(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Kaebuse esitaja töötab Euroopa Komisjoni lähetatud riikliku eksperdina. 2004. aastal kutsuti ta tunnistajana Saksamaa kohtusse. Tema taotlus saada selleks ühepäevast eripuhkust lükati 14. oktoobril 2004 tagasi põhjendusel, et kehtivates eeskirjades ei ole seda võimalust riiklike ekspertide jaoks ette nähtud. novembril 2004 esitas kaebuse esitaja Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõike 2 alusel selle otsuse peale asutusesisese kaebuse. Kaebuses väitis kaebuse esitaja, et tunnistajatena kohale kutsutud isikud olid kohustatud seda korraldust täitma. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et kohustus esineda kohtus tunnistajana ei sõltu asjaomase isiku seisukohast komisjonis. Ta lisas, et tunnistuste andmine ei ole meeldiv ja seetõttu ei ole asjakohane kohustada lähetatud eksperte kasutama selleks päeva, mis on võetud nende põhipuhkusest.

Kaebuse esitaja sõnul lükkas komisjon selle kaebuse vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjusel, et lähetatud ekspertidel ei ole õigust kasutada personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud menetlust.

Personalieeskirjade V lisa artikkel 6 näeb ette, et ametnikele võib taotluse korral anda lisaks põhipuhkusele ka eripuhkust.

Komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse K(2004) 1587 (millega kehtestatakse puhkust käsitlevad rakendussätted) lisa jaotise II.b.3 („Kuulud”) kohaselt võib ametnikele ja muudele teenistujatele anda ühe tööpäeva pikkust eripuhkust, kui nad kutsutakse ütlusi andma kohtuasjas, mis neid otseselt ja isiklikult ei puuduta. Riiklikele ekspertidele ei ole sellistel juhtudel siiski ette nähtud eripuhkust.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et keeldumine anda lähetatud ekspertidele eripuhkust, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistusi andma, kujutab endast diskrimineerimist. Ta väitis, et üks päev tuleks kanda tema 2004. aasta puhkusekontole ning et kehtivaid eeskirju tuleks muuta, et näha ette eripuhkus lähetatud ekspertidele samamoodi nagu ametnikele, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistusi andma.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kui ametnike suhtes kohaldati personalieeskirju, siis lähetatud ekspertide suhtes kohaldati üksnes komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsust, mis reguleerib nende olukorda (2) (edaspidi "komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsus"). Seega kehtisid nende kahe töötajate kategooria suhtes erinevad eeskirjad.

Lisaks ei olnud komisjon lähetatud ekspertide tööandja. Komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt jäid lähetatud eksperdid kogu lähetuse ajaks oma tööandjate teenistusse ja tööandjad maksid neile jätkuvalt palka.

Seega puudus komisjoni ja lähetatud ekspertide vahel õiguslik seos või muu töösuhe, kuigi sisuliselt praktilistel põhjustel sõltusid lähetatud eksperdid oma teatavate õiguste osas, eelkõige puhkuse valdkonnas, komisjonist. Komisjon oli siiski andnud lähetatud ekspertidele teatava arvu päevi tava- ja eripuhkust. Lisaks sellele ja riikliku eksperdi tööandja nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral võib komisjon anda kooskõlas komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõikega 4 igal üksikjuhul eraldi kuni kaks päeva eripuhkust 12 kuu jooksul. Kaebuse esitaja kasutas seda võimalust 14. aprillil ja 10. detsembril 2004.

märtsil 2005 lisas komisjon oma 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõikele 4 siiski järgmise lõike 3:

„Lähetatud eksperdi nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral võib tema üksuse juhataja kokkuleppel asjaomase peadirektoraadi personaliküsimuste eest vastutava üksuse juhatajaga anda täiendavat eripuhkust, kui see tasustatud eripuhkus on komisjoni huvides. Sellest teavitatakse personali ja halduse peadirektoraati.”

