Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 [1]

Kokkuvõte

1. Käesolev juhtum käsitleb seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles kaebust, mille esitasid talle 2006. aastal 27 kodanikualgatust, kes võitlesid Viini lennujaama laiendamise negatiivsete tagajärgede vastu (edaspidi „kaebuse esitajad”). Komisjon jõudis järeldusele, et asjaomased tööd tehti ilma kohustusliku keskkonnamõju hindamiseta. Selle puuduse kõrvaldamiseks leppis ta Austria ametiasutustega kokku, et viimased viivad läbi keskkonnamõju tagantjärele hindamise. Menetluse lõpparuanne esitati komisjonile 2011. aasta veebruaris.

2. Kaebuse esitajad ei olnud rahul keskkonnamõju tagantjärele hindamise läbiviimise viisiga. Muu hulgas kritiseerisid nad seda, et i) asjaomase menetluse eest vastutav asutus oli sama asutus, kes oli andnud asjaomastele ehitustöödele load ja kellel oli seega ilmne huvide konflikt, ning ii) neil puudus juurdepääs läbivaatamismenetlusele, nagu on ette nähtud asjakohases ELi direktiivis.

3. 2008. aastal pöördusid kaebuse esitajad Euroopa Ombudsmani poole. Pärast küsimuse uurimist asus ombudsman seisukohale, et kaebuse esitajate väited kahe eespool nimetatud küsimuse kohta näisid esmapilgul põhjendatud ning seetõttu ei saanud ta sel hetkel järeldada, et komisjon oli taganud keskkonnamõju tagantjärele hindamise nõuetekohase läbiviimise. Võttes aga arvesse, et menetlus oli pooleli ja et komisjon teatas, et lõpetab rikkumismenetluse alles siis, kui ta on veendunud, et Austria ametiasutused on võtnud vajalikud meetmed, leidis ombudsman, et selles etapis ei ole vaja temapoolseid edasisi meetmeid võtta. Seetõttu lõpetas ta uurimise 2009. aasta detsembris, tehes selgeks, et ta usub, et komisjon võtab tema järeldusi arvesse.

4. aasta novembris pöördusid kaebuse esitajad uuesti ombudsmani poole. Ombudsman algatas teise uurimise, mille käigus ta tutvus komisjoni toimikuga. Kontrollimine näitas, et keskkonnamõju tagantjärele hindamise ajal ei sisaldanud toimik muud olulist kirjavahetust komisjoni ja Austria ametiasutuste vahel. Eelkõige ei viita miski sellele, et kaebuse esitajate poolt sel ajavahemikul tehtud avaldusi oleks Austria ametiasutustega kirjalikult arutatud. Näib, et sellist kirjavahetust ei ole toimunud ka ombudsmani otsusega kaebuse 1532/2008 kohta. Sellise olukorra tõttu jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon ei võtnud arvesse tema esimese uurimise järeldusi. Seetõttu esitas ta soovituse projekti, milles kutsus komisjoni üles oma seisukohta uuesti läbi vaatama. Soovituse projekt ei olnud edukas.

5. Ombudsman leiab, et käesolev juhtum on kahetsusväärne näide olukorrast, kus komisjon i) ei võtnud asjakohaseid parandusmeetmeid seoses ELi õiguse selge rikkumisega olulise juhtumi puhul ja ii) otsustas ombudsmani nõuannet eirata. Seetõttu on ta seisukohal, et on asjakohane juhtida sellele küsimusele Euroopa Parlamendi tähelepanu.

Kaebuse taust

6. Alates 1999. aastast on Viini lennujaama taristut täiustatud ja laiendatud mitme ehitusprojekti kaudu, mille Austria ametiasutused on heaks kiitnud. Kui kaebuse esitajad juhtisid 2006. aastal komisjoni tähelepanu kõnealustele ehitustöödele, jõudis komisjon järeldusele, et nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta)[2] kohaselt oleks tulnud läbi viia keskkonnamõju hindamine. Neil asjaoludel leppis komisjon Austriaga peetud läbirääkimistel kokku, et hoidub rikkumismenetluse jätkamisest, samal ajal kui Austria töötab omakorda välja keskkonnamõju ex post hindamise, mis simuleerib parimal võimalikul viisil keskkonnamõju eelhindamist ja võimaldab täielikult hinnata asjaomaste projektide keskkonnamõju.

