(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Taustteave

oktoobril 2003 pöördus kaebuse esitaja, Saksamaa konsultant, Euroopa Komisjoni poole vastuseks komisjoni konkursikutsele aastateks 2003-2004 Leonardo da Vinci programmi raames. Konkursikutses sätestatud eeskirjade kohaselt tuli projektid esitada 3. oktoobriks 2003.

Asjakohased eeskirjad on sätestatud nõukogu 26. aprilli 1999. aasta otsuses 1999/382/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse kutseõppealase tegevusprogrammi Leonardo da Vinci teine etapp (EÜT L 146, lk 33). Menetluse C raames esitatud taotluste (näiteks kaebuse esitajate taotluste) puhul nähakse asjakohaste eeskirjadega ette kaheetapiline valikumenetlus, nimelt i) eelettepanekute valimine ja ii) täielike ettepanekute valimine ning korralduskomitee (Leonardo da Vinci komitee) kaasamine.

Käesolevates eeskirjades kirjeldatakse järgmisi asjakohaseid meetmeid:

"i) Konkursikutses määratletud eeskirjade kohaselt peavad projektiarendajad esitama komisjonile eelettepanekud. (...)

ii) Komisjon hindab kõiki eelettepanekuid ja teeb pärast [Leonardo da Vinci komitee] arvamuse küsimist valiku. (...)

iii) Ainult edukate projektide elluviijatel palutakse esitada komisjonile täielik ettepanek. (...)

iv) Komisjon viib sõltumatute ekspertide abiga läbi saadud ettepanekute riikidevahelise hindamise ja koostab projektide nimekirja. (...)

v) Otsuse artiklis 7 sätestatud korras küsib komisjon kõnealuse nimekirja kohta [Leonardo da Vinci komitee] arvamust.

vi) Komisjon koostab väljavalitud taotluste lõpliku nimekirja ja teavitab sellest [Leonardo da Vinci komiteed]. (...)

vii) (...)

viii) Eelettepanekud tuleb välja valida kolme kuu jooksul pärast konkursikutses täpsustatud taotluste esitamise tähtaja lõppu; etappide iii–vi protsess ei tohiks kesta kauem kui viis kuud.”

Komisjon teatas 22. detsembril 2003 kaebuse esitajale, et tema projekti ei saa välja valida, kuna ta ei pidanud kinni taotluste esitamise tähtajast.

Kaebuse esitaja leidis, et ta oli sellest tähtajast kinni pidanud, kuna ta oli saatnud oma ettepaneku tähitud kirjaga 2. oktoobril 2003.

Kaebuse esitaja võttis komisjoniga telefoni teel ühendust 29. detsembril 2003. Samal päeval saadetud kirjas palus ta komisjonil 5. jaanuariks 2004 kinnitada, et tema projekt on esitatud õigeaegselt, vastasel juhul pöördub ta abi saamiseks kohtusse. Komisjonile saadetud kirjas esitas kaebuse esitaja ka kaebused (Dienstaufsichtsbeschwerden) tema projekti eest vastutava isiku ja komisjoni asjaomase osakonna juhataja vastu.

Kaebus nr 33/2004/GG

Kaebuse esitaja edastas samal päeval komisjonile koopia oma 29. detsembri 2003. aasta kirjast ombudsmanile. Oma kaaskirjas palus ta ombudsmanil küsimust uurida. Seetõttu registreeris ombudsman selle kirja kaebusena (kaebus 33/2004/GG).

Arvestades, et kaebuse esitaja kiri komisjonile saadeti samal päeval kui kiri ombudsmanile, oli selge, et komisjonil ei olnud veel piisavalt aega selle küsimuse arutamiseks. Seetõttu lükati kaebus 13. jaanuaril 2004 ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 4 alusel tagasi.

Kaebus 221/2004/GG

jaanuaril 2004 kirjutas kaebuse esitaja ombudsmanile, et soovib oma kaebust uuendada. Seepärast registreeriti see kiri uue kaebusena (kaebus 221/2004/GG). Kaebuse esitaja ei esitanud mingeid väiteid, vaid lihtsalt palus ombudsmanil küsimust uurida. Siiski ilmnes, et ta leidis, et komisjon ei olnud tema taotlust nõuetekohaselt käsitlenud.

Komisjon möönis oma arvamuses, et on tehtud viga. Komisjoni sõnul näitas kaebuse esitaja saadetud ümbriku põhjalikum uurimine, et 2. oktoobri 2003. aasta kuupäevaga postitempel oli raskesti loetav. Komisjon märkis, et selle vea parandamiseks valis ta kaebuse esitaja projekti eelettepaneku täieliku ettepaneku esitamiseks. Algselt anti kaebuse esitajale täieliku ettepaneku esitamiseks aega 1. märtsini 2004. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli märkinud, et tal on seega täieliku ettepaneku esitamiseks vähem aega kui teistel projekti elluviijatel, nõustus komisjon, et talle tuleks anda täieliku ettepaneku ettevalmistamiseks sama arv päevi kui kõigile teistele kandidaatidele.

Koos oma arvamusega esitas komisjon koopia 28. jaanuari 2004. aasta siseteatisest, milles ta selgitas käesolevas asjas soovitatud lähenemisviisi.

Oma märkustes selle arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et ta ei saanud sama palju teavet kui teised taotlejad, kuna komisjon ei olnud edastanud mingit teavet selle kohta, kuidas komisjoni arvates saaks eelettepanekus esitatud projekti täielikus ettepanekus parandada, mida komisjon oli teinud kõigi teiste taotlejate suhtes. Kaebuse esitaja sõnul oli tegemist tõsise puudusega, mida ta võtab arvesse oma lõplikus hinnangus pärast taotlusmenetluse lõppu ja selleks, et otsustada, kas tema õiguste kaitsmiseks on vaja võtta täiendavaid meetmeid. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et komisjon ei olnud vastanud tema kaebustele (Dienstaufsichtsbeschwerden) tema projekti eest vastutava isiku ja komisjoni asjaomase osakonna juhataja vastu.

Ombudsman leidis, et komisjoni suutmatus „Dienstaufsichtsbeschwerdenile” vastata näis olevat tingitud komisjonipoolsest vääritimõistmisest. Arvestades ombudsmani konstruktiivset ja kiiret lähenemist käesolevale juhtumile, leidis ombudsman, et käesolevas uurimises ei ole vaja seda küsimust käsitleda. Kaebuse esitajat teavitati siiski võimalusest esitada selle küsimuse kohta uus kaebus, kui vastupidiselt ootustele ei peaks komisjon seda küsimust käsitlema.

Mis puudutab juhtumi sisu, siis leidis ombudsman, et komisjon oli tegutsenud kiiresti ja konstruktiivselt, et parandada tekkinud viga. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja oli väitnud, et vastupidiselt komisjoni väitele ei olnud ta saanud nii palju teavet kui teised taotlejad. Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja oli seega esitanud uue täiendava väite. Ombudsmani arvates ei olnud asjakohane käsitleda seda uut väidet kaebuse 221/2004/GG uurimisel vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei paistnud kaebuse esitaja olevat seda küsimust enne ombudsmanile esitamist komisjoniga tõstatanud. Seega ei olnud komisjonil veel võimalust seda küsimust uurida. Teiseks oli kaebuse esitajal vabadus esitada ombudsmanile uus kaebus, kui komisjoni väidetav teabe esitamata jätmine peaks negatiivselt mõjutama komisjoni otsust tema täieliku ettepaneku kohta. Seetõttu järeldas ombudsman, et pärast komisjoni võetud meetmeid haldusomavoli enam ei esinenud (vastavalt nimetatud tingimusele). Seetõttu lõpetas ta juhtumi 5. mail 2004.

Edasised arengud

juunil 2004 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema ettepanekut ei valitud välja.