Komisjon oli käesolevas asjas täielikult järginud oma 27. veebruari 2004. aasta otsust. Kuna riiklik ekspert ei ole tema tööandja, ei olnud ta kohustatud käesolevat otsust muutma, et anda talle ad hoc puhkust selleks, et ta saaks esineda kohtus tunnistajana.

Komisjon on juba andnud lähetatud ekspertidele mitmeid puhkusevõimalusi, mida saaks kasutada lähetuse ajal tekkida võivate vajaduste katmiseks.

Võttes aga arvesse, et eespool nimetatud komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse muudatus, millega nähti ette võimalus anda täiendavat puhkust, võeti hiljuti vastu, oli komisjon valmis andma kaebuse esitajale täiendavat puhkust 2005. aastaks. Pakkumine tehti üksnes vaidluse lahendamiseks ja selle ajendiks oli asjaolu, et kaebuse esitaja oli palunud puhkust, et täita talle kui kodanikule pandud kohustust. Seda ei saa pidada pretsedendiks seoses lähetatud ekspertide puhkuseõiguste käsitlemisega ega seoses kaalutlusõigusega, mida tema talitused selles küsimuses kasutasid.

Kaebuse esitajate märkused

Oma märkustes tunnustas kaebuse esitaja komisjoni pakkumist anda talle lisapuhkust. Ta leidis siiski, et komisjon ei ole põhjendanud ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide ebavõrdset kohtlemist asjaomases valdkonnas.

Kaebuse esitaja väitis, et võimalus anda riiklikule eksperdile tema tööandja nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel kaks päeva eripuhkust ei ole käesolevas kontekstis asjakohane, kuid see on põhjendatud riikliku eksperdi olukorraga, kes jäi oma tööandja teenistusse ja kellele ta jätkuvalt palka maksab. Lisaks leidis ta, et komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 uus lõik ei aita tõenäoliselt lahendada sarnaseid tulevasi juhtumeid, kuna selles nõutakse, et puhkuse andmine oleks komisjoni huvides, ning et käesolev juhtum tekitab kahtlusi, kas komisjonil on tõepoolest huvi näha, et lähetatud riiklikud eksperdid täidaksid oma kohustusi kodanikena.

Kaebuse esitaja rõhutas ka, et lähetatud ekspertidele puhkuse andmise üle otsustas komisjon ja ainult komisjon. Tema arvates ei ole ühtegi põhjust, mis õigustaks seda, et komisjon kohtleb lähetatud eksperte erinevalt oma ametnikest selles osas, mis puudutab lähetatud ekspertidele kui kodanikele pandud kohustuste täitmist.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja väitele ja tema teisele väitele adekvaatselt vastanud.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsmani põhikirja(4) artikli 3 lõike 5 kohaselt peab ombudsman otsima koos asjaomase institutsiooniga võimaluse piires lahendust haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks.

Seetõttu tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Komisjon võiks kaaluda kehtivate eeskirjade muutmist või selgitamist, tagamaks, et lähetatud riiklikele ekspertidele võib anda eripuhkust ametnikega samadel tingimustel juhtudel, kui nad peavad ilmuma kohtusse tunnistajatena.

Ettepanek põhines järgmistel esialgsetel järeldustel:

Komisjoni seisukoht käesolevas asjas ei olnud täiesti selge. Näis siiski, et komisjon lähtus kahest peamisest argumendist. Esiteks näis komisjon väitvat, et tema arvates on võimalik ebavõrdne kohtlemine seletatav ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide objektiivsete erinevustega ning seega ei kujuta see endast diskrimineerimist. Teiseks näib komisjon väitvat, et sisuliselt ei ole tegemist ametnike ja lähetatud ekspertide ebavõrdse kohtlemisega, kuna eripuhkust võimaldava erisätte puudumist juhtudel, kui lähetatud ekspert peab ilmuma kohtusse tunnistajana, kompenseerib võimalus saada eripuhkust muudes rubriikides.

