Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA) käsitles väidetavaid põhiõiguste rikkumisi oma tegevuses Kreeka saarel Samosel. Kaebuse esitajad olid mures selle pärast, et viis, kuidas EUAA varjupaigatugirühmadesse lähetatud juhtumitöötajad küsitlesid haavatavaid varjupaigataotlejaid, oli vastuolus ELi õigusega, ning et EUAA ei olnud sellega tegelenud. Lisaks olid kaebuse esitajad mures selle pärast, kuidas EUAA käsitles varjupaigataotlejate teateid tagasitõrjumise kohta.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitamise ajal ei olnud EUAA suutnud tagada, et tema varjupaigatugirühmadesse lähetatud juhtumitöötajad oleksid valmis nõuetekohaselt küsitlema haavatavaid varjupaigataotlejaid, sealhulgas seoses sellega, kuidas võtta arvesse haavatavuse näitajaid, kui need ilmnevad esimest korda varjupaigavestluse käigus. Lisaks leidis ombudsman, et EUAA ei olnud taganud haavatavatele varjupaigataotlejatele asjakohast menetlust vestluste käigus tehtud vigadest teatamiseks ega nende aruannete läbivaatamiseks EUAA poolt. Ombudsman leidis, et tegemist oli haldusomavoliga, ja esitas EUAA-le puuduste kõrvaldamiseks neli soovitust.

Ombudsman saatis need soovitused ka oma kolleegidele Euroopa ombudsmanide võrgustikust (ENO), küsides nende arvamust selle kohta, kuidas tagatakse põhiõiguste järgimine EUAA juhtumitöötajate ja riiklike varjupaigaametnike vahelises koostöös.

Lisaks tuvastas ombudsman olulisi puudusi selles, kuidas EUAA tegeles sellega, kuidas varjupaigataotlejad avalikustasid vestluste käigus saadud tagasitõrjumise kogemused. Kuna EUAA hakkas ombudsmani uurimise käigus rakendama meetmeid nende puuduste kõrvaldamiseks, ei leidnud ta haldusomavoli, vaid tegi selle asemel kaks parandusettepanekut.

Kolm juhtumit puudutasid seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MIK), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei hinnanud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon kõnealuseid seadusandlikke ettepanekuid ette valmistas, mis koos võetuna kujutas endast haldusomavoli. Nende puuduste kõrvaldamiseks soovitas ombudsman komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad nende nõuetest erandi tegemist, ning dokumenteerides ja selgitades tehtud erandite põhjuseid. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman ka neli parandusettepanekut, mis hõlmasid järgmist: selgitada sidusrühmadega konsulteerimise eeskirju kiireloomuliste ettepanekute puhul; tagada mõjuhinnanguid asendavate analüütiliste dokumentide ja komisjoni ettepanekuid toetavate tõendite õigeaegne avaldamine, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist; suuniste väljaandmine kliimaga seotud järjepidevuse hindamise rakendamise kohta; esitada ja dokumenteerida põhjendused, kui talitustevahelised konsultatsiooniperioodid lühenevad allapoole kehtestatud künniseid.

Oma vastuses ombudsmanile nõustus komisjon kaaluma „kiireloomuliste“ olukordade määratlemist parema õigusloome eeskirjade eelseisva läbivaatamise käigus ning dokumenteerima ja avaldama nende nõuetest erandite tegemise põhjused. Samuti kohustus komisjon tagama sihipärased konsultatsioonid oma kiireloomuliste ettepanekute üle, avaldama oma ettepanekuid toetavad analüütilised dokumendid koos tõenditega kolme kuu jooksul alates nende vastuvõtmisest, lisama kliimamuutustega seotud järjepidevuse hindamised nii tulevaste ettepanekute analüütilistesse dokumentidesse kui ka seletuskirjadesse ning põhjendama lühendatud talitustevahelisi konsultatsioone.

Kaebuse esitajad leidsid oma märkustes komisjoni vastuse kohta, et komisjoni kohustused ei ole piisavalt selged ega konkreetsed, et tagada läbipaistev, kaasav ja tõenditel põhinev õigusloomeprotsess.

Ombudsman tervitas komisjoni üldist konstruktiivset vastust tema soovitustele ja parandusettepanekutele. Samas ei anna komisjoni vastus veel piisavat selgust konkreetsete meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta ombudsmani soovituste ja parandusettepanekute rakendamiseks.

Seetõttu jälgib ombudsman seda küsimust tulevaste kaebuste põhjal ja pärast seda, kui komisjon on lõpetanud parema õigusloome eeskirjade läbivaatamise. Praeguses etapis ei ole edasised uurimised õigustatud ja ombudsman lõpetas kolm juhtumit.

Kohtuasi puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon tagab, et Rumeenia täidab täielikult Euroopa Liidu Kohtu otsust, mis käsitleb ebaseaduslikku keeldumist väljastada isikutunnistusi Rumeenia kodanikele, kelle alaline elukoht on teistes liikmesriikides.

Ombudsman leidis, et küsimus näib arenevat riiklikul tasandil ning et komisjon on olukorda aktiivselt ja mõistlike ajavahemike järel jälginud.

Ombudsman lõpetas juhtumi järeldusega, et edasised uurimised ei ole praeguses etapis õigustatud. Ombudsman palus siiski komisjonil anda talle kuue kuu jooksul ajakohastatud teavet hinnangu kohta, kuidas Rumeenia on kohtuotsust täitnud, ja komisjoni võetud edasiste meetmete kohta.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) valduses olevatele dokumentidele seoses ameti koostööga liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja Frontexiga La Manche’i väinas toimuva smugeldamisvastase tegevuse valdkonnas. Europol tegi kindlaks 197 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja keeldus neile kõigile juurdepääsu andmast. Juurdepääsu andmisest keeldudes väitis Europol, et dokumentide avalikustamine kahjustaks avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeoleku ja tema rahvusvaheliste suhetega. 

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluste dokumentide näidiseid ja kohtus Europoli esindajatega. Selle põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ja asutuste ulatuslikku kaalutlusõigust, kui nad leiavad, et avalik julgeolek ja rahvusvahelised suhted on ohus, leidis ombudsman, et Europoli otsus keelduda üldsuse juurdepääsu andmisest ei olnud ilmselgelt vale.

Arvestades, et kaalul olevaid avalikke huve ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman uurimise, leides, et Europol ei ole haldusomavoli toime pannud.