- ET Eesti keel
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.
Euroopa Ombudsmani soovitus juhtumi 195/2017/JAP kohta, mis käsitleb Euroopa Komisjoni keeldumist anda juurdepääs õiguslikele arvamustele ettepaneku kohta võtta vastu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta
Soovitus
Juhtum 195/2017/JAP - Alguskuupäev: Reede | 03 märts 2017 - Soovitus Kolmapäev | 13 veebruar 2019 - Otsuse kuupäev: Kolmapäev | 04 september 2019 - Asjassepuutuvad institutsioonid Euroopa Komisjon ( Tuvastatud on haldusomavoli ) - Riik Soome
Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs „õiguslikele arvamustele“ Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva määruse seadusandliku ettepaneku kohta.
Ombudsman leidis, et komisjon oleks pidanud andma üldsusele juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mida ta oli varjanud. Seetõttu soovitab ta konkreetset täiendavat avalikustamist. Lisaks julgustab ombudsman komisjoni edasiste arengute valguses uuesti kaaluma vajadust jätkuvalt keelata üldsuse juurdepääs dokumentide muudele osadele, mida ta jätkuvalt kinni ei pea.
Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 [1]
Kaebuse taust
1. Kaebuse esitaja, kes on Soome ülikooli teadlane, palus komisjonil anda talle avalik juurdepääs komisjoni õigustalituse arvamustele komisjoni seadusandliku toimiku kohta, mis käsitleb Euroopa Prokuratuuri loomist. Esialgu teatas komisjon talle, et tema taotlusega seotud kirjalikke dokumente ei ole. Pärast seda, kui ta oli kaebuse esitaja taotlusest paremini aru saanud, tegi ta kindlaks kümme dokumenti. Neid kümmet dokumenti kirjeldati järgmiselt:
1) Õigustalituse 18. aprilli 2013. aasta teade õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi peadirektorile: Euroopa Prokuratuur (EPPO). ELi toimimise lepingu artikkel 86 – euro võltsimine ja ELi toimimise lepingu artikli 86 kohaldamisala;
2) Õigustalituse 29. mai 2013. aasta teade õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi peadirektorile: Euroopa Prokuratuur (EPPO). ELi toimimise lepingu artikkel 86,
3) Komisjoni 8. septembri 2014. aasta mitteametlik dokument kohtuliku läbivaatamise kohta kriminaalasjades tehtava koostöö töörühmale (COPEN): Ettepanek: määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta,
4) Õigustalituse 25. juuli 2016. aasta teatis OLAFi peadirektorile [2]: Transfert d'une partie du personnel de l’OLAF vers le Parquet européen,
5) õigustalituse 20. novembri 2013. aasta vastus õigusküsimuste peadirektoraadiga toimunud kiirkonsultatsioonile komisjoni teatise eelnõu kohta liikmesriikide parlamentidele, Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis käsitleb komisjoni ettepaneku (Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva nõukogu määruse kohta) läbivaatamist seoses subsidiaarsuse põhimõttega vastavalt protokollile nr 2;
6) õigustalituse arvamus kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni lähenemisviisi mõju kohta Euroopa Prokuratuuri alaliste kodade otsuste kohtulikule kontrollile liidu kohtutes;
7) komisjoni mitteametlik dokument Euroopa Prokuratuuri ja mitteosalevate liikmesriikide kohta;
8) komisjoni mitteametlik dokument Euroopa delegaatprokuröride staatuse kohta määruse eelnõus, millega asutatakse Euroopa Prokuratuur;
9) komisjoni mitteametlik dokument Euroopa Prokuratuuri andmekaitsekorra kohta ning
10) Õigustalituse 19. novembri 2015. aasta dokument Euroopa Prokuratuuri kohta – kohtulik kontroll – sõnavõtud COPENi jaoks.
