(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

aasta jooksul kirjutas kaebuse esitaja (saksa keele kaitse ühendus) Madalmaade ja Luksemburgi valitsusele, et paluda neil pakkuda eesistujariigiks olemise ajal pakutavaid Interneti-esitlusi mitte ainult inglise ja prantsuse keeles, vaid ka saksa keeles. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et rohkem ELi kodanikke kasutab emakeelena saksa keelt kui mis tahes muud keelt ning et pärast uute liikmesriikide ühinemist on saksa keel teisel kohal, kui lisada nende ELi kodanike arv, kes räägivad emakeelena või võõrkeelena mõnda keelt. Ta rõhutas, et inglise keele kõrval on saksa keel seega keel, millest enamik ELi kodanikke aru saab. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ELi institutsioonide teatised, mis on peamiselt suunatud Euroopa üldsusele, peaksid olema kättesaadavad võimalikult paljudele ELi kodanikele. Kui kasutatavate keelte arv oli piiratud, peaks see valik kaebuse esitaja arvates põhinema nende keelte demograafilisel kaalul. Seetõttu asus kaebuse esitaja seisukohale, et ei ole arusaadav, miks eesistujariik kasutas oma Interneti-esitlustes lisaks asjaomase riigi keelele tavaliselt ainult inglise ja prantsuse keelt. Kaebuse esitaja arvates toetas tema väidet, et kasutada tuleks ka saksa keelt, ka vajadus demokraatliku legitiimsuse järele ELis.

Nii Madalmaade kui ka Luksemburgi valitsus lükkasid kaebuse esitaja taotluse tagasi. Kaebuse esitaja 21. aprilli 2004. aasta kirjale Madalmaade valitsusele vastati alles 6. augustil 2004. Luksemburgi valitsusele 2. septembril 2004 saadetud kirja käsitleti alles 18. novembril 2004. Lisaks vastasid Madalmaade ametiasutused kaebuse esitaja kahele e-kirjale inglise keeles, kuigi paluti vastust saksa keeles.

13. detsembril 2004 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse Euroopa Liidu Nõukogu vastu (juhtum 3634/2004/WP). See kaebus puudutas 1) eesistujariigi Interneti-esitluste keelte valikut, 2) Madalmaade ja Luksemburgi ametiasutustele esitatud taotluste käsitlemist; ning 3) asjaolu, et Madalmaade ametiasutused olid mõnes oma vastuses kasutanud inglise keelt.

jaanuaril 2005 lükkas ombudsman selle kaebuse tagasi oma põhikirja artikli 2 lõike 4 alusel, mis nõuab, et kaebusele eelneksid asjakohased eelnevad lähenemisviisid asjaomasele institutsioonile. Ombudsman märkis, et tema arvates on asjakohane, et kaebuse esitaja pöörduks kõigepealt nõukogu poole.

jaanuaril 2005 kirjutas kaebuse esitaja nõukogule, paludes tal tagada, et eesistujariigi Interneti-esitlused oleksid kättesaadavad ka saksa keeles. Kaebuse esitaja edastas nõukogule koopia juhtumist 3634/2004/WP ja ombudsmani otsusest selle kaebuse kohta.

Oma 4. märtsi 2005. aasta vastuses märkis nõukogu, et ta käsitleb ainult esimest kolmest küsimusest, mille kaebuse esitaja ombudsmanile esitatud kaebuses tõstatas.

Nõukogu kinnitas, et eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa. Ta väitis siiski, et see ei tähenda, et eesistujariigi veebisaidile kehtiksid samad tingimused kui nõukogule. Eesistujariigiks olev liikmesriik vastutas ainuisikuliselt oma veebisaidil avaldatud teabe eest. Nõukogu sõnul täiendasid eesistujariigi veebisaidid ainult teavet, mille ühenduse institutsioonid tegid kodanikele kättesaadavaks kõigis ametlikes keeltes. Sellega seoses viitas nõukogu oma veebisaidile ja sellel kättesaadavate dokumentide arvule. Ta viitas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (2) (edaspidi "määrus 1049/2001") ja selle pakutavatele võimalustele.

Nõukogu märkis, et ombudsmanil oli juba olnud võimalus käsitleda eesistujariigi ja komisjoni keelepraktikat. Juhtum 939/99/ME käsitles asjaolu, et komisjoni ajakava Europa veebisaidil oli kättesaadav ainult prantsuse keeles. Komisjon väitis, et see dokument oli mõeldud ainult ajakirjandusele. Oma 14. juuni 2000. aasta otsuses märkis ombudsman järgmist: „Ombudsman märgib, et Euroopa Liidus on 11 ametlikku keelt ja 12 aluslepingu keelt. Seetõttu tuleb teatavad dokumendid esitada kõigis nendes keeltes. Komisjonil ei ole siiski kohustust esitada kõik dokumendid mitmes keeles, kui see ei ole dokumendi jaoks vajalik. Ombudsman ei ole teadlik sellest, et keelte kasutamist käsitlevad ühenduse õiguse sätted võivad takistada ühenduse institutsioonil või asutusel avaldada veebisaidil dokumente keeles, milles need on koostatud. Kuigi on oluline, et komisjon teavitaks kodanikke oma tööst kõigis keeltes, ei ole komisjoni praktika käesoleval juhul näidanud, et komisjon ei ole seda kohustust täitnud.”

