(Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6.)

Kokkuvõte

Esialgne kaebus käsitles komisjoni keeldumist anda kaebuse esitajale juurdepääs teatavatele dokumentidele. Uurimise käigus selgus, et kaebuse esitaja tegelik mure on teada saada, kes esitas komisjonile märkusi ja millised kutseühingu esindajad osalesid komisjoni korraldatud koosolekul, kui ta uuris kaebuse esitaja väidet ühenduse õiguse rikkumise kohta.
Ombudsman tegi võimaliku sõbraliku lahendusena ettepaneku, et komisjon edastaks selle teabe kaebuse esitajale.
Komisjon leiab, et andmekaitsedirektiiv (2) takistab tal edastada nimesid ilma asjaomaste isikute nõusolekuta. Komisjon kutsus neid isikuid üles oma nõusolekut andma, kuid ainult vähesed neist on andnud positiivse vastuse. Andmekaitsedirektiiv on ainus õiguslik alus, millele komisjon on viidanud, et põhjendada kaebuse esitajale kõigi nimede esitamata jätmist.
Ombudsman on seisukohal, et õigus eraelu puutumatusele seoses isikuandmete töötlemisega direktiivi alusel ei nõua, et komisjon käsitleks talle oma ülesannete täitmise kohta esitatud salajasi seisukohti või teavet või seisukohti või teavet esitanud isikute nimesid salajaste seisukohtade või teabena. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon on valesti mõistnud oma direktiivist tulenevaid kohustusi ja rikkunud avatuse põhimõtet.
Seetõttu esitab ombudsman soovituse projekti, et komisjon teataks kaebuse esitajale esildise teinud isikute ja kõnealusel koosolekul osalenud kutseühingute esindajate nimed.

Kompromiss

juulil 1998 esitas R. Bavarian Lager Company Limited nimel Euroopa ombudsmanile kaebuse selle peale, et Euroopa Komisjon jättis rahuldamata tema taotluse tutvuda teatavate komisjoni valduses olevate dokumentidega.
Kaebuse taustaks on asjaolu, et R. esitas 1993. aasta aprillis komisjonile kaebuse Ühendkuningriigi seaduse ehk Guest Beer Provision’i kohta, mida ta pidas EÜ artikli 30 (nüüd artikkel 28) rikkumiseks. Kaebus registreeriti numbriga P/93/4490/UK ja komisjon alustas uurimist EÜ artikli 169 (nüüd artikkel 226) alusel.
1996. aasta augustis sai kaebuse esitaja Ühendkuningriigi kaubandus- ja tööstusministeeriumi pressiteatest teada, et 1996. aasta oktoobris toimub komisjoni, Ühendkuningriigi ametiasutuste ja ametiühingu Confédération des Brasseurs du Marché commun kolmepoolne kohtumine, et arutada külalisõlle pakkumist. Ta palus, et komisjon lubaks tal koosolekul osaleda, kuid see taotlus lükati tagasi. aasta märtsi alguses tegid Ühendkuningriigi ametiasutused ettepaneku külalisõlle käsitleva sätte muutmiseks. Komisjon pidas kavandatud muudatust rahuldavaks ja lõpetas artikli 169 kohase menetluse.
aasta mais esitas kaebuse esitaja komisjonile taotluse tutvuda toimiku P/93/4490/UK raames 11 nimetatud äriühingu ja organisatsiooni ning kolme määratletud isikute või äriühingute kategooria poolt esitatud teabega. Taotlus esitati otsuse 94/90(3) alusel, millega komisjon võttis vastu nõukogu ja komisjoni ühise toimimisjuhendi üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele.(4)
Komisjon jättis esialgse taotluse rahuldamata põhjendusel, et toimimisjuhendit kohaldatakse üksnes nende dokumentide suhtes, mille autor on komisjon. Kaebuse esitaja kordustaotlus lükati tagasi põhjendusel, et käitumisjuhendi viiendas lõigus on sätestatud:

„Kui institutsiooni valduses oleva dokumendi on kirjutanud füüsiline või juriidiline isik, liikmesriik, muu ühenduse institutsioon või asutus või muu riiklik või rahvusvaheline organ, tuleb taotlus saata otse autorile.”

