(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Kaebuse esitaja, kes on Taani automüüja, on komisjonile mitu korda kirjutanud ühenduse õiguse väidetavatest rikkumistest Taanis seoses autode maksustamisega. Komisjon registreeris kaebuse esitaja nimele rikkumiskaebuse, mille ta lõpetas 1997. aastal põhjendamatuse tõttu. 1998. aastal registreeris komisjon Taani vastu tema nime all uue rikkumiskaebuse. Komisjon ja kaebuse esitaja on sellest ajast alates sageli rääkinud ühenduse õiguse väidetavatest rikkumistest Taani ametiasutuste poolt.

aasta juunis esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa ombudsmanile (viitenumber 801/2000/PB), milles ta kaebas, et komisjon ei teavitanud teda Taani ametiasutustega toimunud teabevahetuse tulemustest. Komisjon teatas, et ta ootab kahe Euroopa Kohtus menetletava kohtuasja tulemust ning seetõttu ei saa ta esitada kaebuse esitajale oma lõplikku õiguslikku seisukohta Taani vastu esitatud kaebuse kohta. Ombudsman nõustus selle selgitusega, märkides, et komisjon oli kohustunud tegema kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse 2001. aasta oktoobriks.

Komisjon ei täitnud siiski oma kohustust jõuda kaebuse esitaja rikkumiskaebuse suhtes otsusele 2001. aasta oktoobriks. Seetõttu esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse (viitenumber 1237/2002/(PB)OV). Kõnealusel juhul tunnistas komisjon asjaolu, et kaebuse esitaja tõstatatud küsimustele ei ole veel vastatud. Need olid kokkuvõttes järgmised:

i) Saksamaal registreeritud, kuid Taanis kavandatud kasutusotstarbega sõidukite piiriülene pikaajaline liisimine. Komisjon teavitas kaebuse esitajat oma soovist oodata ära Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Cura Anlagen (2) enne mis tahes muu algatuse tegemist seoses sõidukite piiriülest pikaajalist liisimist käsitlevate eeskirjadega. Euroopa Kohus tegi oma otsuse 21. märtsil 2002.

ii) teisest ELi liikmesriigist Taani imporditud kasutatud autode maksustamine Taanis ja selliste autode väärtuse hindamine. Komisjon teavitas kaebuse esitajat oma kavatsusest oodata ära Euroopa Kohtu otsus Gomes Valente kohtuasjas (3). Selles kohtuasjas tehti otsus 22. veebruaril 2001. Lisaks otsustas komisjon ära oodata ka Antti Siilini juhtumi (4) tulemused. Otsus selles kohtuasjas tehti 19. septembril 2002. Lisaks saatis komisjon 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, et teavitada neid Gomes Valente kohtuasjas tehtud Euroopa Kohtu otsuse tagajärgedest. Taani kinnitas oma vastuses komisjonile, et tema eeskirjad on kooskõlas Gomes Valente juhtumi tulemustega. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud komisjoni 1. juuni 2001. aasta kirjale.

Juhtumi 1237/2002/(PB)OV puhul märkis ombudsman, et komisjon selgitas oma suutmatust täita võetud kohustust, märkides, et ta eelistab autode maksustamisega seotud probleemide suhtes üldist lähenemisviisi ning et tema eesmärk on lahendada need probleemid samaaegselt kõigis liikmesriikides, nimelt koostöö ning selges ja lihtsas keeles koostatud teatise kaudu. Lisaks märkis komisjon, et kõnealune küsimus kuulub veel ühtlustamata õigusvaldkonda. Selle põhjal leidis ombudsman, et „komisjoni selgitus selle kohta, miks ta ei jõudnud otsusele 2001. aasta oktoobriks, hoolimata oma lubadusest seda teha, ei ole ebamõistlik” (punkt 1.6). Ombudsman märkis siiski, et „kaebuse esitajal on võimalus esitada ombudsmanile tulevikus uus kaebus, kui komisjon viivitab rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega” (punkt 1.7).