Mis puudutab esimest argumenti, siis ei esitanud komisjon rahuldavat selgitust selle kohta, miks ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide vahelised erinevused võivad anda talle õiguse kohelda neid kahte töötajate kategooriat erinevalt, kui ta otsustab kohtusse tunnistajana ilmumise eripuhkuse taotluste üle. Mis puudutab komisjoni teist argumenti, siis ei tundunud komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 esimese lõiguga antud võimalus olevat piisav, et järeldada, et ametnikke ja lähetatud eksperte koheldi sisuliselt võrdselt. Artikli 14 lõike 4 teine lõik saab olla käesolevas kontekstis asjakohane üksnes juhul, kui komisjon on valmis nõustuma, et lähetatud ekspertidele eripuhkuse andmine juhtudel, kui nad peavad ilmuma kohtusse tunnistajana, on komisjoni huvides. Siiski ei olnud kaugeltki selge, et see tõepoolest nii oli. Isegi kui komisjoni märkusi tuleks mõista nii, et komisjon nõustus, et artikli 14 lõike 4 teist lõiku võib kasutada sellistel juhtudel nagu kaebuse esitaja juhtumid, nõuaks õigusselguse tagamise vajadus, et komisjon väljendaks seda seisukohta piisava täpsusega.

Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjoni suutmatus kohelda ametnikke ja lähetatud riiklikke eksperte ühtmoodi seoses eriloa taotlustega tunnistajana kohtusse ilmumiseks või teise võimalusena komisjoni suutmatus selgitada, et ta tõlgendab kehtivaid eeskirju nii, et vältida ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide ebavõrdset kohtlemist selles valdkonnas, võib kujutada endast haldusomavoli.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kuigi õiguslikust seisukohast erines riigiteenistuja staatus lähetatud ekspertide omast ja kuigi komisjon ei olnud lähetatud ekspertide tööandja, oli ta alati täheldanud, et lähetatud ekspertide suhtes kohaldatavaid eeskirju ei saa pidada diskrimineerivaks. Puhkuse osas ja selleks, et vältida mis tahes diskrimineerimist lähetatud ekspertide vahel ning lähetatud ekspertide ja avalike teenistujate vahel (kes said rohkem eripuhkust), otsustas komisjon anda lähetatud ekspertidele 2,5 tööpäeva puhkust iga töötatud kuu kohta, st kokku 30 päeva aastas. Võrdluseks olgu märgitud, et ametnikul oli õigus saada puhkust kaks päeva kuus ehk 24 päeva aastas.

Komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse viimasel läbivaatamisel soovis komisjon taas kord saavutada õiglase olukorra,

- viis riiklikule eksperdile lapse sünni tõttu antud puhkusepäevade arvu vastavusse riigiteenistujatele antud puhkusepäevade arvuga (mida suurendati 2 päevalt 10 päevale personalieeskirjade muutmisel 2004. aastal);

- andis riiklikule eksperdile uue kahepäevase puhkuse, kui ta kolib pärast tööleasumist koju; ja

- lisas võimaluse anda lähetatud ekspertidele uut täiendavat eripuhkust, kui see tasustatud eripuhkus on komisjoni huvides.

Lisaks tavapärasele 30-päevasele puhkusele on lähetatud ekspertidel nüüd üheksat liiki eripuhkusi ja kaks lisapuhkuse võimalust, mis on sätestatud komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 punktides 1 ja 2.

Eespool öeldut silmas pidades soovis komisjon rõhutada, et riigiteenistujaid ja lähetatud eksperte ei kohelda ebavõrdselt seoses eripuhkusega kohtusse tunnistajana ilmumise kutse puhul, kuivõrd lähetatud ekspertide sellise eripuhkuse puudumine kompenseeriti tavalise puhkuse päevade suurema arvuga.

Diskrimineerivaks ei saa pidada asjaolu, et lähetatud riiklikud eksperdid suunatakse oma liikmesriikidesse, et kohaldada selles küsimuses siseriiklikku õigust, andes neile samal ajal võimaluse töölt puududa, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistajana ütlusi andma, eelkõige sellistel juhtudel nagu käesolev, kus ütlused ei olnud seotud lähetatud ekspertide tegevusega nende komisjoni lähetamise ajal.