Kaebuse esitaja vaidlustas selle otsuse 26. juunil 2004 saadetud kirjas. Selles kirjas kritiseeris ta asjaolu, et isikud, kelle vastu ta kaebuse esitas (Dienstaufsichtsbeschwerden), olid vastupidiselt tema korduvatele taotlustele kaasatud tema ettepaneku hindamisse. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tema ettepaneku tagasilükkamine oli meelevaldne, kuna seda ettepanekut hinnanud isikutel ei paistnud olevat vajalikke eksperditeadmisi. Samuti taotles ta juurdepääsu komisjoni toimikule ja juhtis tähelepanu sellele, et ta nõuab kahjuhüvitist, kuna tema ettepanek lükati tagasi pärast seda, kui tal oli olnud juurdepääs sellele toimikule.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et kui tema eelettepanekut oleks käsitletud nõuetekohaselt, ei oleks tal olnud vaja esitada täielikku ettepanekut, millega kaasneksid suured kulud. Lisaks rõhutas ta, et kui tema eelettepanekut oleks hinnatud positiivselt, oleks ta saanud (nagu kõik teised taotlejad) selle esimese hindamise tulemused, mis oleksid võimaldanud tal võtta arvesse täiendavaid probleeme oma ettepanekus, millele nüüd esimest korda tema tähelepanu juhiti. Kaebuse esitaja märkis, et kahju, mida see komisjoni poolt tema juhtumi käsitlemise aspekt põhjustas, oli juba võimalik täpselt väljendada. Seetõttu nõudis ta 2275 eurot kulude eest, mis olid seotud tema jõupingutustega, et komisjon kaaluks tema eelettepanekut (30-tunnine tööaeg 75 eurot tunnis, millele lisandub 25 euro suurune ühekordne summa fakside saatmise ja telefonikõnede tegemise kulude eest) ja 8752,60 eurot (ilmselgelt) asjatu pingutuse tõttu koostada ettepanek (20 tööpäeva jooksul 409 eurot päevas, millele lisandub 7 % suurune ühekordne summa kulude eest). Seega oli kogusumma 11 027,60 eurot.

Oma 26. juuni 2004. aasta kirjas juhtis kaebuse esitaja tähelepanu ka sellele, et ta on juba mitu korda taotlenud juurdepääsu komisjoni toimikule, ning kutsus komisjoni üles määrama kolme päeva jooksul sobiv kuupäev toimikuga tutvumiseks komisjoni ruumides Brüsselis.

juulil 2004 kirjutas kaebuse esitaja komisjonile, et tuletada talle meelde, et tema juurdepääsutaotlust ei ole veel käsitletud. Seetõttu uuendas kaebuse esitaja sõnaselgelt seda taotlust. Samuti teatas ta komisjonile, et soovib esitada kaebusi („Dienstaufsichtsbeschwerden”) dokumentidele juurdepääsu taotluse eest vastutava isiku ja komisjoni asjaomase üksuse eest vastutava direktori vastu.

juulil 2004 vastas komisjon kaebuse esitaja 26. juuni 2004. aasta kirjale. Selles vastuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja täielikku ettepanekut hindasid kolm sõltumatut väliseksperti. Komisjoni arvates oli menetlus seega objektiivne ja läbipaistev ning järgis põhimõtet, et kõiki taotlejaid tuleb kohelda võrdselt. Komisjon väitis, et kaebuse esitaja eelettepaneku uurimisel tekkinud probleem ei mõjutanud seda järeldust. Ta märkis, et oli uuesti läbi vaadanud oma otsuse tunnistada kaebuse esitaja taotlus vastuvõetamatuks. Komisjon märkis ka, et selleks, et vältida diskrimineerimist võrreldes teiste taotlejatega, kutsus ta kaebuse esitajat üles võtma ühendust oma talitustega, et arutada tema taotlusega seotud täiendavaid küsimusi. Komisjon rõhutas, et kaebuse esitaja ei olnud seda võimalust kasutanud. Ta märkis ka, et ta oli andnud kaebuse esitajale lisaaega oma ettepaneku ettevalmistamiseks. Dokumentidele juurdepääsu osas tõlgendas komisjon taotlust nii, et sellega taotletakse juurdepääsu kaebuse esitaja ettepaneku hinnangutele, mille olid koostanud eespool nimetatud eksperdid. Taotlus lükati tagasi määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 alusel. Seoses "Dienstaufsichtsbeschwerdeniga" selgitas komisjon, et ta ei olnud teadlik selliste kaebuste õiguslikust alusest ühenduse õiguses. Seetõttu kutsus ta kaebuse esitajat üles esitama täpsemaid andmeid selliste kaebuste aluse kohta.

Kaebuse esitaja esitas 30. juulil 2004 komisjoni peasekretärile faksi teel saadetud kordustaotluse dokumentidele juurdepääsu saamiseks määruse 1049/2001 alusel.

Käesolev etteheide

30. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kaebuse, mis registreeriti viitenumbriga 2437/2004/GG.

Kaebuse esitaja ei esitanud oma kaebuses täpseid väiteid ega väiteid. Siiski ilmnes, et kaebuse esitaja soovis väita, et teda on teiste taotlejatega võrreldes diskrimineeritud. Samuti oli selge, et ta leidis, et komisjon peaks maksma tema 26. juuni 2004. aasta kirjas nõutud kahjutasu ja et ta peaks vastama „Dienstaufsichtsbeschwerdenile”.

Seoses komisjoni väitega, et ta oli palunud tal arutada kõiki asjakohaseid küsimusi enne, kui viimane oli oma ettepaneku esitanud, kuid et ta ei olnud seda võimalust kasutanud, väitis kaebuse esitaja, et sel ajal ei olnud tal oma taotluse sisu kohta küsimusi, kuna ta ei olnud saanud komisjonilt mingit esialgset hinnangut. Lisaks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjoni väljakujunenud (ja mõistliku) tava kohaselt ei toimu käimasoleva menetluse käigus selliseid „arutelusid taotluste optimeerimise eesmärgil”. Seetõttu palus ta ombudsmanil uurida, kas komisjon on käesoleval juhul tõepoolest sellistel aruteludel osalenud.

Neil asjaoludel mõistis ombudsman kaebuse esitajat järgmiselt: 1) väidetakse, et teda on teiste taotlejatega võrreldes diskrimineeritud, 2) väidetakse, et komisjon peaks maksma kahjutasu, mis on sätestatud tema 26. juuni 2004. aasta kirjas, ja 3) väidetakse, et komisjon peaks vastama „Dienstaufsichtsbeschwerdenile”. Seetõttu paluti komisjonil esitada oma arvamus selle väite ja nende väidete kohta. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

Ombudsman teatas nii kaebuse esitajale kui ka komisjonile, et kaebus ei näi hõlmavat toimikus sisalduvatele dokumentidele juurdepääsu küsimust.

Kaebuse esitaja 31. augusti 2004. aasta faks

Kaebuse esitaja teatas 31. augusti 2004. aasta faksis ombudsmanile, et ta soovib esitada kaebuse ka selle kohta, et komisjon keeldus andmast talle juurdepääsu dokumentidele. septembril 2004 edastas ombudsman kõnealuse faksi koopia komisjonile ja palus viimasel esitada arvamus ka täiendava väite kohta.

Kaebuse esitaja 12. septembri 2004. aasta faks

septembril 2004 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta on saanud 2. septembri 2004. aasta kirja, milles komisjon märkis, et kaebuse esitaja 30. juuli 2004. aasta kordustaotlusele (mis komisjoni sõnul registreeriti 12. augustil 2004) vastamise tähtaega tuleb pikendada veel 15 tööpäeva võrra (kuni 23. septembrini 2004), kuna mitmed ametnikud, kelle asjatundlikkust oli vaja taotlusega tegelemiseks, viibisid puhkusel. Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni otsus ei olnud õige, arvestades, et komisjonil ei tohiks lubada pikendada taotluste menetlemise aega, lükates edasi taotluste registreerimist, ning et komisjoni esitatud põhjust võib kasutada mis tahes tähtajast möödahiilimiseks. Samuti väljendas ta kahtlust, kas komisjoni kiri (mis tema väitel saadi kätte 11. septembril 2004) saadeti tõepoolest 2. septembril 2004. oktoobril 2004 edastas ombudsman kaebuse esitaja faksi koopia komisjonile.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon sündmuste kronoloogia. Selle kirjelduse kohaselt tunnistas komisjoni valikukomisjon 16. oktoobri 2003. aasta koosolekul kaebuse esitaja ettepaneku vastuvõetamatuks, samas kui kiri, milles kaebuse esitajat sellest teavitati, saadeti 22. detsembril 2003. Vastavalt sellele kronoloogiale sai komisjon kaebuse esitaja 30. juuli 2004. aasta faksi kätte 6. augustil 2004.