Käesolev etteheide

Käesoleval juhul teatas kaebuse esitaja, et ta sai komisjonilt 20. oktoobri 2003. aasta kirja, milles teda ilmselt kutsuti üles esitama täiendavat teavet ühenduse õiguse rikkumise kohta Taani ametiasutuste poolt. Kaebuse esitaja sõnul vastas ta sellele kirjale 2. veebruari 2004. aasta kirjaga, esitades komisjonile näiteid väidetavate rikkumiste kohta ja teavitades komisjoni nende ametiasutuste nõutud maksude tasumisest. Kaebuse esitaja sõnul vastas komisjon, et ta ei võta meetmeid enne Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist.

Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei ole täitnud oma kohustust teha järeldus tema rikkumiskaebuse kohta, mis käsitleb imporditud autode maksustamist Taanis.

Nõue

Komisjoni arvamus

Kaebus saadeti komisjonile, kes esitas kokkuvõtlikult järgmised märkused:

Õiguslik taust – kaebuste uurimine

Kaebuste uurimisel järgib komisjon sätteid, mis on esitatud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (5). Eelkõige tuleks märkida järgmisi eeskirju: artikkel 3 (kaebuste registreerimine), artikkel 8 (kaebuste uurimise tähtaeg – üldreegel, mille kohaselt tuleb otsus teha ühe aasta jooksul, kohustusega teavitada kaebuse esitajat, kui sellest tähtajast ei ole võimalik kinni pidada), artikkel 9 (kaebuse uurimise tulemus – komisjon teeb otsuse oma äranägemisel, hoides kaebuse teavitatuna), artikkel 10 (juhtumi lõpetamine – reegel, mille kohaselt tuleb kaebuse esitajat eelnevalt teavitada), artikkel 14 (kaebus Euroopa Ombudsmanile).

Komisjoni märkused

Ombudsmanile esitatud kaebuses ei esitata ühtegi kaebust haldusmenetluse kohta, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile esitatud teatises suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (6) või komisjoni töötajate üldsusega suhtlemise hea haldustava eeskirjas (7). Vastupidi, kaebuses kritiseeritakse seda, kuidas komisjon kaebust sisuliselt käsitles, st asjaolu, et komisjon ei ole otsustanud, kas algatada Taani vastu rikkumismenetlus seoses maksustamiseeskirjadega, mida kohaldatakse autode liisimisele ja Taani imporditud kasutatud autodele. Komisjon ei nõustu selle kriitikaga.

Seoses autode piiriülese liisimisega teatas komisjon 20. oktoobri 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et pärast Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsust kohtuasjas Cura Anlagen (8) palus ta kõigil liikmesriikidel - ja mitte ainult Taanil - kinnitada, kas nende õiguslik korraldus on kooskõlas uue kohtupraktikaga. Kirjas märgiti ka, et piiriülese liisinguga seotud valdkond on „väga keeruline ja praegu ühtlustamata. Komisjon on otsustanud võtta vastu üldise lähenemisviisi, milles võetakse arvesse olukorda eri liikmesriikides. .... Seetõttu kavatseb komisjon oodata, kuni ta saab liikmesriikidelt vastused äsja saadetud kirjale, mis käsitleb nende õigusaktide vastavust Cura Anlageni kohtuasjas tehtud otsusele, enne kui ta otsustab, kas algatada rikkumismenetlus.

Pärast komisjoni 20. oktoobri 2003. aasta kirja kättesaamist palus kaebuse esitaja 10. novembri 2003. aasta kirjas komisjonil võtta viivitamata meetmeid Taani suhtes. Komisjon vastas kaebuse esitajale uuesti 12. detsembril 2003, teatades talle, et ta ootab, kuni ta on saanud kõikidelt liikmesriikidelt vastused, enne kui otsustab, kas algatada rikkumismenetlus, ning et ta võtab Taani vastuse läbivaatamisel arvesse kaebuse esitaja esitatud dokumente.