2. Komisjon andis täieliku juurdepääsu dokumendile nr 3, mille nõukogu oli juba avaldanud. Ta andis väga laialdase juurdepääsu dokumentidele 1 ja 5 (millest ta kustutas ainult ametnike nimed põhjendusel, et nimede avaldamine rikuks andmekaitse-eeskirju). Ta andis osalise juurdepääsu dokumendile 10. Ta väitis, et dokumentide 2, 4, 6, 7, 8 ja 9 avalikustamine i) kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja ii) kahjustaks tõsiselt komisjoni otsustusprotsessi.[3] Ta märkis, et läbirääkimised selles küsimuses on veel pooleli.
3. Kaebuse esitaja vaidlustas dokumentide nr 2, 4 ja 6–10 avalikustamisest keeldumise. Ta väitis, et komisjoni väited ei ole kooskõlas dokumentidele juurdepääsu käsitleva määruse (määrus (EÜ) nr 1049/2001, millele on osutatud joonealuses märkuses nr 3) nõuetega, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas.[4] Täpsemalt väitis ta, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, sest Euroopa Prokuratuuri küsimus on üldsuse jaoks nii oluline. Seetõttu palus ta komisjonil anda talle täielik juurdepääs dokumentidele, välja arvatud isikuandmete kaitseks vajalikele väljajätmistele.
4. Vastuseks andis komisjon täiendava osalise juurdepääsu neljale dokumendile (nimelt dokumentidele 2, 4, 6 ja 8) ning ühele täiendavale dokumendile, mis koostati pärast komisjoni esialgset vastust kaebuse esitajale, nimelt:
11) 14. novembri 2016. aasta mitteametlik dokument pealkirjaga Määruse eelnõu, millega asutatakse Euroopa Prokuratuur ja tagatakse dokumentidele juurdepääsu põhiõigus.
Komisjon keeldus siiski jätkuvalt andmast juurdepääsu muudele dokumentidele.
5. Kaebuse esitaja ei olnud selle vastusega rahul ja esitas seetõttu ombudsmanile kaebuse.
Uurimine
6. Ombudsman algatas uurimise kaebuse järgmiste aspektide kohta:
1) Komisjon keeldus ekslikult andmast juurdepääsu õigustalituse arvamustele Euroopa Prokuratuuri seadusandliku toimiku kohta.
2) Komisjoni dokumendihaldussüsteem ei ole dokumentidele juurdepääsu taotluste menetlemiseks piisav.
7. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis komisjoni toimikut. Ombudsmani soovituses võetakse arvesse selle kontrolli tulemusi ning poolte esitatud argumente ja seisukohti.
Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine
Ombudsmanile esitatud argumendid
8. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumist piisavalt põhjendanud. Õigusnõustamise kaitse erandi kohta ütles ta, et ta on teinud „pelgaid väiteid“selle kohta, et dokumentide avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset, laskumata üksikasjadesse selle kohta, kuidas see võib juhtuda. Seda hoolimata asjaolust, et Euroopa Kohus on leidnud, et komisjon peab põhimõtteliselt võimaldama juurdepääsu seadusandlike ettepanekutega seotud õiguslikele arvamustele, välja arvatud juhul, kui arvamused olid „eriti tundliku iseloomuga“või „eriti laia ulatusega“. Kaebuse esitaja väitel ei tõendanud komisjon, et see on nii.
9. Kaebuse esitaja kaalus komisjoni väidet, et ta ei saa anda juurdepääsu ajal, mil läbirääkimised alles käivad, et kaitsta neid läbirääkimisi, mis on arhailine ja põhimõtteliselt vastuolus määrusega 1049/2001. Kohus märkis, et kodanikele juurdepääsu võimaldamine „kogu teabele, mis on seadusandliku akti aluseks“, aitas kaasa demokraatia tugevdamisele. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon pidi dokumendile juurdepääsu keelamiseks tõendama, et on olemas reaalne oht, et otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustatakse. Tema sõnul ei piisa viitest „hirmule“, et läbirääkimised võivad olla keerulisemad. Euroopa Kohus oli märkinud, et institutsioonid peavad tegelema igasuguse välise survega, selle asemel et kasutada seda kartust dokumentidele juurdepääsu tõkestamiseks. Komisjon ei olnud esitanud ühtegi „tegelikku argumenti” lisaks väga üldistele argumentidele, mis olid mitmes kohtuasjas „põhjendamatult tagasi lükatud”.
