Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 10 [1]

Kaebuse taust

1. 15. detsembril 2020 tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kahe seadusandliku akti kohta, et ajakohastada ELis digiteenuseid reguleerivaid eeskirju: digiteenuste õigusakt [2] ja digiturgude õigusakt [3] (edaspidi koos „digiteenuste pakett“). Kavandatavate määruste eesmärk on luua turvalisem digiruum, kus kaitstakse kasutajate põhiõigusi, ning luua võrdsed tingimused innovatsiooni, majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks.

2. Nõukogu võttis 25. novembril 2021 vastu üldise lähenemisviisi [4] digiteenuste paketi suhtes ning jõudis 25. märtsil 2022 ja 23. aprillil 2022 Euroopa Parlamendiga poliitilisele kokkuleppele vastavalt digiturgude õigusakti [5] ja digiteenuste õigusakti [6] suhtes. Mõlemad õigusaktid jõustusid 2022. aasta novembris.

3. 2021. aasta septembris taotles kaebuse esitaja, kes on meediakanal, üldsuse juurdepääsu [7] digiteenuste õigusakti eelnõu ja digiturgude õigusakti eelnõu käsitlevale teabevahetusele nõukogu õigustalituse, selle sisemiste töörühmade ja Euroopa Komisjoni vahel.

4. Nõukogu tegi kindlaks 15 dokumenti, mis kuuluvad kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse: Kuus digiteenuste õigusakti käsitlevat dokumenti ja üheksa digiturgude õigusakti käsitlevat dokumenti. Nõukogu keeldus juurdepääsu andmisest kõigile 15 dokumendile tervikuna, väites, et nende avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja tulevasi kohtumenetlusi [8] ning nõukogu käimasolevat otsustusprotsessi [9]. Lisaks leidis nõukogu, et dokumentide avalikustamiseks puudub ülekaalukas üldine huvi.

5. 2021. aasta novembris taotles kaebuse esitaja, et nõukogu vaataks oma otsuse läbi (esitades kordustaotluse). Ta väitis, et nõukogu ei ole piisavalt selgitanud, kuidas avalikustamine kahjustaks kaitstud huve. Lisaks leidis ta, et kahe seadusandliku akti otsustav tähtsus ja tema roll „avaliku valvekoerana“ kujutavad endast ülekaalukat üldist huvi, mis on kaitstud huvide suhtes ülimuslik.

6. Nõukogu vastas 20. detsembril 2021. Ta jäi oma esialgse keeldumise juurde ja teatas kaebuse esitajale, et on kindlaks teinud veel ühe dokumendi (kokku 16 dokumenti), mis kuulub kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse [10].

7. Läbivaatamise tulemusega rahulolematu kaebuse esitaja pöördus 8. aprillil 2022 ombudsmani poole.

Uurimine

8. Ombudsman algatas uurimise seoses nõukogu keeldumisega anda üldsusele täielik juurdepääs taotletud dokumentidele.

9. Uurimise käigus vaatas ombudsmani uurimisrühm vaidlusalused dokumendid läbi ja kohtus nõukogu peasekretariaadi ametnikega, et saada selgitusi põhjuste kohta, miks nõukogu keeldus üldsuse juurdepääsu võimaldamisest. Seejärel esitas ombudsman kaebuse esitajale selle kohtumise kohta aruande [11].

Ombudsmanile esitatud argumendid

Kaebuse esitaja väited

10. Kaebuse esitaja väitis, et nõukogu ei selgitanud, kuidas dokumentide avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandiga kaitstud huve.

11. Kaebuse esitaja väitis, et kaitstud huvi kahjustamise oht peab olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik. Ta leidis, et nõukogu viitas lubamatutele välismõjudele, täpsustamata, millised need mõjud täpselt on või kuidas taotletud dokumentide avalikustamine neile kaasa aitaks. Kaebuse esitaja leidis seega, et kaitstud huvide kahjustamise oht on puhthüpoteetiline.

12. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Ta leidis, et kaks kavandatud seadusandlikku teksti on otsustava tähtsusega, kuna neil on konkreetne mõju ELi kodanike elule. Seega on nõukogu õigustalituse seisukoha avalikustamine üldsuse arutelude jaoks hädavajalik. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et dokumentide avalikustamisest keeldumine riivab kaebuse esitaja rolli „avaliku valvekoerana“ ja „ajakirjandusvabaduse“ põhimõtet. Kaebuse esitaja pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, kes leidis, et teabe kogumine on oluline samm ajakirjanduses ja seega kaitstud ajakirjandusvabadusega. Teabe kogumise takistamisest võib saada kaudse tsensuuri vorm.[12]

Nõukogu argumendid

13. Nõukogu märkis oma kinnitavas otsuses, et need kaks seadusandlikku ettepanekut on erakordselt tehnilist laadi ja eriti tundlikud rahvusvahelisel tasandil. Taotletud dokumendid on nõukogu õigustalituse panused, et abistada eesistujariiki ja/või delegatsioone ettevalmistavas töös, mis on vajalik töörühmades ning seejärel alaliste esindajate komitees (COREPER)[13] ja nõukogus toimuvateks aruteludeks, lõppeesmärgiga võtta vastu kaasseadusandja esimese lugemise seisukoht kahe seadusandliku ettepaneku kohta. Sellisena leidis nõukogu, et need kuuluvad õigusnõustamise ja käimasoleva otsustusprotsessi kaitse alla.

14. Nõukogu väitis, et kuigi suuremat läbipaistvust kohaldatakse juhul, kui institutsioonid tegutsevad seadusandjana, ei võta see neilt võimalust põhjendada keeldumist vajadusega kaitsta käimasolevat otsustamisprotsessi, kui see on vajalik, et säilitada nende suutlikkus täita oma ülesandeid.

15. Nõukogu märkis, et ta võib keelata juurdepääsu seadusandliku menetlusega seotud dokumentidele, kui avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada kaitstud huve ning sellise kahju oht on mõistlikult ettenähtav ja mitte puhthüpoteetiline. Nõukogu märkis, et piisab, kui viidata konkreetsetele tõenditele, mis võimaldavad järeldada, et oht on mõistlikult ettenähtav, mitte puhthüpoteetiline.

16. Nõukogu väitis, et kõnealused dokumendid on tehnilist ja ettevalmistavat laadi teabevahetus asjaomastes töörühmades. Nende avalikustamine praeguses etapis võib tõsiselt ohustada nõukogu käimasolevat otsustusprotsessi, nõrgendades nõukogu positsiooni eelseisvatel kolmepoolsetel [14] aruteludel parlamendiga. Ta leidis, et avalikustamine võimaldaks parlamendil ette näha punkte, mida nõukogu liikmed ei soovi või soovivad lahendada. Lisaks leidis nõukogu, et avalikustamine võib avaldada tema liikmetele põhjendamatut välist survet, võttes arvesse kavandatavate tekstide tundlikku laadi, mille eesmärk on reguleerida pääsuvalitsejaid ja mis võivad mõjutada kolmandate riikide ettevõtjaid. Avalikustamine hõlbustaks ka majanduslike, strateegiliste ja/või poliitiliste huvidega kolmandate isikute sihipäraseid katseid liikmesriike mõjutada, kuna see paljastaks nendevahelise (mitte)kokkuleppe punktid. Seetõttu vähendaks avalikustamine tõenäosust, et ettevalmistavates organites ja COREPERis toimuvad arutelud on „rahulikud, tõhusad ja vabad põhjendamatust välisest survest“.

17. Lisaks väitis nõukogu, et liidu kohtupraktika kohaselt võib ta keelata üldsuse juurdepääsu eriti tundlikule õiguslikule arvamusele, mis on antud seadusandliku menetluse raames. Ta märkis, et taotletud dokumendid sisaldavad ettevalmistavate arutelude raames sõnastatud õigusnõuandeid, mille eesmärk on valmistada ette laiemaid arutelusid. Avalikustamine selles etapis võib mõjutada õigusnõustamise koostamise viisi ja õõnestada õigustalituse võimalust väljendada oma seisukohta ilma igasuguse välise mõjuta. See vähendaks tema võimet esitada „ausaid, ausaid ja täielikke arvamusi”.

