurdepääsu võimaldamine isiku enda toimikule.

Artikkel ei sisalda siiski ammendavat ülevaadet heast haldusest, mis on oma olemuselt dünaamiline ja avatud kontseptsioon, mis põhineb ideel, et tänapäeva Euroopa ühiskondades on avalik haldus kodanike teenistuses, mitte vastupidi. Seda põhimõtet saab sõnastada ja väljendada mitmel viisil: kodanikusõbralikkus, teenistusvalmidus või õigus heale haldusele.

Paljudel juhtudel kattuvad teataval määral hea halduse nõuded ja õiguslikud kohustused, mille on autoriteetselt ja siduvalt kindlaks määranud kohtud.

Siiski on oluline selgitada, et õigusvastasus ei ole identne haldusomavoliga. Õigusriigi põhimõtte kohaselt peavad avaliku sektori asutused tegutsema seaduslikult: Seega ei saa olla hea haldus, et seadust rikkuda. Teisest küljest võivad hea halduse põhimõtted nõuda rohkem avaliku võimu kandjalt kui lihtsalt seda, et seadust ei rikutaks.

Ombudsmanide töö täiendab seega kohtute tööd, võimaldades hea halduse nõuetel areneda nii, et need vastaksid kodanike üha kõrgematele ootustele avaliku sektori asutuste teenindusstandardite suhtes, ilma et see tingimata tähendaks, et kodanikel on seaduslik õigus jõustada selliseid standardeid tühistamishagide või kahju hüvitamise hagide kaudu.

Euroopa hea haldustava eeskiri

Euroopa Ombudsman andis kodanikele ja ametnikele ühe oma kõige olulisema omaalgatusliku uurimise käigus täiendavaid suuniseid hea halduse nõuete kohta, mille tulemusena soovitati kõigil Euroopa institutsioonidel ja asutustel võtta vastu hea haldustava eeskiri, et määrata kindlaks põhimõtted, mida nende töötajad peaksid üldsusega suhtlemisel järgima.

Tekst lähtub muu hulgas Hispaania haldusõigusest ja hõlmab õigusmõisteid, sealhulgas erapooletust, seaduslikkust, proportsionaalsust ja objektiivsust, samuti laialdasi standardeid, nagu õiglus ja mõistlikkus.

Euroopa Parlament võttis juhendi vastu 6. septembril 2001 resolutsiooni vormis.

Oma uurimistes ja otsustes viitan süstemaatiliselt tegevusjuhendile ja kasutan laialdaselt selles sisalduvaid põhimõtteid. Nende kriteeriumide selgesõnalise määratlemisega aitab tegevusjuhend nii kodanikel kui ka haldusasutustel keskenduda oma vastastikustele ootustele viisil, mis edendab usaldust ja tõhusamat teabevahetust.

III. Euroopa ombudsmanide võrgustik

Nagu ma selgitasin, on Euroopa Ombudsmani volitused piiratud Euroopa Liidu tasandiga. Siiski vastutavad paljude Euroopa Liidu õiguse aspektide rakendamise eest liikmesriikide riiklikud, piirkondlikud või kohalikud ametiasutused.

Paljudel kodanikel on raske mõista, et Euroopa Ombudsman ei saa uurida riikliku, piirkondliku või kohaliku üksuse tegevust, isegi kui tegemist on liidu kodakondsuse õigusega, näiteks EÜ asutamislepingu artikliga 18 tagatud liikumisvabadusega . Selle tulemusena kaotab c 70% kaebustest, mis mulle laekuvad, väljaspool minu volitusi.

Paljusid neist kaebustest saavad tõhusalt käsitleda minu kolleegid riiklikul või piirkondlikul tasandil. Seetõttu on Euroopa Ombudsman alati pidanud esmatähtsaks koostööd liikmesriikide ombudsmanidega. Varsti pärast ametisse asumist 1995. aastal tegi esimene Euroopa ombudsman selgeks, et ta saab oma ülesandeid täita ja püüda kaitsta liidu kodanike õigusi üksnes tihedas koostöös oma kolleegidega liikmesriikides, kus kõik on riiklikul ja/või piirkondlikul tasandil asutanud ombudsmanid või sarnased organid.

Juba 1996. aastal leppisime kokku vabatahtliku koostöö paindliku vormi loomises. Esimene konkreetne samm oli kontaktametnike võrgustiku loomine, mis toimiks iga ombudsmani büroos esimese kontaktpunktina võrgustiku teiste liikmete jaoks. Kehtestati riiklike ombudsmanide seminaride (põhimõtteliselt iga kahe aasta tagant) ja kontaktametnike korrapäraste kohtumiste korraldamise kord.