Hoolimata meeldetuletuste saatmisest ei ole komisjon ikka veel saanud vastuseid kõigilt liikmesriikidelt. Ta märgib siiski, et eelistab siiski kasutada üldist lähenemisviisi ja kasutab seda tehes õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Kui kõik vastused on läbi vaadatud, võtab komisjon loomulikult arvesse kogu saadud teavet, sealhulgas kaebuse esitaja esitatud teavet. Kui komisjon on otsustanud, kas algatada Taani vastu rikkumismenetlus või mitte, teavitab ta oma otsusest loomulikult kaebuse esitajat.

Nagu komisjon märkis oma märkustes ombudsmanile kaebuse 1237/2002/PB kohta, võib kaebuse esitaja, kes näib olevat seotud mitme vaidlusega Taani maksuametiga, kaaluda asja andmist Taani kohtusse. Seejärel võidakse kohtuasi esitada eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtule.

Imporditud kasutatud autode maksustamise küsimuses saatis komisjon 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, milles teavitas neid Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsuse tagajärgedest. Mõned liikmesriigid ei ole siiski veel vastanud, hoolimata asjaolust, et komisjon on saatnud neile arvukalt meeldetuletusi. Seetõttu ei ole seda konkreetset küsimust veel täielikult uuritud. Oluline on rõhutada, et operatiivsest seisukohast tuleb seda küsimust käsitleda osana üldisest lähenemisviisist kooskõlastatult liikmesriikidega. Taani oli siiski vastanud komisjoni 1. juuni 2001. aasta kirjadele ja Taani ametiasutused leidsid, et Taani õigusaktid on kooskõlas Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsusega. Pärast täiendavat kirjavahetust kaebuse esitajaga teatas komisjon 2004. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et seoses sõidukite maksustamisega on komisjon otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu otsuse Weigeli kohtuasjas (9). Euroopa Kohtu otsus Weigeli kohtuasjas tehti 29. aprillil 2004 ja seda vaatasid läbi komisjoni asjaomased talitused.

Järeldus

Komisjon on nõuetekohaselt vastanud kõikidele kirjadele, mille kaebuse esitaja saatis pärast ombudsmani otsust kaebuse 1237/2002/(PB)OV kohta. Igas komisjoni vastuses esitati üksikasjalikud seisukohad juhtumi sisu kohta. On ütlematagi selge, et komisjon teavitab teda isiklikult tema kaebuse tulemusest.

Hea haldustava (nagu on osutatud teatises KOM/2002/14 ja komisjoni hea haldustava eeskirjas) nõuab, et komisjon võtaks otsuse tegemisel selle kohta, kas kaevata liikmesriik ühenduse õiguse rikkumise eest kohtusse, arvesse kõiki kaebuse esitaja esitatud väiteid, püüdes samal ajal tagada, et juhtumi uurimiseks võetavad meetmed on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Kui uurimine on lõpule viidud, võib komisjon kasutada oma kaalutlusõigust, et otsustada, kas algatada rikkumismenetlus või mitte. Otsustades oodata, kuni kõik liikmesriigid on vastanud, et otsustada, kas algatada iga liikmesriigi suhtes rikkumismenetlus või mitte, järgides seega üldist lähenemisviisi, ei tegutse komisjon mitte ainult ratsionaalselt, vaid kasutab ka õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Rikkumisjuhtumi korral on kaebuse esitajal seega õigus eeldada, et komisjon võtab juhtumi uurimisel arvesse kõiki tema esitatud asjakohaseid argumente, ning kui tehakse ettepanek juhtum lõpetada, teavitatakse teda sellest eelnevalt kirja teel, milles esitatakse selle põhjused. Tal ei ole siiski õigust nõuda, et komisjon algataks rikkumismenetluse, ega nõuda, et komisjon võtaks vastu tema tõlgenduse kohaldatavast ühenduse õigusest. Võttes arvesse eespool esitatud argumente ja ombudsmanile sama toimikuga seotud kaebuste kohta saadetud varasemaid märkusi, ei leia komisjon, et ta oleks rikkunud oma hea halduse kohustust kaebuse esitaja suhtes.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde.

