- ET Eesti keel
Euroopa Ombudsmani eriaruanne Euroopa Parlamendile seoses tema soovituse projektiga Euroopa Liidu Nõukogule kaebuse 1487/2005/GG asjus
Eriettekanne
Juhtum 1487/2005/GG - Alguskuupäev: Kolmapäev | 04 mai 2005 - Soovitus Teisipäev | 14 märts 2006 - Otsuse kuupäev: Neljapäev | 07 detsember 2006
(Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 7)[1]
Sissejuhatus
Ombudsman on seisukohal, et käesolev asi käsitleb kahte olulist põhimõttelist küsimust, täpsemalt: 1) küsimust keelte kohta, mida ELi eesistujariik peaks kasutama materjalide esitamisel Internetis, ning 2) küsimust, kas nõukogu võib pidada vastutavaks eesistujariigi hooldatud veebilehtede eest. Eesistujariigi rolli tähtsuse kohta leiab ombudsman, et oluline on tagada eesistujariigi veebilehtedel avaldatava teabe kättesaadavus võimalikult paljudele kodanikele. Seega peaks teave ideaaljuhul olema avaldatud kõigis ühenduse ametlikes keeltes. Kui materjali esitamisel eesistujariigi veebilehtedel keelte arvu siiski piiratakse, peab kasutatavate keelte valik tuginema objektiivsetele ja põhjendatud kaalutlustele. Võttes arvesse, et nõukogu on siiani keeldunud küsimust üldse käsitlemast, ei ole ombudsmanil võimalik kinnitada, kas eesistujariigi tehtud valik on nimetatud tingimustega kooskõlas. Ombudsman on seetõttu seisukohal, et küsimus tuleks anda arutamiseks Euroopa Parlamendile.
Tuleb märkida, et pärast ombudsmani esitatud soovituse projekti avaldamist käesoleva juhtumi kohta küsisid Euroopa Parlamendi mitmed Itaalia ja Hispaania liikmed ombudsmanilt, miks tema soovituse projektis käsitleti üksnes saksa keelt, aga mitte teisi ühenduse keeli. Oma vastuses rõhutas ombudsman, et kaebuses käsitleti üksnes küsimust, kas eesistujariikide Internetis esitatav materjal peaks olema kättesaadav saksa keeles. Ombudsman selgitas, et ta ei pidanud seega käsitlema küsimust, kas sel eesmärgil tuleks kasutada ka mõnda muud või kõiki muid ELi keeli.
Arusaamatuste vältimiseks pöördus ombudsman 8. juunil 2006 eesistujariigi poole. Ombudsman selgitas oma kirjas, et tema arvates oleks parim võimalik vastus soovituse projektile nõukogu otsus teha eesistujariigi veebilehed kättesaadavaks kõigis keeltes.
Kaebus
Järgnevas kokkuvõttes piirdutakse kaebuse esitaja tõstatatud põhiküsimusega. Täiendavad üksikasjad ja taustteave on kättesaadavad soovituste projekis, mille Euroopa Ombudsman on käesolevas asjas esitanud. [2]
2004. aastal kirjutas kaebuse esitaja (saksa keele kaitse ühing) Madalmaade ja Luksemburgi valitsusele, et nõuda neilt nende eesistumise ajal materjali esitamist Internetis lisaks inglise ja prantsuse keelele ka saksa keeles. Kaebuse esitaja rõhutas, et ELi kodanikest räägib saksa keelt emakeelena rohkem inimesi kui ühtegi teist keelt ning pärast uute liikmesriikide ühinemist on saksa keel teisel kohal, kui võtta arvesse ELi kodanike arvu, kes räägivad seda ema- või võõrkeelena. Ta rõhutas, et inglise keele kõrval mõistab saksa keelt enamik ELi kodanikke. Kaebuse esitaja lisas, et ELi institutsioonide teatised, mis on peamiselt suunatud Euroopa üldsusele, peaksid olema kättesaadavad võimalikult paljudele ELi kodanikele. Kui kasutatavate keelte arvu piiratakse, peaks valik kaebuse esitaja arvates tuginema nende keelte demograafilisele kaalule. Kaebuse esitaja oli seega seisukohal, et ei ole mõistetav, miks kasutas eesistujariik materjali esitamisel Internetis lisaks asjaomase riigi keelele tavaliselt üksnes inglise ja prantsuse keelt. Kaebuse esitaja arvates toetas tema väidet, et saksa keelt tuleks samuti kasutada, demokraatliku legitimatsiooni vajadus ELis.
