Juhtum puudutas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) suutmatust anda sisuline vastus halduskaebusele, mis oli seotud 2. kategooria alalise korpuse ametniku väidetava ahistamise ja õigusnormide rikkumisega.

Kaebuse esitaja esitas halduskaebuse Frontexile 2023. aasta märtsis. Frontex vastas, et vastupidiselt varasemale teabele, mille ta oli kaebuse esitajale esitanud, ei ole kaebuse esitajal õigust sellist kaebust esitada. Seetõttu ei saa ta sisulist vastust. Ombudsmani uurimise käigus teatas Frontex siiski, et annab kaebuse esitajale 2024. aasta novembriks üldise sisulise vastuse. Frontex esitas selle vastuse kaebuse esitajale alles 2025. aasta detsembris. Ombudsman leidis, et kaebuse esitajale esitatud ebajärjekindel teave ja tohutu viivitus kaebusele vastamisel kujutavad endast haldusomavoli. Ombudsman ei pidanud aga soovituse esitamist vajalikuks, kuna Frontex on nüüd kaebuse esitajale sisuliselt vastanud.

Lisaks näitas ombudsmani uurimine, et 2. kategooria ametnike jaoks puudub tõhus kaebuste esitamise ja õiguskaitsemehhanism, näiteks Frontexi ahistamisolukordades. Ombudsman jõudis järeldusele, et tegemist on süsteemse probleemiga, mis kujutab endast ka haldusomavoli.

Ombudsman soovitas Frontexi haldusnõukogul võtta 2. kategooria ametnike õigusraamistiku eelseisval läbivaatamisel kasutusele tõhus kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete mehhanism.

Käesolevas omaalgatuslikus uurimises hinnati, kuidas Euroopa Komisjon kavatseb tagada inimõiguste austamise ELi-Tuneesia vastastikuse mõistmise memorandumi raames. Muret on väljendatud vastastikuse mõistmise memorandumi üldise olemuse ja eelkõige piirikontrolli algatuste toetamise pärast, pidades eelkõige silmas sügavalt häirivaid teateid selle kohta, kuidas Tuneesia ametivõimud rändajatega tegelevad.

Ombudsman oli eriti mures eelneva inimõiguste mõjuhinnangu puudumise pärast, eelkõige seoses vastastikuse mõistmise memorandumi rände ja liikuvuse sambaga ning selle samba alla kuuluvate projektidega. Kuna vastastikuse mõistmise memorandumi selle samba selge eesmärk on Tuneesia ametivõimude parema rändekontrolli kaudu piirata ja takistada ebaseaduslikku rännet ELi, on seda eesmärki ellu viivate projektide rakendamisel ilmselgelt inimõiguste mõõde. Ombudsman palus komisjonil vastata mitmele küsimusele selle kohta, kuidas ta kavatseb jälgida vastastikuse mõistmise memorandumi kohaste meetmete mõju inimõigustele ning milliseid meetmeid ta on inimõiguste rikkumiste tuvastamise korral ette näinud ja kavandanud, sealhulgas seoses ELi rahastamise võimaliku peatamisega.

Ombudsman leidis, et vaatamata komisjoni korduvatele väidetele, et eelnevat inimõiguste alast mõjuhinnangut ei ole vaja, oli ta tegelikult lõpetanud Tuneesia riskijuhtimise enne vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist.

Selles tegevuses, mida komisjon ütles, et ta teeb kõigi ELi partnerriikidega, kes võivad saada ELi eelarvetoetust, võeti arvesse kriteeriume, mis on sarnased varem tavapärases inimõiguste mõjuhinnangus kasutatud kriteeriumidega. Nendes hinnatakse muu hulgas inimõiguste, demokraatia, õigusriigi, julgeoleku ja konfliktide olukorda asjaomases partnerriigis. Komisjon ei olnud aga seda teavet ennetavalt jaganud, sealhulgas oma vastuses ombudsmani strateegilisele algatusele selles küsimuses.