2001. aastal kaebas Itaalia kodanik asjaolu üle, et eesistujariik Belgia Interneti-esitluse sisu oli kättesaadav ainult hollandi, inglise, prantsuse ja saksa keeles (juhtum 1146/2001/IP). Oma 10. septembri 2002. aasta otsuses asus ombudsman seisukohale, et liidu institutsioonid ja asutused peaksid võimaluse korral andma kodanikele teavet nende emakeeles. Ta lisas siiski, et ta ei olnud teadlik ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis keelaks neil avaldada teavet oma veebisaitidel vähemates ametlikes keeltes kui täielik arv ametlikke keeli.

Nõukogu märkis, et asjakohane õigusraamistik ei ole pärast nende otsuste vastuvõtmist muutunud, kuid ametlike keelte arv on suurenenud 21ni, mis suurendab keelekavaga seotud logistilisi probleeme. Ta lisas, et nii tema ise kui ka asjaomased eesistujariigid annavad endast parima tagamaks, et kodanikud saavad võimalikult palju teavet ja võimalikult paljudes keeltes. Nõukogu rõhutas siiski, et tal ei ole mingit mõju nende keelte valikule, milles eesistujariik oma teavet pakub.

aprillil 2005 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile uue kirja, paludes ombudsmanil jätkata kaebuse käsitlemist. Seepärast registreeriti see kiri uue kaebusena (juhtum 1487/2005/GG). Kaebuse esitaja kutsus ombudsmani üles kasutama kogu oma mõjuvõimu, et veenda Ühendkuningriiki kui toonast eesistujariiki vajaduses eesistujariigi internetiesitluse saksakeelse versiooni järele. Lisaks palus ta ombudsmanil väljendada oma toetust sellele vajadusele seoses kõigi tulevaste eesistujariikidega.

Kaebuse esitaja lisas üksikasjalikud märkused nõukogu 4. märtsi 2005. aasta kirja kohta. Nendes märkustes väitis ta, et nõukogu ei ole oma seisukohta tõendanud näiteks viitega sellekohasele eeskirjale. Kaebuse esitaja rõhutas, et eesistujariik jagab kohustusi, mis lasuvad nõukogul, mille osa ta on. Ta märkis ka, et ombudsman tegi oma otsuses juhtumi 939/99/ME kohta järgmise märkuse: „Käesoleval juhul selgitas komisjon oma praktikat ajakava laadi ja piiratud sihtrühmaga. Kuigi komisjoni väide ei ole ebamõistlik, soovib ombudsman rõhutada, et kodanike ja ajakirjanduse teenistuses on oluline, et komisjonivälistele isikutele suunatud dokumendid oleksid kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes. Oleks kasulik, kui selline materjal oleks kättesaadav vähemalt kolmes kõige levinumas keeles: saksa, inglise ja prantsuse keeles. Ombudsman tervitab komisjoni kavatsust koostada pikaajalisem kalender mitmes keeles.”

Kaebuse esitaja väitis ka, et ombudsmani otsus juhtumi 1146/2001/IP kohta ei tundunud olevat käesoleva juhtumi puhul asjakohane, kuna selles juhtumis oli kaebuse esitaja palunud kasutada kõiki ametlikke keeli, samas kui kaebuse esitaja väitis, et keelte arvu piiramise korral ei tohiks seda teha saksa keele kahjuks. Kaebuse esitaja arvates võivad laienemisest tulenevad logistilised probleemid, millele nõukogu oli viidanud, õigustada ainult eesistujariigi Interneti-esitlustel kasutatavate keelte piiramist, kuid mitte nende keelte ebaõiglast valikut.

Kaebuse esitaja väitis, et nõukogu seisukoht ei ole kooskõlas määrusega 1049/2001. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et eesistujariigi dokumendid on nõukogu dokumendid kõnealuse määruse tähenduses ning et mõiste „dokument” hõlmab ka veebisaitidel avaldatud materjale.

Kaebuse esitaja väitis seega, et nõukogu suutmatus tagada eesistujariigi Interneti-esitluste kättesaadavaks tegemine ka saksa keeles kujutab endast haldusomavoli. Ta väitis, et nõukogu peaks hoolitsema selle eest, et eesistujariigi Interneti-esitlused oleksid nüüdsest kättesaadavad ka saksa keeles.

Nõue

Nõukogu arvamus

Nõukogu esitas oma arvamuses järgmised märkused:

Kaebus i) puudutas nõukogu eesistujariigi veebisaidi suutmatust austada mitmekeelsust ja ii) tundus ka väitvat, et nõukogu enda veebisait ei taganud piisavat juurdepääsu saksa keeles.

EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et „iga liikmesriik täidab nõukogus eesistuja ülesandeid kordamööda kuue kuu jooksul järjekorras, mille nõukogu otsustab ühehäälselt” (rõhuasetus lisatud).

Eesistujariigi veebisaidi korraldas ja seda haldas asjaomase liikmesriigi asjaomane ministeerium. See oli veebisaitidest endast selgelt näha. Selliste veebisaitide eesmärk ei olnud asendada nõukogu veebisaiti ja dokumendiregistrit, vaid neid täiendada. Nad andsid praktilist teavet igale eesistujariigile ainuomaste tegevuste kohta, nagu näiteks mitteametlikud kohtumised, kultuuriüritused ning muud eesistujariigi tegevused ja algatused.