7. Kaebuse esitajad kritiseerisid viisi, kuidas komisjon selle juhtumi puhul käitus. Seetõttu pöördusid nad ombudsmani poole (kaebus 1532/2008/(WP)GG).

8. Ombudsman jõudis oma 2. detsembri 2009. aasta otsuses, millega lõpetati kõnealuse juhtumi uurimine, muu hulgas järgmistele järeldustele:

- Asutus, kellele tehti ülesandeks keskkonnamõju järelhindamine, oli Austria föderaalne transpordi-, innovatsiooni- ja tehnoloogiaministeerium (edaspidi "BMVIT"). Komisjon ei vaidlustanud asjaolu, et ministeerium oli asjaomastele projektidele välja andnud mõned load. See tähendas, et keskkonnamõju ex post hindamine oli usaldatud asutusele, kes esialgu näis olevat jätnud kontrollimata, kas direktiivi 85/337 on järgitud. Neil asjaoludel näis kaebuse esitajate väide, et BMVITi kaasamine põhjustas esmapilgul ilmse huvide konflikti, olevat põhjendatud.

- Komisjon märkis, et keskkonnamõju järelhindamine viiakse läbi direktiivi 85/337 artiklite 5-10 alusel. Kaebuse esitajate arvates tuli siiski kohaldada ka artiklit 10a. Selle sätte kohaselt on „üldsusel“ teatavatel tingimustel „juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, tegevuse või tegevusetuse sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega“. Komisjon selgitas, et nõustudes keskkonnamõju ex post hindamise läbiviimisega, ei küsinud ta Austrialt sõnaselgeid kinnitusi direktiivi 85/337 artikli 10a kohaldatavuse kohta, kuna see säte kujutab endast materiaalõigust ja selle kohta ei saa sõlmida kokkulepet liikmesriikidega. Ombudsman ei saanud sellest väitest aru. Olenemata sellest, kas artikkel 10a kujutas endast materiaal- või menetlusõigust, oli raske mõista, mis oleks võinud takistada komisjoni taotlemast Austria ametiasutustelt sõnaselget kinnitust selle kohta, et seda sätet järgitakse, tingimusel et see on käesoleval juhul kohaldatav.

9. Neid asjaolusid arvestades leidis ombudsman, et sel hetkel ei olnud tal võimalik järeldada, et komisjon oli taganud keskkonnamõju ex post hindamise nõuetekohase läbiviimise ja et ta oli seega nõuetekohaselt läbi viinud Viini lennujaama puudutava rikkumismenetluse Austria vastu.

10. Ombudsman märkis siiski ka seda, et keskkonnamõju järelhindamine ega komisjoni uurimine ei olnud selleks ajaks veel lõpule viidud. Lisaks märkis ta, et komisjon teavitas kaebuse esitajaid sellest, et ta teeb ettepaneku rikkumismenetlus lõpetada alles pärast seda, kui ta on veendunud, et lennujaama erinevate laienduste võimalikku asjakohast mõju on asjakohaselt hinnatud, ning eelkõige sellest, et Austria on võtnud vajalikud meetmed mõjuhinnangu järelduste praktilise mõju saavutamiseks.

11. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et sel ajal ei olnud põhjust küsimust täiendavalt uurida. Ombudsman märkis oma uurimise lõpetamise otsuses, mis võeti vastu 2009. aasta detsembris, et ta usub, et komisjon võtab tema järeldusi nõuetekohaselt arvesse.

12. 30. novembril 2010 pöördusid kaebuse esitajad uuesti ombudsmani poole (kaebus 2591/2010/GG). Oma uues kaebuses juhtisid nad tähelepanu sellele, et neile teadaolevalt ei ole komisjon pärast ombudsmani otsuse vastuvõtmist astunud Austria suhtes rikkumismenetluse jätkamiseks mingeid edasisi samme.

Uurimise ese

13. Seetõttu otsustas ombudsman algatada teise uurimise seoses järgmise väite ja nõudega:

Väide:

Komisjon ei viinud nõuetekohaselt läbi Austria vastu algatatud rikkumismenetlust seoses Viini lennujaamaga, jättes eelkõige tagamata keskkonnamõju hindamise nõuetekohase läbiviimise.