Ombudsman tegi ettepanekuid selle kohta, kuidas seda probleemi lahendada. Samuti tegi ta kindlakstehtud riskide ulatust arvestades ettepaneku, et komisjon töötaks välja konkreetsed kriteeriumid rände haldamisega seotud ELi rahastatavate lepingute võimalikuks peatamiseks, kui ta leiab tõendeid inimõiguste rikkumiste kohta projektide rakendamisel. Sellega seoses tegi ombudsman ettepaneku, et komisjon julgustaks oma rakenduspartnereid looma kaebuste esitamise mehhanisme, et üksikisikud saaksid teatada väidetavatest inimõiguste rikkumistest ELi rahastatavate projektide/programmide rakendamisel Tuneesias. Arvestades hiljutisi teateid olulistest probleemidest kohapeal, on see omandanud veelgi suurema tähtsuse.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon tagab põhiõiguste järgimise seoses Kreekale piirihalduseks eraldatud ELi vahenditega. Kaebuse esitajad, mitu valitsusvälist organisatsiooni, väljendasid muret selle pärast, et komisjon ei olnud tõhusalt jälginud ega hinnanud ELi rahastatavat piirihaldustegevust, võttes arvesse pidevaid väiteid inimõiguste raskete rikkumiste kohta Kreeka ametiasutuste poolt.

Uurimise käigus tehti kindlaks valdkonnad, millega komisjon peaks tegelema, et parandada põhiõiguste järgimise järelevalvet ja tagamist selles valdkonnas. Kuna aga komisjon ootab praegu Kreeka ametiasutuste lõpparuannet ühe käesolevas uurimises tõstatatud väidetava põhiõiguste rikkumise üksikjuhtumi kohta ja hindab nüüd ka Kreeka kulutusi asjaomase programmi raames, lõpetas ombudsman juhtumi uurimise, leides, et edasised uurimised ei olnud põhjendatud. Siiski esitas ta komisjonile mõned soovitused uurimise käigus tuvastatud probleemide lahendamiseks.

Eelkõige nõudis ombudsman tungivalt, et komisjon kehtestaks suunised põhiõiguste järgimise hindamiseks kogu programmi rakendamise jooksul, eelkõige seoses rahalistele vahenditele juurdepääsu võimaldamise tingimusega. Nende suuniste osana peaks komisjon kehtestama kriteeriumid, et määrata kindlaks, millistel asjaoludel ta peatab või peatab ELi vahendid põhiõiguste ja nendega seotud rahastamistingimuse rikkumise korral, ning need kriteeriumid avaldama. Hinnates usaldusväärseid kaebusi põhiõiguste rikkumiste ja Kreeka üldise programmi kohta, peaks komisjon kaaluma, kas Kreeka täidab jätkuvalt kõnealuste fondidega seotud põhiõiguste tingimust. Ombudsman tegi ka ettepanekuid järelevalveprotsessi läbipaistvuse ja kodanikuühiskonna kaasamise tugevdamise meetmete kohta.

 

Juhtum puudutas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsust jätta rahuldamata kaebus, mis oli seotud tehniliste probleemidega, millega kandidaat EPSO korraldatud ELi töötajate valikumenetluse raames kaugtesti käigus kokku puutus. Kaebuse esitaja vaidlustas EPSO otsuse jätta kaebus rahuldamata põhjendusel, et kaebuse esitaja ei olnud seda küsimust testide ajal tõstatanud.

Ombudsman leidis, et EPSO-l oli kaebuse käsitlemisel haldusomavoli. Eelkõige oleks EPSO pidanud nõuetekohaselt arvesse võtma teavet, millele tal oli juurdepääs ja mis kinnitas kaebuse esitaja teatatud fakte ning uuris kaebust. Selle tegemata jätmine kujutas endast haldusomavoli.

Selle probleemi lahendamiseks tegi ombudsman ettepaneku, et EPSO alustaks kaebuse esitajaga dialoogi, et leida sobiv ja õiglane lahendus, näiteks pakkuda kaebuse esitajale võimalust testid ja katsed uuesti sooritada.