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et:
i) Euroopa Kohtu praktikas on sätestatud, et komisjoni valduses olev mis tahes dokument, olenemata selle koostajast, on komisjoni dokument.
ii) komisjon käitus ebaõiglaselt, kuna ta oli talle varem esitanud dokumendid, kui ta vajas tema abi artikli 169 kohase uurimise ajal.

Nõue

Seoses
kaebuse esitaja esimese väitega märgiti komisjoni arvamuses, et toimimisjuhendit „kohaldatakse ainult komisjonist pärit dokumentide suhtes”. Arvamuses juhiti tähelepanu ka sellele, et kaebuse esitaja esimese väite toetuseks viidatud juhtumid puudutasid olukordi, kus komisjon tugines toimimisjuhendist erandite tegemisele, et kaitsta avalikke huve või komisjoni huvi hoida oma nõupidamiste saladust.
Teise väite kohta märgiti arvamuses, et komisjoni talitustel puuduvad tõendid selle kohta, et kaebuse esitajale esitati dokumendid siis, kui komisjoni talitused vajasid tema abi. Arvamuses märgiti veel, et isegi kui komisjoni talitused oleksid talle tõepoolest esitanud teatavaid dokumente, ei tähendaks see, et need talitused oleksid vabastatud 1994. aasta käitumisjuhendi asjakohaste sätete nõuetekohasest kohaldamisest, kui ta seda edaspidi taotleb.
Kaebuse esitaja tähelepanekud
Oma esimese väite toetuseks viitasid kaebuse esitaja tähelepanekud „dokumendi” määratlusele käitumisjuhendis. Oma teise väite toetuseks edastas kaebuse esitaja koopiad kolmandate isikute märkustest, mille komisjon tema väitel talle kättesaadavaks tegi.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Ombudsmani analüüs vaidlusaluste küsimuste kohta
Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja väidetele adekvaatselt vastanud.
Kaebuse esitaja esimene väide
Kaebuse esitaja väitis, et toimimisjuhendit kohaldatakse ka dokumentide suhtes, mis on komisjoni valduses, kuid mille autor ta ei ole (edaspidi „kolmandate isikute dokumendid”).
Seadustikus on „dokument“ määratletud kui „mis tahes kirjalik tekst, olenemata selle kandjast, mis sisaldab olemasolevaid andmeid ja on nõukogu või komisjoni valduses“. See määratlus näib hõlmavat kolmandate isikute dokumente. Seetõttu võib toimimisjuhendi viiendat lõiku pidada erandiks toimimisjuhendi alguses sätestatud üldpõhimõttest, mille kohaselt „üldsusel on võimalikult laiaulatuslik juurdepääs komisjoni ja nõukogu valduses olevatele dokumentidele”. Ühenduse kohtute väljakujunenud praktika kohaselt tuleb juhul, kui üldpõhimõte on kehtestatud ja sellest on ette nähtud erandid, neid erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt, nii et see ei lähe vastuollu üldreegli kohaldamisega.