Nõue:

Komisjon peaks hoolitsema selle eest, et viiakse läbi nõuetekohane keskkonnamõju järelhindamine, sealhulgas järelevalvemehhanism, milles kaebuse esitajatel on õigus osaleda, või kui see ei ole võimalik, andma asja Euroopa Kohtusse.

Uurimine

14. Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitajate tähelepanekute saamist otsustas ombudsman uurida komisjoni toimikut.

15. 29. juulil 2011 esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti.

16. Komisjon esitas 17. novembril 2011 ombudsmani soovituse projekti kohta üksikasjaliku arvamuse.

17. Seejärel teatasid kaebuse esitajad ombudsmanile, et nad ei soovi enam komisjoni suhtumist kommenteerida. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et nad esitasid oma argumendid komisjonile ikka ja jälle ning küsisid, kas ombudsman saab nende heaks midagi teha või kas lennunduse lobitöö saavutab seaduse ja kodanike õiguste üle lõpliku võidu.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Rikkumismenetluste ja nendega seotud nõuete väidetav mittenõuetekohane läbiviimine

Ombudsmanile esitatud argumendid

18. Kaebuse esitajad kordasid oma seisukohta, et komisjon ei käsitlenud nende rikkumiskaebust nõuetekohaselt. Nad kritiseerisid eelkõige seda, et rikuti nende direktiivi 85/337 artiklist 10a tulenevat kaebeõigust.

19. Oma arvamuses kordas komisjon oma seisukohta, et on proportsionaalne ja mõistlik, kui ta hoidub rikkumismenetluse jätkamisest ajal, mil Austria viib läbi keskkonnamõju järelhindamist, mis simuleerib parimal võimalikul viisil keskkonnamõju eelhindamist. Komisjon kirjeldas ka meetmeid, mida Austria ametiasutused olid sellega seoses võtnud.

20. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et Austria ametiasutused edastasid keskkonnamõju järelhindamise lõpparuande 15. veebruaril 2011. Ta kordas, et rikkumismenetlus lõpetatakse alles siis, kui ta on veendunud, et lennujaamade erinevate laienduste võimalikku asjakohast mõju on asjakohaselt hinnatud, ja eelkõige, et Austria on võtnud vajalikud meetmed, et tagada mõjuhinnangu järelduste kasulik mõju, st pärast keskkonnamõju hindamisest tulenevate võimalike hüvitusmeetmete rakendamist.

21. Kaebuse esitajad olid oma märkustes seisukohal, et komisjon on endiselt seisukohal, et esitatud keskkonnamõju järelaruanne on vastuvõetav, kuigi see ei vasta kaugeltki keskkonnamõju järelhindamisele. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon eiras kõiki talle esitatud argumente ja et ta eiras ka ombudsmani viiteid asjaomase menetluse puudustele.

22. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et Viini lennujaama käsitlevas aruandes jõudis Austria kontrollikoda käesoleval juhul tehtud keskkonnamõju tagantjärele hindamise kohta järgmisele järeldusele: „Kodanike osalemisvõimaluste ja õiguskaitse võimaluste osas ei vasta see menetlus KMH menetluse standardile”.

23. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon tegutses lennundussektori teenistujana. Nelja aasta jooksul lubas see Austrial ebaseaduslikult laiendada Viini lennujaama. Investeeringu maksumus oli praeguseks ligikaudu 1,5 miljardit eurot. Kõik asjaomased tööd olid tehtud ilma keskkonnamõju hindamiseta.

24. Kaebuse esitajate arvates oli tegemist ilmse haldusomavoliga.

25. Olles eespool esitatud märkused läbi vaadanud, asus ombudsman seisukohale, et komisjoni toimikuga on vaja tutvuda.

26. 2011. aasta juunis läbi viidud kontroll näitas, et keskkonnamõju ex post hindamise kontseptsioon esitati komisjonile 2008. aasta märtsis ning et Austria ametiasutused olid esitanud komisjonile aruande keskkonnamõju ex post hindamise edenemise kohta 2008. aasta septembris, 2009. aasta juunis, 2009. aasta novembris ja 2010. aasta juulis.

