(Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6.(7))

Lugupeetud hr P. 1.
aprillil 1998 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse selle kohta, et Euroopa Komisjon ei ennistanud teid isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes tööle ega keeldunud teile maksmast hüvitist saamata jäänud palga ja vähendatud pensioni eest.
18. mail 1998 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 27. juulil 1998 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Sain 14. septembril 1998 teie märkused komisjoni arvamuse kohta. märtsil 1999 sain kirja Euroopa Parlamendi liikmelt Brendan Donnellylt, kes kirjutas Teie nimel, et küsida Teie kaebuse tulemuste kohta. aprillil 1999 saatsin talle vastuse, milles teatasin, et teie kaebus on veel uurimisel. Ma teavitasin teid sellest samal päeval.
aprillil 1999 saatsite oma kaebuse kohta üksikasjalikumat teavet. aprillil 1999 palusin komisjonilt täiendavaid märkusi Teie kaebuse teatavate aspektide kohta. Komisjon saatis oma teise arvamuse 1. juulil 1999 ja ma edastasin selle Teile 20. juulil 1999 koos kutsega esitada uusi märkusi. augustil 1999 saatsite oma tähelepanekud komisjoni teise arvamuse kohta.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan viivituse pärast, mis kulus teie kaebuse kohta otsuse tegemiseks.

Kompromiss

Kaebuse esitaja
sõnul olid asjakohased faktid järgmised:
Kaebuse esitaja, kes on Euroopa Komisjoni palgaastme A4 ametnik, viibis 1. oktoobrist 1995 kuni 30. septembrini 1996 isiklikel põhjustel palgata puhkusel ühe aasta. Ta kaebas, et komisjon ei suutnud teda pärast seda ajavahemikku tööle ennistada. Täpsemalt ei olnud komisjon kaks kuud pärast tema palgata puhkuse lõppemist ikka veel teinud tööle ennistamise ettepanekut ega näinud ette tööle ennistamist tulevikus.
Sellest tulenevalt kirjutas kaebuse esitaja 25. novembril 1996 IX peadirektoraadi peadirektorile, teatades talle, et regulaarse sissetuleku tagamiseks ja arvestades, et tal ei ole muud võimalust kui jääda ennetähtaegselt pensionile, lahkus ta teenistusest alates 1. oktoobrist 1996.
Kaebuse esitaja esitas 10. juunil 1997 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse, et talle makstaks rahalist hüvitist saamata jäänud töötasu eest alates puhkuse lõppemisest kuni lahkumisavalduse kuupäevani ning vähendatud pensioni eest. IX peadirektoraat vastas 5. augustil 1997, et kaebuse esitaja oli esitanud selgesõnalise tagasiastumise taotluse, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 48, ning et seetõttu ei saa ta tema kahju hüvitamise taotlust arvesse võtta.
Kaebuse esitaja esitas 17. septembril 1997 ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel selle keeldumise peale kaebuse, korrates oma rahalise hüvitise nõuet. Ametisse nimetav asutus jättis 16. veebruari 1998. aasta kirjas kaebuse esitaja taotluse rahuldamata. Ta leidis, et komisjon ei ole toime pannud haldusrikkumisi ega vastuta tema ametist lahkumise eest, mistõttu ta ei pea hüvitist maksma. Seetõttu esitas kaebuse esitaja käesoleva kaebuse ombudsmanile, väites, et komisjon ei olnud teda isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes tööle ennistanud, ning keeldus maksmast hüvitist a) tema tööle ennistamata jätmise tõttu saamata jäänud töötasu ja b) ametist lahkumise tõttu tekkinud rahalise kahju eest.

