Härra nende kohtumiste president,
härra Valedor,
austatud külalised,
daamid ja härrad.

Mul on suur rõõm osaleda Rosalía de Castro Instituudi korraldatud rahuhariduse kohtumistel kohas, mis on sama külalislahke kui Santiago. Pärast enam kui 50 aasta möödumist inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest on see küsimus Euroopa Liidus taas aktuaalne, nüüd inimõiguste harta koostamise kontekstis.
Oma seisukoha selgitamiseks selle protsessi kohta tahaksin kõigepealt teha lühikese ettekande Euroopa Ombudsmani institutsiooni volituste kohta. Seejärel käsitlen mõnda tehtud ettepanekut ja lõpetan võimalike lahendustega tulevikuks.

1 EUROOPA OMBUDSMANI INSTITUTSIOON

Ombudsmani
arv Euroopa Liidus töötati välja otseses seoses Euroopa kodakondsuse mõiste arenguga. Pärast Hispaania valitsuse algatust lisati Maastrichti lepingusse uus liidu kodakondsusele pühendatud osa. Uute artiklitega kehtestati igale liikmesriigi kodanikule mitu õigust, olenemata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte, ja see on väga oluline. Sellised õigused hõlmavad muu hulgas järgmist:
- liikuda ja elada vabalt liidu territooriumil;
- võimalus hääletada ja kandideerida alalises elukohas nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalikel valimistel;
õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole;
- ja see, mis puudutab mind kõige otsesemalt, õigus esitada kaebus Euroopa ombudsmanile juhul, kui ühenduse administratsioon ei ole toiminud õigesti.
Asutamislepingu artikli 259 kohaselt on igal liidu kodanikul või elanikul õigus esitada ombudsmanile kaebus haldusomavoli kohta ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud ühenduse kohtud nende õigusemõistmise ülesannete täitmisel.
Ühenduse haldusomavoli korral peab ombudsman võimaluse korral otsima vastutava institutsiooniga rahumeelset lahendust kaebuse rahuldamiseks. Kui seda ei ole võimalik saavutada, võib ombudsman juhtida soovituste abil vastutava institutsiooni tähelepanu ja teavitada olukorrast Euroopa Parlamenti.
Kuna minu ülesanne on vältida "halba haldust" ühenduse tasandil, oli vaja selgitada selle mõiste määratlust. Nagu ma märkisin oma 1997. aasta aruandes, mida toetas Euroopa Parlament, esineb haldusomavoli siis, kui avalik-õiguslik asutus ei järgi tema suhtes kohaldatavat eeskirja või õiguspõhimõtet. Loomulikult kuuluvad nende eeskirjade ja põhimõtete hulka, mida iga ühenduse organ või institutsioon peab austama, Amsterdami lepingu artiklis 6 sätestatud põhilised inimõigused.
Selleks et luua selge raamistik haldusomavoli mõiste kohaldamiseks, olen soovitanud ühenduse institutsioonidel ja asutustel kohaldada hea haldustava eeskirju. Sellised vahendid võiksid selgemalt määratleda ühenduse haldusasutuste kohustused kodanike ees. Need võivad hõlmata näiteks kriteeriume, mis käsitlevad õigust olla ära kuulatud või teatavate toimingute põhjendamist. Lisaks kodanike teavitamisele annaksid need juhendid ametnikele endile juhiseid nende ametialase käitumise kohta.

2 Inimõigusi puudutavad väited

Kuigi paljud Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebused on seotud kodanike oluliste õiguste kaitsmisega, on vähesed neist jõudnud selle küsimusega otse tegelema.
Läbiviidud uurimiste hulgas võin osutada oma algatusele tagada suurem läbipaistvus üldsuse juurdepääsul institutsioonide dokumentidele; vanusepiirangud konkurssidel ja nende võimalik diskrimineeriv mõju; või need, mis käsitlevad seda, kuidas administratsioon austab oma ametnike sõnavabadust.
Üks küsimus, mida peaksin teile mainima, on suur töö, mida oleme teinud suurema läbipaistvuse saavutamiseks ühenduse institutsioonides, eriti dokumentidele juurdepääsu valdkonnas. Minu arvates nõuab administratsiooni tõhus kontroll, et tunnustataks iga kodaniku õigust pääseda juurde administratsiooni valduses olevale teabele, nagu on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10. Selles küsimuses on Euroopa Ombudsman saanud palju kaebusi ja edendatud on ka mitmeid ex officio algatusi.