Nii Madalmaad kui ka Luksemburgi valitsus lükkasid kaebuse esitaja nõude tagasi.
22. jaanuaril 2005 kirjutas kaebuse esitaja nõukogule, nõudes nõukogult selle tagamist, et eesistujariigi esitatud materjal Internetis oleks kättesaadav ka saksa keeles.
Oma 4. märtsi 2005. aasta vastuses kinnitas nõukogu, et eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa. Ta märkis siiski, et see ei tähenda, et eesistujariigi veebilehe suhtes kehtivad samasugused tingimused, kui nõukogu veebilehe suhtes. Eesistujana tegutsev liikmesriik kannab ainuvastutust oma veebilehel avaldatava teabe eest. Nõukogu arvates täiendab eesistujariigi veebileht üksnes teavet, mille ühenduse institutsioonid on kodanikele kättesaadavaks teinud kõigis ametlikes keeltes. Nõukogu osutas sellega seoses enda veebilehele ning seal kättesaadavate dokumentide arvule. Samuti osutas ta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1049/2001, 30. mai 2001, üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele [3] („määrus nr 1049/2001”) ning selle alusel pakutud võimalustele.
Nõukogu märkis, et ombudsman on juba varem käsitlenud eesistujariigi ja komisjoni keelekasutust. Kaebuse 939/99/ME asjas käsitleti asjaolu, et komisjoni kalender Europa veebilehel oli kättesaadav üksnes prantsuse keeles. Komisjon väitis, et kõnealune dokument oli mõeldud üksnes ajakirjandusele. Oma 14. juuni 2000. aasta otsuses leidis ombudsman järgmist: "Ombudsman märgib, et Euroopa Liidus on 11 ametlikku keelt ja 12 aluslepingute keelt. Teatud dokumendid tuleb seetõttu esitada kõigis neis keeltes. Komisjonil ei ole siiski kohustust esitada kõiki dokumente paljudes keeltes, kui see ei näi olevat vajalik dokumendi eesmärki silmas pidades. Ombudsmanil ei ole andmeid, et ühenduse õiguse sätted keelte kasutuse kohta takistaksid ühenduse institutsioonil või asutusel avaldamast veebilehel dokumente keeles, milles need on koostatud. Kuigi on oluline, et komisjon teavitab kodanikke oma tööst kõigis keeltes, ei nähtu komisjoni tavast antud asjas komisjoni kohustuste täitmata jätmist."
2001. aastal kaebas üks Itaalia kodanik, et Belgia eesistumise ajal oli Internetis esitatud materjal kättesaadav üksnes hollandi, inglise, prantsuse ja saksa keeles (kaebus 1146/2001/IP). Ombudsman asus 10. septembri 2002. aasta otsuses seisukohale, et liidu institutsioonid ja asutused peaksid võimalikult suures ulatuses pakkuma oma kodanikele teavet nende emakeeles. Ta lisas siiski, et tema teada ei ole ühtegi õigusnormi või põhimõtet, mis keelaks neil avaldada oma veebilehtedel teavet ametlike keelte arvust vähemal arvul.
Nõukogu märkis, et asjaomane õiguslik raamistik ei ole muutunud alates nende otsuste vastuvõtmisest, kuid ametlike keelte arv on tõusnud 21-le, suurendades seega keele kasutamise logistilisi probleeme. Nõukogu lisas, et nii nõukogu ise kui ka vastavad eesistujariigid teevad oma parima, tagades kodanikele võimalikult palju teavet võimalikult paljudes keeltes. Nõukogu rõhutas siiski, et tal ei ole mingit mõju keelte valikule, milles eesistujariik teavet pakub.
1. aprillil 2005 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile. Kaebuse esitaja väitis, et nõukogu suutmatus tagada eesistujariigi materjalide kättesaadavus Internetis ka saksa keeles kujutab endast haldusomavoli. Ta väitis, et nõukogu peaks kontrollima, et eesistujariigi Internetis avaldatav materjal oleks edaspidi kättesaadav ka saksa keeles.
Uurimine
Nõukogu arvamus
Nõukogu esitas oma arvamuses järgmised märkused:
EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et „eesistuja ametikohta täidavad nõukogus kõik liikmesriigid kordamööda kuuekuulise tähtaja jooksul järjekorras, mille on ühehäälselt otsustanud nõukogu” (rõhutus lisatud).