Komisjon märkis kokkuvõtteks, et ta leidis, et ta tegutses täielikus kooskõlas oma eeskirjadega, mida kohaldatakse lähetatud ekspertide suhtes. Ta lisas, et ta oli juba andnud kaebuse esitajale täiendava päeva tavalist puhkust 2005. aastaks ja et seda tehti üksnes selleks, et leida käesolevale juhtumile lahendus.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta mainis ka, et lisapäevapuhkust ei ole veel tema puhkusekontole kantud.

Ombudsmani hinnang

Komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja sellekohaste tähelepanekute põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et sõbralikku lahendust ei ole võimalik saavutada.

Otsus

1 Väidetav diskrimineerimine seoses lähetatud riiklike ekspertide eripuhkusega

1.1 Kaebuse esitaja töötab Euroopa Komisjoni lähetatud riikliku eksperdina. 2004. aastal kutsuti ta tunnistajana Saksamaa kohtusse. Komisjon lükkas 14. oktoobril 2004 tagasi tema taotluse saada selleks ühepäevast eripuhkust põhjendusel, et kehtivates eeskirjades ei olnud seda võimalust ette nähtud.

1.2 Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et keeldumine anda lähetatud ekspertidele eripuhkust, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistusi andma, kujutab endast diskrimineerimist, kuna sarnastel asjaoludel on võimalik anda ametnikele eripuhkust. Ta väitis, et üks päev tuleks kanda tema 2004. aasta puhkusekontole ning et kehtivaid eeskirju tuleks muuta, et näha ette eripuhkus lähetatud ekspertidele samamoodi nagu ametnikele, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistusi andma.

1.3 Komisjon rõhutas oma arvamuses, et kui ametnike suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju (edaspidi "personalieeskirjad"), siis lähetatud ekspertide suhtes kohaldatakse üksnes komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsust, mis reguleerib nende olukorda (5) (edaspidi "komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsus"). Lisaks märkis komisjon, et lähetatud eksperdi tööandja ei olnud see, kes jäi kogu lähetuse ajaks oma tööandja teenistusse ja kellele tööandjad jätkasid töötasu maksmist. Komisjoni sõnul puudus seega komisjoni ja lähetatud ekspertide vahel õiguslik seos või muu töösuhe, kuigi sisuliselt praktilistel põhjustel sõltusid need lähetatud eksperdid oma teatavate õiguste osas, eelkõige puhkuse valdkonnas, komisjonist. Komisjon lisas, et ta andis lähetatud ekspertidele siiski teatava arvu päevade ulatuses tava- ja eripuhkust. Lisaks sellele ja riikliku eksperdi tööandja nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral võib komisjon anda kooskõlas komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 esimese lõiguga igal üksikjuhul eraldi kuni kahepäevast eripuhkust 12-kuulise ajavahemiku jooksul.

Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et hiljuti lisati komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõikesse 4 järgmine lõige 6:

„Lähetatud eksperdi nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral võib tema üksuse juhataja kokkuleppel asjaomase peadirektoraadi personaliküsimuste eest vastutava üksuse juhatajaga anda täiendavat eripuhkust, kui see tasustatud eripuhkus on komisjoni huvides. Sellest teavitatakse personali ja halduse peadirektoraati.”

Komisjon väitis, et ta on käesolevas asjas täielikult järginud oma 27. veebruari 2004. aasta otsust ning et ta on juba andnud lähetatud ekspertidele mitmeid puhkusevõimalusi, mida saaks kasutada lähetuse ajal tekkida võivate vajaduste katmiseks.

Ta lisas siiski, et kuna komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse hiljuti vastu võetud muudatus nägi ette võimaluse anda kaebuse esitajale täiendavaid puhkusepäevi, oli ta valmis andma kaebuse esitajale täiendavat puhkusepäeva 2005. aastaks. Komisjon rõhutas, et see pakkumine tehti üksnes küsimuse lahendamiseks ja see oli ajendatud asjaolust, et kaebuse esitaja oli taotlenud puhkust, et täita talle kui kodanikule pandud kohustust. Ta lisas, et seda ei saa pidada pretsedendiks seoses lähetatud ekspertide puhkuseõiguste käsitlemisega ega seoses kaalutlusõigusega, mida tema talitused selles küsimuses kasutasid.