27. Lisaks näitas kontrollimine, et keskkonnamõju järelhindamise ajal ei sisaldanud toimik muud olulist kirjavahetust komisjoni ja Austria ametiasutuste vahel. Eelkõige ei viita miski sellele, et kaebuse esitajate poolt sel ajavahemikul tehtud avaldusi oleks Austria ametiasutustega kirjalikult arutatud. Samuti ei tundunud, et ombudsmani 2. detsembri 2009. aasta otsus kaebuse 1532/2008/(WP)GG kohta oleks sellist kirjavahetust põhjustanud.

28. Oma märkustes kontrolliaruande kohta väitsid kaebuse esitajad, et kontroll kinnitas, et nende väiteid kas ei käsitletud üldse või ei käsitletud neid nõuetekohaselt.

29. 25. juulil 2011 edastasid kaebuse esitajad ombudsmanile vastuse, mille Austria transpordi-, innovatsiooni- ja tehnoloogiaminister B. oli 8. juulil 2011 esitanud mitmele Austria parlamendi liikme esitatud küsimusele. Selles vastuses kinnitas B., et arvestades keskkonnamõju järelhindamise aruande õiguslikku olemust, ei ole Austria õiguses selle aruandega seoses õiguskaitsevahendeid ette nähtud.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

30. Ombudsman märkis, et komisjon kordas, et lõpetab rikkumismenetluse alles siis, kui ta on veendunud, et lennujaamade laiendamise võimalikku asjakohast mõju on asjakohaselt hinnatud, ning eelkõige, et Austria on võtnud vajalikud meetmed mõjuhinnangu järelduste praktiliseks rakendamiseks. Selle kinnituse tõttu lõpetas ombudsman 2009. aasta detsembris oma esimese selleteemalise uurimise.

31. Selle otsuse tegemise ajal oli Austria ametiasutuste läbi viidud keskkonnamõju järelhindamine siiski pooleli. Selles etapis oleks komisjonil seega olnud lihtne sekkuda Austria ametiasutuste tegevusse, et käsitleda küsimusi, mille ombudsman tõstatas oma 2. detsembri 2009. aasta otsuses.

32. Komisjoni toimiku kontrollimine 2011. aasta juunis näitas siiski, et komisjon ei olnud võtnud edasisi meetmeid, vaid lihtsalt ootas, et Austria ametiasutused esitaksid talle lõpparuande.

33. Ombudsman rõhutas, et mõned tema tõstatatud küsimused olid seotud keskkonnamõju ex post hindamise alusega. Eelkõige juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et juhtumi asjaolusid arvesse võttes näis kaebuse esitajate väide, et BMVITi kaasamine tekitas ilmse huvide konflikti, esmapilgul põhjendatud. Lisaks oli ombudsman rõhutanud direktiivi 85/337 artikli 10a tähtsust ja toonitanud, et ta ei ole kaugeltki kindel, et kodanikud saavad keskkonnamõju tagantjärele hindamise puhul kasutada Austria õiguses ette nähtud läbivaatamismenetlust.

34. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjon oleks pidanud hindama küsimusi, mille ta oli tõstatanud oma otsuses kaebuse 1532/2008 kohta. Ta ei mõistnud, miks komisjon ei näi olevat selles osas midagi ette võtnud. On tõsi, et ombudsman märkis oma otsuses, et ta usub, et komisjon võtab seda otsust kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta lõpliku otsuse tegemisel nõuetekohaselt arvesse. Võttes aga arvesse ombudsmani tõstatatud küsimuste olemust, ei saanud komisjon seda tõlgendada nii, et ta peaks nende küsimustega tegelemise kuni lõpuni edasi lükkama.

35. Ombudsman lisas, et seoses direktiivi 85/337 artikliga 10a on kahtlusi, mida ombudsman väljendas oma 2. detsembri 2009. aasta otsuses seoses läbivaatamisvahendite kättesaadavusega käesolevas asjas, vahepeal süvendanud eespool nimetatud Austria kontrollikoja ning Austria transpordi-, innovatsiooni- ja tehnoloogiaministri avaldused.

36. Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et kaebuse esitajate väide, et komisjon ei viinud ilmselgelt nõuetekohaselt läbi Viini lennujaamaga seotud rikkumismenetlust Austria vastu, oli tõepoolest põhjendatud.