Eesistujariigi veebilehte korraldab ja haldab asjaomase liikmesriigi vastav ministeerium. See oli selge juba veebilehtede põhjal. Nende veebilehtedega ei püütud asendada nõukogu veebilehte ja dokumentide registrit, vaid neid täiendada. Neil pakuti praktilist teavet iga eesistujariigi ainulaadsete tegevuste kohta, nagu nt mitteametlikud kohtumised, kultuurisündmused ning muud eesistujariigi tegevused ja algatused.
Eesistujariigi dokumente käsitleti määruse nr 1049/2001 kohaldamisel nõukogu dokumentidena. See oli siiski täiesti eraldi küsimus, mis mitte mingil viisil ei tähendanud, et eesistujariigi veebileht on nõukogu kontrolli all.
Kaebuse esitaja väitis, et nõukogu kodukorras ei olnud midagi, mis põhjendaks seisukohta, et eesistujariik kannab oma veebilehel avaldatud teabe eest ainuvastutust. See aga tähendas asjade vale tõlgendamist: nõukogul ei ole lihtsalt pädevust nõuda liikmesriigilt oma veebilehe korraldamist teataval kindlal viisil. Sellest tulenevalt, olenemata sisulisest küsimusest, kas eesistujariigi veebilehel peaks teave olema esitatud ka saksa keeles (selle küsimuse peavad otsustama asjaomased riiklikud asutused liikmesriigi õigusest ja tavast lähtudes), ei saanud olla nõukogu poolset haldusomavoli, kuna kõnealusel institutsioonil puudub vastutus eesistujariigi veebilehe eest.
Neil põhjustel oli kaebus põhjendamatu.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja esitas oma arvamuses järgmised märkused:
Eesistujariik ei saa olla nõukogu osa ilma viimase ees vastutamata.
Eesistujariigi veebilehe sisu mitte üksnes ei täienda nõukogu veebilehte, vaid pakub viimase sisust palju enamat.
Nõukogu tunnistas, et eesistujariigi dokumendid olid määruse nr 1049/2001 tähenduses nõukogu dokumendid. Kuna eesistujariigi veebilehe sisu hõlmab dokumente kõnealuse määruse artikli 3 punkti a tähenduses ning seega nõukogu dokumente, tähendab nõukogu seisukoht, et nõukogul puudub kontroll oma dokumentide üle. See oleks ilmselgelt absurdne olukord.
Käesolevas asjas ei käsitleta liikmesriiki ja selle (s.t riiklikke) veebilehti, vaid veebilehti, mille liikmesriik on sisse seadnud eesistujariigi ametikoha täitjana. Liikmesriigi õigus ja tava on asjakohane üksnes seoses tegevustega, mis ei ole seotud eesistuja ametikohaga.
Nõukogu argument, et ta ei saa mõjutada eesistujariiki, s.t osa endast, näib olevat absurdne. See eirab igati mõistlikku seisukohta, et nõukogu peaks olema suuteline esitama oma eesistujale nt nõude või soovituse.
EÜ asutamislepingu artiklis 195 on sätestatud, et ombudsmani pädevus hõlmab kõiki ühenduse institutsioone ja asutusi, välja arvatud Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus. Välja arvatud kõnealune erand, ei tohiks olla ühtegi valdkonda, mille puhul ei võiks kaebust esitada. Seega peab olema võimalus esitada kaebus eesistujariigi kohta kas kaebusena nõukogu või otse eesistujariigi vastu.
Ombudsmani jõupingutused sõbraliku lahendi leidmiseks
Pärast arvamuse ja märkuste põhjalikku kaalumist asus ombudsman seisukohale, et nõukogu ei olnud kaebusele adekvaatselt vastanud.
Sõbraliku lahendi ettepanek
20. oktoobril 2005 tegi ombudsman seetõttu nõukogule järgmise sõbraliku lahendi ettepaneku:
„Nõukogu võiks kaaluda kaebuse esitaja taotlust teha eesistujariikide Internetis avaldatav materjal kättesaadavaks ka saksa keeles.”
Nõukogu arvamus
Nõukogu esitas oma arvamuses järgmised märkused:
Nõukogu haldusomavoli juhtumiga võiks tegemist olla üksnes juhul, kui ta oleks valesti kohaldanud olemasolevat ELi õigusnormi. See ei saa olla nii juhul, kui nõukogu ei vastuta tegevuse eest, mille kohta kaebus esitati.
Ombudsmani põhjendused on väärad. EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et eesistuja ametikohta täidavad liikmesriigid kordamööda. See loomulikult ei tähenda, et kõnealusest liikmesriigist saaks nõukogu osa suuremal määral kui mis tahes muust liikmesriigist. See tähendab lihtsalt, et liikmesriigile (kui riigile, mitte kui nõukogu liikmele) antakse ülesanne juhtida nõukogu istungeid ja muid sellega kaasnevaid tegevusi.