Ombudsman märkis sellega seoses ka, et viies lõik on juhendi selles osas, mis käsitleb esialgseid taotlusi. Seetõttu võib väita, et kolmanda isiku dokumendi kordustaotluse puhul tuleks kohaldada seadustiku tavasätteid, sealhulgas komisjoni kohustust esitada juurdepääsust keeldumise põhjused. Kui hageja ei ole teinud mingeid jõupingutusi, et saada dokument selle koostajalt, siis võiks komisjon selle tõlgenduse puhul piirduda viitega tolliseadustiku viiendale lõigule. Kui aga taotleja tõendab, et tal ei ole võimalik dokumenti selle autorilt saada (nt seetõttu, et dokument ei ole enam autori valduses), peaks komisjon selle tõlgenduse korral võimaldama juurdepääsu, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse ühte või mitut seadustikus sätestatud erandit.
Seetõttu jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et kaebuse esitaja esimene väide tõstatab käitumisjuhendi õigusliku tõlgendamise küsimuse, millele komisjoni arvamus ei andnud piisavat vastust, ning et seetõttu võib tegemist olla haldusomavoli juhtumiga.
Kaebuse esitaja teine väide
Kaebuse esitaja teine väide oli, et komisjon tegutses ebaõiglaselt, kui keeldus andmast talle juurdepääsu kõnealustele dokumentidele. Sisulise ebaõigluse väidet ei saa hinnata, kui komisjon ei ole piisavalt põhjendanud juurdepääsu keelamist. Ombudsman uuris teist väidet seetõttu seoses komisjoni põhjenduste adekvaatsuse küsimusega.
Niivõrd kui käitumisjuhendit võidakse kohaldada kolmandate isikute dokumentide suhtes, nõutakse selles erandi kohaldamise põhjendamist.
Teise võimalusena, kui eeldada, et seadustik ei ole kohaldatav kolmandate isikute dokumentidele, näib komisjonil olevat kaalutlusõigus otsustada, kas anda juurdepääs või mitte, välja arvatud juhul, kui on olemas mõni muu õigusnorm, mis paneb komisjonile kohustuse hoida asjaomaseid dokumente salajas.
Kui tehakse kodanikule ebasoodne otsus, on tavaline põhimõte, et otsus peab olema selgelt ja ühemõtteliselt põhjendatud, et huvitatud isikud saaksid otsuse põhjuseid mõista ja et pädeval järelevalveasutusel oleks lihtsam otsust läbi vaadata.
Ombudsmani esialgne järeldus oli seega, et kaebuse esitajale dokumentidele juurdepääsu taotluse tagasilükkamiseks piisavate põhjenduste esitamata jätmine võib olla haldusomavoli juhtum ning et pelk viide seadustiku viiendale lõigule ei ole piisav põhjus, kui kaebuse esitaja tõendab, et tal ei ole võimalik dokumenti selle autorilt saada.
2. veebruaril
1999 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile uue kirja, milles ta täpsustas, et ta on taotlenud juurdepääsu asjaomastele dokumentidele, et saada teavet, mida need dokumendid võivad sisaldada. Ta tuvastas, et teave on järgmine:
1 11. oktoobril 1996 komisjoni koosolekul osalenud Confédération des brasseurs du marché communi (CBMC) delegaatide nimed. Kaebuse esitaja teatas, et ta on püüdnud seda teavet saada otse CBMC-lt, kes oli teda teavitanud, et ta peab komisjonilt vastust küsima, kuna asjaomased töötajad olid organisatsioonist lahkunud ja toimikud hävitatud;
2 Nende isikute nimed, kes kuuluvad ühte tema algses taotluses nimetatud 14 kategooriast ja kes esitasid toimiku viitenumbri P/93/4490/UK all oma seisukohad.