3 Funktsionaalsed õigused ja vabadused ühenduse süsteemis

On selge, et oma töös ja selleks, et tagada põhiõiguste ja -vabaduste austamine ühenduse tasandil, tuleb kõigepealt määratleda, millised need õigused ja vabadused on ühenduse õiguse seisukohast.
Pärast pikka teed, kus Euroopa Kohtul oli ülekaalukas roll, korrati Amsterdami lepingu artiklis 6 juba olemasolevat sõnastust, millega liit kohustus:

„austada põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga [...] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

Liidu tahe kaitsta kodanike õigusi on seega selge ning taaskinnitatakse Euroopa Ühenduste Kohtu kaitsvat rolli selles valdkonnas.
Neid põhiõigusi tunnustatakse liidu alusena ja liikmesriigi staatuse võib nende õiguste rikkumise korral peatada. Ühenduse institutsioonid peavad jälgima nende kohustuste täitmist kõigis liikmesriikides. On ette näha, et seda rolli tuleb veelgi innukamalt täita Kesk- ja Ida-Euroopa riikide puhul, kelle ühinemist liiduga on lähiaastatel oodata.
Uue lepingu teine väga oluline panus kodanike õigusi mõjutavates küsimustes puudutab koostööpoliitikat justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Osa neist küsimustest, nagu varjupaiga-, sisserände- ja viisaküsimused, kuuluvad ühenduse pädevusse. Euroopa ombudsmani järelevalve all ja Euroopa Kohtu kontrolli all tuleks luua ühenduse arenguraamistik. Seoses aspektidega, mis ei ole ühenduse sambasse üle läinud, eelkõige politseikoostöö ja õigusalase koostööga kriminaalasjades, peavad Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid tegema koostööd, et luua „vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala”. Selle valdkonna algatused, sealhulgas Euroopa politseijõudude EUROPOLi tegevus, kuuluvad Euroopa Ombudsmani pädevusse, nii et see institutsioon saab jälgida nende vastavust hea halduse põhimõtetele.
Arvestades selliste küsimuste tundlikkust nagu varjupaigaõigus või viisade andmine üksikisiku õiguste seisukohast, on vaja, et ühenduse asutused tagaksid nende õiguste austamise üksikjuhtumite lahendamisel riiklike ametiasutuste poolt. Võimalik, et suur hulk neist juhtumitest muutub kaebusteks, mis on adresseeritud riiklikele ombudsmanidele ja ka Euroopa Ombudsmanile.
Selliste probleemide tõhusaks lahendamiseks ei pea Euroopa Ombudsman tegutsema üksi, vaid tegema otsesemat koostööd kolleegidega riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Kuigi selles suunas on tehtud suuri edusamme ja meie vahel on juba koostöövõrgustik, tuleb seda koostööd süvendada. Ainult nii on võimalik tagada, et selliseid probleeme nagu ühine välispoliitika või liikumisvabadus liidus lahendatakse meie kodanike õigusi kahjustamata.
Teisest küljest loodan, et nende uute inimõigustega seotud valdkondade arendamisel võtavad ühenduse institutsioonid arvesse Euroopa Nõukogu kogemusi. Arvestades selle asutuse pikaajalist tööd, millesse liikmesriigid on aastaid panustanud, oleks asjakohane parandada koostööd selle asutusega.