Vastab tõele, et eesistujariigi dokumendid loeti määruse 1049/2001 kohaldamisel nõukogu dokumentideks. See oli siiski täiesti eraldiseisev küsimus, mis ei tähendanud mingil moel, et eesistujariigi veebisait oli nõukogu kontrolli all.

Kaebuse esitaja väitis, et nõukogu kodukorras ei ole midagi, mis kinnitaks seisukohta, et eesistujariigil on ainuvastutus tema veebisaidil oleva teabe eest. See aga pööras asjad ümber: nõukogul lihtsalt puudus pädevus kohustada liikmesriiki korraldama oma veebisaite teataval viisil. Sellest järeldub, et sõltumata sisulisest küsimusest, kas eesistujariigi veebisait peaks andma teavet saksa keeles (liikmesriigi õiguse ja tavade küsimus, mille üle otsustavad asjaomased siseriiklikud institutsioonid), ei saa nõukogul olla haldusomavoli, kuna see institutsioon ei vastuta eesistujariigi veebisaidi eest.

Nõukogu enda veebisait oli kättesaadav nii saksa keeles kui ka kõigis teistes ametlikes keeltes. Mõningaid sellel veebisaidil ajakirjanikele mõeldud dokumente ei esitatud siiski kõigis ametlikes keeltes. Ombudsman oli nõustunud, et institutsioonil ei ole kohustust esitada kõiki dokumente mitmes keeles, kui see ei tundu asjaomase dokumendi jaoks vajalik.

Neil põhjustel ei olnud kaebus põhjendatud.

Kaebuse esitajate märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

Nõukogu arvamus ei sisaldanud argumente, mis seaksid kahtluse alla kaebuse põhjendatuse. Seega jäeti kaebus tervikuna jõusse, viidates nii juhtumile 3634/2004/WP kui ka juhtumile 1487/2005/GG.

Nõukogu arvamus sisaldas teatavaid faktilisi ebatäpsusi.

Arvamuses sisalduv viide nõukogu enda veebisaidile oli eksitav. Eesistujariigi veebisait oli nõukogu veebisait. See tulenes asjaolust (mida nõukogu oli tunnistanud), et eesistujariik oli nõukogu osa. Seega puudutas kaebus keeleküsimuse kohatut käsitlemist nõukogu mõlemal veebisaidil.

Eesistujariik ei saa olla nõukogu liige, ilma et ta oleks nõukogu ees vastutav.

Eesistujariigi veebisaidi sisu mitte ainult ei täiendanud nõukogu veebisaiti, vaid läks selle sisust palju kaugemale.

Nõukogu tunnistas, et eesistujariigi dokumendid on nõukogu dokumendid määruse 1049/2001 tähenduses. Kuna eesistujariigi veebisaidi sisu on siiski dokumendid artikli 3 punkti l tähenduses. a) nimetatud määruse ja seega nõukogu dokumentide puhul tähendaks nõukogu seisukoht, et nõukogul ei ole kontrolli oma dokumentide üle. See oleks ilmselgelt absurdne olukord.

Käesolev kohtuasi ei puudutanud liikmesriiki ja tema (st siseriiklikke) veebisaite, vaid veebisaite, mille on loonud liikmesriik kui eesistujariigi ametisolev isik. Liikmesriigi õigus ja tavad saavad olla asjakohased ainult seoses tegevustega, mis ei ole seotud eesistujariigiga.

Nõukogu väitele, et tema enda veebisait oli saksa keeles kättesaadav, räägivad vastu arvukad näited dokumentidest, mis olid kättesaadavad ainult inglise või prantsuse keeles (3). Ombudsman peaks püüdma tagada, et selle veebisaidi puhul käsitletaks saksa keelt samamoodi nagu inglise ja prantsuse keelt.

Nõukogu argument, et ta ei saanud mõjutada oma eesistumist, see tähendab osa iseendast, näis olevat mõttetu. Ta ei nõustunud mis tahes mõistliku kaalutlusega, et nõukogul ei tohiks olla võimalik käsitleda näiteks taotlust või soovitust oma eesistujariigile.

EÜ asutamislepingu artiklis 195 on sätestatud, et ombudsmani volitused hõlmavad kõiki ühenduse institutsioone ja asutusi, välja arvatud Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus. Peale selle erandi ei tohiks olla ühtegi valdkonda, mille kohta ei saaks kaebust esitada. Seega pidi olema võimalik esitada eesistujariigi kohta kaebus kas nõukogu vastu või otse eesistujariigi vastu. Arvestades, et esimene tee näis olevat blokeeritud nõukogu kangekaelse keeldumise tõttu, peaks ombudsman nüüd pöörduma otse eesistujariigi poole.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et nõukogu oli kaebusele adekvaatselt vastanud.

Oma tähelepanekutes palus kaebuse esitaja ombudsmanil uurida täiendavaid küsimusi, mis väljuvad seni läbi viidud uurimise ulatusest. Ombudsman oli seisukohal, et seda ei ole soovitatav teha, kuna käesoleva uurimise ulatuse laiendamine lükkaks paratamatult edasi kaebuse esitaja jaoks kõige olulisema küsimuse (st eesistujariigi veebisaitide keelte valiku) uurimise. Ta teatas siiski kaebuse esitajale, et tal on vabadus esitada ombudsmanile nende küsimuste kohta uus kaebus.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõige 5 kohustab ombudsmani otsima koos asjaomase institutsiooniga nii palju kui võimalik lahendust haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja rahuldamiseks.