37. Seetõttu esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks parandama oma lähenemisviisi Viini lennujaamaga seotud kaebuse esitajate rikkumiskaebuse käsitlemisel, kõrvaldama puudused, millele ombudsman juhtis tähelepanu oma 2. detsembri 2009. aasta otsuses kaebuse 1532/2008 kohta, ning viima oma hindamise lõpule nii kiiresti kui võimalik.

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

38. Oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta tuletas komisjon meelde, et kui talle rikkumisest teatati, oli enamik Viini lennujaama asjaomaseid projekte kas lõpule viidud või lõppjärgus. Komisjon kasutas oma kaalutlusõigust, et hoiduda Austria suhtes edasistest menetlustoimingutest tingimusel, et Austria ametiasutused viivad nende projektide keskkonnamõju hindamise läbi tagantjärele. Esmane kaalutlus oli see, et asjaomaste projektide käigus tekkida võiva mõju suhtes ei saa enam parandusmeetmeid võtta, kuid lennujaama ehitatud taristu kasutamisest tulenevat mõju saab siiski kindlaks teha ja parandusmeetmetega käsitleda. Keskkonnamõju järelhindamine võib seega aidata kindlaks teha võimalikke meetmeid, mis on asjakohased sellise tõenäolise olulise mõju vältimiseks, minimeerimiseks või kompenseerimiseks.

39. Komisjon väitis, et ombudsmani soovituse projekti võib tõlgendada taotlusena alustada uuesti kogu keskkonnamõju hindamise järelkontrolli menetlust. Komisjoni arvates ei oleks see teostatav ega ebaproportsionaalne. Lisaks väitis komisjon, et asjaomaste projektide kumulatiivne keskkonnamõju integreeriti uue kolmanda lennuraja tavapärasesse keskkonnamõju hindamise menetlusse, mida praegu viiakse läbi täielikus kooskõlas keskkonnamõju hindamise direktiiviga, sealhulgas artikliga 10a.

40. Komisjon selgitas, et ta oli vahepeal lõpetanud Austria ametiasutuste esitatud aruande hindamise ning palunud neilt täiendavat teavet ja selgitusi. Eelkõige palus komisjon Austria ametiasutustel kinnitada, et üldsust on nõuetekohaselt teavitatud ja et menetluse tulemused tehakse üldsusele ametlikult kättesaadavaks. Sellega seoses märkis komisjon, et ta ei käsitanud BMVITi lõpparuannet ametliku otsusena keskkonnamõju tagantjärele hindamise tulemuste ja kompensatsioonimeetmete kohta. Selguse huvides ja ombudsmani märkusi arvesse võttes palus komisjon Austrial selgitada, kas ametiasutuste otsuse keskkonnamõju järelhindamise tulemuste, eelkõige kompensatsioonimeetmete kohta saab õiguslikult läbi vaadata. Lõpuks palus komisjon Austrialt kinnitust selle kohta, et pädevad keskkonnaasutused olid kaasatud keskkonnamõju tagantjärele hindamise protsessi, nagu on ette nähtud keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 1 keskkonnamõju eelnevaks hindamiseks, ning juhtis tähelepanu sellele, et lõpparuanne ei olnud selles osas selge.

41. Austria ametiasutused selgitasid oma vastuses, et seoses õiguskaitsevahendite võimalustega keskkonnamõju tagantjärele hindamise raames oli Viini lennujaama käitaja võtnud endale kohustuse rakendada kõiki protsessis kindlaks määratud meetmeid ning et rakendamise üle teostab järelevalvet BMVIT. Kui leevendusmeetmeid ei rakendatud nõuetekohaselt, võisid ametiasutused neid jõustada Austria lennuliiklusseaduse (Luftfahrtgesetz) artikli 141 alusel. Lisaks viitasid Austria ametiasutused lennujaama laiendamise raames toimunud vahendusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppele. Kokkuleppega ühinenud kodanikud saaksid selles protsessis kokku lepitud leevendusmeetmeid jõustada tsiviilõiguse alusel. Lõpuks juhtisid Austria ametiasutused tähelepanu Viini lennujaama kavandatud kolmanda lennuraja keskkonnamõju hindamisele, milles võetakse arvesse ka keskkonnamõju tagantjärele hindamise objektiks olevate projektide mõju. See menetlus lõpetataks otsusega, mille võib õiguslikult läbi vaadata vastavalt direktiivi 85/337 artikli 10a nõuetele.