Pidades silmas ombudsmani eespool nimetatud esialgseid järeldusi ja kaebuse esitaja esitatud lisateavet tema ebaõnnestunud katse kohta saada teatavaid kõnealuseid dokumente, leidis ombudsman, et on asjakohane pakkuda kaebusele sõbralikku lahendust. Seetõttu kirjutas ta 3. märtsil 1999 komisjonile vastavalt ombudsmani põhikirja (4) artikli 3 lõikele 5, tehes ettepaneku, et komisjon esitaks kaebuse esitaja 2. veebruari 1999. aasta kirjas nõutud teabe.
Komisjoni vastus Oma 7. juuni 1999. aasta
vastuses märkis komisjon kõigepealt, et ta ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et kolmandate isikute dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumine kujutab endast erandit üldsuse juurdepääsu võimaldamise üldpõhimõttest. Seetõttu leidis ta, et ei ole vaja kohaldada ühenduse kohtute poolt meenutatud reeglit, mille kohaselt juhul, kui üldpõhimõte on kehtestatud ja sellest on ette nähtud erandid, tuleb neid erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt.
Seoses väljapakutud sõbraliku lahendusega viitas komisjon direktiivile 95/46/EÜ, milles on sätestatud, et isikuandmeid ei tohi ilma asjaomase isiku eelneva nõusolekuta kasutada muul eesmärgil kui see, milleks need koguti. Komisjon väljendas siiski oma valmisolekut otsida kaebusele ad hoc lahendust, paludes asjaomastel isikutel lubada tal esitada kaebuse esitajale oma nimed. Komisjon teatas ka, et ta teavitab ombudsmani nende vastustest ja edastab nende nimed, kui tal on selleks luba.
Ombudsmani vastus
30. juulil 1999 kirjutas ombudsman komisjonile, juhtides tema tähelepanu Esimese Astme Kohtu 19. juuli 1999. aasta otsusele kohtuasjas T-188/97: Rothmans International v. komisjon (5).
Ombudsman märkis ka, et ta ei nõustu sellega, et direktiiv 95/46/EÜ võiks takistada komisjoni esitamast kõnealust teavet ilma asjaomaste isikute nõusolekut küsimata. Komisjoni pakutud ad hoc lahendust silmas pidades näis siiski olevat võimalik jõuda sõbraliku lahenduseni. Seetõttu palus ombudsman komisjonil teatada talle 30. septembriks 1999 nende isikute arv, kellelt komisjon oli palunud nõusolekut nende nimede edastamiseks, ning saadud positiivsete ja negatiivsete vastuste arv.
Oktoobris ja novembris 1999 teatas komisjon ombudsmanile, et ta saatis asjaomastele isikutele kirja, milles palus luba avaldada kaebuse esitajale nende isik, et kokku saadeti 45 kirja ja saadi 20 vastust, millest 14 olid positiivsed ja 6 negatiivsed. Komisjon esitas ka nende isikute nimed ja aadressid, kes vastasid jaatavalt.
Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale, kelle märkustest selgus, et komisjoni esitatud puudulik teave ei rahulda teda. Seetõttu teatas ombudsman 1999. aasta detsembris komisjonile, et kaebusele ei ole võimalik leida sõbralikku lahendust. Samuti palus ta komisjonil selgitada oma õiguslikku olukorda, et andmekaitsedirektiiv takistab tal avaldada asjaomaste isikute isikuandmeid ilma nende sõnaselge loata, sealhulgas täpset viidet direktiivi sätetele, mille puhul komisjon leiab, et nendega on kehtestatud juriidiline saladuse hoidmise kohustus.
Jaanuaris 2000 vastas komisjon järgmiselt:

„EÜ asutamislepingu artikli 286 kohaselt kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ ka komisjoni suhtes.

Käesoleva direktiivi tõlgendamisega seoses tuleks meenutada, et direktiivi artikli 2 kohaselt on R-i taotletud andmed isikuandmed direktiivi tähenduses. Nende andmete edastamine R-ile kujutab endast isikuandmete töötlemist direktiivi tähenduses.

Direktiivi artikli 7 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud ainult juhul, kui see on hõlmatud ühega selles sättes loetletud kuuest võimalusest. Seetõttu on R-ile asjaomaste nimede avalikustamine lubatud ainult juhul, kui kohaldatakse ühte artiklis 7 sätestatud võimalustest. Komisjoni arvates on isikuandmete töötlemine käesoleval juhul lubatud üksnes artikli 7 punkti a alusel. Selle sätte muud võimalused ei ole R.-i puhul kohaldatavad. Seetõttu on nõutav, et andmesubjekt „annab ühemõtteliselt oma nõusoleku“. Kui ta keeldub nõusolekut andmast, ei tohi isikuandmeid töödelda." (joonealune märkus välja jäetud)

Otsus

1 Dokumentidega tutvumise taotlus 1.1
Kaebuse esitaja palus, et komisjon annaks talle juurdepääsu teatavatele dokumentidele oma otsuse 94/90 (6) alusel.
1.2 Uurimise käigus keskendus vaidlus kaebuse esitaja väitele, et komisjon peaks talle teavet andma. Seetõttu ei ole ombudsmanil vaja jätkata esialgse dokumentidele juurdepääsu taotluse uurimist.
2 Teabe esitamine
Kaebuse esitaja palus komisjonil teatada talle nende isikute nimed, kes esitasid märkusi seoses tema kaebusega külalisõlle pakkumise kohta Ühendkuningriigis, ning kutseühingu (Confédération des brasseurs du marché commun) esindajad, kes osalesid komisjoni korraldatud koosolekul seoses uurimisega, mis käsitles kaebuse esitaja väidet ühenduse õiguse võimaliku rikkumise kohta liikmesriigi poolt.
2.2 Hea haldustava põhimõtted nõuavad, et ametnik, kes vastutab asjaomase küsimuse eest, peab andma kodanikele teavet, mida nad taotlevad (7). Seetõttu tuleks kaebuse esitajale anda tema taotletud nimed, välja arvatud juhul, kui komisjonil on juriidiline kohustus hoida seda teavet konfidentsiaalsena.
2.3 Sellise kohustuse ainus õiguslik alus, millele komisjon on viidanud, on andmekaitsedirektiiv (8). Komisjon leiab, et direktiiv takistab tal edastada kaebuse esitajale asjaomaste isikute nimesid ilma nende eelneva nõusolekuta. Seda väidet hinnatakse järgmises jaotises.
3 Andmekaitsedirektiiv
3.1 EÜ artikkel 286 sätestab, et ühenduse õigusakte üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta kohaldatakse asutamislepinguga või selle alusel loodud institutsioonide ja asutuste suhtes. Seega kohaldatakse andmekaitsedirektiivi (9) ühenduse institutsioonide ja asutuste, sealhulgas komisjoni suhtes (10).
3.2 Direktiiviga kehtestatakse teatavad põhimõtted, mida tuleb liikmesriikides rakendada üksikasjalike õigusaktidega. Kaaludes direktiivi kohaldamist komisjoni suhtes, tuleks meenutada, et ühenduse institutsioonidele ja asutustele siduvaid üksikasjalikke rakendusakte veel ei ole.
3.3 Põhimõtteliselt märgib ombudsman, et direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk tagada "füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning eelkõige nende eraelu puutumatuse kaitse isikuandmete töötlemisel".
3.4 Haldusmenetluses osaleva isiku poolt haldusasutusele edastatud teave ei näi olevat selle isiku "isikuandmed" pelgalt seetõttu, et ta on need esitanud. Vastupidine seisukoht tähendaks, et eksisteerib põhiõigus anda haldusasutusele teavet salaja, mis aga nii ei ole.
3.5 Lisaks on direktiivi tõlgendamisel ja kohaldamisel oluline võtta arvesse ka põhimõtet, et otsused tuleb teha võimalikult avalikult. Seda põhimõtet kinnitavad Maastrichti lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioon teabele juurdepääsu õiguse kohta,(11) ühenduse kohtute kohtupraktika (12) ja Euroopa Liidu lepingu artikli 1 lõige 13.
3.6 Direktiivi artikli 7 lõikes 14 on sätestatud, et isikuandmete töötlemine (sealhulgas edastamine) võib toimuda kuues kategoorias. Neist kolm kategooriat näivad olevat kohaldatavad juhul, kui komisjon avalikustab talle esitatud teabe ühe oma ülesande täitmise kohta. Sellist avalikustamist võib pidada vajalikuks järgmistel juhtudel:
- juriidilise kohustuse täitmine, kuna Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et avatus on Euroopa institutsioonide kohustus;
avalikes huvides oleva ülesande täitmine või avaliku võimu teostamine, kuna teabe avalikustamine on avaliku võimu teostamisega seotud ülesande täitmise tavapärane osa;
- vastutava töötleja või andmeid saava(te) kolmanda(te) isiku(te) õigustatud huvi korral, kuna ametlikule teabele juurdepääsu võimaldamine ja saamine on vastavalt vastutava töötleja ja kolmandate isikute õigustatud huvi.
3.7 Eespool esitatud põhjustel on ombudsman seisukohal, et andmekaitsedirektiivi kohane õigus eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ei nõua, et komisjon käsitleks talle oma ülesannete täitmise kohta esitatud salajasi seisukohti või teavet või seisukohti või teavet esitanud isikute nimesid salajaste seisukohtade või teabena.
3.8 Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon on andmekaitsedirektiivist tulenevaid kohustusi valesti mõistnud ja seega rikkunud avatuse põhimõtet. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga. Kuna sõbralik lahendus ei ole võimalik, esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:
Soovituse projekt