Nõue

Komisjoni arvamus
Oma arvamuses viitas komisjon ametisse nimetava asutuse 16. veebruari 1998. aasta vastusele. Ametisse nimetav asutus tuletas kaebuse esitajale meelde personalieeskirjade artikli 40 lõike 4 punkti d sätet, mis kohustab institutsiooni ennistama ametniku isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes esimesele tema palgaastmele vastavale ametikohale, mis jääb vabaks tema kategoorias või teenistuses, tingimusel et ta vastab sellele ametikohale esitatavatele nõuetele. Menetlus, mille eesmärk on kindlaks teha, kas ametnik vastab nendele nõuetele, peab tegelikult toimuma ja toimuma nii, et asjaomane institutsioon suudab tõendada, et seda tingimust on järgitud. Selliste kontrollide tegemata jätmine kujutaks endast süülist tegevust või tegevusetust, mis tooks kaasa komisjoni vastutuse hageja ees.
Seejärel märkis komisjon, et ühelt poolt kaebuse esitaja ja teiselt poolt komisjoni võetud meetmete uurimisel ei ilmnenud eeskirjade eiramist tööle ennistamise menetluses. Ametisse nimetav asutus leidis, et asjaolu, et kaebuse esitajat ei ennistatud tööle 1996. aasta novembri lõpus, oli mõistlik, arvestades, et tema puhkus isiklikel põhjustel lõppes kaks kuud varem, 30. septembril 1996. Neil põhjustel jäeti kaebuse esitaja hüvitistaotlus rahuldamata ajavahemiku osas, mis algas tema isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemisega ja lõppes tema tagasiastumisavalduse kuupäevaga.
Ametisse nimetav asutus märkis, et Euroopa Kohus otsustas oma 1. juuli 1976. aasta otsuses,(1) et isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemise järel tööle ennistamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul ei saa hageja teenuste puudumise korral nõuda saamata jäänud töötasu väljamaksmist. Tal on siiski õigus saada hüvitist tegeliku kahju eest, mida ta on kandnud selle palga kaotamise tõttu administratsiooni õigusvastase tegevuse tõttu.
Mis puudutab rahalise hüvitise taotlust alates tema pensionile jäämise kuupäevast, siis väitis kaebuse esitaja, et ta oli sunnitud ametist lahkuma, kuna administratsioon ei jätnud talle puhkuse lõppemisele järgneva kahe kuu jooksul sissetulekut. Komisjon tuletas meelde väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt vastutab ühenduse institutsioon, kui väidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelikult tekkinud ning kõnealuse tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Käesoleval juhul kontrollis ametisse nimetav asutus, kas komisjon oli tegelikult tegutsenud ja toiminud nõuetekohaselt ning kas kahekuuline ajavahemik puhkuse lõppemise ja tema tagasiastumisavalduse vahel oli mõistlik, isegi kui kaebuse esitajat ei olnud tööle ennistatud. Kaebuse esitaja tagasiastumine tulenes ka tema ühemõttelisest kirjalikust kavatsusest institutsiooni teenistusest lõplikult lahkuda, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 48. Arvestades seega, et tagasiastumine oli kaebuse esitaja vabatahtlik tegu, järeldas komisjon, et tal ei ole selles küsimuses otsest vastutust ja et komisjoni ei saa süüdistada. Seetõttu lükati rahalise hüvitise taotlus tagasi.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde. Ta märkis, et tegelikult oli sel ajal mitu täiesti sobivat vaba ametikohta ning et komisjon ei kontrollinud tema kvalifikatsiooni ühelegi neist ametikohtadest. Ta märkis, et neli sobivat ametikohta on reserveeritud teistele konkreetsetele kandidaatidele või uutest liikmesriikidest pärit üksikisikutele. Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et komisjoni väide, et tööle ennistamise menetluses ei ole toimunud eeskirjade eiramist, ei ole õige. Komisjoni võetud meetmed ei olnud tõhusad, kuna nende tulemusel ei tehtud ühtegi tööle ennistamise pakkumist 3,5 kuu jooksul alates kuupäevast, mil ta kinnitas oma kavatsust naasta, ega ka tulevikus tööle ennistamise väljavaates. Kaebuse esitaja järeldas, et komisjoni tegevus oli hooletu, et ta kandis kahju ja et põhjuslik seos nende kahe vahel oli selge. aprillil 1999 edastas kaebuse esitaja täiendavad üksikasjad nelja ametikoha kohta, mis olid vabad ajal, mil ta taotles tööle ennistamist.