10. Komisjon vastas kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusele, andes osalise juurdepääsu veel viiele dokumendile. Ta keeldus siiski võimaldamast tutvuda kolme dokumendiga tervikuna. Ta selgitas, et läbirääkimised Euroopa Prokuratuuri käsitleva ettepaneku üle on „täielikult käimas“ja paljud küsimused on veel „arutelul“. Komisjon märkis, et ta hõlbustab läbirääkimisi, mis tema sõnul nõuavad institutsioonide vahel õrna tasakaalu saavutamist. Nendes dokumentides väljendatud arvamused, millele kaebuse esitaja oli juurdepääsu taotlenud, olid tema sõnul nende läbirääkimiste seisukohast endiselt asjakohased ning nendes tehtud järeldusi teised institutsioonid „ei jaganud tingimata“. Komisjon väitis, et avalikustamine võib seega kahjustada komisjoni positsiooni läbirääkimistel ja koos sellega institutsioonilist tasakaalu, mis tema sõnul on eriti oluline seadusandlikes aktides, mis nõuavad ühehäälseid otsuseid. Lisaks tähendasid Euroopa Prokuratuuri tulevased ülesanded ja asjaolu, et tegemist oli õigusalase koostööga, et küsimus oli tõepoolest „väga tundlik“ja vastas seega tingimustele, mis on sätestatud kohtuotsuses Turco (millele on osutatud joonealuses märkuses nr 4), millega keeldumist põhjendati.
11. Komisjon ütles, et see on nii seda enam, et mõned nõuanded on asjakohased ka teiste selle valdkonna seadusandlike ettepanekute puhul ja on seega „eriti laia ulatusega”, mis on teine mitteavalikustamise põhjendus, millega kohus Turco kohtuasjas nõustus. Lõpuks väitis komisjon, et viide seadusandliku ettepaneku tähtsusele ei ole piisav, et tõendada ülekaalukat üldist huvi. Kohtupraktikas nõuti tõendeid selle kohta, et läbipaistvus on „mõnes mõttes eriti pakiline”.[5] Kaebuse esitaja ei olnud seda tõendanud. Pigem leidis komisjon, et ta oli osalise juurdepääsu andmisega järginud läbipaistvuse põhimõtet.
12. Komisjon selgitas, et dokumendis 2 käsitleti võimalikke õiguslikke tagajärgi, kui teatavad liikmesriigid otsustavad Euroopa Prokuratuuris mitte osaleda, ja seda, kuidas kohaldatakse sellisel juhul tõhustatud koostöö eeskirju, [6] samas kui dokumendis 4 selgitati mitmesuguseid Euroopa Prokuratuuri loomisega seotud personaliga seotud aspekte. Dokumendid 6–9 ja 11 käsitlesid mitteosalevate liikmesriikide staatust, delegaatprokuröride staatust, tulevase Euroopa Prokuratuuri andmekaitsekorda ja tema dokumentidele juurdepääsu eeskirju.
13. Komisjon järeldas, et täielik juurdepääs dokumentidele kahjustaks tõsiselt otsustusprotsessi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et see „avaldaks esialgsed õiguslikud hinnangud poliitikavalikute kohta, mida praegu arutatakse käimasolevate institutsioonidevaheliste arutelude raames“ning et dokumentide avaldamata osad sisaldasid „õigusnõuandeid, mis lähevad kaugemale kõnealuse õigusloomeprotsessi kontekstist“.
14. Kontrollikoosolekul viitasid komisjoni esindajad menetluse uudsusele, mis oli selleks ajaks läinud üle tõhustatud koostööle pärast nõukogu istungit, kus registreeriti ettepaneku suhtes ühehäälsuse puudumine, väites, et asjaomaste menetlusküsimustega seotud õigusnõustamist tuleb kaitsta.
