Tere hommikust ja lubage mul alustuseks tänada Euroopa Parlamenti ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorumit selle korraldamise eest, mis on nüüd viies kord, kui see üritus on toimunud. See asetab puuetega seotud küsimused ELi otsuste tegemise füüsilisele keskmele siin Brüsselis asuvas rahvaparlamendis.

Euroopa Ombudsmanina on minu ülesanne aidata inimesi, kellel on probleeme ELi haldusega, ning tagada, et ELi institutsioonid, organid ja asutused järgiksid kõrgeimaid haldusstandardeid. See hõlmab selle tagamist, et administratsioon võimaldab kõigil ELi kodanikel otsustusprotsessis tõhusalt osaleda, kuna see on nende ELi aluslepingutest tulenev õigus.

Kui inimesed mõtlevad üldsuse osalemise õigusele, kipuvad nad kõigepealt mõtlema valimistele, kuid see on vaid üks osa meie demokraatlikust mosaiigist. Tugev demokraatia ei maga valimiskasti külastuste vahel. Selle asemel jätkub demokraatlik protsess, kui kodanikud suhtlevad oma valitsusega kas rohujuure tasandi aktivismi, oma esindajatele petitsioonide esitamise või avalikel foorumitel ja konsultatsioonidel osalemise kaudu.

Selles mõttes annab tänane üritus olulise võimaluse tuua ELi kodanikud otsustajatele lähemale ja aidata heita intensiivsemat valgust probleemidele, millega nad silmitsi seisavad. Kuigi ELi kodanikuks olemisega kaasneb palju eeliseid, võib mõnikord olla raske neid täielikult ära kasutada, eriti kui olete puudega inimene.

Vaba liikumine on üks selline näide. Nii poliitikakujundajad kui ka Euroopa kodanikud peavad võimet elada, õppida ja töötada kõikjal ELis sageli Euroopa integratsiooni peamiseks saavutuseks, kuid tegelikkuses on see mõnedele palju kättesaadavam kui teistele. Puuetega inimesed puutuvad oma liikumisvabaduse kasutamisel sageli kokku takistustega, mis tulenevad kas ebasobivatest transpordivõimalustest, kehvast taristust või puude tunnustamise ühtlustamata jätmisest kogu liikmesriigis.

Mind hämmastas hiljuti siin parlamendis toimunud kuulamisel ühe noore ELi praktikandi kommentaar. Tema eriline puue tähendab, et ta kasutab ratastooli. Ta märkis, et kuigi on hea rääkida pikamaareisidest liikmesriikide vahel, oleks tema ja teised sarnaste liikuvusprobleemidega inimesed õnnelikud, kui nad saaksid selles linnas hõlpsasti ringi liikuda. Ma arvan, et me kõik võime mõelda oma suurtele linnadele ja mõelda selle üle, mil määral ei võta nad piisavalt arvesse ka liikuvusprobleemidega inimeste vajadusi.

Liikumisvabadus on üks esialgseid küsimusi, mille on esile tõstnud ÜRO komitee, kes vaatab praegu läbi puuetega inimeste õiguste konventsioonist ehk lühidalt puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist ELis. 

Minu büroo koos Euroopa Parlamendi, ELi Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorumiga annavad praegu ÜRO komiteele oma panuse selles ja muudes küsimustes ning me kõik ootame kahtlemata nende hinnangut.

Teine kohustus on puuetega inimeste õigus iseseisvale elule ja kogukonda kaasamisele. Puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt peaksid riigid tegema tööd selle nimel, et asendada spetsiaalne institutsiooniline hooldus kohalikes kogukondades kättesaadavate tugiteenustega protsessi kaudu, mida nimetatakse deinstitutsionaliseerimiseks.

Lõpetasin eelmisel aastal uurimise selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon jälgib Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, et tagada nende tegelik kasutamine liikmesriikides deinstitutsionaliseerimiseks, mitte olemasolevate hooldekodude renoveerimiseks või uute ehitamiseks. Meie uuring näitas, et teatavad ELi riigid kasutasid ikka veel ELi rahalisi vahendeid institutsionaalse hoolduse pikendamiseks ning et mõnel liikmesriigil puudus konkreetne deinstitutsionaliseerimise strateegia.