Seetõttu tegi ombudsman nõukogule järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Nõukogu võiks kaaluda kaebuse esitaja taotlust, et eesistujariikide Interneti-esitlused tehtaks kättesaadavaks ka saksa keeles.

Ettepanek põhines järgmistel esialgsetel järeldustel:

1 Oma 4. märtsi 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale märkis nõukogu, et on selge, et eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa. Kui aga eesistujariik on nõukogu osa, siis järeldub sellest, et tema suhtes kehtivad samad kohustused kui nõukogu suhtes, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed põhjused, miks neid kohustusi ei tuleks eesistujariigi suhtes kohaldada.

2 Nagu ombudsman on ühes varasemas juhtumis juba märkinud, on oluline, et dokumendid, mis on suunatud isikutele väljaspool ühenduse institutsioone, oleksid kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes. Üks tähtsamaid vahendeid avalikkuse teavitamiseks tänapäeval on internet. Seetõttu on eriti oluline tagada, et ühenduse institutsioonide ja asutuste loodud avalikud veebisaidid oleksid kodanikele kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes.

3 Arvestades, et eesistujariik on osa nõukogust, leiab ombudsman, et põhimõtteliselt tuleks samu standardeid kohaldada kõigi eesistujariigi hallatavate avalike veebisaitide suhtes.

4 Liikmesriikidel on loomulikult vabadus luua mis tahes veebisaite, mida nad soovivad, võttes arvesse üksnes piiranguid, mis võivad tuleneda siseriiklikust õigusest. Käesoleva juhtumiga seotud veebisaidid on siiski selgelt tähistatud ja mõeldud eesistujariigi veebisaitidena kasutamiseks. Need veebisaidid annavad teavet eesistujariigi töö kohta talle ühenduse õigusega määratud ülesannete täitmisel. Ombudsmani arvates ei saa neid veebisaite seega pidada "riiklikeks" veebisaitideks, mis ei kuulu ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Oluline on rõhutada, et käesolev kohtuasi ei puuduta nende veebisaitide sisu, st küsimust, millist teavet eesistujariik annab, vaid selle teabe esitamist, st küsimust, kas teave tuleks teha kättesaadavaks teatavates keeltes.

5 Isegi kui eesistujariigi veebisaitidel pakutaks ainult täiendavat teavet lisaks sellele, mis oli kättesaadav nõukogu enda veebisaidil, pakuks see teave siiski üldsusele huvi ning tuleks seetõttu teha kättesaadavaks nii laialdaselt ja nii hästi kui võimalik.

6 Ombudsmani ei veena nõukogu argument, et tal ei ole õigust kohustada liikmesriiki korraldama oma veebisaite teataval viisil ja et ta ei kanna nende veebisaitide eest mingit vastutust. Kui liikmesriik pakub veebisaiti nõukogu eesistujariigina, tegutseb ta nõukogu osana. Ombudsman nõustub, et sisu üle, mida ta soovib sellisel veebisaidil esitada, otsustab eelkõige asjaomane liikmesriik. Ombudsman ei ole siiski teadlik ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis võiks takistada nõukogu arutamast ja kokku leppimast nende Interneti-esitluste ametlikke aspekte, et teha sel viisil esitatud teave võimalikult laialdaselt kättesaadavaks, näiteks arutades ja määrates kindlaks, milliseid keeli tuleks nendel veebisaitidel kasutada.

7 Ombudsman on seisukohal, et eesistujariigi veebisaitidel kasutatavate keelte arvu piiramiseks peab kasutatavate keelte valik põhinema objektiivsetel ja mõistlikel kaalutlustel. Kaebuse esitaja on esitanud kaalukaid argumente kinnitamaks oma seisukohta, et pärast 2004. aasta laienemist on saksa keel muutunud ELis teiseks kõige laialdasemalt kasutatavaks keeleks. Kaebuse esitaja arvates tuleks eesistujariigi veebisaidid seetõttu teha kättesaadavaks ka saksa keeles. Neid argumente silmas pidades leiab ombudsman, et eesistujariigi veebisaitide keelte valik tuleks tõepoolest uuesti läbi vaadata.

8 Ombudsman märgib siiski, et nõukogu ei ole seni võtnud seisukohta kaebuse esitaja argumentide sisu suhtes.

9 Eespool öeldut silmas pidades jõuab ombudsman esialgsele järeldusele, et kui nõukogu ei võta sisuliselt arvesse kaebuse esitaja taotlust, et eesistujariigi veebisaite pakutaks ka saksa keeles, võib see kujutada endast haldusomavoli.

Nõukogu arvamus

Nõukogu esitas oma arvamuses järgmised märkused:

Nõukogu haldusomavoli saab esineda ainult siis, kui ta on kehtivat ELi eeskirja valesti kohaldanud. Nii ei saanud see olla juhul, kui nõukogu ei olnud kaebuse aluseks oleva tegevuse eest vastutav.