Ombudsmani hinnang, mille alusel esitati soovitus
15. Määrusega (EÜ) nr 1049/2001 antakse kodanikele õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse mõnda kõnealuses määruses sätestatud erandit. Üldsuse juurdepääsu eeldamisel on veelgi suurem kaal seoses seadusandlike dokumentidega,[7] mis põhinevad põhimõttel, et õigusloomeprotsess peaks olema kodanikele võimalikult lähedal, mis nõuab suurt läbipaistvust. See tähendab, et kui institutsioon väidab, et seadusandliku dokumendi avalikustamine kahjustaks kaitstud huvi, peab ta selle kahju olemasolu suhtes vastama rangemale kriteeriumile kui muidu. Selle kaebuse läbivaatamisel on ombudsman seega kohaldanud asjakohast kõrget standardit.
Õigusnõustamise kaitse erand, mida kohaldatakse „seadusandlike dokumentide“ suhtes
16. Komisjon võib keelduda juurdepääsu andmisest õigusnõustamist sisaldavatele dokumentidele, kui ta suudab tõendada, et tema võime saada ausat, objektiivset ja põhjalikku nõu [8] on reaalses ohus. Kui õiguslik arvamus anti seadusandliku menetluse raames, on kohus nõudnud, et komisjon tõendaks, et dokument, millega tutvumist taotletakse, on „eriti tundlikku laadi“või „eriti laia ulatusega, mis väljub seadusandliku menetluse kontekstist questio n“.
17. Komisjon näib mõistvat, et „eriti laia ulatusega dokumendid, mis väljuvad kõnealuse seadusandliku protsessi kontekstist“on dokumendid, mis ei ole asjakohased mitte ainult konkreetse seadusandliku protsessi, vaid potentsiaalselt ka muude seadusandlike protsesside seisukohast. Ombudsman ei ole sellega nõus. Nagu nähtub eespool öeldust, leiab Euroopa Kohus, et õigusnõustamine õigusloome valdkonnas peab olema läbipaistvam kui haldusküsimustes. Seda arvesse võttes on väga vähe mõtet ideel, et rohkem kui ühe õigusaktiga seotud õigusnõustamine peaks olema vähem läbipaistev kui siis, kui see oleks seotud ainult ühe konkreetse õigusaktiga. Kui vaidlusaluste dokumentide sisu oleks nii üldine ja lai, et see oleks asjakohane paljude seadusandlike menetluste puhul, tuleks kindlasti järeldada, et kõnealuste dokumentide avalikustamise vajadus on veelgi suurem. Seega on kvalifitseerimine mõttekas ainult siis, kui see on seotud olukordadega, kus õigusnõustamise ulatus on nii lai, et see hõlmab ka küsimusi, mis ei ole oma olemuselt seadusandlikud, näiteks Euroopa Prokuratuuri igapäevase toimimisega seotud küsimused.
Otsustamisprotsessi kaitse erand, mida kohaldatakse „seadusandlike dokumentide“ suhtes
18. Üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevad eeskirjad võimaldavad juurdepääsu andmisest keelduda, kui dokument on seotud küsimusega, mille kohta ei ole veel otsust tehtud ja mille avalikustamine võib tõsiselt kahjustada asjaomast otsustusprotsessi. Nagu teisi erandeid üldsuse dokumentidele juurdepääsu õigusest, tuleb ka seda erandit tõlgendada ja kohaldada kitsalt.[9] Eesmärk kaitsta otsustamisprotsessi välise surve eest võib olla juurdepääsu piiramise õiguspärane alus. Siiski peab olema võimalik mõistlikult ette näha, et dokumentide avaldamine avaldab välist survet ning et see surve on oma laadilt ja intensiivsuselt selline, et võib tõsiselt kahjustada otsustusprotsessi.[10] Pelgalt asjaolu, et menetlus on veel pooleli, ei tõenda, et dokumentide avalikustamine põhjustaks sellist põhjendamatut survet, mis võiks seda protsessi tõsiselt kahjustada.[11]
19. Isegi kui sellise välise surve olemasolu oleks mõistlikult ettenähtav, peaks dokumente valdav institutsioon need ikkagi avalikustama, kui nende avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
20. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et ta ei saa dokumentidele täiendavat juurdepääsu anda, sest see „avaldaks esialgsed õiguslikud hinnangud poliitikavalikute kohta, mida praegu arutatakse käimasolevate institutsioonidevaheliste arutelude raames“ ja kuna need sisaldavad „õigusnõuandeid, mis lähevad õigusloomeprotsessi kontekstist kaugemale.