1.4 Oma märkustes selle arvamuse kohta jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde.

1.5 Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekutega tutvumist märkis ombudsman, et komisjon oli teinud ettepaneku anda kaebuse esitajale lisapuhkust. Komisjon lisas siiski, et see pakkumine tehti küsimuse lahendamiseks. Arvestades, et kaebuse esitaja oli oma märkustes komisjoni arvamuse kohta selgelt väljendanud, et komisjon ei olnud tema kaebuse üldisemale aspektile rahuldavalt vastanud, järeldas ombudsman, et käesoleval juhul ei ole seni lahendust saavutatud. Seetõttu oli vaja käsitleda kaebuse esitaja juhtumi sisu, st väidetavat diskrimineerimist ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide vahel seoses eripuhkuse andmisega.

1.6 Ombudsman esitas 6. septembril 2005 komisjonile sõbraliku lahenduse ettepaneku, milles ta kutsus komisjoni üles kaaluma kehtivate eeskirjade muutmist või selgitamist, et tagada lähetatud ekspertidele eripuhkus ametnikega samadel tingimustel juhtudel, kui nad peavad ilmuma tunnistajana kohtusse.

1.7 Komisjon märkis oma vastuses sellele ettepanekule, et lähetatud ekspertidele antakse 2,5 tööpäeva puhkust iga töötatud kuu kohta, st kokku 30 päeva aastas, samas kui ametnikul on õigus saada ainult 2 päeva puhkust kuus, st 24 päeva aastas. Lisaks väitis komisjon, et 27. veebruari 2004. aasta otsuse viimase läbivaatamise käigus oli ta 1) ühtlustanud päevade arvu, mille eest anti lähetatud ekspertidele lapse sünni tõttu puhkust, päevade arvuga, mille eest anti puhkust riigiteenistujatele, 2) andnud lähetatud ekspertidele uue kahepäevase puhkuse, kui nad kolivad pärast tööleasumist koju, ning 3) lisanud võimaluse anda lähetatud ekspertidele uut täiendavat eripuhkust, kui see tasustatud eripuhkus oli komisjoni huvides. Lisaks tavapärasele 30-päevasele puhkusele on lähetatud ekspertidel nüüd üheksat liiki eripuhkusi ja kaks lisapuhkuse võimalust, mis on sätestatud komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 punktides 1 ja 2. Neid asjaolusid silmas pidades rõhutas komisjon, et riigiteenistujaid ja lähetatud eksperte ei koheldud ebavõrdselt seoses eripuhkusega kohtusse tunnistajana ilmumise kutse korral, kuivõrd lähetatud ekspertide sellise eripuhkuse puudumist kompenseeris tavalise puhkuse päevade suurem arv. Komisjon lisas, et diskrimineerivaks ei saa pidada asjaolu, et lähetatud riiklikud eksperdid suunatakse oma liikmesriikidesse, et kohaldada selles küsimuses siseriiklikku õigust, andes neile samal ajal võimaluse töölt puududa, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistajana ütlusi andma, eelkõige sellistel juhtudel nagu käesolev, kus ütlused ei olnud seotud lähetatud ekspertide tegevusega nende komisjoni lähetamise ajal.

Komisjon järeldas, et ta oli seisukohal, et ta tegutses täielikus kooskõlas oma eeskirjadega, mida kohaldatakse lähetatud ekspertide suhtes. Ta lisas, et ta oli juba andnud kaebuse esitajale täiendava päeva tavalist puhkust 2005. aastaks ja et seda tehti üksnes selleks, et leida käesolevas asjas lahendus.

1.8 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes selle arvamuse kohta oma kaebuse juurde. . Ta märkis ka, et täiendavat puhkusepäeva ei ole veel tema puhkusekontole kantud.

