(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja [1] artikli 3 lõikele 7)

Kaebus

Kaebuse esitaja R. on Saksamaa õlut Ühendkuningriiki importiva Bavarian Lager Company Ltd. direktor.  Tal oli raskusi oma toote müümisega ainuõiguslike ostulepingute tõttu, mille kohaselt peavad paljud Ühendkuningriigi pubid hankima õlut konkreetsetelt Ühendkuningriigi õlletehastelt.  Neid lepinguid reguleerib Ühendkuningriigi seadus, mida tuntakse kui "Guest Beer Provision", mis võimaldab pubidel osta teatud õlut ka teistelt tarnijatelt.

Kaebuse esitaja leidis, et külalisõlle säte rikub EÜ asutamislepingu artiklit 30 (nüüd artikkel 28), diskrimineerides imporditud õlut.  1993. aasta aprillis esitas ta selle küsimuse kohta kaebuse Euroopa Komisjonile.  Komisjon registreeris kaebuse numbriga P/93/4490/UK ja alustas uurimist EÜ asutamislepingu artikli 169 (nüüd artikkel 226) alusel.

1996. aasta augustis sai kaebuse esitaja Ühendkuningriigi kaubandus- ja tööstusministeeriumi pressiteatest teada, et 1996. aasta oktoobris toimub komisjoni, Ühendkuningriigi ametiasutuste ja kaubandusühenduse Confédération des Brasseurs du Marché commun (CBMC) kolmepoolne kohtumine, et arutada külalisõlle pakkumist.  Ta palus, et komisjon lubaks tal koosolekul osaleda, kuid tema taotlus lükati tagasi.

aasta märtsi alguses tegid Ühendkuningriigi ametiasutused ettepaneku külalisõlle käsitleva sätte muutmiseks.  Komisjon pidas kavandatud muudatust rahuldavaks ja loobus artikli 169 kohasest uurimisest.

aasta mais taotles kaebuse esitaja komisjoni otsuse 94/90 (üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele) alusel juurdepääsu kõigile dokumentidele, mille olid toimiku P/93/4490/UK all esitanud üksteist nimeliselt nimetatud äriühingut ja organisatsiooni ning kolm määratletud isikute või äriühingute kategooriat.  Komisjon jättis taotluse ja kordustaotluse rahuldamata.  R. esitas 8. juulil 1998 ombudsmanile kaebuse selle keeldumise peale.

aasta veebruaris ombudsmani uurimise käigus selgitas kaebuse esitaja, et tema tegelik mure on teabe saamine.  Ta soovib teada, kes esitas komisjonile oma seisukohad külalisõlle pakkumist käsitleva artikli 169 kohase uurimise käigus ja millised CBMC esindajad osalesid 1996. aasta oktoobris toimunud kolmepoolsel kohtumisel.  Kaebuse esitaja püüdis saada viimati nimetatud teavet otse CBMC-lt, kes soovitas tal küsida komisjonilt vastust, kuna asjaomased töötajad olid organisatsioonist lahkunud ja toimikud hävitatud.

R. soovib seda teavet, sest ta kahtlustab teatavate isikute sobimatut käitumist, kes olid asjakohastel aegadel õlletööstuse eest vastutavate Ühendkuningriigi ametnike ja poliitikute hulgas.

Ombudsman on tavapärase menetluse kohaselt teavitanud kaebuse esitajat kirjalikult uurimise käigust.

Uurimine

Ombudsmani uurimine keskendus algselt dokumentidele juurdepääsu õiguse küsimusele komisjoni otsuse 94/90 alusel.  Kui aga sai selgeks, et kaebuse esitaja tegelik eesmärk on saada teavet, leidis ombudsman, et on asjakohane pakkuda välja sõbralik lahendus.  Seetõttu kirjutas ta 3. märtsil 1999 komisjonile vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5, tehes komisjonile ettepaneku anda teavet, mida kaebuse esitaja soovib.

Komisjoni vastus

Komisjon leidis oma 7. juuni 1999. aasta vastuses, et andmekaitsedirektiiv [2] takistab tal avaldada asjaomaste isikute isikuandmeid ilma nende selgesõnalise loata.  Komisjon väljendas valmisolekut otsida kaebusele ad hoc lahendust, paludes asjaomastel isikutel lubada tal esitada kaebuse esitajale oma nimed.  Komisjon teatas ka, et ta teavitab ombudsmani nende vastustest ja edastab nende nimed, kui tal on selleks luba.