Otsus

1 Väidetav suutmatus teha rikkumiskaebuse kohta järeldusi

1.1 1998. aastal esitas kaebuse esitaja, Taani automüüja, komisjonile kaebuse ühenduse õiguse väidetava rikkumise kohta Taani poolt seoses autode maksustamisega. Kaebuse esitaja rikkumiskaebus käsitles imporditud kasutatud autode maksustamist, sealhulgas nende autode hindamise küsimust, ja piiriülest pikaajalist liisimist. Kaebuse esitaja oli esitanud ombudsmanile veel kaks kaebust: 801/2000/PB ja 1237/2002/(PB)OV. Juhtumis 801/2000/PB teatas komisjon, et ta ootab kahe Euroopa Kohtus menetletava kohtuasja tulemust ning seetõttu ei saa ta esitada kaebuse esitajale oma lõplikku õiguslikku seisukohta tema Taani vastu esitatud kaebuse kohta. Ombudsman nõustus selle selgitusega, märkides, et komisjon võttis kohustuse teha otsus tema rikkumiskaebuse kohta 2001. aasta oktoobriks. Komisjon seda kohustust siiski ei täitnud. Juhtumi 1237/2002/(PB)OV puhul selgitas komisjon, et ta ei täida võetud kohustust, märkides, et ta eelistab autode maksustamisega seotud probleemide suhtes üldist lähenemisviisi ning et tema eesmärk on lahendada need probleemid samaaegselt kõigis liikmesriikides, nimelt koostöö ning selges ja lihtsas keeles koostatud teatise kaudu. Lisaks märkis komisjon, et kõnealune küsimus kuulub veel ühtlustamata õigusvaldkonda. Ombudsman leidis, et need olid mõistlikud põhjused, miks komisjon ei olnud 2001. aasta oktoobriks otsust teinud, ning lõpetas seetõttu 19. mail 2003 selle kaebuse uurimise. Ombudsman märkis siiski, et „kaebuse esitajal on võimalus esitada ombudsmanile tulevikus uus kaebus, kui komisjon viivitab rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega” (punkt 1.7).

1.2 Käesolevas 29. märtsil 2004 ombudsmanile esitatud kaebuses märkis kaebuse esitaja, et ta sai komisjonilt 20. oktoobri 2003. aasta kirja, milles teda ilmselt kutsuti üles esitama täiendavat teavet ühenduse õiguse väidetavate rikkumiste kohta. Kaebuse esitaja sõnul vastas ta sellele kirjale 2. veebruari 2004. aasta kirjaga, esitades komisjonile näiteid Taani ametiasutuste väidetavate rikkumiste kohta ja teavitades komisjoni nende ametiasutuste nõutud maksude tasumisest. Kaebuse esitaja sõnul vastas komisjon, et ta ei võta meetmeid enne Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei täitnud oma kohustust teha järeldus tema rikkumiskaebuste kohta, mis käsitlesid imporditud autode maksustamist Taanis.

1.3 Imporditud kasutatud autode maksustamise kohta märkis komisjon oma 5. augusti 2004. aasta arvamuses, et pärast Gomes Valente kohtuasjas (10) tehtud otsust saatis ta 1. juunil 2001 kõikidele liikmesriikidele kirja, milles teavitas neid otsuse tagajärgedest. Mõned liikmesriigid ei olnud siiski veel vastanud, hoolimata asjaolust, et komisjon oli saatnud neile arvukalt meeldetuletusi. Seetõttu ei olnud seda konkreetset küsimust veel täielikult uuritud. Komisjon märkis, et operatiivsest seisukohast tuleb seda küsimust käsitleda osana üldisest lähenemisviisist kooskõlastatult liikmesriikidega. Komisjon märkis siiski, et Taani oli vastanud tema 1. juuni 2001. aasta kirjale ning et Taani ametiasutused pidasid Taani õigusakte Gomes Valente kohtuasjas tehtud otsusega kooskõlas olevaks. Pärast täiendavat kirjavahetust kaebuse esitajaga teatas komisjon 2004. aasta veebruaris kaebuse esitajale, et seoses sõidukite maksustamisega on komisjon otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu otsuse Weigeli kohtuasjas (11). Euroopa Kohtu otsus Weigeli kohtuasjas tehti 29. aprillil 2004 ja seda vaatasid läbi komisjoni asjaomased talitused.