1.9 Ombudsman märgib, et komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse K(2004) 1587 (millega kehtestatakse puhkust käsitlevad rakendussätted (mille väljavõtted esitas kaebuse esitaja)) lisast tuleneb, et komisjoni ametnikele ja muudele teenistujatele võib anda ühe tööpäeva pikkuse eripuhkuse, kui nad kutsutakse ütlusi andma juhtumi puhul, mis neid otseselt ja isiklikult ei puuduta. Asjaomases tekstis märgitakse siiski, et lähetatud ekspertidele ei ole sellistel juhtudel ette nähtud eripuhkust. Selle sätte alusel näib seega, et ühelt poolt ametnikke (ja muid teenistujaid) ning teiselt poolt lähetatud eksperte koheldakse erinevalt.

1.10 Oma arvamuses kaebuse kohta rõhutas komisjon ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide vahelisi erinevusi. Need väited näisid viitavat sellele, et komisjon leidis, et võimalik ebavõrdne kohtlemine oli seletatav ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide objektiivsete erinevustega ning seega ei kujutanud see endast diskrimineerimist. Ombudsman nõustub, et ühelt poolt ametnike ja teiselt poolt lähetatud riiklike ekspertide vahel on olulisi erinevusi. Tuleb siiski märkida, et käesolevas asjas ei tule võrrelda mitte nende komisjoni töötajate kategooriate olukorda üldiselt, vaid nende olukorda seoses konkreetse olukorraga, milles komisjoni töötajad on, kui kohus palub neil esineda tunnistajatena kohtuasjas, mis ei puuduta neid otseselt ega isiklikult. Komisjon ei vaidle vastu sellele, et isik, kes peab sellistel asjaoludel ütlusi andma, täidab kohustust, mis tal kodanikuna lasub. Ombudsman ei mõista siiski, kuidas asjaolu, et isik on ametnik või lähetatud ekspert, võiks selles kontekstis oluline olla. Kohustus täita kohtu taotlus esineda tunnistajana tuleneb kohustusest, mis asjaomasel isikul on kodanikuna, mitte ametniku või lähetatud eksperdina. Ombudsmani arvates ei ole näidatud, kuidas ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide staatuse erinevused võiksid anda komisjonile õiguse kohelda neid kahte töötajate kategooriat erinevalt, kui otsustatakse kohtusse tunnistajana ilmumise eripuhkuse taotluste üle.

Ombudsman märgib, et komisjon ei näi toetavat seda argumentatsiooni oma vastuses tema ettepanekule leida sõbralik lahendus. Komisjon rõhutab selles vastuses siiski veel kord, et ta ei ole lähetatud riiklike ekspertide tööandja, vaid et lähetatud riiklikud eksperdid jäävad tööle komisjoni lähetavatesse riiklikesse ametiasutustesse. Seega on kasulik meenutada, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et lähetatud eksperte puudutavad puhkuseotsused teeb tema ise, mitte lähetavad siseriiklikud asutused. Asjaolu, et komisjon ei ole lähetatud ekspertide tööandja, ei ole seega käesolevas kontekstis asjakohane.

1.11 Oma arvamuses kaebuse kohta näis komisjon tuginevat asjaolule, et kehtivad eeskirjad näevad ette täiendavad võimalused anda lähetatud ekspertidele eripuhkust, mida saaks kasutada lähetuse ajal tekkida võivate vajaduste katmiseks. Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta viitas komisjon ka ametnike ja avalike teenistujate vahelistele erinevustele seoses tavapärase puhkusega. Komisjon näib seega väitvat, et sisuliselt ei ole tegemist ametnike ja lähetatud ekspertide ebavõrdse kohtlemisega, kuna sellise erisätte puudumist, mis näeks ette eripuhkuse juhuks, kui lähetatud ekspert peab ilmuma kohtusse tunnistajana, kompenseerib asjaolu, et lähetatud ekspert saab ametnikest tavalisemat puhkust, ja võimalus saada eripuhkust muudes rubriikides.