Viimastel aastakümnetel on kujunenud tava, et eesistujana tegutsev liikmesriik kasutab seda aega enda reklaamimiseks ja muude tegevuste korraldamiseks, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud nõukogu tööga. Näiteks korraldavad paljud liikmesriigid eesistujana tegutsemise ajal kultuuritegevust. Sellise tegevuse ja sellega seotud teabe eest vastutab (eesistujana tegutsev) liikmesriik riigina. Seda ei saaks loomulikult käsitleda nõukogu tegevusena.
Samuti vastutab selle liikmesriigi ja/või riigi ministeeriumide hallatud veebilehtede sisseseadmise, rahastamise ja juhtimise eest (eesistujana tegutsev) liikmesriik riigina. Nõukogu ei rahasta ega halda neid. Nagu nõukogu juba märkis, on seda selgitatud ka kõnealustel veebilehtedel leiduvates lahtiütlustes.
Ombudsman on oma sõbraliku lahendi ettepanekus väitnud, et tema teada ei ole ühtegi õigusnormi või põhimõtet, mis takistaks nõukogul kõnealuste veebilehtede vormiliste külgede üle arutamist või nende osas kokku leppimist. See ei saaks olla õiguslikult pädev, kuna oleks täielikult vastuolus ELi õiguse aluspõhimõttega. EÜ asutamislepingu artikli 7 lõike 1 kohaselt „[i]ga institutsioon toimib talle käesoleva lepinguga antud volituste piires”. Puudub õigusnorm, mis võimaldaks nõukogul mõjutada konkreetse liikmesriigi kohaldatavat keelerežiimi. Ka ombudsman ei ole tuvastanud ühtegi sellist õigusnormi. Kindlasti ei olnud selliseid õigusnorme nõukogu kodukorras.
Asjaolu, et neid veebilehti nimetatakse „eesistujariigi veebilehtedeks”, ei tähenda, et need kuuluvad nõukogu järelevalve alla. Veebilehti ei hoolda eesistujariik, vaid vastavalt EU asutamislepingu artiklile 203 eesistujana tegutsev liikmesriik. Puudub õiguslik alus, mis lubaks nõukogul nõuda liikmesriigilt konkreetse keelelise režiimi kohaldamist.
Nõukogu märkis lõpetuseks, et seetõttu ei saa ta kaaluda ombudsmani sõbraliku lahendi ettepanekut või asuda seisukohale küsimuses, mis ei kuulu tema pädevusse.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde kindlaks.
Ombudsmani hinnang
Nõukogu arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste põhjal järeldas ombudsman, et sõbraliku lahendini ei ole võimalik jõuda.
Ombudsmani soovituse projekt
Soovituse projekt
21. märtsil 2006 esitas ombudsman oma põhikirja artikli 3 lõike 3 kohaselt nõukogule järgmise soovituse projekti:
„Nõukogu võiks kaaluda kaebuse esitaja taotlust teha eesistujariikide Internetis avaldatav materjal kättesaadavaks ka saksa keeles.”
Soovituse projekt tugines järgmistele kaalutlustele:
1. Ombudsman on seisukohal, et poolte esitatud märkuste tõttu käesolevas asjas on vaja käsitleda kolme eri küsimust ehk täpsemalt: 1) millistel asjaoludel võib tuvastada haldusomavoli juhtumi, 2) kas nõukogu võib pidada mingil juhul vastutavaks tema eesistujariigi hooldatud veebilehtede eest ja 3) kas keelte valik seoses nende veebilehtedega sobib kokku hea halduse põhimõtetega.
2. Seoses esimese küsimusega märgib ombudsman, et nõukogu väitel võib haldusomavoli juhtumiga tegemist olla üksnes juhul, kui ta oleks valesti kohaldanud olemasolevat õigusnormi. Selline tõlgendamine on liiga kitsas ja ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 195 sätestatud „haldusliku omavoli” juhu mõistega. Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoli juhuga on tegemist siis, kui avalik asutus ei juhindu oma tegevuses tema jaoks siduvatest õigusnormidest või põhimõtetest[4]. Sellise määratluse on heaks kiitnud Euroopa Parlament[5]. Seega ei pruugi vastupidiselt nõukogu väitele olla haldusomavoliga tegemist üksnes juhtudel, kui on rikutud õigusnorme.