Ombudsmani arutluskäik oli vale. EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et liikmesriigid täidavad presidendi ülesandeid kordamööda. Ilmselgelt ei tähendanud see, et kõnealune liikmesriik oleks saanud nõukogu liikmeks rohkem kui ükski teine liikmesriik. See tähendas üksnes, et sellele liikmesriigile (kui sellisele, mitte kui nõukogu liikmele) tehti ülesandeks nõukogu istungite juhatamine ja sellega kaasnev tegevus.

Viimastel aastakümnetel on välja kujunenud traditsioon, et eesistujariigiks olevad liikmesriigid kasutavad seda perioodi enda reklaamimiseks ja muude tegevuste korraldamiseks, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud nõukogu tööga. Näiteks korraldasid paljud liikmesriigid eesistujariigina kultuuriüritusi. Selline tegevus ja sellega seotud teave jäi liikmesriigi kui sellise (eesistujariigi) vastutusalasse. Ilmselgelt ei saa neid pidada nõukogu tegevuseks.

Samuti loodi, rahastati ja hallati selle liikmesriigi (eesistujariigi) vastutusel selle liikmesriigi ja/või selle ministeeriumide hallatavaid veebisaite. Neid ei rahasta ega halda nõukogu. Nagu nõukogu oli juba märkinud, näitasid seda selgelt nendel veebisaitidel leiduvad lahtiütlused.

Ombudsman oli oma sõbraliku lahenduse ettepanekus märkinud, et ta ei olnud teadlik ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis võiksid takistada nõukogu arutamast nende veebisaitide ametlikke aspekte või nendes kokku leppimast. See ei saa olla õiguslik tähelepanek, kuna see muudaks ELi õiguse aluspõhimõtet. EÜ asutamislepingu artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga institutsioon tegutseb talle käesoleva lepinguga antud volituste piires”. Puudusid eeskirjad, mis võimaldaksid nõukogul teha otsuseid konkreetses liikmesriigis kohaldatava keeltekasutuse korra kohta. Ka ombudsman ei tuvastanud ühtegi. Nõukogu kodukord selliseid eeskirju kindlasti ei sisaldanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et asjaolu, et neid veebisaite nimetati "eesistujariigi veebisaitideks", ei pannud neid mingil moel nõukogu järelevalve alla. Veebisaite ei hallanud eesistujariik, vaid vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 203 tingimustele eesistujaks olev liikmesriik. Puudus õiguslik alus, mis oleks võimaldanud nõukogul nõuda liikmesriikidelt konkreetse keelerežiimi kohaldamist.

Nõukogu ütles kokkuvõtteks, et seetõttu ei saa ta kaaluda ombudsmani ettepanekut leida sõbralik lahendus ega võtta seisukohta küsimuses, mis ei kuulu tema pädevusse.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

Ombudsmani hinnang

Nõukogu arvamuse ja kaebuse esitaja sellekohaste tähelepanekute põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et sõbralikku lahendust ei ole võimalik saavutada.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Käesolev kaebus on jätk varasemale kaebusele (juhtum 3634/2004/WP), mille ombudsman oli tagasi lükanud põhjusel, et nõukogu ei olnud eelnevalt asjakohaselt pöördunud. Juhtum 3634/2004/WP hõlmas kolme küsimust, nimelt 1) eesistujariigi Interneti-esitluste keelte valikut, 2) Madalmaade ja Luksemburgi ametiasutustele esitatud taotluste käsitlemise viisi ning 3) asjaolu, et Madalmaade ametiasutused olid mõnes oma vastuses kasutanud inglise keelt. Kaebuse esitaja (saksa keele kaitse ühendus) kirjutas seejärel nõukogule. Oma vastuses käsitles nõukogu ainult eesistujariigi Interneti-esitluste keelevaliku küsimust. Seejärel kordas kaebuse esitaja ombudsmanile esitatud kaebust, rõhutades põhjuseid, miks ta leidis, et eesistujariigi veebisaite tuleks pakkuda ka saksa keeles.

1.2 Seetõttu eeldas ombudsman, et uus kaebus piirdub eesistujariigi Interneti-esitluste keelevaliku küsimusega. Kaebuse esitaja, keda teavitati ombudsmani algatatud uurimise ulatusest, ei esitanud vastuväiteid.

1.3 Nõukogu väljendas oma arvamuses seisukohta, et kaebus võib puudutada ka tema enda veebisaiti, ning esitas selle kohta mõned märkused.

1.4 Oma märkustes vaidles kaebuse esitaja vastu nõukogu väitele, et tema veebisait on tervikuna saksa keeles kättesaadav, ning palus ombudsmanil püüda tagada, et selle veebisaidi puhul käsitletaks saksa keelt samamoodi nagu inglise ja prantsuse keelt. Lisaks teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et soovib jääda oma kaebuse juurde tervikuna. Kuna kaebuse esitaja viitas selles kontekstis juhtumile 3634/2004/WP, tundus, et kaebuse esitaja soovis, et ombudsman uuriks ka kahte küsimust, mis olid selles kaebuses tõstatatud, kuid mida käesolev uurimine ei hõlmanud.

1.5 Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta (vt punkt 2.4 allpool) asus ombudsman seisukohale, et ei ole soovitatav laiendada käesoleva uurimise ulatust kaebuse esitaja edasistele väidetele, kuna see lükkaks vältimatult edasi kaebuse esitaja jaoks kõige olulisema küsimuse (st eesistujariigi veebisaitide keelte valiku) uurimise. Seetõttu leidis ta, et neid täiendavaid küsimusi ei tuleks käesolevas uurimises käsitleda. Ombudsman teatas kaebuse esitajale, et tal on ilmselgelt vabadus esitada ombudsmanile nende küsimuste kohta uus kaebus. Kaebuse esitaja ei esitanud ombudsmani lähenemisviisi suhtes vastuväiteid.