Lisaks esitas komisjon järgmised märkused:

Leonardo da Vinci programmi raames tehtud ettepanekute valik koosnes kahest etapist. Hageja esitas kõigepealt eelettepaneku, mida komisjon seejärel sõltumatute välisekspertide abiga hindas. Hindamise tulemuste põhjal paluti parimate eelettepanekutega taotlejatel esitada täielik ettepanek.

Kaebuse esitaja eelettepanek lükati esialgu tagasi, kuna see näis olevat esitatud pärast asjaomast tähtaega. See otsus tühistati pärast seda, kui kaebuse esitaja oli selle oma 29. detsembri 2003. aasta kirjas vaidlustanud. Kuna see kaebus saabus aga pärast hindamise lõpuleviimist, ei olnud kaebuse esitaja eelettepanekut erinevalt teistest eelettepanekutest välisekspertide poolt hinnatud. Vältimaks seda, et kaebuse esitaja satub komisjoni esialgse otsuse tõttu ebasoodsasse olukorda, paluti tal siiski esitada täielik ettepanek ja võtta ühendust komisjoni talitustega kõigis küsimustes, mis tal võivad seoses tema ettepanekuga tekkida. Vältimaks diskrimineerimist võrreldes teiste taotlejatega, anti kaebuse esitajale täieliku ettepaneku esitamiseks rohkem aega.

Tunnistati, et valikukomisjoni arvamuse ja komisjoni kirja vahel, millega teavitati kaebuse esitajat tema kandidatuuri vastuvõetamatusest, oli möödunud teatav ajavahemik. Viivitus oli tingitud asjaolust, et komisjoni otsus eelettepanekute kohta võeti menetluse C raames vastu pärast Leonardo da Vinci komitee arvamuse saamist ja pärast Euroopa Parlamendi kontrolliõiguse kasutamiseks ettenähtud ajavahemiku möödumist.

See oli põhjus, miks komisjon oli kehtestanud erakorralise menetluse, mille eesmärk oli võimaldada kaebuse esitajal esitada täielik ettepanek. Komisjon möönis, et (kaebuse esitaja taotlusele lisatud) loetamatud postmargid põhjustasid taotluse vastuvõetavuse kontrollimisel vigu, ning palus kaebuse esitajalt selle eest vabandust. Ta oli siiski näinud, et see viga parandati, nõustudes erandkorras, et kaebuse esitaja võib esitada täieliku ettepaneku, kutsudes teda üles võtma ühendust oma talitustega kõigis eelettepanekut puudutavates küsimustes ja andes talle täieliku ettepaneku esitamiseks eritähtaja.

Kaebuse esitaja ei kandnud kahju seetõttu, et tema taotlus tunnistati esialgu vastuvõetamatuks. Tuleb märkida, et eelettepaneku esitamise ja täieliku ettepaneku esitamise vahel vahetati komisjoni talituste ja kaebuse esitaja vahel mitmeid sõnumeid. Ilmnes siiski, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud ühtegi taotlust seoses välisekspertide võimalike märkustega tema eelettepaneku kohta ega võimalustega oma ettepanekut selle ajavahemiku jooksul parandada.

Samuti puudus otsene seos välisekspertide soovituste vahel eelettepanekute täiustamiseks ja ettepanekute valimiseks, arvestades, et edumäär eelettepanekute etapi ja ettepanekute etapi vahel oli ligikaudu 50 %.

Samuti tuleks märkida, et ühenduse õiguses puudus "õigus" toetusele. Seetõttu ei hüvitanud komisjon toetust taotlenud isikutele nende ettepanekute ettevalmistamisele kulunud aega.

Seetõttu ei jaganud komisjon kaebuse esitaja seisukohta, et tal oli õigus hüvitisele.

Pärast kaebuse esitaja 29. detsembri 2003. aasta kirja kättesaamist hindas komisjon juhtumit uuesti. Komisjon vaatas oma seisukoha asjakohasel viisil läbi ja jõudis järeldusele, et vastutavale ametnikule ega valikukomisjonile, kes tegi vea heas usus, ei saa etteheiteid teha. Komisjon esitas oma seisukoha 19. juuli 2004. aasta kirjas, milles ta selgitas, et ta ei ole teadlik "Dienstaufsichtsbeschwerdeni" õiguslikust alusest ühenduse õiguses, ning kutsus kaebuse esitajat üles esitama täpsemaid andmeid selliste kaebuste aluse kohta. Kaebuse esitaja ei olnud sellele kutsele vastanud.

Toimikule juurdepääsu küsimuses registreeriti 30. juuli 2004. aasta kordustaotlus 12. augustil 2004. Vastamiseks ette nähtud 15 tööpäeva pikkune tähtaeg möödus seega 2. septembril 2004. Samal päeval saatis komisjon kaebuse esitajale kirja, et teavitada teda asjaomase ajavahemiku pikendamisest. Põhjus, millele komisjon tugines, oli täiesti õiguspärane. Pärast taotluse uuesti läbivaatamist otsustas komisjon avaldada kaebuse esitajale välisekspertide hindamisvormid, kuid ei avalikustanud nende ekspertide nimesid. Lõplik vastus saadeti kaebuse esitajale 24. septembril 2004.

Kaebuse esitajate märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

Komisjon möönis, et tema 2003. aasta oktoobri taotluse ebaõige menetlemine oli täielikult tema vastutusel. Ta ei olnud siiski tõendanud oma väidet, et see oli tingitud seda taotlust sisaldaval ümbrikul olevatest loetamatutest postitemplitest, näiteks esitades asjaomase dokumendi koopia. Dokumendile ei olnud veel juurdepääsu antud. Kättesaadavate tõendite põhjal ei olnud seega tõendatud, et komisjoni väidetud asjaolu tõi kaasa taotluse ebaõige käsitlemise.

Juba enne eelettepaneku esitamist juhtis ta komisjoni tähelepanu asjaolule, et 3. oktoobri 2003 tähtaja kindlaksmääramine tooks kaasa Saksamaa taotlejate erineva kohtlemise, kuna Saksamaa postkontoreid ei avatud sel päeval, mis oli riigipüha. Komisjon keeldus siiski rahuldamast tema taotlust tähtaega muuta.

Seega säilitati taotlus tutvuda kogu toimikuga.

Kui komisjon oleks tõepoolest pidanud kahtlema, kas tema taotlus oli saadetud õigel ajal, oleks ta pidanud paluma tal esitada 48 tunni jooksul tõendid, mis tõendavad, et kiri oli saadetud õigel ajal. Komisjon ei olnud seda siiski teinud.

Kui välisekspertide hinnang ei oleks tõepoolest olnud võimalik, kui oleks selgunud, et eelettepanek oli vastuvõetav, oleks komisjon olnud kohustatud omal algatusel ja ilma sellekohase taotluseta teavitama teda oma hinnangust eelettepanekule ja oma ettepanekutest selle parandamiseks.

Kuna komisjon sellist teadet ei esitanud, eeldas ta, et komisjonil ei olnud sisu ega vormi osas põhimõttelisi vastuväiteid ning et komisjon ei leidnud, et eelettepanekut tuleks põhimõtteliselt optimeerida. Selle ootuse põhjal valmistas ta ette kogu ettepaneku.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani täiendava teabe nõue

Seetõttu palus ombudsman 17. jaanuaril 2005 komisjonil 1) kommenteerida kaebuse esitaja väidet, et komisjon ei olnud käsitlenud tema komisjoni toimikule juurdepääsu taotluse täielikku ulatust, 2) esitada koopia ümbrikust, mis sisaldas kaebuse esitaja 2003. aasta oktoobris komisjonile saadetud eelettepanekut, ning 3) esitada täpsemat teavet a) õigusnormide kohta, mis kohustasid teda konsulteerima Leonardo da Vinci komiteega ja võimaluse korral ka Euroopa Parlamendiga taotluste puhul, mis tunnistati vastuvõetamatuks nende hilise esitamise tõttu, ning b) Leonardo da Vinci komitee arvamuse esitamise aja ja Euroopa Parlamendi kontrolliõiguse tähtaja lõppemise kohta.