4 Algatus praeguse olukorra parandamiseks

Vaatamata viimastel aastatel läbi viidud põhiseaduslikele reformidele on inimõiguste kaitse liidus minu arvates kaks suurt probleemi.
Esiteks räägitakse aluslepingutes õigustest, ilma et neid määratletaks või nende sisu kindlaks määrataks. Selle inkorporeerimine liidu raamistikku toimub hajusa arvu, näiteks üldpõhimõtete abil. Kodanik, kes julgeb sellist küsimust esitada, ei pea mitte ainult tundma ühenduse õigust, vaid olema ka võrdleva õiguse ekspert.
Teine probleem on see, et selle mudeli puhul ei ole selge, kuidas neid õigusi saaks liidu raamistikus kaitsta. Liikmesriigid on ratifitseerinud mitu asjakohast konventsiooni, millest kõige olulisem on Euroopa inimõiguste kaitse konventsioon. Seetõttu on nende ametiasutused kohustatud neid austama ja iga kodanik võib end kaitsta. Seevastu juhul, kui hagi on esitanud ühenduse institutsioon oma pädevuse raames, ei ole kodanikel sellist selget lähtepunkti oma õiguste kaitse õiguse teostamiseks.
Selle võimaliku puuduse kõrvaldamiseks pakuti välja alternatiive, näiteks ühenduse ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Pärast Euroopa Kohtu negatiivset arvamust 1996. aasta märtsis jäeti viimati nimetatud võimalus põhjendamatuks.
Seistes silmitsi selle ummikseisuga, edendas nõukogu eesistujariik Saksamaa oma ametiajal ideed koostada Euroopa Liidu uus põhiõiguste harta. Liidu riigipead ja valitsusjuhid võtsid eesmärgi ametlikult vastu 1999. aasta juunis Kölnis toimunud kohtumisel.
Harta peaks hõlmama
i) õigust vabadusele ja võrdsusele ning menetluse aluspõhimõtteid, nagu on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis;
ii) liidu kodanike põhiõigused;
iii) muud majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.
Selle koostamine on usaldatud eriorganile, kuhu kuuluvad liikmesriikide ja nende parlamentide esindajad, Euroopa Komisjoni esindajad ning Euroopa Parlamendi liikmed. Euroopa Ombudsmani institutsioon osaleb sellel foorumil vaatlejana.
Selle organi eesmärk on koostada eelnõu enne aasta lõppu. Kui see dokument vastu võetakse, saab sellest Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis võib tulevikus olla Euroopa aluslepingute osa.