2 Seoses keelte valikuga eesistujariigi veebisaitidel

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et nõukogu suutmatus tagada eesistujariigi Interneti-esitluste kättesaadavaks tegemine ka saksa keeles kujutab endast haldusomavoli. Ta väidab, et nõukogu peaks hoolitsema selle eest, et eesistujariigi Interneti-esitlused tehakse edaspidi kättesaadavaks ka saksa keeles.

2.2 Oma arvamuses väitis nõukogu sisuliselt seda, et sõltumata sisulisest küsimusest, kas eesistujariigi veebisait peaks andma teavet saksa keeles (mis nõukogu sõnul on liikmesriigi õiguse ja tavade küsimus, mille üle otsustavad asjaomased riiklikud institutsioonid), ei saa nõukogul olla haldusomavoli, kuna see institutsioon ei vastuta eesistujariigi veebisaidi eest.

2.3 Oma märkustes arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et eesistujariik on osa nõukogust ja et seetõttu peab nõukogu vastutama esimese eest. Kaebuse esitaja lisas, et ta ei nõustu mis tahes mõistliku kaalutlusega, et nõukogul ei tohiks olla võimalik esitada näiteks taotlust või soovitust oma eesistujariigile.

2.4 20. oktoobril 2005 esitas ombudsman nõukogule sõbraliku lahenduse ettepaneku, kutsudes nõukogu üles kaaluma kaebuse esitaja taotlust, et eesistujariigi Interneti-esitlused tehtaks kättesaadavaks ka saksa keeles.

2.5 Nõukogu väitis oma repliigis, et tema haldusomavoli saab esineda ainult siis, kui ta kohaldas vääralt kehtivat ELi õigusnormi. Nõukogu arvates see nii ei olnud, sest ta ei olnud vastutav olukorra eest, mille üle kaebus esitati. Nõukogu rõhutas, et eesistujariigiks oleva liikmesriigi hallatavad veebisaidid luuakse, neid rahastatakse ja hallatakse selle liikmesriigi kui sellise vastutusel. Neid ei rahasta ega halda nõukogu. Nõukogu märkis, et ombudsman oli teatanud, et ta ei ole teadlik ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis võiks takistada nõukogu arutamast nende veebisaitide ametlikke aspekte või nendes kokku leppimast. Nõukogu arvates ei saa see siiski olla õiguslik tähelepanek, kuna see muudaks ELi õiguse aluspõhimõtet. EÜ asutamislepingu artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga institutsioon tegutseb talle käesoleva lepinguga antud volituste piires”. Nõukogu väitis, et puudusid eeskirjad, mis võimaldaksid tal võtta meetmeid konkreetses liikmesriigis kohaldatava keeltekasutuse korra suhtes.

2.6 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

2.7 Ombudsman on seisukohal, et käesolevas asjas on poolte seisukohtade tõttu vaja käsitleda kolme erinevat küsimust, nimelt 1) haldusomavoli tuvastamise asjaolusid, 2) seda, kas nõukogu saab mingil juhul pidada vastutavaks oma eesistujariigi hallatavate veebisaitide eest, ja 3) seda, kas nende veebisaitidega seotud keelte valik on kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

2.8 Esimese küsimuse kohta märgib ombudsman, et nõukogu väidab, et haldusomavoli saab tuvastada ainult siis, kui ta on kehtivat eeskirja valesti kohaldanud. See tõlgendus on siiski liiga kitsas ega vasta EÜ asutamislepingu artiklis 195 sätestatud haldusomavoli mõistele. Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele (4). Euroopa Parlament on selle määratluse heaks kiitnud (5). Vastupidiselt nõukogu oletustele ei ole haldusomavoli võimalik tuvastada mitte ainult eeskirjade rikkumise korral.

2.9 Teise küsimuse osas tuleb märkida, et EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et "[i]ga liikmesriik täidab nõukogus eesistuja ülesandeid kordamööda kuue kuu jooksul järjekorras, mille nõukogu otsustab ühehäälselt". Nagu nõukogu oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta õigesti märkis, ei tähenda see, et liikmesriik kui selline saab nõukogu liikmeks. Kui liikmesriik on eesistujariik, tähendab see, et sellel liikmesriigil on piiratud aja jooksul nõukogu eesistuja ametikoht. Selles mõttes on eesistujariik siiski selgelt nõukogu osa. Ombudsman märgib, et nõukogu ise märkis oma 4. märtsi 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et on selge, et eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa.

2.10 Ombudsman on seisukohal, et kuna eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa, peaksid tal olema samad kohustused kui nõukogul, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed põhjused, miks neid kohustusi ei tohiks eesistujariigi suhtes kohaldada.

2.11 On ilmne, et see järeldus kehtib ainult juhul, kui asjaomane liikmesriik tegutseb nõukogu eesistujana. Nagu nõukogu oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta õigesti märkis, ei võimalda asjaolu, et eesistujariigiks olev liikmesriik korraldab oma eesistumise ajal kultuuriüritusi, käsitada neid tegevusi nõukogu tegevusena. Selline tegevus jääb tõepoolest liikmesriigi vastutusalasse.