Komisjon peaks teatama kaebuse esitajale 11. oktoobril 1996 komisjoni korraldatud koosolekul osalenud Confédération des brasseurs du marché communi delegaatide nimed ning kaebuse esitaja algses dokumentidele juurdepääsu taotluses nimetatud 14 kategooriasse kuuluvate äriühingute ja isikute nimed, kes esitasid komisjonile toimiku viitenumbri P/93/4490/YK all oma seisukohad.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse enne 30. septembrit 2000. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.
Strasbourg, 17. mai 2000
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113/15).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).

(3) Komisjoni 8. veebruari 1994. aasta otsus üldsuse juurdepääsu kohta komisjoni dokumentidele (EÜT 1994, L 46, lk 58).

4. "Ombudsman püüab võimaluse korral koos asjaomase institutsiooni või asutusega leida lahenduse haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks."

(5) Ombudsman juhtis komisjoni tähelepanu eelkõige kohtuotsuse punktile 55, milles märgitakse, et „autoriõiguse eeskirjaga, olenemata selle kirjeldusest, nähakse otsuses 94/90 ette erand läbipaistvuse üldpõhimõttest. Sellest tulenevalt tuleb seda eeskirja tõlgendada ja kohaldada kitsalt, et mitte nurjata läbipaistvuse üldpõhimõtte kohaldamist.”

(6) Komisjoni 8. veebruari 1994. aasta otsus üldsuse juurdepääsu kohta komisjoni dokumentidele (EÜT 1994, L 46, lk 58).

(7) Vt Euroopa Ombudsmani 19. juuli 1999. aasta hea haldustava eeskirja artikkel 22.

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).

(9) Märkus 8 eespool

(10) Direktiivi kohaldatakse ka Euroopa Ombudsmani suhtes. Vt ombudsmani 30. novembri 1999. aasta otsust andmekaitseametniku määramise kohta, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu/lbasis/en/dataprot.htm

(11) 17. deklaratsioon: „Konverents on seisukohal, et otsustusprotsessi läbipaistvus tugevdab institutsioonide demokraatlikku olemust ja üldsuse usaldust administratsiooni vastu. Sellest tulenevalt soovitab konverents komisjonil esitada nõukogule hiljemalt 1993. aastal aruanne meetmete kohta, mille eesmärk on parandada üldsuse juurdepääsu institutsioonidele kättesaadavale teabele.”

(12) Vt näiteks kohtuasi C-58/94, Madalmaad v. nõukogu, EKL 1996, lk I-2169.

(13) Selle artikli teises lõigus on sätestatud: „Käesolev leping tähistab uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik” (rõhuasetus lisatud).

(14) "Liikmesriigid näevad ette, et isikuandmeid võib töödelda üksnes juhul, kui:

a) andmesubjekt on andnud oma ühemõttelise nõusoleku; või

b) töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele; või

c) töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks; või

d) töötlemine on vajalik andmesubjekti eluliste huvide kaitsmiseks; või

e) töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või sellise avaliku võimu teostamiseks, mis on tehtud ülesandeks vastutavale töötlejale või andmeid saavale kolmandale isikule; või

f) töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, välja arvatud juhul, kui selliseid huve kaaluvad üles artikli 1 lõike 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.”