1.4 Seoses autode piiriülese liisimisega viitas komisjon oma arvamuses kaebuse esitajale saadetud 20. oktoobri 2003. aasta kirjale, milles ta teatas talle, et piiriüleste sõidukite liisimisega seotud valdkond on „väga keeruline ja praegu ühtlustamata. Komisjon on otsustanud võtta vastu üldise lähenemisviisi, milles võetakse arvesse olukorda eri liikmesriikides. .... Seetõttu kavatseb komisjon oodata, kuni ta saab liikmesriikidelt vastused äsja saadetud kirjale, mis käsitleb nende õigusaktide vastavust Cura Anlageni kohtuasjas tehtud otsusele, enne kui ta otsustab, kas algatada rikkumismenetlus. Komisjon märkis oma arvamuses, et vaatamata meeldetuletuste saatmisele ei ole ta ikka veel saanud vastuseid kõigilt liikmesriikidelt. Ta märkis siiski, et eelistab siiski kasutada üldist lähenemisviisi, ja kasutas seda tehes õiguspäraselt oma kaalutlusõigust. Pärast kõikide vastuste läbivaatamist võtab komisjon arvesse kogu saadud teavet, sealhulgas kaebuse esitaja esitatud teavet. Kui komisjon on otsustanud, kas algatada Taani suhtes rikkumismenetlus või mitte, teavitab ta oma otsusest kaebuse esitajat.

1.5 Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. märtsil 2005 helistas kaebuse esitaja ombudsmani teenistustele, et küsida ombudsmanilt tema kaebuse uurimise edenemise kohta. Selle telefonivestluse käigus teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et ta ei ole ikka veel saanud Euroopa Komisjonilt otsust selle kohta, milliseid meetmeid ta kavatseb tema rikkumiskaebuse suhtes võtta.

1.6 Nagu on märgitud ombudsmani otsuses komisjoni haldusmenetluste omaalgatusliku uurimise kohta seoses kodanike kaebustega liikmesriikide ametiasutuste kohta (vastu võetud 13. oktoobril 1997), ilmnes komisjoni märkustest kõnealuses juhtumis, et "komisjoni sise-eeskirjade kohaselt tuleb otsus sulgeda toimik ilma meetmeid võtmata või otsus algatada ametlik rikkumismenetlus teha hiljemalt ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast, välja arvatud erijuhtudel, mille põhjused tuleb esitada" (rõhuasetus lisatud).

Komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (12) artiklis 8 on nüüd sätestatud:

„Üldjuhul uurivad komisjoni talitused kaebusi, et teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil peasekretariaat kaebuse registreeris.

Kui seda tähtaega ületatakse, teavitab juhtumi eest vastutav komisjoni talitus sellest kaebuse esitajat kirjalikult.”

1.7 Ombudsman on seisukohal, et kui komisjon teatab kaebuse esitajale tähtaja ületamisest, tuleb viivitust nõuetekohaselt põhjendada.

1.8 Käesoleval juhul näib, et üheaastase tähtaja ületamist ei ole vaidlustatud. Seega on küsimus selles, kas komisjon on kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisega viivitamist mõjuvalt põhjendanud.

1.9 Käesolevas asjas esitatud arvamuses on komisjon sisuliselt märkinud, et ta järgib koostöös kõigi liikmesriikidega üldist lähenemisviisi. Ta on viidanud teabenõuetele, mille ta saatis kõikidele liikmesriikidele 1. juunil 2001 ja 2002. aastal, ning teatanud, et ootab endiselt vastuseid mõnedelt liikmesriikidelt. Komisjon on teatanud, et ta ei kavatse teha otsust kaebuse esitaja poolt Taani vastu esitatud rikkumiskaebuse kohta, ilma et ta oleks saanud vastused kõnealustele teabenõuetele ja neid analüüsinud.