21. Olles hinnanud erandite kohaldamist taotletud dokumentide avaldamata osade suhtes, on ombudsmani järeldused järgmised.
Dokument 2 – õigustalituse märkus Euroopa Prokuratuuri ja ELi toimimise lepingu artikli 86 kohta
22. Komisjon andis kaebuse esitajale osalise juurdepääsu sellele dokumendile, kustutades kogu sisu alates teise lehekülje keskpaigast. Dokumendi väljajäetud osas (ülejäänud viis lehekülge) käsitletakse võimalust valida ettepaneku vastuvõtmise menetlus tõhustatud koostöö mehhanismi kaudu.
23. Käesolev dokument sisaldab õigusloomeprotsessiga seotud õigusnõustamist. Selles käsitletakse üldisi menetlusküsimusi, mis võivad tekkida nõukogus ettepaneku üle peetavatel (tollal veel tulevastel) läbirääkimistel ning seoses (tollal hüpoteetiliste) läbirääkimistega liikmesriikidevahelise tõhustatud koostöö üle, kui nõukogus ei jõuta selle konkreetse ettepaneku suhtes ühehäälsele kokkuleppele.
24. Ombudsman nõustub, et see õigusnõustamine on eriti tundlik. Ta nõustub komisjoni väljajätmistega, mis tehti selleks, et kaitsta õigustalituse nõuandeid, mis on seotud komisjoni strateegiaga seadusandlikus menetluses. Sel ajal oleks avalikustamine võinud kahjustada institutsioonilist tasakaalu sellises menetluses, piirates komisjoni manööverdamisruumi küsimuses, kas ja kuidas kasutada „tõhustatud koostööd“.
25. Ombudsman leiab, et komisjoni keeldumine sellele dokumendile täiendava osalise juurdepääsu andmisest oli põhjendatud.
Dokument 4 – õigustalituse märkus OLAFi töötajate üleviimise kohta Euroopa Prokuratuuri
26. Dokumendiga tutvumisel selgus, et kuigi see on seotud Euroopa Prokuratuuri asutamisega, ei saa seda nõuetekohaselt kirjeldada seadusandliku dokumendina. Selles käsitletakse selgelt puhtalt haldusküsimust, milleks on seadusandlikust arengust tulenev töötajate üleviimine. Sellest tulenevalt ei ole käesolevat dokumenti vaja analüüsida eriti kõrge standardi alusel, mida kohaldatakse avalikustamise „seadusandlike dokumentide“ suhtes.
27. See ei tähenda, et seda võiks automaatselt pidada läbipaistvuse põhimõttest vabastatuks.
28. Küsimus, millega see õigusnõustamine on seotud - küsimus, kas ja millistel tingimustel võivad mõned OLAFi töötajad uude organisse üle minna -, on selgelt väga tundlik teema, eriti asjaomaste töötajate jaoks. Seda arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjonil oli õigus dokumendi punktid 10–13 välja jätta.
29. Ombudsman ei pea lõikeid 3–9 siiski eriti tundlikuks. Need annavad lihtsalt ülevaate asjakohasest faktilisest ja õiguslikust taustast ning need tuleks avaldada.