2.12 Ombudsman leiab siiski, et eesistujariigi hallatavate veebisaitide puhul on õigustatud teistsugune järeldus.

2.13 Nõukogu väidab, et küsimus, milliseid keeli tuleks eesistujariigi veebisaitidel kasutada, tuleb kindlaks määrata eesistujariigiks oleva liikmesriigi õiguse ja tavade alusel. Nõukogu sõnul vastutab nendel veebisaitidel avaldatud teabe eest ainult eesistujariik.

2.14 Ilmselgelt on liikmesriikidel vabadus luua mis tahes veebisaite, mida nad soovivad, võttes arvesse üksnes piiranguid, mis võivad tuleneda siseriiklikust õigusest. Tuleb siiski märkida, et käesoleva kohtuasjaga seotud veebisaidid on selgelt tähistatud ja mõeldud kasutamiseks eesistujariigi veebisaitidena. Need veebisaidid annavad teavet eesistujariigi töö kohta talle ühenduse õigusega määratud ülesannete täitmisel. Ombudsmani arvates ei saa neid veebisaite seega pidada "riiklikeks" veebisaitideks, mis ei kuulu ühenduse õiguse reguleerimisalasse. See kehtib eriti arvestades tähtsust, mida nõukogu ise omistab eesistujariigi tööle. Nõukogu teeb oma veebisaidil (http://www.consilium.europa.eu) pealkirja „Eesistujariigi veebisaidid” all järgmise avalduse: „Nõukogu eesistujariigil on oluline roll institutsiooni töö korraldamisel, eelkõige seadusandliku ja poliitilise otsustusprotsessi liikumapaneva jõuna. Ta peab korraldama ja juhatama kõiki koosolekuid ning töötama välja kompromisse, mis suudavad probleeme lahendada.“

2.15 Asjaolu, et neid veebisaite haldavad asjaomase liikmesriigi ametiasutused ja et need sisaldavad sellekohaseid selgesõnalisi viiteid, ei mõjuta eespool esitatud järeldust. Kuna EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud, et eesistujariigiks on omakorda üksikud liikmesriigid, on loomulik, et eesistujariigi veebisaite haldavad eesistujariigiks oleva liikmesriigi ametiasutused. Samuti ei pea ombudsman asjakohaseks, et nende veebisaitide kulud näib katvat asjaomane liikmesriik. See asjaolu ei tõenda, et asjaomast tegevust ei saa pidada nõukogu liikmena tegutseva eesistujariigi tegevuseks. Lisaks ei viita miski sellele, et need kulud peaksid tingimata kandma üksikud liikmesriigid. Arvestades, et eesistujariik on funktsionaalselt nõukogu osa, ei näi olevat välistatud väita, et asjaomaste veebisaitide kulud võiks katta ühenduse eelarvest.

2.16 Nõukogu põhiargument näib olevat see, et tema arvates ei ole tal õigust kohustada eesistujariigiks olevat liikmesriiki korraldama oma veebisaite teataval viisil ning seetõttu ei kanna ta nende veebisaitide eest mingit vastutust. Oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta väitis nõukogu isegi, et vastupidine seisukoht muudaks ELi õiguse aluspõhimõtet, nimelt EÜ asutamislepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt „[i]ga institutsioon tegutseb talle käesoleva lepinguga antud volituste piires”.

2.17 See argument ei veena ombudsmani. Kui liikmesriik pakub veebisaiti eesistujariigina, tegutseb ta nõukogu osana. Arvestades, et käesolevas etteheites tõstatatud küsimus puudutab seega nõukogu ja tema eesistujariigi vahelist suhet, st osa sellestsamast nõukogust, ei näe ombudsman, kuidas tema võetud seisukoht võiks sattuda vastuollu EÜ asutamislepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud põhimõttega. Ombudsman nõustub, et sisu üle, mida ta soovib sellisel veebisaidil esitada, otsustab eelkõige eesistujariik. Ombudsman ei ole siiski teadlik ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis võiks takistada nõukogu arutamast ja kokku leppimast nende Interneti-esitluste ametlikke aspekte, et teha sel viisil esitatud teave võimalikult laialdaselt kättesaadavaks, näiteks arutades ja määrates kindlaks, milliseid keeli tuleks nendel veebisaitidel kasutada. Arvestades, et EÜ asutamislepingu artiklis 203 on sätestatud rotatsiooni korras vahetuv eesistujariik (kõigi liikmesriikide hulgas), ei puudutaks sellised ametlikud aspektid mitte ainult konkreetset liikmesriiki, vaid oleksid olulised kõigi liikmesriikide jaoks.

2.18 Eespool öeldut silmas pidades usub ombudsman jätkuvalt, et nõukogu saab põhimõtteliselt pidada vastutavaks eesistujariigi hallatavate veebisaitide eest.

2.19 Mis puudutab kolmandat eespool nimetatud küsimust, siis tuleb märkida, et ombudsmanil on juba olnud võimalus käsitleda keelte valiku küsimust seoses ühenduse institutsioonide ja asutuste avaldatud teabega.