1.10 Oma 19. mai 2003. aasta otsuses kaebuse 1237/2002/(PB)OV kohta jõudis ombudsman järeldusele, et komisjoni otsus võtta vastu üldine lähenemisviis võib mõistlikult selgitada, miks kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemine 2001. aasta oktoobriks viibis, mida varem nimetati kuupäevaks, mil komisjon kavatses oma otsuse vastu võtta. Tuleb siiski märkida, et ombudsman ei leidnud, et komisjon võiks tõhusalt hoiduda kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemisest seni, kuni ta järgib oma üldist lähenemisviisi. Ombudsmani arvates ei tundu rikkumiskaebuste komisjonipoolse käsitlemise suhtes kohaldatava menetlusega kooskõlas olevat, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta ei ole otsust vastu võetud põhjusel, et komisjonil ei ole veel olnud võimalik saada teavet, mida ta nõudis liikmesriikidelt 2001. ja 2002. aastal. Näib, et komisjonil on olnud palju aega selle teabe hankimiseks ning ei ole selge, miks peaks teabenõuetele vastamata jätmine ikkagi takistama komisjoni tegemast otsust üksikute rikkumiskaebuste kohta. Sellega seoses juhib ombudsman tähelepanu sellele, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peavad liikmesriigid aitama kaasa komisjoni kui aluslepingu täitmise järelevalvaja ülesande täitmisele vastavalt aluslepingu artikli 211 lõikele 13. Liikmesriigid on kohustatud tegema heauskset koostööd komisjoni poolt asutamislepingu artikli 226 alusel algatatud uurimises ja esitama komisjonile kogu selleks vajaliku teabe (14). Kui liikmesriik keeldub komisjoni uurimisel abistamast, tähendab see, et iga liikmesriik ei täida artiklist 10 tulenevat kohustust aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele (15). Sellisel juhul võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse. Sellisel juhul võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse. Kui komisjon siiski leiab, et raskused liikmesriikidelt teabe saamisel tema üldise lähenemisviisi raames ei võimalda tal teha järeldusi üksikute rikkumiskaebuste kohta, peab ta tõsiselt kaaluma, kas seda üldist lähenemisviisi ei tuleks uuesti hinnata.

1.11 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et tegemist on komisjoni haldusomavoliga, ning allpool esitatakse soovituse projekt.

2 Kokkuvõte

Eespool toodut silmas pidades esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 Euroopa Komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks võtma võimalikult kiiresti vastu otsuse kaebuse esitaja poolt Taani vastu esitatud rikkumiskaebuse kohta ja edastama oma otsuse kaebuse esitajale.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 30. juuniks 2005.

Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 18. märts 2005

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Otsus kohtuasjas C-451-99, EKL 2002, lk I-3193.

(3) Otsus kohtuasjas C-98/393, EKL 2001, lk I-1327.

(4) Otsus kohtuasjas C-101/00, EKL 2001, lk I-7487.

(5) Euroopa Ühenduste Teataja C 244, lk 5.

(6) Euroopa Ühenduste Teataja C 244, lk 5.

(7) Euroopa Ühenduste Teataja L 308, lk 26, lisa lk 32.

(8) Otsus kohtuasjas C-451-99, EKL 2002, lk I-3193.

(9) aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01.

(10) Kohtuasi C-393/98 [2001] EKL, 1327.

(11) 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01.

(12) Euroopa Ühenduste Teataja C 244, lk 5.

(13) Komisjon: - tagada käesoleva lepingu sätete ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmete kohaldamine; (....)

(14) Otsus kohtuasjas C-192/84: Euroopa Ühenduste Komisjon v. Kreeka Vabariik (EKL 1985, lk 3967, punkt 19).

(15) Kohtuasi C-240/86: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Kreeka Vabariik (EKL 1988, lk 1835, punkt 28).