Uurimiste otsing

The case concerned a request for public access to documents held by the European Border and Coast Guard Agency (Frontex) concerning return operations. The complainant specifically asked to receive the requested documents in a machine-readable format. Frontex disclosed the requested documents, but in a different format.

The Ombudsman asked Frontex to explain in more detail its reasons for providing the complainant with a non-machine readable format. In reply, Frontex disclosed the documents in a machine-readable file format.

Since Frontex settled the problem, the Ombudsman closed the inquiry.

Kaebuse esitas ajakirjanik, kes taotles üldsuse juurdepääsu kõigile dokumentidele, mille Frontex oli avalikustanud pärast üldsuse juurdepääsu taotlusi aastatel 2016–2018 ja alates 2020. aasta novembrist kuni taotluse esitamise kuupäevani 2021. aasta detsembris. Samuti taotles ta juurdepääsu esitatud taotlustele.

Frontex pidas taotlust mahukaks ja tegi kaebuse esitajale ettepaneku jagada taotlus mitmeks eraldi taotluseks, mida käsitletakse järjestikku. Kaebuse esitaja keeldus ja pöördus ombudsmani poole.

Uurimise käigus piiras kaebuse esitaja oma taotluse ulatust, piirdudes juba avaldatud dokumentidega, mille Frontex talle edastas, kuigi viivitusega. Seetõttu ja kuigi ombudsman ei ole veendunud, et taotluse käsitlemine Frontexi poolt oli kooskõlas standarditega, mida kodanikel on õigus eeldada ELi ametiasutustelt, otsustas ta juhtumi lõpetada. Ta palus siiski Frontexil talle teatada, kuidas ta teeb tulevikus oma avalikus registris kättesaadavaks dokumendid, mis on avalikustatud üldsuse juurdepääsutaotluste alusel.

 

Juhtum käsitles kahe teadlase taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud ebaseaduslike rändajate tagasisaatmist ja tagasivõtmist käsitlevate mitteametlike kokkulepetega, mille EL on sõlminud kuue ELi-välise riigiga. Euroopa Liidu Nõukogu keeldus juurdepääsu andmast, väites, et avalikustamine võib kahjustada rahvusvahelisi suhteid.

Ombudsmani uurimisrühm tutvus vaidlusaluste dokumentidega ja sai nõukogult täiendavaid selgitusi, sealhulgas konfidentsiaalset teavet. Sellest lähtuvalt ja arvestades ELi institutsioonide ulatuslikku kaalutlusruumi juhul, kui nende hinnangul on ohus avalik huvi seoses rahvusvaheliste suhetega, leidis ombudsman, et nõukogu otsus keelduda juurdepääsu andmisest ei olnud ilmselgelt vale. Et ohustatud avalikku huvi ei saa asendada muu avalik huvi, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata. Samas tuleb igati kinnitada üldsusele, et rändajate põhiõigusi austatakse ja selles protsessis on kehtestatud piisavad kaitsemeetmed.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud ebaseaduslike rändajate tagasisaatmise ja tagasivõtmise mitteametliku kokkuleppega, mille EL on sõlminud Gambiaga. Komisjon keeldus juurdepääsu andmast, väites, et avalikustamine võib kahjustada rahvusvahelisi suhteid.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti ja paralleelse uurimise raames viit sarnast lepingut teiste ELi-väliste riikidega ning seonduvaid dokumente. Selle kontrollimise alusel ja arvestades ELi institutsioonide ulatuslikku kaalutlusruumi juhul, kui nende hinnangul on ohus avalik huvi seoses rahvusvaheliste suhetega, leidis ombudsman, et komisjoni otsus juurdepääsu andmisest keelduda ei olnud ilmselgelt vale. Et ohustatud avalikku huvi ei saa asendada muu avalik huvi, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata. Ta märkis siiski, et tuleb igati kinnitada üldsusele, et rändajate põhiõigusi kaitstakse piisavalt ja selles protsessis on kehtestatud piisavad kaitsemeetmed.

Kaebuse esitaja taotles Euroopa Komisjonilt juurdepääsu komisjoni Kreekas asuvate esindajate e-kirjadele, mis käsitlesid rändeolukorda kahes esmase vastuvõtu keskuses. Nende e-kirjade ja muu teabe põhjal koostab komisjon igapäevased aruandeid ja rändehalduse aruandeid. Vastuseks kaebuse esitaja taotlusele andis komisjon laialdase juurdepääsu igapäevastele aruannetele ja rändehalduse aruannetele, kuid ei tuvastanud kohapealsete esindajate e-kirju, mis kuulusid taotluse kohaldamisalasse.

Uurimise käigus selgitas komisjon, et ta ei loe kõnealuseid e-kirju dokumentideks üldsuse dokumentidele juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide tähenduses. Samuti ei leidnud komisjon, et need e-kirjad vastaksid tema dokumendihaldussüsteemis registreerimise kriteeriumidele. Komisjon kinnitas ka, et kaebuse esitaja nõutud e-kirju ei ole enam alles, sest need kustutati kooskõlas kohaldatava säilitamispoliitikaga.

Kuna kaebuse esitaja taotletud e-kirjad olid dokumendid üldsuse dokumentidele juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide tähenduses, oleks komisjon pidanud kindlaks tegema ja hindama, kas üldsusele saanuks anda juurdepääs dokumentidele, mis olid juurdepääsutaotluse esitamise ajal veel olemas. Asjaolu, et komisjon seda ei teinud, kujutas endast haldusomavoli.

Kuna komisjon teatas ombudsmanile, et kõnealuseid dokumente enam ei ole, ei oleks mingit kasu soovitusest, milles palutakse komisjonil need dokumendid kindlaks teha ja hinnata, kas neid saaks avalikustada, ning edasine uurimine selles küsimuses ei ole põhjendatud.

Ombudsman kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ja hindama kõiki dokumente, mis kuuluvad tulevaste taotluste kohaldamisalasse, lähtudes dokumentidele juurdepääsu käsitlevatest ELi õigusaktidest ja võttes arvesse ombudsmani järeldusi kõnealuses juhtumis.