Kui Vahemerel suveööl sureb 600 inimest, kelle teekonda on mitu tundi ja eri aegadel teadnud või pealt näinud ELi amet, kaks liikmesriigi ametiasutust, kodanikuühiskond ning eralaevad ja -paadid, teekond ja uppumine, mis on selgelt näha, on üks ilmne küsimus, millele tuleb vastata: „Kuidas see juhtus?“

Teine küsimus on, kuidas me oma kollektiivset vastutust hindame või võtame?

Need, kes ei ole meie otsese kontrolli all ja kes saavad kasu inimlikust viletsusest ja meeleheitest, kannavad oma vastutust. Aga mis juhtub siis, kui haavatavad inimesed satuvad meie Euroopa kontrollialasse ja meil on teha valikuid?

Poliitikakujundajad tuginevad sageli Euroopa väärtustele, väljendades oma toetust põhiõigustele.

Just see, kuidas kõige põhilisem inimõigus, õigus elule, püsib kontaktis nendega, kelle vastutus on meie piiride haldamine, on minu büroo käimasoleva uurimise teema ja see avaldatakse järgmise kümne päeva jooksul. Ma ei soovi praegu selle uurimise tulemusi ette näha, nii et minu märkused puudutavad laiemat konteksti.

Pärast Adriana laevahukku märkasin ma ametlikku vastust.

Väljendati tõelist kaastunnet ja muret, kuid küsimusele „kuidas see juhtus?“ ei vastatud kohe ega siiani.

Sellise ulatusega tragöödia nõuaks tavaliselt sõltumatut kohtuekspertiisi, avalikku uurimist, kuid peagi sai selgeks, et sellist uurimist ei toimu või ei saa toimuda.

Mul ei ole liikmesriikide suhtes mingit rolli, kuid otsustasin algatada uurimise minu pädevusse kuuluva ELi ameti tegevuse kohta, et uurida konkreetselt, kuidas Frontex täidab oma põhiõigustealaseid kohustusi mitte ainult selles vahejuhtumis, kus ta viibis teatud punktides, vaid üldisemalt oma osalemises otsingu- ja päästeoperatsioonides Vahemerel.

Uurimine viiakse läbi samal ajal, kui Kreeka ombudsman Pottakis uurib Kreeka ametiasutuste tegevust Adriana tragöödias. Loodame, et need uurimised toovad ühiselt märkimisväärset selgust eelmise aasta juunis toimunusse ja võivad isegi olla mudeliks tulevastele uurimistele, kui puudub ühtne aruandlusmehhanism.

Frontexil ei ole otsingu- ja päästeoperatsioonide eest esmavastutust. See on liikmesriikide ametiasutuste ülesanne, kuid ma pidasin siiski oluliseks anda ülevaade ELi kodanike nimel tegutseva ameti rollist.

ELi piirijulgeoleku struktuur muudab vastutuse puudujäägid vältimatuks, kuid mõjutavad ka poliitilisi valikuid. 

Frontex ei tegutse vaakumis ja selle süsteemi mõistmine, millesse ta on integreeritud, on küsimuse „kuidas see juhtus?“ jaoks ülioluline.

2014. aastal lõpetati ELi rahastatud ennetav otsingu- ja päästeoperatsioon Mare Nostrum, mida juhtisid Itaalia ametiasutused.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet on dokumenteerinud mitu juhtumit, kus mitu liikmesriiki ähvardasid sarnastes ennetavates päästeoperatsioonides osalevaid valitsusväliseid organisatsioone või esitasid neile tegelikult süüdistuse. See peab panema küsimärgi tegelikule, vastandina retoorilisele, elude päästmise prioriteedile.

Ennetavat päästmist peetakse rändajate jaoks tõmbeteguriks. Seetõttu sunnib pinge elude päästmise kohustuse ja piiriületuste ärahoidmise kohustuse vahel Frontexit tasakaalustama oma piirikaitserolli kohustusega kaitsta õigust elule.

Ametit nimetatakse nüüd rannavalveks, kuid selle volitused ja ülesanded ei ole piisavad. Tegemist on jälgimis-, kuid mitte päästevahendiga ning seda piirab veelgi asjaolu, et otsingu- ja päästeoperatsioonide juhtimise ja koordineerimise ainus seaduslik õigus on liikmesriikide ametiasutustel.

Frontexil on valida, kuidas ta reageerib seire käigus avastatud merehädaolukordadele, eelkõige kuidas ta suhtleb riiklike ametiasutustega ja teeb otsuseid hädasignaalide andmise kohta. Kuid tema sõltuvus liikmesriikide heausksusest on äärmiselt oluline, et ta suudaks täita oma põhiõigustega seotud kohustusi ja seega ka ELi suutlikkust seda teha.

Mis juhtub aga siis, kui Frontex kahtleb liikmesriigi heas usus? Mis siis, kui käsud, mida ta peab täitma, on küsitavad?

Frontexil on põhjust kahelda, kas mõned liikmesriigid täidavad oma põhiõigustega seotud kohustusi. ELi Pettustevastane Amet on leidnud, et Frontexi jälgimisvahendeid on tahtlikult kõrvale suunatud, et vältida tagasitõrjumiste tunnistajaks olemist. See – koos muude vahejuhtumitega – tekitab tõsiseid küsimusi Frontexi suhetes riiklike ametiasutustega ja tema enda arusaamas põhiõigustega seotud kohustustest sellistes olukordades.

Kui Frontexil on kohustus päästa elusid, kuid tal puuduvad selleks vajalikud õiguslikud ja muud vahendid või kui liikmesriikide heausksus on kohati kahtluse alla seatud, peab see ELi seadusandjatele tingimata muret valmistama.

Olen Frontexit mitu korda uurinud ning see kontroll jätkub ja laieneb mitte ainult Frontexi, vaid paljude ELi institutsioonide jaoks, kuna EL võtab üha enam endale praktilise täitevorgani rolli kõiges alates varjupaigataotluste menetlemisest ja vaktsiinide hankimisest kuni relvastuse tarnimiseni – kõik need küsimused mõjutavad oluliselt üksikisikute põhiõigusi.

Elude päästmine on nüüd ELi ja selle ametite peamine mure. Vaja on laiapõhjalist ja püsivat arutelu selle üle, kuidas seda vastutust käsitleda. Mul on hea meel kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni rolli üle selles valdkonnas ning loodan, et minu enda uurimise järeldused aitavad kaasa ka sellele olulisele ja kiireloomulisele avalikule arutelule.