Muud nõuded

Kontrollimaks, kas komisjon uuris üksikasjalikult kaebuse esitaja võimeid seoses tema palgaastmele vastavate vabade ametikohtadega, palus ombudsman 23. aprillil 1999 komisjonilt täiendavaid märkusi kolmes küsimuses.
Esiteks palus ombudsman saada loetelu kõigist kaebuse esitaja palgaastmele (A4) vastavatest ametikohtadest (sealhulgas nõuded), mis olid vabad pärast tema isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemist (30. september 1996).
Teiseks paluti komisjonil vastata kaebuse esitaja väitele, et ta ei kontrollinud tema kvalifikatsiooni ühelegi vabale ametikohale, kuna need olid reserveeritud teistele kandidaatidele.
Lõpuks küsis ombudsman, mis õigustab ametisse nimetava asutuse seisukohta, et vabad ametikohad ei vasta kaebuse esitaja kvalifikatsioonile (volinik Liikaneni 16. veebruari 1998. aasta kiri, lk 3, viimane lõik).
Komisjoni teine arvamus
Komisjon saatis ombudsmanile vabade juhtivate ametikohtade nimekirjad, mis avaldati igal nädalal ajavahemikus 18. juulist 1996 kuni 28. novembrini 1996. Komisjon kordas, et see vaidlus tulenes kaebuse esitaja 25. novembri 1996. aasta ühepoolsest otsusest astuda komisjonist tagasi vähem kui kaks kuud pärast 1. oktoobrit 1996. Seetõttu märkis komisjon, et teda ei saa pidada vastutavaks selle otsuse ega selle mõju eest kaebuse esitaja sissetulekule.
Seoses kaebuse esitaja väitega, et ta ei kontrollinud tema kvalifikatsiooni ühelegi vabale ametikohale, märkis komisjon, et vaidlust ei ole selles, et ajavahemikus 1. oktoobrist 1996 kuni 30. novembrini 1996 oli täitmata A5/A4 ametikohti, sealhulgas neli osakonnajuhataja ametikohta, millele kaebuse esitaja viitas. Kõigepealt juhtis komisjon tähelepanu sellele, et üks ametikoht, millele kaebuse esitaja viitas, oli A3 ametikoht ja seega ei ole see asjakohane. Seega oli vaja uurida, kas kaebuse esitaja elulookirjeldus näitas, et ta vastab ülejäänud kolmele ametikohale esitatavatele nõuetele.
Kaebuse esitaja elulookirjelduse kohaselt oli ta A4 ametnikuna aastatel 1974–1990 olnud peamine administraator (A5/4) ja seejärel II peadirektoraadi (majandus- ja rahandusküsimused) osakonnajuhataja. Aastatel 1990–1995 töötas ta I peadirektoraadi nõunikuna Pariisis. Komisjon märkis, et kaebuse esitaja elulookirjelduses oli visandatud tema karjäär ja oskused ning kuni 1988. aastani oli osakonnajuhataja ametikoht reserveeritud A3 ametnikele. Pärast 1990. aastat ei olnud kaebuse esitaja enam osakonnajuhataja (või pigem üksuse juhataja).
Kõnealused vabad ametikohad olid järgmised: XV peadirektoraadi siseturu ja finantsteenuste üksuse välismõõtme juhataja, V peadirektoraadi Euroopa Sotsiaalfondi mõju jälgimise üksuse juhataja ning mõjuhindamise peadirektoraadi ÜRO üksuse juhataja. Kõik need ametikohad vajasid erilisi oskusi. Komisjon märkis, et on põhjendatud kahtlus, kas kaebuse esitaja vastab nendele ametikohtadele esitatavatele nõuetele nii seoses vastutuse tasemega (üksuse juhataja ametikohale kandideerijal peavad olema tõendatud juhtimisoskused) kui ka muude nõuetega. Seega ei saa administratsioonile ette heita, et ta ei ennistanud kaebuse esitajat kohe tööle, kuna ta peab sellistel asjaoludel nõudma asjaomaselt isikult lisateavet. See, et komisjon seda ei teinud, oli tingitud asjaolust, et kaebuse esitaja läks pensionile enne, kui seda oli võimalik teha mõistliku aja jooksul.
Komisjoni IX peadirektoraat võttis ühendust ka eri peadirektoraatidega, sealhulgas I, II, VI ja XXI peadirektoraadiga, et leida kaebuse esitajale sobiv ametikoht. Need katsed ei toonud aga kaasa tema tööle ennistamist, sest kaebuse esitaja elulookirjeldus ei sisaldanud piisavalt üksikasju tema võimete kohta. Komisjon märkis, et see CV oli liiga ebamäärane, et võimaldada kohest otsust.
Seetõttu järeldas komisjon, et administratsioon ei olnud selles küsimuses kaugeltki mitteaktiivne ja oli alustanud meetmete võtmist kaebuse esitaja tegevuse taastamiseks.
Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde,
korrates, et talle ei pakutud 3,5 kuu jooksul pärast tööle ennistamise taotluse esitamist ühtegi ametikohta. Kaebuse esitaja märkis ka, et tema CV eesmärk oli teha kokkuvõte tema töökogemusest, mis oli komisjonile teada juba 22 aastat tagasi. Kaebuse esitaja lisas, et aastatel 1986–1987 töötas ta tõepoolest peadirektoraadi II-E-2 osakonnajuhatajana A3 ametikohal. Kaebuse esitaja väitis, et kõik ametikohad, millele komisjon viitas, olid kooskõlas tema kogemuste ja kohustustega Pariisi delegatsioonis. Lõpuks märkis ta, et komisjon oleks võinud küsida täiendavat teavet tema elulookirjelduse kohta.