Dokument 6 – Õigustalituse arvamus LIBE-komisjoni lähenemisviisi mõju kohta Euroopa Prokuratuuri alaliste kodade otsuste kohtulikule kontrollile liidu kohtutes
30. Komisjon andis juurdepääsu ainult selle dokumendi kolmele esimesele sissejuhatavale lõigule, milles, nagu pealkirjast nähtub, käsitletakse tagajärgi, mis tulenevad kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni seisukohast, et kõik Euroopa Prokuratuuri alaliste kodade otsused peaksid alluma Luksemburgi Euroopa kohtute kohtulikule kontrollile. Ülejäänud dokument sisaldab õiguslikke kaalutlusi selle kohta, kas ja kuidas võib selline olukord kahjustada Euroopa Prokuratuuri igapäevase tegevuse tõhusust.
31. Esiteks võib dokumendi selgelt liigitada „seadusandlikuks dokumendiks“, kui selles käsitletud küsimused on õigusaktide koostamise seisukohast olulised.
32. Samas käsitletakse dokumendis tundlikku ja vaieldavat operatiivküsimust, mis mõjutab Euroopa Prokuratuuri igapäevast tegevust. See läheb seadusandliku ettepaneku ulatusest kaugemale. Seega ei kohaldata puhtalt seadusandliku dokumendi suhtes kohaldatavat kõrgemat läbipaistvusstandardit.
33. Ombudsman leiab, et on mõistlikult prognoositav, et avalikustamata sisu avaldamine võib kahjustada Euroopa Prokuratuuri igapäevast tegevust.
34. Seda arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon keeldus põhjendatult avalikustamast ülejäänud dokumendis sisalduvat õiguslikku arvamust.
Dokument 7. Komisjoni mitteametlik dokument Euroopa Prokuratuuri ja mitteosalevate liikmesriikide kohta
35. Komisjon keeldus andmast juurdepääsu kõnealusele dokumendile tervikuna.
36. Ombudsman on seisukohal, et see dokument käsitleb õigusloomeprotsessi, kuna selles kaalutakse teatavate seadusandlike võimaluste eeliseid ja puudusi.
37. Olles dokumendi hoolikalt läbi vaadanud, leiab ombudsman, et komisjon keeldus ekslikult võimaldamast juurdepääsu selle kolmeleheküljelise dokumendi esimesele leheküljele. Esimesel leheküljel esitatakse üksnes erinevad küsimused, mis tulenevad asjaolust, et mõned liikmesriigid osalevad Euroopa Prokuratuuris ja mõned mitte.
38. Alates teisest leheküljest käsitleb tekst õigusnõustamist, mis kaalub teatavate võimaluste eeliseid ja puudusi. Nagu dokumendi 2 puhul (vt eespool), nõustub ombudsman komisjoni väljajätmistega, mis tehti õigustalituse nõuannete kaitsmiseks. Kõnealune nõuanne oli „eriti tundlik”, kuna see puudutas küsimust, mille üle peeti sel ajal delikaatseid läbirääkimisi. Väljajäetud osade avalikustamine sel ajal oleks võinud kahjustada institutsioonilist tasakaalu sellises menetluses, piirates komisjoni manööverdamisruumi.
39. Seetõttu soovitab ombudsman komisjonil avaldada dokumendi esimene lehekülg.
Dokument 8. Komisjoni mitteametlik dokument Euroopa delegaatprokuröride staatuse kohta
40. Käesolev dokument on märkus Euroopa delegaatprokuröride staatuse kohta ELi personalieeskirjade raames. Eelkõige puudutab see Euroopa delegaatprokuröride sõltumatust, mis on vajalik nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Kuna õigusnõustamine puudutab õigusakti sisu, on see seotud õigusloomeprotsessiga.
41. Ombudsman leiab siiski, et dokument ei vasta avalikustamata jätmise põhjendamiseks nõutavale „erilise tundlikkuse“ kõrgele standardile. Selles sätestatakse üksnes kohaldatav õigus, ilma et antaks nõu või kaalutaks valikuvõimalusi. Seepärast tuleks see vabastada.
Dokument 9. Komisjoni mitteametlik dokument Euroopa Prokuratuuri andmekaitsekorra kohta
42. Sellele kaheleheküljelisele märkusele juurdepääsu ei antud. See sisaldab õigusnõustamist mitmesuguste arutlusel olevate alternatiivide kohta, viidates õiguslikele riskidele ja poliitilisele mõjule.