3. Seoses teise küsimusega tuleks märkida, et EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et „[e]esistuja ametikohta täidavad nõukogus kõik liikmesriigid kordamööda kuuekuulise tähtaja jooksul järjekorras, mille on ühehäälselt otsustanud nõukogu”. Nagu nõukogu õigesti täheldas oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahendi ettepaneku kohta, ei tähenda see, et liikmesriigist riigina saab nõukogu osa. Kui liikmesriik tegutseb eesistujana, tähendab see, et asjaomane liikmesriik täidab piiratud ajavahemikul nõukogu eesistuja ülesandeid. Selles mõttes on eesistujariik selgelt nõukogu osa. Ombudsman märgib, et nõukogu on väitnud oma 4. märtsi 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et eesistujariik on vaieldamatult funktsionaalselt nõukogu osa.
4. Ombudsman leiab, et funktsionaalselt nõukogu osana peaks eesistujariigi suhtes kehtima samasugused kohustused kui nõukogu suhtes, välja arvatud juhul kui on olemas konkreetsed põhjused, miks neid kohustusi ei tuleks kohaldada eesistujariigi suhtes.
5. Selline järeldus kehtib ilmselgelt üksnes sel määral, mil asjaomane liikmesriik tegutseb nõukogu eesistujana. Nagu nõukogu õigesti täheldas oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahendi ettepaneku kohta, ei või nõukogu tegevusena käsitleda kultuuritegevust, mida eesistujana tegutsev liikmesriik oma eesistumise ajal korraldab. Sellise tegevuse eest vastutab liikmesriik riigina.
6. Ombudsman on seisukohal, et erinev järeldus on siiski põhjendatud eesistujariigi hooldatud veebilehtede osas.
7. Nõukogu väidab, et küsimus, milliseid keeli tuleks kasutada eesistujariigi veebilehtedel, tuleb otsustada lähtudes eesistujana tegutseva liikmesriigi õigusest ja tavast. Nõukogu sõnul vastutab ainult eesistujariik neil veebilehtedel avaldatud teabe eest.
8. Liikmesriigid võivad loomulikult enda soovil sisse seada veebilehti, mille suhtes kehtivad üksnes riiklikust õigusest tulenevad piirangud. Tuleks siiski märkida, et käesoleva asjaga seotud veebilehed on selgelt tähistatud ja mõeldud üksnes eesistujariigi veebilehtedeks. Neil veebilehtedel esitatakse teavet eesistujariigi töö kohta, mis talle on määratud ühenduse õigusega. Ombudsmani arvates ei saa seetõttu käsitleda neid veebilehti „riiklike” veebilehtedena, mis ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Eelkõige on see nii käsitletav tähtsuse tõttu, mida nõukogu ise paneb eesistujariigi tööle. Nõukogu väidab oma veebilehel (www.consilium.europa.eu) rubriigis „Eesistujariigi veebilehed” järgmist: „Nõukogu eesistujariigil on väga oluline osa institutsiooni töö korraldamisel, eelkõige seadusandliku ja poliitilise otsustusprotsessi liikumapaneva jõuna. Eesistujariigi ülesanne on korraldada ja juhatada kõiki koosolekuid ning töötada välja kompromisse probleemide lahendamiseks.”
9. Asjaolu, et neid veebilehti hooldavad asjaomase liikmesriigi ametiasutused ning need sisaldavad otseseid sellekohaseid viiteid, ei mõjuta eespool esitatud järeldust. Kuna EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et liikmesriigid täidavad eesistuja ametikohta kordamööda, tundub igati loomulik, et eesistujariigi veebilehti hooldavad eesistujana tegutseva liikmesriigi ametiasutused. Ombudsman ei pea ka asjakohaseks, et veebilehtede kulu näib kandvat asjaomane liikmesriik. See ei tõenda, et asjakohast tegevust ei või käsitleda nõukogu osana tegutseva eesistujariigi tegevusena. Pealegi ei saa millegi põhjal järeldada, et kulu peab ilmtingimata kandma liikmesriik üksi. Kuna eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa, tuleks kaaluda asjaomaste veebilehtede kulu kandmist ühenduse eelarvesse.
10. Nõukogu peamine argument näib olevat see, et tema arvates puudub tal lihtsalt pädevus nõuda eesistujana tegutsevalt liikmesriigilt oma veebilehtede korraldamist teataval kindlal viisil ning seetõttu ei ole tal mingit vastutust nende veebilehtede eest. Oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahendi ettepaneku kohta väitis nõukogu, et vastupidine seisukoht oleks täielikult vastuolus ELi õiguse aluspõhimõttega, täpsemalt EÜ asutamislepingu artikli 7 punktis 1 sätestatuga, mille kohaselt „[i]ga institutsioon toimib talle käesoleva lepinguga antud volituste piires”.