Otsus

1 Komisjoni suutmatus ennistada kaebuse esitaja isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes
tööle 1.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ennistanud teda isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes 30. septembril 1996 tööle. Täpsemalt öeldes ei olnud ta kaks kuud pärast seda kuupäeva ikka veel saanud tööle ennistamise pakkumist ega olnud mingit väljavaadet tööle ennistamisele lähitulevikus. Komisjon märkis, et komisjoni võetud meetmete uurimine näitas, et tööle ennistamise menetluses ei esinenud eeskirjade eiramist. Teises arvamuses lisas komisjon, et on põhjendatud kahtlusi, kas kaebuse esitaja vastab vabadele ametikohtadele esitatavatele nõuetele. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et kaebuse esitaja elulookirjeldus oli liiga ebamäärane, et teha kohe otsus tema tööle ennistamise kohta.
1.2 Ombudsman märgib, et personalieeskirjade artikli 40 lõike 4 punktis d on ette nähtud, et puhkuse lõppedes tuleb ametnik ennistada esimesele tema palgaastmele vastavale ametikohale, mis vabaneb tema kategoorias või teenistuses, tingimusel et ta vastab sellele ametikohale esitatavatele nõuetele. Vastavalt Esimese Astme Kohtu praktikale kontrollib administratsioon süstemaatiliselt ja üksikasjalikult tööle ennistamist ootava ametniku võimeid iga vaba ametikoha puhul, mis vastab tema palgaastmele. Seetõttu peab tööle ennistamist ootavate ametnike pädevuse kontrollimise menetlus olema tõhus ja kulgema nii, et institutsioonid suudavad tõendada, et seda on järgitud. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi pädevaid asutusi ei saa kohustada tõendama, et nad on uurinud ametniku võimeid, kui tema võimete ja teataval vabal ametikohal nõutavate võimete vahel on ilmne erinevus, tuleb selline tõend siiski esitada kõikidel juhtudel, kui sellise ilmse lahknevuse puudumisel on vaja täielikult kontrollida asjaomase isiku võimeid vabal ametikohal. Asjaolu, et asjaomase ametniku võimeid ei kontrollitud süstemaatiliselt iga vaba ametikoha puhul, millele ta oleks saanud ennistada, kujutab endast teenistusega seotud viga, mis võib kaasa tuua administratsiooni vastutuse, kui selline rikkumine lükkab asjaomase isiku ennistamist edasi (2).
1.3 Seetõttu kontrollib ombudsman, kas komisjon on käesoleval juhul põhjalikult uurinud kaebuse esitaja võimeid seoses vabade ametikohtadega. Näib, et kaebuse esitaja taotles 12. augustil 1996 ennistamist alates 1. oktoobrist 1996. Oma 16. veebruari 1998. aasta lõplikus otsuses kaebuse kohta, mille kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitas, märkis ametisse nimetav asutus üksnes seda, et ükski peadirektoraat ei saanud pakkuda kaebuse esitajale ametikohta enne 1996. aasta novembri lõppu, sest „nende käsutuses ei olnud asjakohaseid vabu ametikohti või vabad ametikohad ei vastanud kaebuse esitaja võimetele”. Ametisse nimetav asutus ei põhjendanud kuidagi oma järeldust, et kaebuse esitaja võimed ei vasta vabade ametikohtade nõuetele, ega viidanud konkreetsetele vabadele ametikohtadele.
1.4 Seetõttu palus ombudsman üksikasjalikumat teavet nende ametikohtade loetelu kohta, mis olid vabad pärast kaebuse esitaja isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemist. Samuti palus ta komisjonil märkida, miks ametisse nimetav asutus või ametiisik põhjendas oma järeldust, et kaebuse esitaja võimed ei vasta vabade ametikohtade omadele. Ajavahemikus 18. juulist 1996 kuni 28. novembrini 1996 avaldatud vabade ametikohtade loetelust ilmneb, et sel ajavahemikul oli täitmata üle 25 A5/A4 ametikoha (3).
1.5 Oma arvamuses ombudsmanile, välja arvatud kaebuse esitaja enda nimetatud 4 ametikohta, ei viidanud komisjon siiski ühelegi konkreetsele vabale A5/A4 ametikohale nendest nimekirjadest ega esitanud isegi lühikese aja jooksul põhjendusi selle kohta, miks kaebuse esitajat ei saa ühele neist ametikohtadest ennistada. Kaebuse esitaja nimetatud neljast ametikohast kolme puhul piirdus komisjon taas ilma üksikasjaliku uurimiseta märkimisega, et on põhjendatud kahtlus, kas kaebuse esitaja vastab nendele ametikohtadele esitatavatele nõuetele nii vastutuse taseme (üksuse juhataja ametikohal töötamiseks on vaja tõendatud juhtimisoskust) kui ka muude nõuete osas. Komisjon lisas isegi, et seda tegelikku ebakindlust arvestades peab administratsioon sellistel asjaoludel nõudma asjaomaselt isikult täiendavat teavet. Seda nõuet on kinnitatud ka Esimese Astme Kohtu praktikas (4). Komisjon seda siiski ei teinud.
1.6 Eespool öeldu põhjal järeldab ombudsman, et komisjon ei uurinud üksikasjalikult, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika, kaebuse esitaja oskusi seoses iga vaba ametikohaga, mis vastab tema palgaastmele. Seda kinnitab ka asjaolu, et komisjon tugines oma hinnangus kaebuse esitaja võimete kohta seoses vabade ametikohtadega üksnes kaebuse esitaja elulookirjeldusele, mida ta pidas liiga ebamääraseks ja visandatuks, küsimata kaebuse esitajalt üksikasjalikumat teavet. Samuti ilmneb, et komisjon ei tutvunud kunagi kaebuse esitaja isikutoimiku üksikasjadega, mida ta oleks saanud teha, arvestades, et ta oli töötanud komisjonis 22 aastat.