Komisjoni vastus

märtsil 2005 saadetud vastuses esitas komisjon järgmised märkused:

Oma 26. juuni 2004. aasta kirjas taotles kaebuse esitaja juurdepääsu komisjoni toimikule osas, milles ta vaidlustas oma ettepaneku hindamise objektiivsuse, seades kahtluse alla välisekspertide hinnangute kvaliteedi või olemasolu. Komisjon käsitles seda taotlust oma 24. septembri 2004. aasta kirjas. Koos käesoleva kirjaga edastas komisjon kaebuse esitajale välisekspertide anonüümseks muudetud hindamislehed tema ettepaneku kohta. Kaebuse esitaja ei nimetanud konkreetset dokumenti, mille komisjon peaks talle edastama. Seetõttu ei näinud komisjoni talitused, mida kaebuse esitaja silmas pidas, kui ta märkis, et komisjon ei andnud talle täielikku juurdepääsu toimikule.

Komisjon pidi valitud eelettepanekute esialgse nimekirja osas konsulteerima Leonardo da Vinci komiteega. Komitee andis positiivse arvamuse 17. novembril 2003. Otsuse eelnõu esitati parlamendile 17. novembril 2003 ja parlamendi kontrolliõiguste kasutamise tähtaeg lõppes 16. detsembril 2003.

aasta oktoobris komisjonile saadetud ümbriku koopia, mis sisaldas kaebuse esitaja eelettepanekut, esitas komisjon koos 14. märtsi 2005. aasta kirjaga.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

Arvestades, et ta oli taotlenud juurdepääsu kogu komisjoni toimikule, ei olnud tal vaja nimetada konkreetseid dokumente.

Üks tema eelettepanekut sisaldava ümbriku postitempel kannab 2. oktoobri 2003. aasta kuupäeva ja on loetav. Seega oli arusaamatu, miks komisjon jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Kuna taotlused tuli esitada tähitud kirjaga, oleks olnud võimalik kindlaks teha õige kuupäev. Kohaldades komisjoni enda menetlusnorme, oleks komisjon pidanud paluma tal 48 tunni jooksul pärast asjakohastest asjaoludest teadasaamist tõendada, et kiri oli saadetud õigel ajal.

Komisjon jättis ekslikult mulje, et ta ei saanud teda teavitada asjaolust, et tema kandidatuur jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna tal oli kohustus konsulteerida komitee ja Euroopa Parlamendiga.

Otsus

1 Asjassepuutuvad faktilised asjaolud

1.1 Kaebuse esitaja, Saksamaa konsultant, esitas 2. oktoobril 2003 Euroopa Komisjonile taotluse vastuseks Euroopa Komisjoni konkursikutsele aastateks 2003-2004 Leonardo da Vinci programmi raames.

Asjakohased eeskirjad on sätestatud nõukogu 26. aprilli 1999. aasta otsuses 1999/382/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse kutseõppealase tegevusprogrammi Leonardo da Vinci teine etapp (EÜT L 146, lk 33). Menetluse C raames esitatud taotluste (näiteks kaebuse esitajate taotluste) puhul nähakse asjakohaste eeskirjadega ette kaheetapiline valikumenetlus, nimelt i) eelettepanekute valimine ja ii) täielike ettepanekute valimine ning korralduskomitee (Leonardo da Vinci komitee) kaasamine. Kõigepealt hindab komisjon kõiki talle esitatud eelettepanekuid ja teeb pärast Leonardo da Vinci komitee arvamuse küsimist valiku. Näib, et komisjon kasutab väliseksperte juba eelettepanekute valimise etapis ja et kõik soovitused nende ekspertide ettepanekute parandamiseks edastatakse taotlejatele.

Taotlusi saavad esitada ainult need taotlejad, kelle eelettepanekud on välja valitud. Seejärel hindab komisjon jällegi välisekspertide abiga saadud ettepanekuid ja koostab projektide nimekirja. Olles küsinud Leonardo da Vinci komitee arvamust, koostab komisjon väljavalitud edukate projektide nimekirja.

Euroopa Parlamendil on selle menetluse üle kontrolliõigus.

Näib, et eelettepanekud tuleb välja valida kolme kuu jooksul pärast konkursikutses täpsustatud eelettepanekute esitamise tähtaja lõppu, samas kui ülejäänud menetlus ei tohiks kesta kauem kui viis kuud.

1.2 Käesoleva juhtumiga seotud konkursikutses sätestatud eeskirjade kohaselt tuli eelettepanekud esitada 3. oktoobriks 2003. oktoobri 2003. aasta koosolekul tunnistas komisjoni valikukomisjon kaebuse esitaja eelettepaneku vastuvõetamatuks, kuna see esitati liiga hilja. Kaebuse esitajat teavitati sellest 22. detsembri 2003. aasta kirjaga pärast seda, kui komisjon oli teinud eelettepanekute valiku, pärast Leonardo da Vinci komitee ärakuulamist seoses kõnealuse valikuga ja pärast seda, kui ajavahemik, mille jooksul Euroopa Parlament võis sekkuda, oli lõppenud.

1.3 Kuna kaebuse esitaja oli sellest tähtajast kinni pidanud ja saatis oma ettepaneku tähitud kirjaga 2. oktoobril 2003, pöördus ta 29. detsembril 2003 nii komisjoni kui ka ombudsmani poole. Kuna komisjonil ei olnud veel piisavalt aega asja uurimiseks, lükkas ombudsman selle esimese kaebuse (kaebus 33/2004/GG) 13. jaanuaril 2004 vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

1.4 15. jaanuaril 2004 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse (kaebus 221/2004/GG) ja ombudsman algatas uurimise. Oma arvamuses nõustus komisjon, et viga oli tehtud ja et kaebuse esitaja eelettepanek oli tõepoolest õigeaegselt esitatud. Komisjon märkis, et selle vea parandamiseks valis ta kaebuse esitaja projekti eelettepaneku täieliku ettepaneku esitamiseks. Algselt anti kaebuse esitajale täieliku ettepaneku esitamiseks aega 1. märtsini 2004. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli märkinud, et tal on seega täieliku ettepaneku esitamiseks vähem aega kui teistel taotlejatel, nõustus komisjon, et talle tuleks anda täieliku ettepaneku ettevalmistamiseks sama arv päevi kui kõigile teistele kandidaatidele.

Oma märkustes selle arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et ta ei saanud sama palju teavet kui teised taotlejad, kuna komisjon ei olnud edastanud mingit teavet selle kohta, kuidas komisjoni arvates saaks eelettepanekus esitatud projekti täielikus ettepanekus parandada, mida komisjon oli teinud kõigi teiste taotlejate suhtes. Kaebuse esitaja sõnul oli tegemist tõsise puudusega, mida ta võtab arvesse oma lõplikus hinnangus pärast taotlusmenetluse lõppu ja selleks, et otsustada, kas tema õiguste kaitsmiseks on vaja võtta täiendavaid meetmeid. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et komisjon ei olnud vastanud tema kaebustele (Dienstaufsichtsbeschwerden) tema projekti eest vastutava isiku ja komisjoni asjaomase osakonna juhataja vastu.

Ombudsman leidis, et komisjoni suutmatus „Dienstaufsichtsbeschwerdenile” vastata näis olevat tingitud komisjonipoolsest vääritimõistmisest. Arvestades ombudsmani konstruktiivset ja kiiret lähenemist käesolevale juhtumile, leidis ombudsman, et käesolevas uurimises ei ole vaja seda küsimust käsitleda. Kaebuse esitajat teavitati siiski võimalusest esitada selle küsimuse kohta uus kaebus, kui vastupidiselt ootustele ei peaks komisjon seda küsimust käsitlema.

Mis puudutab juhtumi sisu, siis leidis ombudsman, et komisjon oli tegutsenud kiiresti ja konstruktiivselt, et parandada tekkinud viga. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja oli väitnud, et vastupidiselt komisjoni väitele ei olnud ta saanud nii palju teavet kui teised taotlejad. Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja oli seega esitanud uue täiendava väite. Ombudsmani arvates ei olnud asjakohane käsitleda seda uut väidet kaebuse 221/2004/GG uurimisel vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei paistnud kaebuse esitaja olevat seda küsimust enne ombudsmanile esitamist komisjoniga tõstatanud. Seega ei olnud komisjonil veel võimalust seda küsimust uurida. Teiseks oli kaebuse esitajal vabadus esitada ombudsmanile uus kaebus, kui komisjoni väidetav teabe esitamata jätmine peaks negatiivselt mõjutama komisjoni otsust tema täieliku ettepaneku kohta. Seetõttu järeldas ombudsman, et pärast komisjoni võetud meetmeid haldusomavoli enam ei esinenud (vastavalt nimetatud tingimusele). Seetõttu lõpetas ta juhtumi 5. mail 2004.