1.12 Selle argumendi käsitlemiseks peab ombudsman asjakohaseks eristada tavalist puhkust eripuhkusest.

1.13 Mis puudutab tavapärast puhkust, siis on tõsi, et lähetatud ekspert saab puhkust 30 tööpäeva aastas, samas kui ametnike põhipuhkuseks on ette nähtud ainult 24 tööpäeva. Siiski tuleks arvesse võtta asjaolu, et personalieeskirjades ja komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuses K(2004) 1587, millega kehtestatakse puhkust käsitlevad rakendussätted, nähakse ette, et komisjoni ametnikel on õigus täiendavatele puhkusepäevadele nende vanuse (kuni 6 päeva) ja kategooria (kuni 3 päeva) tõttu ning et lisatakse sõiduaeg (kuni 6 päeva) sõltuvalt nende ametnike teenistuskoha ja päritolukoha vahelisest kaugusest. Riiklike ekspertide puhul on komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõikes 5 sätestatud, et 30 tööpäeva pikkust põhipuhkust „loetakse ammendavaks. See tähendab, et kui lähetatud eksperdi tavapärane puhkus on igal juhul 30 tööpäeva aastas, saavad ametnikud vähemalt 24 päeva, millele lisandub eespool nimetatud arv lisapäevi. Lähetatud eksperdi puhkuseõiguse (30 päeva) ja ametnike põhipuhkuseõiguse (24 päeva) võrdlus ei ole seega asjakohane. Igal juhul ei ole komisjon selgitanud, kuidas selline erinevus lähetatud ekspertide ja ametnike vahel seoses õigusega tavapärasele puhkusele võiks õigustada erinevat kohtlemist seoses eripuhkusega. Ombudsman peab kasulikuks märkida, et komisjon ise mainib, et ta viis hiljuti riiklikule eksperdile lapse sünni tõttu antud (eri)puhkuse päevade arvu vastavusse riigiteenistujatele antud puhkuse päevade arvuga. See näib viitavat sellele, et isegi komisjoni enda arvates on lähetatud eksperdid ja ametnikud võrreldavad vähemalt teatavat liiki eripuhkuse osas.

1.14 Eripuhkuse osas märgib ombudsman, et komisjon viitab sellega seoses komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõikele 4.

1.15 Selle sätte esimeses lõigus nähakse ette võimalus anda riiklikule eksperdile kuni kaks päeva eripuhkust 12-kuulise ajavahemiku jooksul. Kuna selles sättes ei täpsustata sellise eripuhkuse andmise aluseid, ei näi olevat välistatud, et sellele sättele võib tugineda juhul, kui lähetatud ekspert peab ilmuma kohtusse tunnistajana. Tuleb siiski märkida, et nimetatud sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui riikliku eksperdi tööandja esitab nõuetekohaselt täpsustatud taotluse, samas kui ametnikud võivad sarnastel asjaoludel ise otse komisjonilt eripuhkust taotleda. Samuti tuleb märkida, et nimetatud säte näeb ette maksimaalselt kaks päeva eripuhkust 12 kuu kohta, samas kui ametnike suhtes kohaldatavaid eeskirju võib tõlgendada nii, et ühepäevast eripuhkust võib anda alati, kui ametnik peab andma ütlusi kohtus. Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule ei vaidlustanud komisjon sellise tõlgenduse võimalikkust. Ombudsmani arvates ei ole komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 esimese lõiguga antud võimalus seega piisav, et õigustada järeldust, et ametnikke ja lähetatud eksperte koheldakse sisuliselt võrdselt.