42. Komisjon märkis, et ta oli ombudsmani 2. detsembri 2009. aasta otsust hoolikalt uuesti hinnanud, võttes arvesse Austria ametiasutuste esitatud keskkonnamõju järelhindamise lõpparuannet ja nende esitatud täiendavat teavet.

43. Komisjon tunnistas, et sõnastus, mida Austria ametiasutused komisjoniga kokku lepitud menetluses kasutasid – keskkonnamõju hindamise järelhindamise asemel keskkonnamõju hindamise järelaruanne –, võis esialgu tõepoolest olla eksitav. Ta rõhutas siiski, et ühise arusaama kohaselt hõlmas läbiviidud hindamine järelhindamist (ex post Umweltprüfung) ega piirdunud lihtsalt hindamisaruande koostamisega.

44. Seoses BMVITi osalemisega keskkonnamõju hindamise järelkontrolli menetluses asutusena, kes andis loa mõnele kõnealusele projektile, leidis komisjon, et ministeerium kui haldusorgan tegutses seaduslikkuse ja õigusriigi põhimõtte alusel. Ainuüksi asjaolu, et BMVIT oli välja andnud mõned Viini lennujaama puudutavad load, ei saa tema arvates õigustada väidet ilmse huvide konflikti kohta.

45. Mis puudutab direktiivi 85/337 artikli 10a kohaldatavust, siis märkis komisjon, et ta vaatas selle küsimuse uuesti läbi ja oli endiselt veendunud, et liidu õiguses puudub õiguslik alus, mis oleks võinud kohustada Austria ametiasutusi kohaldama seda sätet keskkonnamõju ex post hindamise kontseptsiooni üle peetavatel läbirääkimistel, mille eesmärk oli simuleerida nii palju kui võimalik keskkonnamõju ex ante hindamist. Seetõttu oleks artikli 10a kohaldamist saanud kaaluda ja lõpuks nõuda ainult siis, kui seda sätet oleks kohaldatud asjaomaste laiendustööde keskkonnamõju eelneva hindamise korral. Artikkel 10a lisati siiski direktiiviga 2003/35/EÜ, mis tuli rakendada 25. juuniks 2005. Keskkonnamõju tagantjärele hindamise kontseptsioonis esitatud teabe kohaselt esitati asjaomaste projektide taotlused Austria ametiasutustele enne seda kuupäeva ja enamik neist oli 2005. aasta juuniks isegi lõpule viidud. Komisjon uskus siiski, et seda puudust saab kõrvaldada Viini lennujaama uue kolmanda lennuraja käimasoleva keskkonnamõju hindamisega. Uues hindamises tuli arvesse võtta juba olemasolevate hoonete ja rajatiste, sealhulgas keskkonnamõju järelhindamisega hõlmatud hoonete ja rajatiste kumulatiivset mõju. Selle korrapärase keskkonnamõju hindamise suhtes kohaldati täielikult artiklit 10a.

46. Komisjon lisas, et ta ei pöördunud nendes küsimustes uuesti Austria ametiasutuste poole enne keskkonnamõju järelhindamise lõpparuande saamist, kuna ta oli juba edastanud oma seisukohad nende peamiselt õiguslike küsimuste kohta seoses ombudsmani uurimisega kaebuse 1532/2008/(WP)GG kohta. Seetõttu pidas komisjon mõistlikuks viia asjaomaste küsimuste lõplik hindamine läbi alles pärast lõpparuande analüüsimist, võttes arvesse ombudsmani otsuses esitatud märkusi.

47. Komisjon märkis kokkuvõtteks, et ta on arvamusel, et nagu eespool esitatud selgitustest nähtub, on tema lähenemisviis kõnealuse juhtumi käsitlemisel õige.