Olukorra parandamiseks tegin ettepaneku, et komisjon annaks nii liikmesriikidele kui ka oma töötajatele selged suunised vajaduse kohta edendada ELi rahastamise kaudu iseseisvat elu ja kaasatust. Need suunised peaksid ideaaljuhul sisaldama näiteid meetmetest, mis on olnud tõhusad puuetega inimeste pere- ja kogukonnapõhisele hooldusele ülemineku toetamisel. See peaks hõlmama ka rahastamist uuema taaste- ja vastupidavusrahastu raames, tagamaks, et struktuuri- ja investeerimisfondides tehtud vigu ei korrata.

Mõtiskledes teemal „mitte midagi meie kohta, ilma meieta“, soovitasin komisjonil ka julgustada liikmesriike hõlbustama puuetega inimesi esindavate organisatsioonide osalemist seirekomisjonides, mis uurivad, kuidas ELi vahendeid kulutatakse.

Kaasavuse ja osalemise osas on ka ELi haldusasutusel endal kohustus olla eeskujuks. EL on ise tööandja ning seetõttu on tal õiguslik ja moraalne kohustus tagada head tingimused kõigile oma töötajatele. Osa minu kui ombudsmani rollist on tagada, et see nii oleks.

COVID-19 pandeemia alguses kirjutasin komisjonile, et küsida, kuidas nad kavatsevad puuetega töötajate vajadusi rahuldada. Tuginedes nende vastustele ning puuetega inimesi esindavate organisatsioonide, teiste ELi institutsioonide ja Euroopa ombudsmanide võrgustiku panusele, avaldasin parimate tavade loetelu. Konkreetsete näidete hulka kuuluvad puuetega töötajatele spetsiaalse tugiliini ja e-posti tagamine, kaugtööks sobivad IT-seadmed ja mööbel ning juhtidele mõistlike abinõude alase koolituse pakkumine.

Samuti olen varem kutsunud komisjoni üles vaatama läbi riigiteenistujate tervisekindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad, olles saanud kaebusi puuetega töötajatelt ja järgides ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee avaldust, et skeem ei ole kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

ELi värbamismenetlused peaksid olema kättesaadavad ka puuetega inimestele. Nägemispuudega isikute kaebuste põhjal kutsusin Euroopa Personalivaliku Ametit (EPSO) üles tagama, et selle kandideerimisavaldused ja menetlused vastaksid tänapäevastele juurdepääsetavuse standarditele.

Oma büroos töötame ka selle nimel, et tagada juurdepääsetavuse parimate tavade järgimine. See on eriti oluline, arvestades, et puuetega inimesed pöörduvad sageli meie poole, kui neil on probleeme teiste ELi asutustega. Selles mõttes on meil kohustus kehtestada kõrged standardid.

Me töötame selle nimel, et meie veebisait oleks võimalikult ligipääsetav, subtitreerides meie toodetud videoid, tagades, et meie sisu on nägemispuudega inimestele loetav, ja pakkudes intellektipuudega inimestele ligipääsetavat jaotist. Hiljuti laiendasime oma praktikaprogrammi nii, et see hõlmaks konkreetselt puuetega inimestele mõeldud praktikat, ning sel aastal hõlmab meie hea halduse auhind kaasavuse ja võrdõiguslikkuse kategooriat. Saime mitu kandidaati seoses puuetega ja sellega, kuidas ELi administratsioon püüab selles valdkonnas olukorda parandada. Kõik see on meie veebisaidil, kui soovite saada rohkem teavet või isegi hääletada rahvavaliku auhinna poolt.

Kuid me teame, et me saame alati teha rohkem ja võib-olla on asju, millest me oleme ilma jäänud. Oleme alati valmis kuulama ettepanekuid, mis võivad muuta meie institutsiooni kättesaadavamaks kõigile inimestele, keda me teenime.

EL ja selle liikmesriigid on teinud suuri edusamme puuetega inimeste õiguste kaitsmisel ja edendamisel. Juhtumid, mida ma jätkuvalt vastu võtan, näitavad siiski, et jätkuvalt esineb juhtumeid, kus valitsused või administratsioon on inimeste vajadused tähelepanuta jätnud, juhtumeid, mida oleks saanud väidetavalt ära hoida või heastada mõjutatud inimestega parema konsulteerimise kaudu. Euroopa Liidul on veel palju teha, et tagada puuetega inimeste täielik kaasamine ja osalemine, kuid ma usun, et dialoogi, järelemõtlemise ja jätkuva valvsuse kaudu suudame me selleni jõuda. Loodan, et tänased arutelud aitavad muuta tulevikutee kõigi jaoks selgemaks.

Tänan teid.