Ombudsmani vastus

30. juulil 1999 saatis ombudsman komisjonile kirja.  Ta märkis, et ta ei nõustu sellega, et andmekaitsedirektiiv võib takistada komisjonil edastada kõnealust teavet ilma asjaomaste isikute nõusolekut küsimata. Komisjoni pakutud ad hoc lahendust silmas pidades näis siiski olevat võimalik jõuda sõbraliku lahenduseni.  Seetõttu palus ombudsman komisjonil teatada talle 30. septembriks 1999 nende isikute arv, kellelt komisjon oli palunud nõusolekut nende nimede edastamiseks, ning saadud positiivsete ja negatiivsete vastuste arv.

Oktoobris ja novembris 1999 teatas komisjon ombudsmanile, et ta saatis asjaomastele isikutele kirja, milles palus luba avaldada kaebuse esitajale nende isik, et kokku saadeti 45 kirja ja saadi 20 vastust, millest 14 olid positiivsed ja 6 negatiivsed.  Komisjon esitas ka nende isikute nimed ja aadressid, kes vastasid jaatavalt.

Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale, kelle märkustest selgus, et komisjoni esitatud puudulik teave ei rahulda teda. Seetõttu teatas ombudsman 1999. aasta detsembris komisjonile, et kaebusele ei ole võimalik leida sõbralikku lahendust.  Samuti palus ta komisjonil selgitada oma õiguslikku olukorda, et andmekaitsedirektiiv takistab tal avaldada asjaomaste isikute isikuandmeid ilma nende sõnaselge loata, sealhulgas täpset viidet direktiivi sätetele, mille puhul komisjon leiab, et nendega on kehtestatud juriidiline saladuse hoidmise kohustus.

Jaanuaris 2000 vastas komisjon järgmiselt:

„EÜ asutamislepingu artikli 286 kohaselt kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ ka komisjoni suhtes.

Käesoleva direktiivi tõlgendamisega seoses tuleks meenutada, et direktiivi artikli 2 kohaselt on R-i taotletud andmed isikuandmed direktiivi tähenduses.  Nende andmete edastamine R-ile kujutab endast isikuandmete töötlemist direktiivi tähenduses.

Direktiivi artikli 7 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud ainult juhul, kui see on hõlmatud ühega selles sättes loetletud kuuest võimalusest. Seetõttu on R-ile asjaomaste nimede avalikustamine lubatud ainult juhul, kui kohaldatakse ühte artiklis 7 sätestatud võimalustest. Komisjoni arvates on isikuandmete töötlemine käesoleval juhul lubatud üksnes artikli 7 punkti a alusel. Selle sätte muud võimalused ei ole R.-i puhul kohaldatavad. Seetõttu on nõutav, et andmesubjekt „annab ühemõtteliselt oma nõusoleku“. Kui ta keeldub nõusolekut andmast, ei tohi isikuandmeid töödelda." (joonealune märkus välja jäetud)

Ombudsmani soovituse projekt

mail 2000 esitas ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

"Komisjon peaks teatama kaebuse esitajale Confédération des brasseurs du marché communi delegaatide nimed, kes osalesid komisjoni poolt 11. oktoobril 1996 korraldatud koosolekul, ning kaebuse esitaja esialgses dokumentidele juurdepääsu taotluses nimetatud 14 kategooriasse kuuluvate äriühingute ja isikute nimed, kes esitasid komisjonile toimiku viitenumbriga P/93/4490/YK."[3]

Euroopa Ombudsman põhjendas soovituse projekti järgmiselt:

1 Teabe esitamise kohustus

1.1 Kaebuse esitaja palus komisjonil teatada talle nende isikute nimed, kes esitasid märkusi seoses tema kaebusega külalisõlle pakkumise kohta Ühendkuningriigis, ning kutseühingu (Confédération des brasseurs du marché commun) esindajad, kes osalesid komisjoni korraldatud koosolekul seoses uurimisega, mis käsitles kaebuse esitaja väidet ühenduse õiguse võimaliku rikkumise kohta liikmesriigi poolt.

1.2 Hea haldustava põhimõtete kohaselt peab asjaomase küsimuse eest vastutav ametnik andma üldsuse esindajatele teavet, mida nad taotlevad.[4] Seetõttu tuleks kaebuse esitajale anda tema taotletud nimed, välja arvatud juhul, kui komisjonil on juriidiline kohustus hoida seda teavet konfidentsiaalsena.

1.3 Sellise kohustuse ainus õiguslik alus, millele komisjon on viidanud, on andmekaitsedirektiiv.[5] Komisjon leiab, et direktiiv takistab tal edastada kaebuse esitajale asjaomaste isikute nimesid ilma nende eelneva nõusolekuta.  Seda väidet hinnatakse järgmises jaotises.