48. Nagu eespool märgitud, ei esitanud kaebuse esitajad komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta ühtegi sisulist märkust.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

49. Ombudsman peab vajalikuks meenutada, et oma otsuses kaebuse 1532/2008/(WP)GG kohta tunnistas ta, et juhtumi asjaolusid arvestades oli komisjoni otsus paluda Austrial viia läbi keskkonnamõju järelhindamine, mis hindaks objektiivselt projekti keskkonnamõju direktiivis 85/337 sätestatud kriteeriumide alusel ja võimaldaks teaduslikul alusel kindlaks teha, kas tuleb võtta asendusmeetmeid, nii asjakohane kui ka põhimõtteliselt mõistlik. Seega tuleb siinkohal uurida, kas komisjon tagas keskkonnamõju tagantjärele hindamise nõuetekohase läbiviimise.

50. Sellega seoses tuletab ombudsman meelde, et kahtlused, mida ta sellega seoses väljendas nii oma otsuses kaebuse 1532/2008/(WP)GG kohta kui ka oma soovituse projektis käesolevas asjas, keskendusid eelkõige kahele küsimusele, nimelt i) direktiivi 85/337 artikli 10a kohaldatavusele ja ii) huvide konfliktile, millega keskkonnamõju järelhindamist teostav asutus kokku puutus.

51. Ombudsman kahetseb, et peab järeldama, et komisjoni üksikasjalik arvamus ei hajutanud neid kahtlusi.

52. Esimese küsimuse kohta väitis komisjon, et direktiivi 85/337 artikkel 10a ei oleks olnud ratione temporis kohaldatav, kui asjaomaste tööde suhtes oleks enne nende teostamist läbi viidud keskkonnamõju hindamine. Ombudsman leiab, et see väide on usutav.

53. Ombudsmani ei veena siiski komisjoni täiendav argument, et direktiivi 85/337 artikkel 10a ei saa seega olla kohaldatav ka keskkonnamõju ex post hindamise suhtes, kuna viimane pidi võimalikult sarnanema keskkonnamõju ex ante hindamisega. Asjassepuutuv säte ei puuduta hindamist, mis tuleb läbi viia, vaid õiguskaitsevahendeid, mis tuleb kodanikele sellega seoses kättesaadavaks teha. Ombudsmani arvates ei ole mõjuvat põhjust, miks seda sätet ei peaks kohaldama sellisele tagantjärele läbiviidavale keskkonnamõju hindamisele nagu käesoleval juhul. Asjaomase liikmesriigi ametiasutused jätsid keskkonnamõju hindamise läbi viimata, kui see oleks tulnud läbi viia. Arvestades, et sellest ajast alates on seadus edasi arenenud, tundub õiglane asuda seisukohale, et neid muudatusi tuleb asjaomaste kodanike huvides keskkonnamõju tagantjärele hindamisel arvesse võtta.

54. Lisaks ei saa ombudsman jätta märkimata, et algselt näis komisjon seda seisukohta jagavat. Üksikasjalikus arvamuses kasutatud sõnastus, mille kohaselt komisjon oli „veendunud”, et artikkel 10a ei ole käesoleval juhul kohaldatav, viitab lähenemisviisi järjepidevusele, mida lihtsalt ei olnud olemas. Kaebuse 1532/2008/(WP)GG uurimise käigus küsis ombudsman konkreetselt komisjoni arvamust selles küsimuses. Oma vastuses märkis komisjon, et tema arvates „võib keskkonnamõju tagantjärele hindamisega hõlmatud küsimuste suhtes kohaldada õiguslikku kontrolli, nagu on märgitud direktiivi artiklis 10a”. Kui ombudsman küsis komisjonilt selles küsimuses täiendavaid selgitusi, lisas ta, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklit 10a "võib isegi keskkonnamõju tagantjärele hindamise raames tõlgendada nii, et see annab juurdepääsu õiguskaitsele seoses haldusotsusega, mis käsitleb keskkonnamõju tagantjärele hindamise järeldustest tulenevaid võimalikke edasisi meetmeid"[3] [90].

55. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta, milles kaebuse esitajad rõhutasid eriti direktiivi 85/337 artikli 10a kohaldatavuse küsimust, ei käsitlenud komisjon seda küsimust üldse. Ombudsman märgib, et komisjon väitis alles oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta esimest korda, et kõnealune säte ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Seega näib, et komisjon on esitanud täiesti uue argumendi peaaegu kolm ja pool aastat pärast seda, kui ombudsman oli talle selle küsimusega esimest korda vastamisi seisnud.