43. Ombudsman leiab, et taotluse esitamise ajal oli mõningane põhjendus pidada seda eriti tundlikuks. Üldsusele juurdepääsu andmisest keeldumine ei olnud seega sel ajal ebamõistlik, kuigi hilisemad arengud koos läbivaadatud ELi andmekaitse-eeskirjade [12] viimistlemisega võivad tähendada, et seda dokumenti ei ole enam vaja pidada tundlikuks. Seetõttu julgustab ombudsman komisjoni kaaluma selle avaldamist.
Dokument nr 10 – COPENi märkused kohtuliku kontrolli kohta
44. Käesolev dokument sisaldab taustteavet ja õigustalituse arvamust Euroopa Prokuratuuri menetlusotsuste kohtuliku läbivaatamise kohta. Üldsuse juurdepääsu sellele keelduti andmast.
45. Ombudsman märgib, et vastavalt selle dokumendi joonealusele märkusele jagati see mitteametliku dokumendina [13] eeldatavasti kriminaalkoostöö töörühma liikmetele, st nõukogu kriminaalasjades tehtava koostöö töörühmale. See tähendab, et seda jagati vähemalt töörühma moodustavate liikmesriikide ekspertidega. Komisjoni väide, et dokumentide avalikustamine kahjustaks institutsioonilist tasakaalu, ei kehti seega käesoleva dokumendi kohta.
46. Kuigi see sisaldab mõningaid õigusnõuandeid, ei pea ombudsman kogu dokumenti eriti tundlikuks. Ta nõustub, et punktid 15–22, milles käsitletakse üksikasjalikumalt Euroopa Prokuratuuri otsuste eri liike, mis võivad olla kohtulikult kontrollitavad, on nõuetekohaselt kustutatud samadel põhjustel, mida kohaldatakse dokumendi 6 avalikustamata osa suhtes.
Dokument 11 – Komisjoni mitteametlik dokument Euroopa Prokuratuuri dokumentidele juurdepääsu kohta
47. Komisjon andis sellele dokumendile osalise juurdepääsu, jättes välja ainult punktid 6–8 (dokumentidele juurdepääsu korra õiguslikku alust käsitlev osa), samuti punktid 12 ja 13 ning ühe neile lisatud joonealuse märkuse, milles jätkatakse arutelu avalikustatud eelmistes punktides avalikustamata jätmise üldise eelduse tõenäolise kättesaadavuse üle.
48. Ombudsman ei nõustu, et dokumentidele juurdepääsu korra asjakohase õigusliku aluse arutamine on eriti tundlik teema. Mis puudutab punkte 12 ja 13, siis kuigi ta nõustub, et sealne õigusnõustamine on spekulatiivsem, ei leia ta, et üldsuse juurdepääsu keelamise künnis oleks täidetud.
Ülekaalukas avalik huvi
49. Avalikkusel on alati suur huvi saada juurdepääs seadusandlike aktide vastuvõtmisega seotud dokumentidele, eelkõige seoses uudsete ja keerukate küsimustega. Dokumentidele juurdepääsu juhtumi käsitlemisel peab ombudsman siiski arvesse võtma kõiki poolte esitatud kaalutlusi. Samuti peab ta kaaluma, kas avalik huvi avalikustamise vastu võib üles kaaluda huvid, mida institutsioon püüab kaitsta.
50. Selle konkreetse juhtumi uurimise põhjal leiab ombudsman, et avalik huvi dokumentide 2 ja 6 ning punktide täieliku avalikustamise vastu on olemas. Dokumendi 4 punktid 10–13. Dokumendi 7 punktid 5–13, dokument 9 ja Dokumendi 10 punktid 15–22 ei kaalunud taotluse esitamise ajal üles komisjoni taotletud huvide kaitset.