2 Andmekaitsedirektiiv

2.1 EÜ asutamislepingu artiklis 286 on sätestatud, et ühenduse õigusakte üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta kohaldatakse asutamislepinguga või selle alusel loodud institutsioonide ja asutuste suhtes. Seega kohaldatakse andmekaitsedirektiivi [6] ühenduse institutsioonide ja asutuste, sealhulgas komisjoni suhtes.[7]

2.2 Direktiiviga kehtestatakse teatavad põhimõtted, mida tuleb liikmesriikides rakendada üksikasjalike õigusaktidega.  Kaaludes direktiivi kohaldamist komisjoni suhtes, tuleks meenutada, et ühenduse institutsioonidele ja asutustele siduvaid üksikasjalikke rakendusakte veel ei ole.

2.3 Põhimõtteliselt märgib ombudsman, et direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk tagada "füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning eelkõige nende eraelu puutumatuse kaitse isikuandmete töötlemisel". 

2.4 Haldusmenetluses osaleva isiku poolt haldusasutusele edastatud teave ei näi olevat selle isiku "isikuandmed" pelgalt seetõttu, et ta on need esitanud.  Vastupidine seisukoht tähendaks, et eksisteerib põhiõigus anda haldusasutusele teavet salaja, mis aga nii ei ole.

2.5 Lisaks on direktiivi tõlgendamisel ja kohaldamisel oluline võtta arvesse ka põhimõtet, et otsused tuleb teha võimalikult avalikult.  Seda põhimõtet kinnitavad Maastrichti lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioon teabele juurdepääsu õiguse kohta,[8] ühenduse kohtute praktika [9] ja Euroopa Liidu lepingu artikkel 1 [10].

2.6 Direktiivi artiklis 7 [11] on sätestatud, et isikuandmete töötlemine (sealhulgas edastamine) võib toimuda kuues kategoorias.  Neist kolm kategooriat näivad olevat kohaldatavad juhul, kui komisjon avalikustab talle esitatud teabe ühe oma ülesande täitmise kohta.  Sellist avalikustamist võib pidada vajalikuks järgmistel juhtudel:

- juriidilise kohustuse täitmine, kuna Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et avatus on Euroopa institutsioonide kohustus;

avalikes huvides oleva ülesande täitmine või avaliku võimu teostamine, kuna teabe avalikustamine on avaliku võimu teostamisega seotud ülesande täitmise tavapärane osa;

- vastutava töötleja või andmeid saava(te) kolmanda(te) isiku(te) õigustatud huvi korral, kuna ametlikule teabele juurdepääsu võimaldamine ja saamine on vastavalt vastutava töötleja ja kolmandate isikute õigustatud huvi.

2.7 Eespool esitatud põhjustel on ombudsman seisukohal, et andmekaitsedirektiivi kohane õigus eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ei nõua, et komisjon käsitleks talle oma ülesannete täitmise kohta esitatud salajasi seisukohti või teavet või seisukohti või teavet esitanud isikute nimesid salajasena.

2.8 Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon on andmekaitsedirektiivist tulenevaid kohustusi valesti mõistnud ja seega rikkunud avatuse põhimõtet.  Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.  Kuna sõbralik lahendus ei ole võimalik, esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile soovituse projekti.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Pärast soovituse projekti kättesaamist ja kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 saatis komisjon 3. juulil 1999 üksikasjaliku arvamuse.

Oma üksikasjalikus arvamuses tuletas komisjon kõigepealt meelde, et EÜ asutamislepingu artikli 286 kohaselt kohaldatakse andmekaitsedirektiivi ka komisjoni suhtes. 

Teiseks jäi komisjon oma seisukoha juurde, et seda liiki juhul on isikuandmete edastamiseks loa andmiseks vajalik asjaomase isiku nõusolek.  Üksikasjalikus arvamuses on seejärel märgitud:

„Direktiivi 95/46/EÜ artikli 7a kohaselt on nõutav andmesubjekti ühemõtteline nõusolek.

Direktiivi 95/46/EÜ artikli 7f kohaldamisel on andmesubjekti põhiõigused ja -vabadused, eelkõige tema eraelu, tähtsamad kui vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvid, kui andmesubjekti nõusolekut ei ole saadud.

Komisjon leiab siiski, et käesoleval juhul ei ole andmesubjektide huvid, kellele kiri on adresseeritud nende nõusoleku saamiseks, ülimuslikud, kui vastust ei saada, võttes arvesse järgmisi asjaolusid.  Ühelt poolt järgnes kiri komisjoni ja andmesubjektide vahelisele eelnevale kontaktile ning teiselt poolt saatis komisjon selle neile isikutele kui avaliku võimu kandjale.  Teisisõnu, kuna kirjale ei ole vastatud ja võttes arvesse käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, on komisjon arvamusel, et andmesubjektide huvid või põhiõigused ja -vabadused ei ole ülimuslikud.”