1.7 Nendest kaalutlustest ilmneb seega, et komisjoni suutmatus üksikasjalikult uurida kaebuse esitaja kvalifikatsiooni kõnealustel ametikohtadel kujutab endast haldusomavoli juhtumit, mis võib kaasa tuua komisjoni vastutuse kaebuse esitaja ees. Arvestades, et komisjoni ja kaebuse esitaja vastupidise arvamuse tõttu ei olnud poolte vahel võimalik selles küsimuses sõbralikku lahendust leida, esitab ombudsman allpool soovituse projekti.
2 Kaebuse esitaja nõuab rahalist hüvitist selle eest, et komisjon ei ennistanud teda tööle, ja tema tagasiastumise finantstagajärgede eest
2.1 Kaebuse esitaja nõudis hüvitist 1) palgakaotuse eest (alates palgata puhkuse lõppemisest kuni tema tagasiastumise kuupäevani), mis oli tingitud sellest, et komisjon ei ennistanud teda isiklikel põhjustel võetud palgata puhkuse lõppedes tööle, ning 2) rahalise kahju eest, mis oli seotud asjaoluga, et ta pidi komisjonist tagasi astuma. Komisjon keeldus mõlema hüvitise maksmisest, kuna ta leidis ühelt poolt, et ta ei olnud tööle ennistamise menetluses eeskirju eiranud, ja teiselt poolt, et teda ei saa pidada vastutavaks kaebuse esitaja ühepoolse otsuse eest komisjonist tagasi astuda.
2.2 Seoses esimese kahju hüvitamise nõudega, mis tuleneb sellest, et komisjon ei ole kaebuse esitajat tööle ennistanud, märgib ombudsman, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppedes tööle ennistamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitaja nõuda saamata jäänud töötasu maksmist, kui teenuseid ei ole osutatud. Tal on siiski õigus saada hüvitist tegeliku kahju eest, mis tekkis selle palga kaotamise tõttu administratsiooni õigusvastase tegevuse tõttu(5).
2.3 Seetõttu peaks komisjon käesoleval juhul hüvitama kaebuse esitajale varalise kahju, mida ta otseselt kandis komisjoni talituse süü tõttu, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja kvalifikatsiooni isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemise järel vabanenud ametikohtadele ei uuritud üksikasjalikult. Ombudsman leiab, et ta ei suuda selle hüvitise suurust kindlaks määrata. Ta kutsub pooli üles leppima kokku rahalise hüvitise põhimõttes ja suuruses. Seetõttu esitab ombudsman allpool soovituse projekti. 2.4 Teise nõudega seoses märgib ombudsman, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa asjaomast institutsiooni pidada vastutavaks mis tahes rahalise kahju eest, mis tuleneb ametniku otsusest töölt lahkuda enne tööle ennistamise teate saamist (6). Artikli 40 lõike 4 punkti d lõpuosas on tõepoolest ette nähtud, et kuni tegeliku tööle ennistamiseni jääb ametnik isiklikel põhjustel palgata puhkusele. Seetõttu leiab ombudsman, et käesoleval juhul ei saa komisjoni pidada vastutavaks kaebuse esitaja ühepoolse tagasiastumise otsuse eest. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja hüvitisnõue põhjendatud ja juhtumi selle aspektiga seoses ei tuvastatud haldusomavoli.
3 Järeldus Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt
kontrollib administratsioon süstemaatiliselt ja üksikasjalikult tööle ennistamist ootava ametniku võimeid iga vaba ametikoha puhul, mis vastab tema palgaastmele.
Käesoleval juhul ei põhjendanud ametisse nimetav asutus kuidagi oma järeldust, et kaebuse esitaja võimed ei vasta vabadel ametikohtadel nõutavatele oskustele. Peale kaebuse esitaja enda nimetatud nelja ametikoha ei viidanud komisjon ühelegi konkreetsele vabale A5/A4 ametikohale nimekirjadest ega põhjendanud, isegi mitte lühikese aja jooksul, miks kaebuse esitajat ei saanud ühele neist ametikohtadest ennistada. Komisjon tugines oma hinnangus kaebuse esitaja võimete kohta seoses vabade ametikohtadega üksnes kaebuse esitaja elulookirjeldusele, mida ta pidas liiga ebamääraseks ja visandatuks, ning ei küsinud kaebuse esitajalt üksikasjalikumat teavet. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjon ei uurinud üksikasjalikult kaebuse esitaja pädevust seoses iga vaba ametikohaga, mis vastab tema palgaastmele, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika. See rikkumine kujutab endast haldusomavoli juhtumit, mis võib kaasa tuua komisjoni vastutuse kaebuse esitaja ees.
Arvestades neid järeldusi (punktid 1.7 ja 2.3) ning asjaolu, et poolte vahel ei olnud võimalik leida selles küsimuses sõbralikku lahendust, esitab ombudsman Euroopa Komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks hüvitama kaebuse esitajale varalise kahju, mida ta otseselt kandis komisjoni talitusega seotud vea tõttu, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja kvalifikatsiooni isiklikel põhjustel võetud puhkuse lõppemise järel vabanenud ametikohtadel ei uuritud üksikasjalikult.