2.20 Oma 14. juuni 2000. aasta otsuses juhtumi 939/99/ME kohta (6) rõhutas ombudsman, et on oluline, et dokumendid, mis on suunatud isikutele väljaspool ühenduse institutsioone, oleksid kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes. Üks tähtsamaid vahendeid avalikkuse teavitamiseks tänapäeval on internet. Ombudsmani arvates on seetõttu eriti oluline tagada, et ühenduse institutsioonide ja asutuste loodud avalikud veebisaidid oleksid kodanikele kättesaadavad võimalikult paljudes keeltes.

2.21 Oma arvamuses väitis nõukogu, et eesistujariigi veebisaitide eesmärk ei ole asendada nõukogu veebisaiti, mis on kättesaadav kõigis ühenduse keeltes, ja dokumentide registrit, vaid neid täiendada. Näib, et nõukogu soovis seega väita, et kaebuse esitaja tõstatatud sisulist küsimust ei ole vaja käsitleda.

2.22 Olles külastanud mõnda asjaomast veebisaiti, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väide, mille kohaselt need veebisaidid mitte ainult ei täienda nõukogu veebisaiti, vaid lähevad selle sisust palju kaugemale, ei tundu olevat alusetu. Nõukogu ise märkis oma arvamuses, et need veebisaidid annavad praktilist teavet eesistujariigi iga kuuekuulise perioodi tegevuste kohta, nagu näiteks mitteametlikud kohtumised, kultuuriüritused ning muud eesistujariigi tegevused ja algatused. Selline teave ei pruugi olla kättesaadav nõukogu enda veebisaidil. Isegi kui eesistujariigi veebisaidid annaksid ainult lisateavet, oleks see teave siiski üldsusele huvipakkuv ning tuleks seetõttu teha kättesaadavaks nii laialdaselt ja nii hästi kui võimalik.

Pidades silmas eesistujariigi rolli olulisust, on veelgi olulisem tagada, et tema veebisaitidel avaldatud teave oleks kättesaadav võimalikult paljudele kodanikele. Tuleb veel kord rõhutada, et käesolev kohtuasi ei puuduta nende veebisaitide sisu, st küsimust, millist teavet eesistujariik annab, vaid selle teabe esitamist, st küsimust, kas teave tuleks teha kättesaadavaks teatavates keeltes.

2.23 Oma 10. septembri 2002. aasta otsuses juhtumi 1146/2001/IP kohta (7) väljendas ombudsman seisukohta, et ELi institutsioonid ja asutused peaksid võimaluse korral andma kodanikele teavet nende emakeeles. Ombudsman lisas siiski, et ta ei ole teadlik „ühestki eeskirjast või põhimõttest, mis keelab neil avaldada teavet oma veebisaitidel vähemates ametlikes keeltes kui täielik arv ametlikke keeli”. Pidades eelkõige silmas asjaolu, et ELi ametlike keelte arv on nüüd kasvanud 20ni, võib tõepoolest olla õigustatud põhjus piirata nende keelte arvu, milles eesistujariigi esitatud veebisaite üldsusele pakutakse.

2.24 Ombudsman on siiski seisukohal, et eesistujariigi veebisaitidel kasutatavate keelte arvu piiramiseks peab kasutatavate keelte valik põhinema objektiivsetel ja mõistlikel kaalutlustel. Tuleb märkida, et oma otsuses kohtuasjas C-361/01 P: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (mis puudutas Siseturu Ühtlustamise Ameti menetlustes kasutatavaid keeli) juhtis Euroopa Kohus tähelepanu sellele, et kuigi asjaomane määrus kohtleb ühenduse ametlikke keeli erinevalt, on nõukogu valik "piirduda keeltega, mis on Euroopa Ühenduses kõige laialdasemalt tuntud" asjakohane ja proportsionaalne."(8) Kaebuse esitaja on esitanud kaalukaid argumente kinnitamaks oma seisukohta, et pärast 2004. aasta laienemist on saksa keel muutunud ELis teiseks kõige laialdasemalt kasutatavaks keeleks. Kaebuse esitaja arvates tuleks eesistujariigi veebisaidid seetõttu teha kättesaadavaks ka saksa keeles. Neid argumente silmas pidades leiab ombudsman, et eesistujariigi veebisaitide keelte valik tuleks tõepoolest uuesti läbi vaadata.

2.25 Ombudsman märgib siiski, et nõukogu ei ole seni võtnud seisukohta kaebuse esitaja väidete sisu suhtes.

2.26 Eespool öeldut silmas pidades jõuab ombudsman järeldusele, et nõukogu suutmatus käsitleda sisuliselt kaebuse esitaja taotlust, et eesistujariigi veebisaite pakutaks ka saksa keeles, kujutab endast haldusomavoli.

3 Kokkuvõte

Eespool toodut silmas pidades esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 nõukogule järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Nõukogu peaks kaaluma kaebuse esitaja taotlust, et eesistujariikide Interneti-esitlused tehtaks kättesaadavaks ka saksa keeles.

Nõukogu ja kaebuse esitajat teavitatakse käesolevast soovituse eelnõust. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab nõukogu üksikasjaliku arvamuse 30. juuniks 2006. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 14. märts 2006

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(3) Kaebuse esitaja lisas nende dokumentide loetelu.

(4) Vt 1997. aasta aruanne, lk 22.

(5) Vt 1998. aasta aruanne, lk 17.

(6) Kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(7) Kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(8) Kohtuasi C-361/01 P: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2003, lk I-8283, punkt 94.