18. Nõukogu väitis, et ELi kohtupraktikas tunnistatakse institutsiooni õigustalituse pakutava õigusnõustamise eriti tundlikku laadi, kui see puudutab kohtuvaidlusi võimaldavaid küsimusi. Nõukogu leidis, et arvestades kavandatavate tekstide mõju veebiplatvormidele, on väga tõenäoline, et need vaidlustatakse kohtus. Nõukogu väitis, et oli mõistlikult ettenähtav, et avalikustamine võib mõjutada õigustalituse võimet tõhusalt kaitsta nõukogu poolt vastu võetud otsuseid ELi kohtutes, mõjutades seeläbi nende tulevaste kohtumenetluste usaldusväärsust.

19. Lisaks asus nõukogu seisukohale, et dokumentide avalikustamiseks puudub ülekaalukas üldine huvi. Ta leidis, et kaebuse esitaja väide, et need kaks õigusakti on äärmiselt olulised, on liiga üldine ja seega ebapiisav tõendamaks, et läbipaistvus peaks kaaluma üles kaitstavad huvid. Vastupidi, nõukogu leidis, et nende tekstide tundlikkus ja olulisus õigustavad juurdepääsu andmata jätmist. Seoses kaebuse esitaja väidetega, et ta ei saa täita oma „avaliku valvekoera“ kohustust ja et avalikustamisest keeldumine riivaks ajakirjandusvabadust, väitis nõukogu, et ELi kohtupraktika kohaselt peab ülekaalukas avalik huvi nendest põhimõtetest erinema. Nõukogu leidis, et nende tekstide tundlikkus ja olulisus õigustavad juurdepääsu andmata jätmist. Nõukogu märkis, et ta on juba avaldanud mitu digiteenuste paketiga seotud dokumenti oma avalikus dokumendiregistris [15].

Ombudsmani hinnang

Taotletud dokumentide laad

20. Kontrolli käigus selgus, et käesolevas uurimises käsitletavad 16 dokumenti on digiturgude õigusakti eelnõu ja digiteenuste õigusakti eelnõuga seotud e-kirjavahetus, sealhulgas manused, nõukogu õigustalituse liikmete, üksikute delegatsioonide, nõukogu eesistujariigi ja vastutavate komisjoni talituste vahel. Need kehtivad 2021. aasta aprillist oktoobrini.

21. Kohtumisel ombudsmani uurimisrühmaga kinnitasid nõukogu peasekretariaadi ametnikud, et kuigi nõukogu õigustalitus ei esitanud ametlikku õiguslikku arvamust kummagi kõnealuse seadusandliku menetluse kohta, andis ta taotluse korral üksikutele delegatsioonidele, komisjoni talitustele või nõukogu eesistujariigile õigusalast nõu kas suuliselt, asjaomase töörühma koosolekutel ja mitteametlikul video-/telekonverentsil või kirjalikult, näiteks tehes ettepanekuid õigusaktide eelnõude muutmiseks. Kõnealused e-kirjavahetused sisaldavad sellist õigusnõustamist.

22. Nõukogu peasekretariaadi ametnikud selgitasid veel, et kõik taotletud e-kirjavahetused puudutavad küsimusi, mida arutati töörühmade koosolekutel, ning et seega olid kõik liikmesriigid neist teadlikud.

Erandite kohaldamine üldsuse juurdepääsu suhtes

23. ELi kodanikel on aluslepingust tulenev õigus „osaleda liidu demokraatias“. [16] Seetõttu tuleb kõik ELi otsused teha „nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik“. [17] See on eriti oluline, kui ELi institutsioonid tegutsevad seadusandjana. [18] Seadusandliku läbipaistvuse põhimõte on sätestatud ELi aluslepingutes [19] ja kajastub ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (määrus 1049/2001), milles on sätestatud, et „seadusandlikud dokumendid“ peavad olema üldsusele vahetult kättesaadavad, välja arvatud juhul, kui nende avalikustamine kahjustaks ühte või mitut sõnaselgelt kaitstud avalikku või erahuvi.[20]

24. Ombudsman märgib, et käesolevas uurimises käsitletavad dokumendid on selgelt seadusandlikud dokumendid, mille suhtes tuleb kohaldada kõrgeimaid läbipaistvuse standardeid. Seetõttu tuleb erandeid, millele nõukogu tugineb üldsuse juurdepääsu keelamisel, kohaldada veelgi piiravamalt.[21]