Euroopa Komisjoni teavitatakse kõnealusest soovituse eelnõust. Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 6 kohaselt saadab komisjon kolme kuu jooksul üksikasjaliku arvamuse. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani soovituse heakskiitmisest ja soovituse rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Kohtuasi 58/75, Sergy vs. komisjon, EKL 1976, lk 1139.

(2) kohtuasi T-48/90: Giordani vs. komisjon, EKL 1993, lk II-721, punktid 50–56; otsus kohtuasjas T-276/94: Buick v. komisjon, EKL 1995, lk II-667, punktid 34–46; Otsus kohtuasjas T-205/96: Bieber vs. parlament, EKL 1998, lk II-723.

(3) Vabad töökohad COM/088/96, COM/090/96, COM/093/96, COM/094/96, COM/095/96, COM/096/96, COM/R/5138/96, COM/036/96, COM/105/96, COM/104/96, COM/103/96, COM/109/96, COM/110/96, COM/065/96, COM/113/96, COM/118/96, COM/122/96, COM/120/96, COM/126/96, COM/115/96, COM/116/96, COM/128/96, COM/R/5659/96, COM/131/96, COM/155/96, COM/157/96, COM/163/96.

(4) Vt eespool kohtuasi T-276/94, punkt 43.

(5) Otsus kohtuasjas 58/75: Sergy v. komisjon, EKL 1976, lk 1139, punkt 39.

(6) Kohtuasi 292/87, Pizziolo vs. komisjon, EKL 1988, lk 5165.

(7) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta, EÜT L 113/15.