Korraldatud on ka piirkondlike ombudsmanide kohtumisi, viimati 2003. aastal Valencias. Järgmine selline kohtumine on kavandatud 2006. aasta novembriks. Tulevased kohtumised toimuvad vaheldumisi riiklike ombudsmanide kohtumistega, kus on esindatud ka piirkondlikud kolleegid. Samuti oleme välja töötanud tõhusad suhtlusvahendid elava veebisaidi ja interneti arutelufoorumi, elektroonilise päevauudiste teenuse ja kaks korda aastas ilmuva uudiskirja kaudu, mis võimaldavad meil kiiresti teavet vahetada ja parimaid tavasid jagada.

Võrgustiku käivitatud protsess on olnud tohutult edukas. Nüüd võime tõesti rääkida Euroopa ombudsmanide võrgustikust, mis koosneb umbes 90 büroost 29 riigis kogu Euroopas. See on tõepoolest näide subsidiaarsusest meetmete võtmisel, tuues õiguskaitsevahendid kodanikule võimalikult lähedale viisil, mis võtab arvesse mõnes liikmesriigis, näiteks Hispaanias, ombudsmanina tegutsemise piirkondliku mõõtme tähtsust.

Lubage mul tuua mõned näited selle punkti illustreerimiseks. Mitmel juhul, mis puudutasid puudega inimeste sotsiaalkindlustushüvitisi käsitleva Hispaania seaduse diskrimineerivat iseloomu, ei olnud mul õigust uurimist läbi viia, erinevalt oma kolleegist Hispaania ombudsmanist. Samuti ei olnud mul õigust alustada uurimist erinevate hindade kohta, mida Kreeka kodanik ja välisturistid maksid Ateenas Parthenoni külastamise eest. Aga minu Kreeka kolleeg tegi seda. Kaebuses, mille esitas Briti sõduri välismaalane abikaasa, kes väitis, et temalt nõuti ebaõiglaselt õppemaksu tema kodakondsuse alusel, ei saanud ma Ühendkuningriigi ametiasutusi kahtluse alla seada, samas kui Ühendkuningriigi parlamendi ombudsmanil oli selleks pädevus. Kõigil neil juhtudel andsin kaebuse esitaja eelneval nõusolekul asja üle asjaomasele riiklikule ombudsmanile.

Tihe koostöö kolleegidega on seega minu töö keskne aspekt üksikisikute kaebuste kiirel ja tõhusal lahendamisel. Tõhus koostöö on aga sama oluline ka ombudsmani institutsiooni proaktiivse tööviisi jaoks.

Euroopa, kus kodanike õigusi praktikas austatakse ja mitmesugustes deklaratsioonides pidulikult tunnustatakse, sõltub suuresti liikmesriikide haldusasutuste töö kvaliteedist ja sellest, mil määral järelevalveasutused, sealhulgas ombudsmanid, suudavad edendada kvaliteetset haldust.

Viimastel aastatel on koostöö ulatus ja intensiivsus eri liikmesriikide haldusasutuste ja ELi institutsioonide vahel jätkuvalt kasvanud, eriti julgeolekuga seotud valdkondades. Sellistel organitel nagu Euroopa Politseikolledž, ELi Piirivalveamet, Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet, Eurojust ja Euroopa Lennundusohutusamet on tugev riiklik esindatus. Võrgustikud on nende toimimiseks hädavajalikud. Need kujutavad endast ELi nähtavat näpunäidet Euroopa Liidu kõigi tasandite haldusasutuste üha intensiivsema koostöö kohta.

Kodanike ja elanike õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks peab haldusasutustevaheline koostöö käima käsikäes ombudsmanide vahelise koostööga. Ombudsmanidel on head võimalused mitte ainult individuaalsete õiguskaitsevahendite pakkumiseks, kui haldusasutused ei kohalda ELi õigust nõuetekohaselt, vaid ka sellise haldusomavoli vältimiseks tulevikus, harides ja julgustades ametiasutusi ning tegeledes süsteemsete probleemidega.

Vaatamata meie senise koostöö vaieldamatule edule ei tohiks Euroopa ombudsmanid olla rahulolematud. Meie kiiresti arenevad ühiskonnad toovad suurt kasu kõigile, kuid kujutavad endast ka võimalikku uut ohtu meie kodanike õigustele. On olemas nii võimalus kui ka vajadus veelgi kindlustada ja edendada ombudsmanide rolli Euroopa arenevas õigus- ja poliitilises kultuuris.

Näiteks Hispaania ombudsman ja mina oleme juba edukalt koordineerinud meie tegevust kaebuse käsitlemisel, mis hõlmas nii Euroopa kui ka liikmesriikide valitsustasandeid. Juhtum tulenes Euroopa Komisjoni otsusest algatada Hispaania vastu rikkumismenetlus, mille tulemusena kaebuse esitajad kartsid, et kehtestatakse tasud raamatute laenutamiseks avalikest raamatukogudest.