1.5 21. juunil 2004 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema ettepanekut ei valitud välja.

1.6 26. juunil 2004 saadetud kirjas vaidlustas kaebuse esitaja kõnealuse otsuse ja taotles juurdepääsu komisjoni toimikule. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et tema arvates peaks komisjon maksma talle hüvitist summas 11 027,60 eurot.

Komisjon leidis oma 19. juuli 2004. aasta vastuses, et ta tegutses käesolevas asjas nõuetekohaselt. Dokumentidele juurdepääsu osas tõlgendas komisjon kaebuse esitaja taotlust nii, et sellega taotletakse juurdepääsu kaebuse esitaja ettepaneku kohta ekspertide koostatud hinnangutele. Taotlus lükati tagasi määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 alusel.

30. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel kordustaotluse dokumentidega tutvumiseks.

1.7 Kaebuse esitaja esitas 30. juulil 2004 ombudsmanile veel ühe kaebuse, mis registreeriti viitenumbriga 2437/2004/GG. augustil ja 12. septembril 2004 esitas kaebuse esitaja lisateavet ja laiendas kaebuse ulatust. Nende kirjade põhjal tegi ombudsman kindlaks järgmised väited ja väited: kaebuse esitaja (1) väitis, et teda on teiste taotlejatega võrreldes diskrimineeritud, (2) väitis, et komisjon ei võimaldanud talle juurdepääsu tema toimikule kooskõlas määrusega 1049/2001, (3) väitis, et komisjon peaks maksma tema 26. juuni 2004. aasta kirjas nõutud kahjutasu, ja (4) väitis, et komisjon peaks vastama "Dienstaufsichtsbeschwerdenile".

2 Käesoleva uurimise ulatus

2.1 Oma 26. juuni 2004. aasta kirjas komisjonile, millel käesolev kaebus põhineb, selgitas kaebuse esitaja, et 11 027,60 euro suurune summa, mida ta väitis talle võlgnetavat, tulenes sellest, mida ta pidas oma eelettepaneku ebaõigeks käsitlemiseks komisjoni poolt. Kaebuse esitaja märkis, et ta jätab endale õiguse nõuda kahjutasu selle eest, kuidas tema ettepanekut hinnati.

2.2 Kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud selle kohta täiendavat teavet ega täpseid arvandmeid, leiab ombudsman, et tema kaebus ei hõlma kaebuse esitaja võimalikku kahjunõuet, mis tuleneb komisjoni hinnangust tema täielikule ettepanekule. Käesolevas uurimises käsitletakse seega üksnes kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuet, mis tuleneb sellest, et komisjon käsitles tema eelettepanekut, sealhulgas üleskutset esitada täielik ettepanek.

2.3 Kaebuse esitaja väitis 26. juuni 2004. aasta kirjas ka seda, et isikud, kelle vastu ta kaebuse esitas (Dienstaufsichtsbeschwerden), olid vastupidiselt tema korduvatele nõudmistele kaasatud tema ettepaneku hindamisse.

2.4 Ombudsman leidis, et see väide ei olnud osa kaebusest, mille kaebuse esitaja talle käesolevas asjas esitas. Seetõttu ei palunud ta komisjonil selle küsimuse kohta arvamust esitada. Kaebuse esitaja, keda teavitati väidetest ja väidetest, mille kohta ombudsman oli palunud komisjonil esitada arvamuse, ei olnud selle lähenemisviisi vastu. Sellises olukorras ei käsitleta käesolevas uurimises seda küsimust.

2.5 Kaebuse esitaja tegi oma kaebuses ettepaneku, et ombudsman uuriks, kas komisjon oli menetluse käigus pidanud arutelusid teiste taotlejatega, et võimaldada neil taotlejatel oma kandidaate optimeerida. Näib, et kaebuse esitaja märkus puudutab täielike ettepanekute esitamisele järgnevat etappi. Võttes arvesse ombudsmani järeldusi kaebuse esitaja peamiste väidete ja väidete kohta (vt allpool), leiab ombudsman, et käesolevas uurimises ei ole vaja seda küsimust käsitleda.

2.6 Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta käesolevas asjas märkis kaebuse esitaja, et ta juhtis komisjoni tähelepanu asjaolule, et 3. oktoobri 2003 määramine tähtajaks tooks kaasa Saksamaa taotlejate erineva kohtlemise, arvestades, et Saksamaa postkontorid ei olnud sel päeval avatud, mis oli Saksamaal riigipüha. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et komisjon oli siiski keeldunud rahuldamast tema taotlust tähtaega muuta.

2.7 Ombudsman on seisukohal, et kaebuse esitaja eespool nimetatud märkus näib olevat mõeldud tema teavitamiseks ja et see ei kujuta endast täiendavat väidet. Seetõttu ei hõlma käesolev uurimine seda kohtuasja aspekti. Ombudsman peab vajalikuks lisada, et pelk asjaolu, et taotluste esitamise tähtaja lõpp langeb ühe liikmesriigi riigipühale, ei näi viitavat haldusomavolile, tingimusel et kõigist liikmesriikidest pärit taotlejatel on piisavalt aega oma taotluste ettevalmistamiseks ja esitamiseks.

3 Väidetav diskrimineerimine

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et teda on teiste taotlejatega võrreldes diskrimineeritud. See väide põhines asjaolul, et komisjon ei vaadanud tema eelettepanekut läbi enne, kui tal paluti esitada täielik ettepanek. Kaebuse esitaja väitis, et kui tema eelettepanekut oleks käsitletud nõuetekohaselt, ei oleks tal olnud vaja esitada täielikku ettepanekut, millega kaasneksid suured kulud. Lisaks rõhutas ta, et kui tema eelettepanekut oleks hinnatud positiivselt, oleks ta saanud (nagu kõik teised taotlejad) selle esimese hindamise tulemused, mis oleksid võimaldanud tal võtta arvesse täiendavaid aspekte oma ettepanekus, millele nüüd esimest korda tema tähelepanu juhiti.

3.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja eelettepanek lükati esialgu tagasi, kuna see näis olevat esitatud pärast asjaomast tähtaega. See otsus tühistati pärast seda, kui kaebuse esitaja oli selle oma 29. detsembri 2003. aasta kirjas vaidlustanud. Kuna see kaebus saabus aga pärast hindamise lõpuleviimist, ei olnud kaebuse esitaja eelettepanekut erinevalt teistest eelettepanekutest välisekspertide poolt hinnatud. Vältimaks seda, et kaebuse esitaja satub komisjoni esialgse otsuse tõttu ebasoodsasse olukorda, paluti tal siiski esitada täielik ettepanek ja võtta ühendust komisjoni talitustega kõigis küsimustes, mis tal võivad seoses tema ettepanekuga tekkida. Vältimaks diskrimineerimist võrreldes teiste taotlejatega, anti kaebuse esitajale täieliku ettepaneku esitamiseks rohkem aega.

Komisjon märkis, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud ühtegi taotlust seoses välisekspertide võimalike märkustega tema eelettepaneku kohta ega seoses võimalustega oma ettepanekut selle ajavahemiku jooksul parandada. Komisjoni sõnul ei olnud ka otsest seost välisekspertide soovituste vahel ettepanekute täiustamiseks ja ettepanekute valimiseks, arvestades, et edumäär eelettepanekute etapi ja ettepanekute etapi vahel oli ligikaudu 50 %.

3.3 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et kui välisekspertide hinnang ei oleks tõepoolest olnud võimalik, kui oleks selgunud, et eelettepanek oli vastuvõetav, oleks komisjon olnud kohustatud omal algatusel ja ilma sellekohase taotluseta teavitama teda oma hinnangust eelettepanekule ja soovitustest selle parandamiseks.