11. Ombudsmani kõnealune argument ei veena. Kui liikmesriik seab sisse veebilehe eesistujariigi ülesannetes, toimib ta nõukogu osana. Kuna käesolevas asjas tõstatatud küsimus on seotud nõukogu ja selle eesistujariigi, s.t sama nõukogu osa suhtega, ei mõista ombudsman, kuidas võiks tema poolt vastuvõetud seisukoht olla vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 7 lõikes 1 sõnastatud põhimõttega. Ombudsman nõustub, et eeskätt on eesistujana tegutseva liikmesriigi otsustada, mida ta soovib sellisel veebilehel pakkuda. Ombudsmani teada ei ole siiski ühtegi õigusnormi või põhimõtet, mis takistaks nõukogul kõnealuse Internetis avaldatava materjali vormiliste külgede üle arutamist või nende osas kokku leppimist, et teha sel viisil esitatud teave võimalikult laiaulatuslikult kättesaadavaks, nt arutledes või kindlaks määrates, milliseid keeli tuleks nendel veebilehtedel kasutada. Kuna EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud eesistujariigi vaheldumine (kõigi liikmesriikide vahel), ei oleks sellised vormilised küljed seotud üksnes konkreetse liikmesriigiga, vaid asjakohased kõigi liikmesriikide puhul.
12. Eespool esitatut arvesse võttes on ombudsman jätkuvalt arvamusel, et nõukogu võib põhimõtteliselt pidada vastutavaks tema eesistujariigi hooldatud veebilehtede eest.
13. Seoses eespool nimetatud kolmanda küsimusega tuleks märkida, et ombudsman on juba varem käsitlenud keelte valiku küsimust seoses ühenduse institutsioonide ja asutuste avaldatud teabega.
14. Oma 14. juuni 2000. aasta otsuses kaebuse 939/99/ME[6] asjus rõhutas ombudsman selle olulisust, et väljapoole ühenduse institutsioone jäävatele isikutele suunatud dokumendid peaksid olema kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes. Internet on tänapäeval üks olulisemaid üldsusele teabe pakkumise vahendeid. Ombudsmani arvates on seega eriliselt oluline tagada, et ühenduse institutsioonide ja asutuste sisse seatud avalikud veebilehed oleksid kodanikele kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes.
15. Nõukogu väitis oma arvamuses, et eesistujariigi veebilehtedega ei ole püütud asendada nõukogu veebilehte, mis on kättesaadav kõigis ühenduse keeltes, ja dokumentide registrit, vaid neid täiendada. Nähtavasti soovis nõukogu sellega mõista anda, et kaebuse esitaja tõstatatud sisulist küsimust pole vaja käsitleda.
16. Olles tutvunud mõningate asjakohaste veebilehtedega, leiab ombudsman, et igati arvestatav on kaebuse esitaja argument, mille kohaselt need veebilehed mitte üksnes ei täienda nõukogu veebilehte, vaid pakuvad viimase sisust palju enamat. Nõukogu märkis oma arvamuses, et neil veebilehtedel esitatakse praktilist teavet iga eesistujariigi kuuekuulise perioodi ainulaadsete tegevuste kohta, nagu näiteks mitteametlikud kohtumised, kultuurisündmused ning muud eesistujariigi tegevused ja algatused. Selline teave ei ole ilmtingimata kättesaadav nõukogu veebilehel. Isegi kui eesistujariigi veebilehtedel esitataks üksnes lisateavet, pakuks selline teave siiski huvi üldsusele ja peaks seetõttu olema kättesaadav võimalikult laiaulatuslikult ja hästi.
Eesistujariigi rolli olulisust silmas pidades tunduks veelgi tähtsam tagada, et eesistujariigi veebilehtedel avaldatud teave oleks kättesaadav võimalikult paljudele kodanikele. On asjakohane veel kord rõhutada, et käesolevas asjas ei käsitleta nende veebilehtede sisu, s.t küsimust eesistujariigi esitatava teabe kohta, vaid selle teabe esitamist, s.t küsimust, kas teave tuleks teha kättesaadavaks teatavates keeltes.