1.16 Komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse artikli 14 lõike 4 teine lõik, mis lisati sellele sättele 2005. aastal, sellist piirangut ei sisalda. Tuleb siiski märkida, et seda sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui lähetatud eksperdi taotletud eripuhkus on „komisjoni huvides”. Asjassepuutuv säte saaks seega olla käesolevas kontekstis asjakohane üksnes juhul, kui komisjon oleks valmis nõustuma sellega, et lähetatud ekspertidele eripuhkuse andmine juhul, kui nad kutsutakse kohtusse tunnistajana ütlusi andma, on komisjoni huvides. Siiski ei ole kaugeltki selge, et see tõepoolest nii on. Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta märkis ombudsman, et märkusi, mille komisjon esitas oma arvamuses kaebuse kohta, võib tõlgendada ka vastupidises tähenduses. Oma vastuses kõnealusele ettepanekule hoidus komisjon siiski selgitamast, kas tema arvates on eripuhkuse andmine riiklikule eksperdile, kes peab ilmuma tunnistajana kohtusse, „komisjoni huvides“ või võib seda teha. Isegi kui komisjoni märkusi tuleks mõista nii, et komisjon nõustus, et artikli 14 lõike 4 teist lõiku võib kasutada sellistel juhtudel nagu kaebuse esitaja oma, nõuaks õigusselguse tagamise vajadus, et seda seisukohta väljendataks asjakohastes eeskirjades piisava täpsusega. Ombudsmani arvates oleks seda võimalik saavutada näiteks komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsuse (riiklike ekspertide kohta) või komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse (millega kehtestatakse puhkust käsitlevad rakendussätted) muutmisega. Tuleb märkida, et viimati nimetatud otsuse asjaomases jaos on endiselt sätestatud, et lähetatud ekspertidele ei ole ette nähtud eripuhkust juhtudel, kui neil palutakse anda ütlusi kohtus.

1.17 Eespool öeldut silmas pidades jõuab ombudsman järeldusele, et komisjoni suutmatus kohelda ametnikke ja lähetatud riiklikke eksperte ühtmoodi seoses eriloa taotlustega tunnistajana kohtusse ilmumiseks või teise võimalusena komisjoni suutmatus selgitada, et ta tõlgendab kehtivaid eeskirju nii, et välditakse ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide ebavõrdset kohtlemist selles valdkonnas, kujutab endast haldusomavoli.

1.18 Võimalike arusaamatuste vältimiseks peab ombudsman kasulikuks lisada, et ta on täiesti teadlik asjaolust, et komisjonil on kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kas anda eripuhkust ametnikule, kes peab ilmuma tunnistajana kohtusse. Eespool nimetatud järeldus haldusomavoli kohta puudutab seega vastava kaalutlusõiguse puudumist riiklikule eksperdile eripuhkuse andmisel (või komisjoni suutmatust selgitada, et selline kaalutlusõigus on sellistel asjaoludel eripuhkuse taotluste puhul olemas). Ombudsmani arvates on kasulik meelde tuletada, et käesolev uurimine puudutab ainult juhtumeid, kus ametnikke või lähetatud eksperte kutsutakse üles andma tunnistusi juhtudel, mis ei puuduta neid otseselt ega isiklikult. Nagu on selgitatud komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuses, võib sellist eripuhkust seega anda üksnes juhul, kui hageja ei ole juhtumiga seotud, st kui teda ei uurita, kuna lähetatud ekspert on kas tsiviilhagi esitaja või sellise juhtumi vastaspool.

2 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Komisjon peaks muutma või selgitama kehtivaid eeskirju tagamaks, et lähetatud riiklikele ekspertidele võib anda eripuhkust ametnikega samadel tingimustel juhtudel, kui nad peavad ilmuma kohtusse tunnistajatena, ning kohaldama neid eeskirju kaebuse esitaja juhtumi suhtes.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 30. aprilliks 2006. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 2. veebruar 2006

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsus K(2004) 577, millega muudetakse 30. aprilli 2002. aasta otsust K(2002) 1559, mida on muudetud 31. jaanuari 2003. aasta otsusega K(2003) 406, millega kehtestatakse eeskirjad riiklike ekspertide lähetamise kohta komisjoni.

(3) Komisjoni 22. märtsi 2005. aasta otsus K(2005) 872.

(4) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(5) Komisjoni 27. veebruari 2004. aasta otsus K(2004) 577, millega muudetakse 30. aprilli 2002. aasta otsust K(2002) 1559, mida on muudetud 31. jaanuari 2003. aasta otsusega K(2003) 406, millega kehtestatakse eeskirjad riiklike ekspertide lähetamise kohta komisjoni.

(6) Komisjoni 22. märtsi 2005. aasta otsus K(2005) 872.