3.4 Ombudsman märgib, et komisjon tunnistas, et ta tegi vea, kui leidis, et kaebuse esitaja eelettepanek esitati hilinemisega, ning vabandas selle vea pärast. Lisaks märgib ta, et komisjon tegutses veast teatamisel kiiresti ja konstruktiivselt. Selle vea negatiivse mõju parandamiseks pakkus komisjon kaebuse esitajale võimalust esitada täielik ettepanek, mis tuli esitada 1. märtsiks 2004, st kuupäevaks, mis oli ette nähtud nende taotlejate täielike ettepanekute esitamiseks, kelle eelettepanekud olid välja valitud. Lisaks märgib ombudsman, et kui kaebuse esitaja märkis, et see annaks talle vähem aega täieliku ettepaneku esitamiseks kui teised projekti elluviijad, nõustus komisjon, et talle tuleks anda sama aeg ja et tema täielik ettepanek tuleks esitada 19. märtsiks 2004.

3.5 Ombudsmani arvates on siiski selge, et selline toimimisviis ei taganud, et kaebuse esitajat koheldi nagu kõiki teisi projekti elluviijaid, kelle eelettepanekud olid välja valitud. Käesoleva uurimise käigus kinnitas komisjon, et ta on eelettepanekud välisekspertide abiga läbi vaadanud. Lisaks ilmneb, et komisjon edastas taotlejatele nende ekspertide märkused, sealhulgas ettepanekud selle kohta, kuidas eelettepanekuid parandada (2). Neil taotlejatel oli seega võimalus saada eksperdinõu, kui nad otsustasid, kas ja kuidas esitada komisjonile täielik ettepanek. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajale sellist nõu ei antud. Neil asjaoludel ei kohelnud komisjon kaebuse esitajat samamoodi nagu teisi taotlejaid, kelle eelettepanekud olid välja valitud.

3.6 Ombudsman leiab siiski, et käesoleva juhtumi asjaolusid tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas selline erinev kohtlemine võib olla õigustatud. Näib, et asjaomastes eeskirjades on sätestatud, et eelettepanekuid tuleb hinnata kindla ajavahemiku jooksul. See ajavahemik oli möödunud, kui komisjon sai teada tehtud veast, ja komisjon selgitas, et just sel põhjusel ei hinnanud väliseksperdid kaebuse esitaja eelettepanekut. Lisaks märgib ombudsman, et koos oma arvamusega kaebuse 221/2004/GG kohta esitas komisjon koopia 28. jaanuari 2004. aasta siseteatisest, milles komisjon selgitas käesolevas asjas soovitatud lähenemisviisi. Kõnealuse teatise kohaselt oli praeguses etapis „sisuliselt võimatu” hinnata kaebuse esitaja eelettepanekut, võttes arvesse välisekspertidega lepingu sõlmimiseks kuluvat aega ja asjaolu, et täielik ettepanek peaks jõudma komisjonini enne „täieliku ettepaneku hindamise” lõppu, mis teatise kohaselt pidi toimuma ajavahemikus 1.–26. märts 2004. Selle teatise kohaselt otsustati seega kuulutada eelettepanek täieliku ettepaneku esitamiseks väljavalituks ja „võtta [kaebuse esitaja] suhtes asjakohaseid meetmeid, et tagada võrdne kohtlemine“.

3.7 Ombudsmani arvates ei ole kahtlust, et käesoleval juhul oli tõepoolest võimatu lasta kaebuse esitaja eelettepanekut hinnata välisekspertidel. Tuleb märkida, et asjaomastes eeskirjades ei näi olevat kehtestatud siduvaid tähtaegu protsessi teise etapi, st täielike ettepanekute hindamise kohta. Kuna nende küsimuste kohta puudub täiendav teave ja arvestades ombudsmani hilisemaid järeldusi, leiab ombudsman siiski, et kõige parem on lähtuda eeldusest, et komisjonil oli tõepoolest „sisuliselt võimatu” kasutada väliseksperte, et hinnata kaebuse esitaja eelettepanekut.

3.8 Selle põhjal leiab ombudsman, et komisjoni 28. jaanuari 2004. aasta teatises esitatud lahendus oli asjaolusid arvestades tõepoolest mõistlik, tingimusel et komisjon võttis "asjakohaseid meetmeid (...), et tagada võrdne kohtlemine". Ombudsmani arvates ei teinud komisjon siiski kõiki asjaolusid arvestades vajalikke ja asjakohaseid jõupingutusi, et tagada kaebuse esitaja võrdne kohtlemine teiste taotlejatega. See kehtib kindlasti taotlejatele antud aja kohta. Tuleb märkida, et kaebuse esitajale anti oma täieliku ettepaneku esitamiseks esialgu aega kuni 1. märtsini 2004. Alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli sellele vastu vaielnud, anti talle teiste hagejatega sama arv päevi. Kuigi komisjon kõrvaldas selle puuduse kiiresti ja on seega käesolevas asjas ebaoluline, tekitab komisjoni lähenemisviis kahtlusi, kas ta oli täielikult teadlik sellest, mida oli vaja kõigi taotlejate võrdse kohtlemise tagamiseks. Veelgi olulisem on see, et arvestades eelettepaneku hindamise tähtsust täieliku ettepaneku esitamisel, oleks komisjon pidanud olema teadlik asjaolust, et kaebuse esitaja oli ebasoodsas olukorras võrreldes teiste taotlejatega, kelle eelettepanekuid hinnati ja valiti. Sellises olukorras oleks olnud hea haldustava, kui komisjon oleks püüdnud tagada, et see ebasoodne olukord oleks viidud miinimumini. Nagu kaebuse esitaja väitis, oleks komisjon võinud teda eelkõige teavitada oma hinnangust eelettepanekule ja oma soovitustest, kuidas eelettepanekut parandada. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et sellist toimimisviisi võib tõepoolest oodata administratsioonilt, kes soovib oma eksimuse tagajärgi heastada. Näib siiski, et selliseid samme ei ole astutud. On tõsi, et oma 2. veebruari 2004. aasta kirjas, millega teavitati kaebuse esitajat tehtud otsusest, märkis komisjon, et kaebuse esitaja võib võtta ühendust komisjoni peadirektoraadiga „täiendava teabe saamiseks”. Ombudsmani arvates ei olnud see üsna üldine pakkumine siiski piisav tagamaks, et kaebuse esitajat koheldi sisuliselt samal viisil kui neid taotlejaid, kelle eelettepanekuid oli hinnatud ja välja valitud.

3.9 Kahtluste vältimiseks tuleb märkida, et ombudsman on teadlik asjaolust, et kaebuse esitaja esitas täieliku ettepaneku, ilma et ta oleks nõudnud või saanud oma eelettepanekule hinnangut. Ombudsmani arvates ei mõjuta see asjaolu (mis on siiski asjakohane küsimuses, kas kaebuse esitajal on õigus kahju hüvitamisele) tema järeldust, et komisjon ei taganud kaebuse esitajale võrdset kohtlemist teiste taotlejatega, kelle eelettepanekud olid välja valitud ja kellel paluti esitada täielik ettepanek. Komisjoni suutmatus tagada sellist võrdset kohtlemist kujutab endast seega haldusomavoli.

4 Väidetav komisjoni toimikule juurdepääsu andmata jätmine

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei võimaldanud talle nõuetekohast juurdepääsu tema toimikule. Täiendavas 12. septembri 2004. aasta kirjas ombudsmanile (mille ombudsman komisjonile edastas) teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta on saanud 2. septembri 2004. aasta kirja, milles komisjon märkis, et kaebuse esitaja 30. juuli 2004. aasta kordustaotlusele (mis komisjoni sõnul registreeriti 12. augustil 2004) vastamise tähtaega tuleb pikendada veel 15 tööpäeva võrra (kuni 23. septembrini 2004), kuna mitmed ametnikud, kelle asjatundlikkust oli vaja taotluse menetlemiseks, viibivad puhkusel. Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni otsus ei olnud õige, arvestades, et komisjonil ei tohiks lubada pikendada taotluste menetlemise aega, lükates edasi taotluste registreerimist, ning et komisjoni esitatud põhjust võib kasutada mis tahes tähtajast möödahiilimiseks.

4.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et 30. juuli 2004. aasta kordustaotlus registreeriti 12. augustil 2004. Vastamiseks ette nähtud 15 tööpäeva pikkune tähtaeg möödus seega 2. septembril 2004. Samal päeval saatis komisjon kaebuse esitajale kirja, et teavitada teda asjaomase ajavahemiku pikendamisest. Komisjoni sõnul oli põhjus, millele ta tugines, täiesti õiguspärane. Pärast taotluse uuesti läbivaatamist otsustas komisjon avaldada kaebuse esitajale välisekspertide hindamisvormid, kuid ei avalikustanud nende ekspertide nimesid. Lõplik vastus saadeti kaebuse esitajale 24. septembril 2004.