56. Ombudsmani arvates viitab komisjoni väidete võrdlus sellele, et komisjon kas ei pidanud vajalikuks põhjalikult uurida, kas direktiivi 85/337 artikkel 10a oli keskkonnamõju tagantjärele hindamise suhtes kohaldatav või mitte, või tegi avaldusi, mis pidid ajendama kaebuse esitajaid ja ombudsmani uskuma, et nimetatud säte on kohaldatav, kuigi komisjon arvas, et see nii ei ole. Ombudsman on seisukohal, et kumbki neist võimalikest tõlgendustest tooks esile hea halduse põhimõtete tõsise rikkumise. Seetõttu on ta seisukohal, et parlamendile tuleks anda võimalus seda küsimust arutada.

57. Oma üksikasjalikus arvamuses tegi komisjon ettepaneku, et asjaolu, et artiklis 10a ette nähtud parandusmeetmed ei olnud keskkonnamõju tagantjärele hindamise puhul kättesaadavad, saaks heastada Viini lennujaama uue kolmanda raja käimasoleva keskkonnamõju hindamisega [4]. Ombudsman ei mõista, kuidas konkreetse uue projekti keskkonnamõju hindamine võiks kõrvaldada mõne teise projektiga seotud keskkonnamõju hindamise puudused. Tegelikult on Viini lennujaama uue lennuraja keskkonnamõju hindamise eesmärk hinnata selle uue projekti, mitte varasemate projektide mõju.

58. Mis puudutab teist eespool punktis 50 nimetatud küsimust, siis jääb ombudsmanil üle vaid korrata oma seisukohta, et asutus, kes vajaliku keskkonnamõju hindamise puudumisel andis tööde tegemiseks loa, satub tingimata huvide konflikti, kui tal palutakse seejärel teha keskkonnamõju järelhindamine.

59. Oma üksikasjalikus arvamuses väitis komisjon selles küsimuses sisuliselt, et asjaomane ministeerium tegutses seaduslikkuse ja õigusriigi põhimõtte alusel. Ombudsmani arvates on kasulik veel kord meelde tuletada, et nimetatud ministeerium andis tööde teostamiseks mõned load, kuigi vajalikku keskkonnamõju hindamist ei olnud läbi viidud. Komisjoni argument ei ole seega ilmselgelt veenev.

60. Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et komisjon ei ole ilmselgelt nõuetekohaselt käsitlenud kaebuse esitajate väidet, et asjaomasel ministeeriumil oli käesoleval juhul ilmne huvide konflikt. Arvestades selle küsimuse olulisust, on ombudsman seisukohal, et ka parlament peaks selle küsimusega tegelema.

B. Ombudsmani soovitus

Seetõttu esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse:

Komisjon peaks oma lähenemisviisi Viini lennujaamaga seotud kaebuse esitajate rikkumiskaebuse käsitlemise suhtes uuesti läbi vaatama ja tegelema ombudsmani osutatud puudustega. See tähendab, et komisjoni edasises tegevuses rikkumismenetluses tuleks arvesse võtta liikmesriigi ametiasutuste kohustust tagada, et i) kaebuse esitajatel on juurdepääs läbivaatamismenetlusele ja ii) võetakse meetmeid ilmse huvide konflikti kõrvaldamiseks direktiivi 85/337 kohaldamisel.

Euroopa Parlament võiks kaaluda vastava resolutsiooni vastuvõtmist.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 14. mai 2012

---

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15; viimati muudetud Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsusega (ELT 2008, L 189, lk 25).

[2] ELT L 175, lk 40. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ (ELT L 156, lk 17) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ (ELT L 140, lk 114).

[3] Vt ombudsmani otsus kaebuse 1532/2008/(WP)GG kohta, punkt 90.

[4] Huvitav on märkida, et komisjon viitab selles kontekstis puudusele. Komisjoni kasutatud sõnastus võib viidata sellele, et komisjonil endal on kahtlusi, kas tema seisukoht, mille kohaselt direktiivi 85/337 artikkel 10a ei olnud keskkonnamõju ex post hindamise suhtes kohaldatav, on põhjendatud.