Komisjon lisas ajakohastatud tabeli, mis sisaldas 25 isiku nimesid, kes ei olnud vastanud komisjoni kirjale, milles paluti neil anda nõusolek oma nime avaldamiseks kaebuse esitajale.

Ombudsmani hinnang komisjoni üksikasjalikule arvamusele

Kokkuvõtteks võib öelda, et komisjoni üksikasjalik arvamus:

- ei vaidlusta ombudsmani seisukohta, et hea haldustava põhimõtete kohaselt peab ombudsman esitama asjaomaste isikute nimed, välja arvatud juhul, kui tal on juriidiline kohustus hoida seda teavet konfidentsiaalsena;

- jääb seisukohale, et andmekaitsedirektiiv keelab komisjonil edastada asjaomaste isikute nimesid ilma nende ühemõttelise nõusolekuta, võttes eelkõige arvesse nende huvi eraelu vastu;

- on seisukohal, et käesoleval juhul peaks ta esitama kõigi asjaomaste isikute nimed, välja arvatud need, kes on oma nõusolekust sõnaselgelt keeldunud.

Komisjoni üksikasjalik arvamus ei vasta otseselt ombudsmani soovituse projektis sisalduvatele õiguslikele argumentidele.  Üksikasjalikus arvamuses viidatakse siiski „andmesubjekti huvile põhiõiguste ja -vabaduste vastu, eelkõige tema eraelu vastu”. Kuigi ombudsman tunnistab selle huvi põhjapanevat tähtsust, leiab ta 17. mai 2000. aasta soovituse projektis esitatud põhjustel, et puudub põhiõigus anda haldusasutusele salaja teavet ning et andmekaitsedirektiivis ei nõuta, et komisjon hoiaks salajas nende isikute nimesid, kes esitavad talle arvamusi või teavet tema ülesannete täitmise kohta.

Ombudsmani soovitus

Ombudsmani arvates ei ole komisjoni üksikasjalikus arvamuses esitatud mõjuvat põhjust mitte täielikult järgida ombudsmani 17. mai 2000. aasta soovituse projekti. Seetõttu esitab ombudsman soovituse projekti uuesti soovitusena komisjonile:

Komisjon peaks teatama kaebuse esitajale 11. oktoobril 1996 komisjoni korraldatud koosolekul osalenud Confédération des brasseurs du marché communi delegaatide nimed ning kaebuse esitaja algses dokumentidele juurdepääsu taotluses nimetatud 14 kategooriasse kuuluvate äriühingute ja isikute nimed, kes esitasid komisjonile toimiku viitenumbri P/93/4490/YK all oma seisukohad.

Euroopa Parlament võiks kaaluda soovituse vastuvõtmist resolutsioonina.

Strasbourg,

Jacob Söderman

 

---

 

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113/15).

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).

[3] Soovituse eelnõu varasem versioon esitati 6. aprillil 2000. See sisaldas viga ja võeti tagasi, paludes kaebuse esitajalt ja komisjonilt vabandust.

[4] Vt Euroopa Ombudsmani 19. juuli 1999. aasta hea haldustava eeskirja artikkel 22.

[5] ^{Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta} direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).

^{[6] ibid.}

[7] Direktiivi kohaldatakse ka Euroopa Ombudsmani suhtes. Vt ombudsmani 30. novembri 1999. aasta otsust andmekaitseametniku määramise kohta, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.euro-ombudsman.eu.int/LBASIS/EN/Dataprot.htm

[8] deklaratsioon: „Konverents on seisukohal, et otsustusprotsessi läbipaistvus tugevdab institutsioonide demokraatlikku olemust ja üldsuse usaldust administratsiooni vastu. Sellest tulenevalt soovitab konverents komisjonil esitada nõukogule hiljemalt 1993. aastal aruanne meetmete kohta, mille eesmärk on parandada üldsuse juurdepääsu institutsioonidele kättesaadavale teabele.”

[9] Vt näiteks kohtuasi C-58/94, Madalmaad v. nõukogu, EKL 1996, lk I-2169.

[10] Selle artikli teises lõigus on sätestatud: „Käesolev leping tähistab uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik” (rõhuasetus lisatud).

Liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib töödelda üksnes juhul, kui:

a) andmesubjekt on andnud oma ühemõttelise nõusoleku; või

b) töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele; või

c) töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks; või

d) töötlemine on vajalik andmesubjekti eluliste huvide kaitsmiseks; või

e) töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või sellise avaliku võimu teostamiseks, mis on tehtud ülesandeks vastutavale töötlejale või andmeid saavale kolmandale isikule; või

f) töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, välja arvatud juhul, kui selliseid huve kaaluvad üles artikli 1 lõike 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.”