17. Oma 10. septembri 2002. aasta otsuses kaebuse 1146/2001/IP[7] asjas väljendas ombudsman seisukohta, et ELi institutsioonid ja asutused peaksid võimalikult suures ulatuses pakkuma oma kodanikele teavet nende emakeeles. Ombudsman lisas, et tema teada ei ole siiski „ühtegi õigusnormi või põhimõtet, mis keelaks neil avaldada oma veebilehtedel teavet ametlike keelte arvust vähemal arvul”. Eelkõige võttes arvesse asjaolu, et ELi ametlike keelte arv on suurenenud 20-le, võivad olemas olla õigustatud põhjendused keelte arvu piiramiseks, milles eesistujariigi veebilehed üldsusele kättesaadavaks tehakse.
18. Ombudsman on siiski seisukohal, et kui eesistujariigi veebilehtedel esitatava materjali keelte arvu piiratakse, peab kasutatavate keelte valik tuginema objektiivsetele ja põhjendatud kaalutlustele. Tuleks märkida, et oma otsuses kohtuasjas C-361/01 P Kik vs. OHIM (milles käsitleti keelte kasutamist Siseturu Ühtlustamise Ameti menetlustes) rõhutas Euroopa Kohus, et kuigi asjaomastes õigusaktides käsitletakse ühenduse ametlikke keeli erinevalt, on nõukogu valik „piirata keelte kasutamist nende keeltega, mille oskus on ühenduses kõige levinum, asjakohane ja proportsionaalne.”[8]. Kaebuse esitaja on esitanud argumendid, mis tunduvad olevat kaalukad, et kinnitada oma seisukohta, et pärast liidu laienemist 2004. aastal on saksa keelest saanud kasutusulatuselt teine keel ELis. Kaebuse esitaja arvates peaksid eesistujariigi veebilehed olema seetõttu kättesaadavad ka saksa keeles. Neid argumente arvesse võttes on ombudsman seisukohal, et eesistujariigi veebilehtede keelte valik tuleks tõepoolest uuesti läbi vaadata.
19. Ombudsman märgib siiski, et nõukogu on siiani hoidunud võtmast seisukohta kaebuse esitaja argumentide sisu kohta.
20. Eespool esitatut arvesse võttes teeb ombudsman järelduse, et kuna nõukogu ei ole kaalunud kaebuse esitaja taotluse sisu, et eesistujariigi veebilehed peaksid olema esitatud ka saksa keeles, kujutab see endast haldusomavoli juhtumit.
Nõukogu üksikasjalik arvamus
Pärast soovituse projekti saamist ning kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 esitas nõukogu 7. juunil 2006 üksikasjaliku arvamuse.
Nõukogu esitas oma üksikasjalikus arvamuses järgmised märkused:
Oli kahetsusväärne, et ombudsman näis olevat juba jõudnud antud küsimuses lõplikule seisukohale, andes välja pressiteate. Sel viisil toimides kaotasid suuresti asjakohasuse nõukogu üksikasjalikud märkused, mida nõukogul paluti esitada ning mis kujutasid endast EÜ asutamislepingu artikli 195 lõikes 1 sätestatud menetluslikku tagatist.
Sisu kohta oli nõukogu juba selgitanud, miks tal puudus vastutus veebilehtede eest, mille hooldamise eest vastutab liikmesriik. Kuna nõukogu toetas mitmekeelsust kui olulist panust paremasse teabevahetusse kodanikega, oli ta valmis teavitama asjakohast liikmesriiki ombudsmani seisukohast antud küsimuses. Nõukogu ei olnud siiski võimeline täitma soovituse projekti ühelgi muul olulisel viisil.
Viimasena tuleks märkida, et kuna ei esinenud ühenduse institutsiooni või asutuse haldusliku omavoli juhtumit, ei kuulunud antud küsimus ombudsmani pädevusse.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde kindlaks. Ta väitis, et eesistujariigi veebilehtede keelte valik ei tugine objektiivsetele ja põhjendatud kaalutlustele. Kaebuse esitaja väitis, et teabevahetuse võimalus (s.t kodanike arv, kelleni võidakse jõuda teatavat keelt kasutades) kujutab endast objektiivset ja põhjendatud kriteeriumi. Kaebuse esitaja väitis, et eesistujariik peaks oma veebilehtedel esitatava materjali puhul kasutama saksa keelt seetõttu kõigil juhtudel, kui ei ole kasutatud üksnes inglise keelt.
Kaebuse esitaja arvates oli nõukogu suhtumine antud asjas vastuvõetamatu.
Ombudsmani hinnang nõukogu üksikasjalikule arvamusele
Ombudsman leiab, et nõukogu üksikasjalikus arvamuses ei ole esitatud ühtegi uut argumenti, mis võiks muuta tema soovituse projekti seisukohta.