4.3 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes oma väite juurde.

4.4 17. jaanuaril 2005 saadetud täiendava teabe taotluses palus ombudsman komisjonil kommenteerida kaebuse esitaja seisukohta, et ta ei ole käsitlenud tema komisjoni toimikule juurdepääsu taotluse kogu ulatust.

4.5 Komisjon väitis oma vastuses, et kaebuse esitaja oli taotlenud juurdepääsu komisjoni toimikule osas, milles ta vaidlustas oma ettepaneku hindamise objektiivsuse, seades kahtluse alla välisekspertide hinnangute kvaliteedi või olemasolu. Komisjon käsitles seda taotlust oma 24. septembri 2004. aasta kirjas, millega ta edastas kaebuse esitajale välisekspertide anonüümseks muudetud hindamislehed tema ettepaneku kohta. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei olnud nimetanud konkreetset dokumenti, mille komisjon oleks pidanud talle edastama. Seetõttu ei näinud komisjoni talitused, mida kaebuse esitaja silmas pidas, kui ta märkis, et komisjon ei andnud talle täielikku juurdepääsu toimikule.

4.6 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et tal ei olnud vaja nimetada konkreetseid dokumente, kuna ta oli taotlenud juurdepääsu kogu komisjoni toimikule.

4.7 Ombudsmani arvates on kasulik eristada selle väite menetluslikke aspekte ja sellega seotud sisulisi küsimusi.

4.8 Menetluslike aspektide osas märgib ombudsman, et 26. juuni 2004. aasta kirjas komisjonile, milles ta taotles juurdepääsu dokumentidele, juhtis kaebuse esitaja tähelepanu ka sellele, et ta on juba mitmel korral taotlenud juurdepääsu komisjoni toimikule. Nende varasemate katsete kohta saada juurdepääs komisjoni toimikule täiendavat teavet ei esitatud. Ombudsman märgib siiski, et kaebuse esitaja poolt talle esitatud argumendid puudutavad tema 26. juuni 2004. aasta taotluse käsitlemist. Seetõttu vaadatakse siin läbi käesolev juurdepääsutaotlus (ja sellele järgnev kordustaotlus).

Kuna juurdepääsutaotlusele ei vastatud, esitas kaebuse esitaja komisjonile 30. juulil 2004 faksiga saadetud kordustaotluse. Komisjoni arvamuses esitatud teabe kohaselt saadi kõnealune kordustaotlus 6. augustil 2004, st nädal hiljem, ja registreeriti 12. augustil 2004. Ombudsman märgib, et komisjon ei ole nende viivituste kohta selgitusi esitanud.

Komisjon teatas 2. septembri 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et kordustaotlusele vastamise 15 tööpäeva pikkust tähtaega (mis lõppes samal päeval) tuleb pikendada veel 15 tööpäeva võrra (kuni 23. septembrini 2004), kuna mitmed ametnikud, kelle asjatundlikkust on vaja taotluse menetlemiseks, on puhkusel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(3) artikli 8 lõikes 2 on sätestatud, et kordustaotlustele vastamise tähtaega võib pikendada 15 tööpäeva võrra "erandjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente". Ombudsman on seisukohal, et töötajate puudumist puhkuse ajal ei saa pidada selle sätte tähenduses erandjuhtumiks, mis õigustaks aja pikendamist.

Igal juhul märkis komisjon 2. septembri 2004. aasta kirjas, et pikendatud tähtaeg oli 23. september 2004. Komisjoni vastus kordustaotlusele saadeti siiski alles 24. septembril 2004.

Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust menetluslike aspektide osas nõuetekohaselt.

4.9 Selle väite sisu osas tuleb märkida, et kaebuse esitaja taotles 26. juuni 2004. aasta kirjas juurdepääsu toimikule ("Akteneinsicht"). Oma 30. juuli 2004. aasta kordustaotluses märkis kaebuse esitaja ühemõtteliselt, et tema taotlus ei puuduta „ühte dokumenti, vaid kogu toimikut”. Käesoleval juhul on selge, et komisjon on seni võimaldanud tutvuda üksnes välisekspertide (anonüümseks muudetud) hindamislehtedega tema ettepaneku kohta. Kuigi komisjonil paluti seda küsimust eraldi kommenteerida, ei ole ta ikka veel käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust niivõrd, kuivõrd see puudutab teisi tema toimikus olevaid dokumente. Komisjon väitis, et kaebuse esitaja ei olnud täpsustanud dokumente, millele ta soovis juurde pääseda. Ombudsman ei pea seda argumenti veenvaks. Kaebuse esitaja on taotlenud juurdepääsu kogu tema juhtumit käsitlevale komisjoni toimikule. Ombudsmani arvates oli kaebuse esitaja taotlus seega piisavalt täpne, et võimaldada komisjonil mõista juurdepääsu ulatust, mida kaebuse esitaja soovis saada.

Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon ei ole ikka veel käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kogu ulatust.

4.10 Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et komisjon ei ole nõuetekohaselt käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust nii menetluslikes aspektides kui ka sisu osas. Seetõttu esitab ombudsman allpool soovituse projekti.

5 Kahju hüvitamise nõue

5.1 Kaebuse esitaja nõudis, et komisjon maksaks tema 26. juuni 2004. aasta kirjas nimetatud kahjutasu.

5.2 Komisjon tunnistas oma arvamuses, et valikukomisjoni arvamuse ja komisjoni kirja vahel, millega teavitati kaebuse esitajat tema kandidatuuri vastuvõetamatusest, oli möödunud teatav ajavahemik. Komisjoni sõnul oli viivitus tingitud asjaolust, et komisjoni otsus eelettepanekute kohta võeti menetluse C raames vastu pärast asjaomase komitee arvamuse saamist ja pärast Euroopa Parlamendi kontrolliõiguse jaoks ette nähtud ajavahemiku möödumist.

Lisaks väitis komisjon, et kaebuse esitaja ei kandnud kahju seetõttu, et tema taotlus tunnistati esialgu vastuvõetamatuks (vt eespool punktis 2.2 esitatud argumendid). Samuti rõhutas ta, et ühenduse õiguses puudub "õigus" toetusele. Seetõttu ei hüvitanud komisjon toetust taotlenud isikutele nende ettepanekute ettevalmistamisele kulunud aega.

5.3 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes oma seisukoha juurde.

5.4 Arvestades, et komisjoni esialgne otsus tunnistada eelettepanek vastuvõetamatuks on käesoleva kaebuse taust (ja päritolu), peab ombudsman vajalikuks alustada käesoleva väite uurimist, käsitledes seda küsimust põhjalikumalt. Ombudsmani vastavasisulise taotluse alusel esitas komisjon 2003. aasta oktoobris komisjonile saadetud koopia ümbrikust, mis sisaldas kaebuse esitaja eelettepanekut. Selle fotokoopia põhjal oli tõepoolest raske kindlaks teha, kas kaebuse esitaja eelettepanek esitati õigeaegselt. Ombudsmanil on siiski raske mõista, miks kaebuse esitajaga ühendust ei võetud, ja tal paluti esitada tõendeid, et teha kindlaks kuupäev, mil ta saatis komisjonile oma eelettepaneku. Arvestades, et taotlejatelt nõuti tähitud posti kasutamist, oleks probleemi olnud lihtne lahendada. Ombudsmanil on veelgi raskem mõista, miks kiri, milles teavitati kaebuse esitajat (eeldatavast) vastuvõetamatusest, saadeti alles 22. detsembril 2003, rohkem kui kaks kuud pärast seda, kui komisjoni valikukomisjon oli 16. oktoobril 2003 selles küsimuses otsuse teinud. Oma arvamuses näis komisjon väitvat, et ta pidi kõigepealt konsulteerima Leonardo da Vinci komiteega ja ootama, kuni aeg, mille jooksul Euroopa Parlament saab oma kontrolliõigusi kasutada, on möödunud, enne kui ta saab kaebuse esitajale kirjutada. Seejärel palus ombudsman komisjonil esitada täpsemat teavet õigusnormide kohta, millel see seisukoht põhineb. Ombudsmani arvates ei sisalda komisjoni vastus veenvat teavet, mis näitaks, et ta ei oleks saanud kaebuse esitajat oma 16. oktoobri 2003. aasta otsusest õigeaegselt teavitada. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjoni tuleb pidada vastutavaks viivituse eest, mis tekkis komisjoni 16. oktoobri 2003. aasta otsuse ja selle kuupäeva vahel, mil kaebuse esitaja sai kõnealusest otsusest teada.