Käimasoleva otsustusprotsessi kaitse

25. Nõukogu väitis, et taotletud dokumendid on tehnilist ja ettevalmistavat laadi ning et nende avalikustamine kinnitava otsuse tegemise ajal oleks võinud tõsiselt kahjustada nõukogu käimasolevat otsustusprotsessi. Nõukogu märkis, et avalikustamine oleks võinud nõrgendada tema läbirääkimispositsiooni eelseisvatel kolmepoolsetel kohtumistel, oleks võinud avaldada tema liikmetele põhjendamatut välist survet ning oleks võinud hõlbustada kolmandate isikute sihipäraseid katseid liikmesriike mõjutada. Nõukogu märkis, et paljud digiturgude õigusakti eelnõu ja digiteenuste õigusakti eelnõu sätted on väga vastuolulised.

26. Ombudsman märgib, et vastavalt ELi kohtupraktikale [22] ei õigusta seadusandliku ettepanekuga seotud nõukogu töörühmade arutelude esialgne laad iseenesest erandi kohaldamist käimasoleva otsustusprotsessi kaitseks. Selles sättes ei tehta vahet „arutelu seisu või edenemise“ alusel. Seega ei tõenda arutelude ettevalmistav laad ja asjaolu, et nõukogu ei ole avalikustamise ajal veel jõudnud oma lõplikule seisukohale, iseenesest seda, et nõukogu otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustatakse.

27. Ombudsman on varem leidnud, et nõukogu sisedokumente, milles on esitatud nõukogu läbirääkimisstrateegia (nn punased jooned, valdkonnad, kus nõukogu võib olla paindlik, või varuvariandid nõukogu jaoks) käimasolevatel kolmepoolsetel läbirääkimistel Euroopa Parlamendiga, võiks kaitsta seni, kuni asjaomased läbirääkimised on käimas.[23] Ombudsman leidis selles varasemas uurimises, et nõukogu läbirääkimisstrateegia avalikustamine enne, kui nõukogu on selle kasutusele võtnud ja seda parlamendiga jaganud, võib tõsiselt kahjustada nõukogu läbirääkimispositsiooni ja seega käimasolevat otsustusprotsessi.

28. Käesolevas uurimises käsitletavad dokumendid on erinevat laadi. Need ei sisalda nõukogu läbirääkimisstrateegiat. Pigem sisaldavad need nõukogu õigustalituse õigusalast nõu, et abistada nõukogu eesistujariiki ja liikmesriikide delegatsioone kahe seadusandliku ettepaneku arutamisel asjaomastes töörühmades. Seetõttu peab ombudsman raskeks mõista, kuidas oleks võinud sellest teabevahetusest tuletada nõukogu hilisema läbirääkimisstrateegia kolmepoolsetel kohtumistel (mis toimusid 2022. aasta alguses) või kuidas nende avalikustamine oleks nõrgendanud nõukogu läbirääkimispositsiooni parlamendiga peetavatel läbirääkimistel. Näitena võib tuua dokumentides 6, 13, 14 ja 16 vahetatud teabe ning lisatud ettepaneku eelnõu tekstides jälgitavate muudatuste vormis antud õigusnõu, mis ei tundu olevat eriti tundlik ega sisalda nõukogu punaseid jooni ja seega tema läbirääkimisstrateegiat.

29. Lisaks väitis nõukogu, et kavandatud seadusandlike tekstide tundliku laadi tõttu võib avalikustamine avaldada nõukogu liikmetele ja selle õigustalitusele põhjendamatut survet või muud välist sekkumist.

30. Kuigi välise surve oht võib olla õigustatud põhjus juurdepääsu piiramiseks, tuleb sellise välise surve tegelikkus kindlalt kindlaks teha ning esitada tõendid selle kohta, et on olemas mõistlik ettenähtav oht, et see väline surve võib tehtavat otsust oluliselt mõjutada [24].

31. Käesoleval juhul ei esitanud nõukogu ühtegi tõendit, samuti ei ole toimikus midagi, mis viitaks sellele, et nõukogu võiks mõistlikult eeldada, et õigusakti eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitav seadusandliku organi liige reageerib üldsuselt eeldatust rohkem.[25] Näiteks dokumendid 1, 4, 12 ja 15 sisaldavad liikmesriikide tõstatatud küsimusi ja/või õiguslikke seisukohti. Nõukogu õigustalitus vastas küsimustele suuliselt kõnedes vastava liikmesriigi delegatsiooniga ja jagas neid hiljem töörühma koosolekutel kõigi liikmesriikidega. Keelatud teave ei tundu eriti tundlik, eriti kuna see koosneb liikmesriikide küsimustest seadusandliku ettepaneku mõistmiseks. Seega ei ole selge, kuidas oleks avalikustamine kinnitava otsuse tegemise ajal otsustamisprotsessi oluliselt kahjustanud. Seda silmas pidades leiab ombudsman, et nõukogu väide ei ole põhjendatud.