Ainus uus argument nõukogu üksikasjalikus arvamuses oli seotud sellega, mis nõukogule tundus menetlusõiguse rikkumisena ombudsmani poolt. Nõukogu näib olevat seisukohal, et enne kui ombudsman võib asuda lõplikule seisukohale, kas on tegemist haldusomavoli juhtumiga või mitte, peab ta ära ootama üksikasjaliku arvamuse oma soovituse projektile. Nõukogu osutab sellega seoses EÜ asutamislepingu artikli 195 lõikele 1. Kuigi artikli 195 lõikes 1 on sätestatud, et kui ombudsman „tuvastab” haldusomavoli juhtumi, esitab ta asja vastavale institutsioonile, „kellel on aega kolm kuud, et ombudsmani oma seisukohast informeerida”. Samuti on ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 6 sätestatud, et kui ombudsman „tuvastab” haldusomavoli juhtumi, teavitab ta sellest asjaomast institutsiooni, „esitades vajaduse korral soovituste projekti”. Seega on täiesti selge, et soovituse projekti võib esitada üksnes pärast seda, kui ombudsman on asunud seisukohale, et tegemist on haldusliku omavoli juhtumiga.
Ombudsman peab vajalikuks märkida, et enne nõukogule soovituse projekti esitamist andis ta nõukogule kaks võimalust väljendada oma seisukohti antud küsimuses: esiteks siis, kui ta saatis nõukogule kaebuse arvamuse esitamiseks, ning teiseks siis, kui ta palus nõukogul esitada märkused tema sõbraliku lahendi ettepaneku kohta. Seega on alusetu nõukogu väide, et tema õigust olla ära kuulatud on antud juhul rikutud.
Ei ole välistatud, et pärast järelduse tegemist haldusliku omavoli juhtumi kohta soovituse projektis võib ombudsman selle seisukoha üle vaadata, kui institutsioon esitab oma üksikasjalikus arvamuses veenvad põhjused, mille tõttu oleks vajalik selline läbivaatamine. Nõukogul on seetõttu õigus, et ombudsman ei võta „lõplikku seisukohta”, enne kui ta on saanud ja läbi vaadanud üksikasjaliku arvamuse või kui üksikasjaliku arvamuse esitamise tähtaeg on möödunud. Ombudsman vaatab seetõttu sellises üksikasjalikus arvamuses esitatud märkused põhjalikult läbi, enne kui otsustab, kuidas kõnealuses asjas tegutseda. Nagu eespool mainitud, ei ole nõukogu oma üksikasjalikus arvamuses antud asjas esitanud sisu kohta ühtegi uut argumenti.
Ombudsmani soovitus
Eespool esitatut arvesse võttes teeb ombudsman järgmised järeldused:
i) nõukogu vastutab oma eesistujariigi veebilehtedel kasutatavate keelte eest;
ii) nõukogu eesistujariigi veebilehel esitatav teave peaks ideaaljuhul olema kättesaadav kõigis ühenduse ametlikes keeltes;
iii) kui eesistujariigi veebilehel kasutatavate keelte arvu siiski piiratakse, peab kasutatavate keelte valik tuginema objektiivsetele ja põhjendatud kaalutlustele ning
iv) nõukogu keeldumine tegeleda antud asja sisuga, s.t kaebuse esitaja taotlusega teha eesistujariikide Internetis avaldatav materjal kättesaadavaks ka saksa keeles, on õigustamatu ja kujutab endast haldusliku omavoli juhtumit.
Ombudsman sõnastab seetõttu oma soovituse projekti nõukogule uuesti järgmiselt:
„Nõukogu peaks kaaluma kaebuse esitaja taotlust teha eesistujariikide Internetis avaldatav materjal kättesaadavaks ka saksa keeles.”
Euroopa Parlament võiks kaaluda vastava resolutsiooni vastuvõtmist.
Strasbourg, 30. november 2006.
P. Nikiforos DIAMANDOUROS
[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta, EÜT 1994 L 113, lk 15.
[2] Kättesaadav ombudsmani veebilehel (http://www.ombudsman.europa.eu).
[3] EÜT 2001 L 145, lk 43.
[4] Vt 1997. aasta aruanne, lk 22.
[5] Vt 1998. aasta aruanne, lk 17.
[6] Kättesaadav ombudsmani veebilehel (http://www.ombudsman.europa.eu).
[7] Kättesaadav ombudsmani veebilehel (http://www.ombudsman.europa.eu).
[8] 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-361/01 P Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2003, lk I-8283, punkt 94.