Härra Múgica ja mina viisime läbi paralleelsed uurimised, mille käigus püüdsime vastavalt selgitada Hispaania ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni rolli selles küsimuses. Olen kindel, et see vastastikune koostöö on aidanud paremini kaitsta kõigi Euroopa kodanike põhiõigust kultuurile.

Tulevikus sooviksin koos kolleegidega uurida sellise koostöö laiendamise teostatavust ja kasulikkust ametlikumate ühisuurimiste suunas.

Selleks et jääda mulle määratud aja piiresse, ei käsitle ma praegu teisi Hispaaniast saadud juhtumeid, kuid soovi korral teen seda hea meelega küsimuste ja vastuste perioodil. Mainin vaid, et Euroopa Ombudsmanil on palutud käsitleda suurt hulka kaebusi Hispaania kodanikelt, elanikelt ja organisatsioonidelt, sealhulgas neid, mis puudutavad allveelaeva Tireless remonti Gibraltaril, vägivalda Hispaania veoautojuhtide vastu Prantsusmaal, Itoizi tammi käsitleva kaebuse menetlemist komisjoni poolt, ELi suutmatust abistada terrorismiohvreid Pays Baskimaal või komisjoni otsust mitte sekkuda Hispaania keeldumisse anda perekonna taasühinemise viisa homoseksuaalsele paarile.

IV. Järeldus

Daamid ja härrad, kallid kolleegid, Euroopa integratsiooniprotsess on liikunud erinevas tempos, kuid iga edukas samm on hõlmanud suuremat tähelepanu meie kaaskodanike ootustele.

Liidu kodanike ja elanike õigused peaksid olema Euroopa alus. Ainult siis, kui tagatakse nende õiguste tegelikkus, saab üksikisikuid kaitsta kuritarvituste ja omavoli eest Euroopa Liidu institutsioonide või riiklike ametiasutuste poolt, kui nad rakendavad ELi õigust.

Seega aitab nende õiguste tunnustamine ja tõhusate vahendite olemasolu nende tagamiseks kaasa Euroopa institutsioonide tegevuse õiguspärasusele. Kodanike õiguste kaitse on samuti ühendav tegur, kuna see aitab tugevdada liidu demokraatlikku struktuuri ja tugevdada ühiseid Euroopa väärtusi.

Nagu ma juba mainisin, on kohtute roll õigusriigi jaoks põhjapaneva tähtsusega. Tahtlik valiku tegemine, näiteks võimalus valida alternatiivsete õiguskaitsevahendite vahel, näiteks kohtu ja ombudsmani vahel, on demokraatia pluralistliku variandi eriomadus. Suutlikkus pakkuda kodanikele valikuvõimalusi rikastab omakorda nende toodete valikut, mida selline demokraatia võib oma kodanikele pakkuda, ja seega parandab selle kvaliteeti.

Ombudsmani institutsiooni areng Euroopas ja Euroopa ombudsmanide võrgustiku edu on seega meie kontinendi demokraatia pluralistliku variandi edule kaasaaitamine ja selle tulemus.

Samal ajal aitavad ombudsmanid edendada ka õigusriiki, sest õiguslike kohustuste täitmine on alati hea haldustava.

Ombudsmani institutsioon on seega osa Euroopa poliitilisest ja põhiseaduslikust kultuurist, mis põhineb nii pluralistlikul demokraatial kui ka õigusriigil ning austab seega oma kodanike ja elanike õigusi.

Alates institutsiooni loomisest on Euroopa Ombudsman püüelnud avatuma ja demokraatlikuma Euroopa Liidu poole, kus õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine on ülimad põhimõtted. See ettevõtmine ei oleks olnud võimalik ilma minu riiklike ja piirkondlike kolleegide toetuse ja koostööta Euroopa ombudsmanide võrgustikus.

Siiski ei saa eitada, et praegune ummikseis ELi põhiseaduse tuleviku üle kujutab endast kriitilist pöördepunkti kodanike Euroopa arengus. Sõltumata põhiseaduse võimalikust saatusest, suureneb koostöö riiklike haldusasutuste ning ELi institutsioonide ja asutuste vahel ELi mitmetasandilises valitsemissüsteemis kindlasti jätkuvalt ja intensiivselt. Ombudsmanide ülesanne on aidata seada kodanike õigused ja huvid selliste arengute esiplaanile mitte ainult retoorikas, vaid ka tegelikkuses igapäevases haldustegevuses kogu liidu territooriumil.

Olen endiselt sügavalt veendunud, et edu selles raskes ülesandes on võimalik ainult siis, kui kõigi tasandite, nii Euroopa, riikliku, piirkondliku kui ka kohaliku tasandi ombudsmanid teevad tõhusat koostööd ja koordineerivad oma jõupingutusi ühise eesmärgi nimel, milleks on Euroopa kodanike parem teenindamine.

Tänan tähelepanu eest.