32. Nõukogu väitis samuti, et avalikustamine paljastaks tema liikmete vahelise (mitte)kokkuleppe punktid ja võiks seega hõlbustada kolmandate isikute sihipäraseid sekkumisi, mille eesmärk on mõjutada mõne liikmesriigi seisukohta.

33. Ombudsman märgib, et lobitöö, olenemata sellest, kas seda teevad kodanikud, tarbijarühmad või kutserühmad, kellel on majanduslik ja/või poliitiline huvi, on õigusloomeprotsessi oodatud ja isegi teretulnud osa. See näitab, et neil huvirühmadel ja üldsusel on õigustatud huvi õigusloomeprotsessi jälgida ja selles osaleda. Kuid selleks, et kõik huvirühmad saaksid käimasoleva õigusloomeprotsessi käigus vahetada teadlikke arvamusi, on äärmiselt oluline, et teabele juurdepääsul oleksid võimalikult võrdsed tingimused. Seega on ombudsman seisukohal, et avalikustamine võimaldaks üldsusel - sealhulgas lobistidel, aga ka üldsusel ja ajakirjanikel - osaleda tõhusamalt ja võrdsetel alustel otsustusprotsessis, parandades seeläbi selle protsessi kvaliteeti ja legitiimsust.

Õigusnõustamise ja kohtumenetluse kaitse

34. Lisaks väitis nõukogu, et vaidlusalused dokumendid sisaldavad õigusnõustamist ja et nende avalikustamine kahjustaks nõukogu õigustalituse võimet esitada ausaid, ausaid ja täielikke arvamusi, mis on vabad välisest mõjust. Nõukogu leidis samuti, et on väga tõenäoline, et need kaks õigusakti vaidlustatakse kohtus ning et on mõistlikult ettenähtav, et avalikustamine mõjutaks nende tulevaste kohtumenetluste usaldusväärsust.

35. Ombudsman märgib, et vastavalt ELi kohtupraktikale [26] sõltub see, kas arvamus on eriti tundlik, sellest, kas arvamuse sisu on eriti tundlik, mitte sellest, kas õigusloomeprotsessi võib pidada tundlikuks. Ei ole oluline, et tõstatatud õiguslikud küsimused võivad olla vastuolulised ja lahkarvamusel.

36. Pärast vaidlusaluste dokumentidega tutvumist leiab ombudsman, et e-kirjavahetuses sisalduvat teavet ei saa pidada tundlikuks kogu teksti ulatuses (vt ka eelmises punktis esitatud näited).

37. Lisaks märgib ombudsman, et vastavalt ELi kohtupraktikale [27] ei ole üldine viide ohule, et kahjustatakse institutsiooni võimet end hüpoteetilistes kohtumenetlustes kaitsta, piisav, et õigustada erandit seadusandlike dokumentide puhul nõutavast avatusest. Ombudsman on seega seisukohal, et nõukogu ei ole tõendanud, kuidas (osaline) avalikustamine kahjustaks tema võimet end kohtus kaitsta.

38. Eespool toodut arvesse võttes ei veena ombudsmani nõukogu selgitused, et avalikustamine kahjustaks määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditega kaitstud huve.

39. Seetõttu leiab ombudsman, et nõukogu peaks oma seisukoha läbi vaatama, et tagada taotletud dokumentidele võimalikult laialdane üldsuse juurdepääs.

Lahenduse ettepanek

Ombudsman teeb ettepaneku, et nõukogu vaataks oma seisukoha läbi, võttes arvesse eespool esitatud tähelepanekuid, et võimaldada üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs taotletud dokumentidele. Kui nõukogu leiab, et juurdepääsu ei saa anda, peaks ta üksikasjalikult ja viitega üksikutele dokumentidele selgitama, kuidas nende dokumentide avalikustamine kahjustaks ühte või mitut määruse 1049/2001 artiklis 4 loetletud avalikku või erahuvi, vajaduse korral konfidentsiaalses lisas.