5.5 Nagu eespool märgitud (punkt 3.4), nõustub komisjon, et tema esialgne (16. oktoobri 2003. aasta) otsus lükata kaebuse esitaja eelettepanek vastuvõetamatuse tõttu tagasi oli tehtud vea tõttu. Lisaks leidis ombudsman, et komisjoni võib pidada vastutavaks viivituse eest, mis tekkis komisjoni 16. oktoobri 2003. aasta otsuse ja selle kuupäeva vahel, mil kaebuse esitaja sai kõnealusest otsusest teada (vt punkt 5.4). Lõpuks jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon ei olnud taganud kaebuse esitaja ja teiste projektiarendajate võrdset kohtlemist, kelle eelettepanekud olid välja valitud ja kellel oli palutud esitada täielik ettepanek (punkt 3.11). Neid asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et kahju hüvitamise nõue on põhimõtteliselt põhjendatud.

5.6 Kahju suuruse kohta esitas kaebuse esitaja arvutuse, milles ta nõudis 2275 eurot kulude eest, mis on seotud tema jõupingutustega panna komisjon tema eelettepanekut kaaluma (30 tundi tööaega hinnaga 75 eurot tunnis, millele lisandub 25 euro suurune ühekordne summa fakside saatmise ja telefonikõnede tegemise kulude katteks) ja 8 752,60 eurot (ilmnenud) asjatu pingutuse eest koostada ettepanek (20 tööpäeva jooksul hinnaga 409 eurot päevas, millele lisandub 7 % suurune ühekordne summa kulude katteks).

5.7 Esimese punkti osas leiab ombudsman, et ei saa välistada, et kodanik võib paluda administratsioonil hüvitada talle konkreetsed kulud, mis tal on tekkinud oma õiguste kasutamisel. Siiski on raske mõista, miks kaebuse esitaja oleks pidanud kulutama sellele küsimusele 30 töötundi. Kaebuse esitaja 29. detsembri 2003. aasta kiri komisjonile koosneb vähem kui kahest leheküljest ning selle ettevalmistamine ei oleks nõudnud ebaproportsionaalselt palju aega ja tööd. Sama kehtib kahe kaebuse kohta, mille kaebuse esitaja esitas ombudsmanile (kaebus 33/2004/GG ja kaebus 221/2004/GG). Ombudsmani arvates ei ole kaebuse esitaja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et jõupingutused, mida ta pidi tegema selleks, et komisjon nõustuks, et tema eelettepanek esitati õigeaegselt, läksid kaugemale sellest, mida võib mõistlikult eeldada kodanikult, kes pöördub toetuse saamiseks mõne ELi institutsiooni poole.

5.8 Ombudsman on seisukohal, et täieliku ettepaneku ettevalmistamise kulude suhtes tuleks kohaldada erinevaid kaalutlusi. Nagu kaebuse esitaja õigesti väidab, on võimalik, et ta oleks võinud ette valmistada parema ettepaneku või otsustanud ettepaneku tegemisest üldse loobuda, kui ta oleks saanud oma eelettepanekule hinnangu.

Ombudsman on siiski seisukohal, et arvesse tuleks võtta ka järgmisi aspekte:

Isegi kui komisjon oleks andnud nõu, mida kaebuse esitaja väitel oleks pidanud andma, ei tõenda miski, et kaebuse esitaja oleks loobunud täieliku ettepaneku esitamisest. Täieliku ettepaneku esitamine ei taganud siiski edu, kuna vaid 50 % projektiarendajatest, kellel paluti ettepanek esitada, näivad olevat lõpuks välja valitud.

- Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja, et ta eeldas, et komisjonil ei olnud sisu ega vormi osas põhimõttelisi vastuväiteid ning et komisjon ei leidnud, et eelettepanekut oleks vaja põhimõtteliselt optimeerida. Selle ootuse põhjal valmistas ta ette kogu ettepaneku. Tuleb siiski märkida, et komisjoni 2. veebruari 2004. aasta kirjas, milles paluti kaebuse esitajal esitada täielik ettepanek, märgiti ühemõtteliselt, et subsiidiumi maksmine ei ole tagatud.

- Nagu komisjon väitis, ei ole ühenduse õiguses "õigust" toetusele. Toetust taotlevad isikud võivad üksnes loota taotletava summa saamisele, ilma et neil oleks mingit tagatist edu kohta. Seega on taotlejatel oht, et taotluste ettevalmistamisele kulunud aeg kulutati asjatult.

- Käesoleval juhul nõustus kaebuse esitaja esitama täieliku ettepaneku, kuigi tema eelettepanekut ei hinnatud. Seega tuleb eeldada, et kaebuse esitaja nõustus osaliselt ohuga, et tema ettepanek jääb antud asjaoludel edutuks.

5.9 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et oleks hea haldustava, kui komisjon pakuks kaebuse esitajale õiglast hüvitist haldusomavoli negatiivsete tagajärgede eest. Seetõttu esitab ombudsman allpool soovituse projekti. Ombudsmani arvates on summa, mida võib käesoleva juhtumi asjaoludel pidada õiglaseks, kindlasti palju väiksem kui kaebuse esitaja nõutud summa.

6 Taotlus vastata "Dienstaufsichtsbeschwerdenile"

6.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks vastama tema "Dienstaufsichtsbeschwerdenile" (kaebused komisjoni töötajate vastu).

6.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et pärast kaebuse esitaja 29. detsembri 2003. aasta kirja kättesaamist on ta alustanud juhtumi uut hindamist. Komisjoni sõnul jõuti selle uurimise käigus järeldusele, et vastutavale ametnikule ega valikukomisjonile, kes tegi vea heauskselt, ei saa etteheiteid teha. Komisjon märkis, et ta esitas oma seisukoha 19. juuli 2004. aasta kirjas, milles ta selgitas, et ta ei ole teadlik „Dienstaufsichtsbeschwerdeni” õiguslikust alusest ühenduse õiguses, ning kutsus kaebuse esitajat üles esitama täpsemaid andmeid selliste kaebuste aluse kohta. Komisjoni sõnul ei olnud kaebuse esitaja sellele kutsele vastanud.

6.3 Ombudsman on seisukohal, et "Dienstaufsichtbeschwerdeni" esitamisega soovis kaebuse esitaja kaevata asjaomaste ametnike käitumise üle, mitte institutsiooni kui sellise käitumise üle. Ombudsman leiab siiski, et miski ei viita sellele, et need ametnikud ei tegutsenud heas usus. Ombudsmani arvates on komisjoni seisukoht seega mõistlik.

6.4 Seega ei tuvastata juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli.

7 Kokkuvõte

Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 5 kohaselt peab ombudsman kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks otsima võimaluse korral sõbralikku lahendust. Komisjon leidis oma arvamuses, et kaebuse esitajal ei ole õigust kahjuhüvitisele. Kaebuse esitaja väidab siiski, et ta peaks saama kahjuhüvitist rohkem kui 10 000 eurot. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja ja komisjoni seisukohad on väga erinevad, leiab ombudsman, et on ebatõenäoline, et sõbraliku lahenduse ettepanek oleks käesoleval juhul edukas.

Eespool öeldut silmas pidades esitab ombudsman vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmised soovituste projektid:

Soovituste eelnõud

(1) Komisjon peaks käsitlema kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse kogu ulatust.

(2) Komisjon peaks pakkuma kaebuse esitajale õiglast hüvitist ebasoodsate tagajärgede eest, mida põhjustab talle see, kui komisjon ei kohtle teda võrdselt teiste taotlejatega, kelle eelettepanekud olid välja valitud ja kellel paluti esitada täielik ettepanek.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse nendest soovituste eelnõudest. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. detsembriks 2005. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituste projektide rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 27. september 2005

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Ombudsman eeldab, et sellist teavet anti ainult neile edendajatele, kelle eelettepanekud olid välja valitud, ja alles pärast seda, kui otsus selle valiku kohta oli vastu võetud.

(3) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.