5 Euroopa Parlamendi liikme ettepanekud

See algatus on väga positiivne, sest see peaks aitama suurendada kõigi Euroopa kodanike teadlikkust oma õigustest. Kodanike seisukohast tuleks läheneda harta koostamisele, nagu ma märkisin oma 2. veebruari kõnes selle koostamise eest vastutavale organile.
Enne seda kuupäeva oli komisjon juba teinud mitu ettepanekut, mille eesmärk oli parandada praegust olukorda ja muuta inimõiguste kaitse liidus nüüdsest tõhusamaks, ootamata ära pikka keerulise dokumendi koostamise protsessi.
Seetõttu tegi ta ettepaneku lisada asutamislepingusse lihtne säte. Tema sõnul oleksid liit ja selle institutsioonid kohustatud austama inimõigustealaseid lepinguid, mille on ratifitseerinud kõik või enamik liikmesriike. See hõlmaks lisaks Euroopa inimõiguste konventsioonile ka muid Euroopa Nõukogu konventsioone, nagu Euroopa sotsiaalharta, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon ning etniliste vähemuste kaitse konventsioon. See hõlmaks ka ÜRO dokumente, nagu inimõiguste ülddeklaratsioon, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, samuti mitmeid ILO konventsioone.
Tunnistan siiski, et tulemus ei oleks täiuslik, kuna kodanik oleks oma põhiõiguste tundmiseks ikkagi kohustatud teadma mitut erinevat teksti. Samuti ei oleks olemas selgeid mehhanisme nende õiguste austamiseks.
Kui liit otsustab liikuda põhiõiguste harta suunas, peaksid selle sätted olema kodanikele selged ja siduvad kõigile ELi institutsioonidele või asutustele.
Selleks olen teinud ettepaneku, et harta sisaldaks põhimõttena kodanike õigust heale haldusele. Selle põhimõtte rakendamiseks oleks vaja kehtestada teatavad rakenduseeskirjad, näiteks need, mis käsitlevad head haldustava, samuti need, mis reguleerivad juurdepääsu teabele ja dokumentidele.
Selle õiguse lisamine hartasse võib avaldada laialdast mõju kõigile praegustele ja tulevastele liikmesriikidele, aidates muuta 21. sajandi „hea valitsemistava sajandiks”.
Lõpetuseks tuleks hartale anda piisavad vahendid, et tagada selle järgimine, sest õigused jäävad väärtusetuks, välja arvatud tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu korral. Ja ma viitan konkreetselt sellele punktile, sest minu arvates on kahetsusväärne, mis on juhtunud Amsterdami lepinguga liidu kodanikele antud lubadustega. Tema arvates on Euroopa Liit rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele. Ja selles raamistikus tuleks otsused teha "nii avalikult kui võimalik".
Hoolimata nendest headest kavatsustest teeb ministrite nõukogu jätkuvalt otsuseid ühenduse õigusaktide kohta suletud uste taga. Minu arvates peaks kodanikel demokraatias olema õigus teada arutelusid, mis viivad seaduste vastuvõtmiseni.
Lepinguga antakse kodanikele ka põhiseaduslik õigus pääseda juurde Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele. Asutamislepingu enda kohaselt tuleks seda õigust arendada regulatiivsete vahenditega. Kuid komisjoni hiljuti avaldatud ettepanekut silmas pidades seisame pigem silmitsi nende erandite õigusliku arenguga, mida ühenduse haldusasutused võiksid kohaldada eespool nimetatud õiguse välistamiseks.
Lisaks nõuab nende õiguste tõhus kontroll sageli nende austamise välist järelevalvet. Nagu liikmesriikide kogemused on näidanud, saab õiguste kaitset tugevdada, kui on olemas võimalus rahvusvaheliseks järelevalveks. Kõige arenenum ja tõhusam järelevalvesüsteem on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis. Kõik ELi liikmesriigid on konventsioonisüsteemi kaudu aktsepteerinud rahvusvahelist kontrolli. Seetõttu oleks minu arvates soovitav, et liidu institutsioonide ja organite suhtes kohaldataks sarnast järelevalvet, mis võib tekkida liidu ühinemisel selle konventsiooniga.

6 JÄRELDUS

Mis iganes nendel kõrgetel tasemetel ka ei juhtuks, peab minu jaoks Euroopa kodanike õiguste kaitse iga päev jätkuma. Seetõttu peaks Euroopa Ombudsman, olenemata nendest põhiseaduse muudatustest liidus, jätkuvalt otsima viise, kuidas tagada Euroopa kodanikele antud õiguste austamine. Kodanike ja nende õiguste paremat kaitset on võimalik saavutada ainult siis, kui selle ülesandega tegelevad institutsioonid, sealhulgas riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid, loovad nende vahel tihedamad koostöösidemed. Olen veendunud, et paljude ühenduse õigusest tulenevate kodanike õiguste takistusi - nagu näiteks isikute vaba liikumine liidu territooriumil - saaks parandada koostöö kaudu.
Selle Galicia reisi eesmärk on tagada tihedam koostöö selliste institutsioonidega nagu Valedor do Pobo, mis on võrdlusaluseks Euroopa kodanike õiguste tõhusal kaitsmisel.
Selle koostöö tulemused on paljulubavad ja näitavad, et ombudsmani institutsioon suudab toime tulla uute väljakutsetega, et võimaldada kodanike õiguste kasutamist kõigil Euroopa Liidu tasanditel.
Tänan tähelepanu eest.