Nõukogul palutakse teavitada ombudsmani 31. märtsiks 2023 kõigist meetmetest, mida ta on võtnud seoses eespool nimetatud lahenduse ettepanekuga.

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 2. veebruar 2023

 

[1] Kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.L_.2021.253.01.0001.01.ENG&toc=OJ%3AL%3A2021%3A253%3ATOC

[2] Kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/TXT/?uri=COM%3A2020%3A825%3AFIN

[3] Kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/TXT/?qid=1608116887159&uri=COM%3A2020%3A842%3AFIN

[4] Lisateave on kättesaadav aadressil: https://www.consilium.europa.eu/en/policies/digital-services-Package/

[5] Vt https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_22_1978.

[6] Vt https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_22_2545.

[7] Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32001R1049&from=EN

[8] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teine taane.

[9] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik.

[10] See dokument koostati pärast seda, kui kaebuse esitaja oli esitanud oma taotluse, kuid enne, kui nõukogu tegi oma esialgse otsuse.

[11] Kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/doc/inspection-report/en/162077

[12] 14. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas Tàrsasàg A Szabadsàgjogokért vs. Ungari, 37374/05; kättesaadav aadressil https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-92171%22]}

[13] „COREPER“ on Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee ja nõukogu peamine ettevalmistav organ. COREPER koosneb kahest osast: COREPER I, mis koosneb iga riigi alaliste esindajate asetäitjatest ja valmistab ette nõukogu kuue koosseisu tööd, ning COREPER II, mis koosneb iga liikmesriigi alalistest esindajatest ja valmistab ette nõukogu nelja muu koosseisu tööd. Lisateavet leiate siit: https://www.consilium.europa.eu/en/council-eu/preparatory-bodies/

[14] Kolmepoolne kohtumine viitab parlamendi, nõukogu ja komisjoni mitteametlikele kohtumistele. Nende kohtumiste eesmärk on jõuda kokkuleppele muudatustes, mis on parlamendile ja nõukogule konkreetse seadusandliku ettepaneku puhul vastuvõetavad. Kolmepoolsed kohtumised ei ole avalikud.

[15] Nõukogu ei esitanud nende dokumentide loetelu ega linki nende kättesaadavuse kohta.

[16] Euroopa Liidu lepingu artikkel 10; kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2008:115:0013:0045:et:PDF

[17] ELL artikkel 1 ja artikli 10 lõige 3.

[18] Määruse 1049/2001 põhjendus 6.

[19] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 15 lõige 2; kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:12012E/TXT:en:PDF

[20] Määruse 1049/2001 artikli 12 lõige 2 ja põhjendus 6.

[21] Vt Euroopa Kohtu 4. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas ClientEarth vs. komisjon, C-57/16, punkt 100.

[22] Vt Üldkohtu 25. jaanuari 2023. aasta otsus kohtuasjas De Capitani vs. nõukogu, T-163/21, punkt 78: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=269684&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=6000 ning 22. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas Access Info Europe vs. nõukogu, T-233/09, punktid 69 ja 76: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=en&num=T-233/09; ja Euroopa Kohtu 17. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 60: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?num=C-280/11&language=EN

[23] Vt ombudsmani ettepanek lahendada juhtum 360/2021/TE, punkt 37; https://www.ombudsman.europa.eu/en/solution/en/144725

[24] Vt Üldkohtu 25. jaanuari 2023. aasta otsus kohtuasjas De Capitani vs. nõukogu, T-163/21, punkt 85; ja Üldkohtu 22. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas T-540/15: Emilio de Capitani vs. Euroopa Parlament, punkt 99: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?num=T-540/15

[25] Ibid.

[26] Üldkohtu 21. aprilli 2021. aasta otsus kohtuasjas Pech vs. nõukogu, T-252/19, punkt 85: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?num=T-252/19&language=en

[27] Vt Üldkohtu 6. aprilli 2017. aasta otsus kohtuasjas Prantsuse Vabariik vs. komisjon, T-344/15, punkt 76: ning Üldkohtu 21. aprilli 2021. aasta otsus kohtuasjas Pech vs. nõukogu, T-252/19, punkt 89.