Järeldus
51. Tuginedes eespool esitatud analüüsile ja dokumentide sisu üksikasjalikule analüüsile, järeldab ombudsman, et komisjon keeldus seega ekslikult andmast juurdepääsu suurele osale dokumentidest, mille andmisest ta on jätkuvalt keeldunud.
52. Ombudsman leiab, et komisjon on ekslikult keeldunud juurdepääsu andmisest järgmistele dokumentidele: Dokumendi 4 punktid 3–9, dokumendi 7 esimene lehekülg, kogu dokument 8, punktid dokumendi nr 10 punktid 1–14 ja punkt 23 ning kogu dokument nr 11.
53. Seetõttu esitab ta allpool vastava soovituse vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6. Samuti julgustab ta komisjoni vaatama läbi ülejäänud taotletud dokumentide, eelkõige dokumendi 9 jätkuva kinnipidamise vajalikkuse ja põhjendatuse. Ombudsman märgib, et koostatud on Euroopa Prokuratuuri määrus (2017/1939)[14] ja see on nüüd jõustunud, kuigi büroo ei ole veel täielikult toimiv,
Asjakohaste dokumentide identifitseerimine
Ombudsmanile esitatud argumendid
54. Kaebuse esitaja viitas oma varasemale juurdepääsutaotlusele, kus talle algselt öeldi, et asjakohaseid dokumente ei ole, ja seejärel, et neid on kümme. Komisjoni peasekretariaat tegi kindlaks veel ühe asjakohase dokumendi. Ta palus ombudsmanil uurida komisjoni arvestuse pidamist.
55. Kontrollikoosolekul selgitasid komisjoni töötajad, kuidas komisjon taotlust käsitles.
56. Kaebuse esitaja esitas esimese taotluse 9. juunil 2016. Õigustalitus leidis siiski, et see on liiga ebamäärane, et suuta rahuldavalt vastata. Seetõttu võttis ta temaga ühendust, et selgitada tema taotluse ulatust, kuid kaebuse esitaja ei vastanud. Seetõttu lõpetati esialgne taotlus 27. juulil 2016, kuid komisjon palus kaebuse esitajal soovi korral esitada uus taotlus.
57. Ta tegi seda 29. augustil 2016, kuid seekord suunas ta oma taotluse õigusküsimuste peadirektoraadile, mitte komisjoni õigustalitusele. Õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat kaasas aga juurdepääsutaotluse menetlemisse õigustalituse.
58. Selles taotluses palus kaebuse esitaja juurdepääsu õigustalituse „arvamustele“ seoses seadusandliku ettepanekuga. Ta tuvastas „arvamused“ lingi kaudu Euroopa Parlamendi õigusloome vaatluspunkti (OEIL) kirjele. Komisjoni esindaja selgitas ombudsmani uurimisrühmale, et seda seost kasutades tuvastas ta asjakohase kirjaliku menetluse ja talitustevahelise konsulteerimise. Õigustalituse „arvamusi“ selles toimikus siiski ei olnud. Kohtumise kohta oli vaid aruanne.
59. See oli tema põhjus, miks ta teatas 19. septembril 2016 kaebuse esitajale mitteametlikult, et vastutavate teenistuste vahel oli ainult kohtumine ja Euroopa Prokuratuuri seadusandliku toimiku kohta ei olnud kirjalikku õigustalituse arvamust.
60. Seejärel võttis ta siiski ühendust õigustalituse ühe kolleegiga, kes tegeles Euroopa Prokuratuuri toimikuga. Ta selgitas, et tegelikult on kaks dokumenti, mis on seotud Euroopa Prokuratuuri küsimusega ja mis on ametlikult määratletud õigustalituse arvamustena. Lisaks küsitakse komisjoni ettepaneku üle peetavate arutelude käigus komisjoni õigustalituselt sageli mitteametlikult õigusalast nõu. Saadud dokumendid ei ole „õigustalituse arvamused“ selle sõna kitsas tähenduses, kuid need sisaldavad õigusnõustamist ja ametnik leidis seetõttu, et need võivad taotlejale huvi pakkuda. Ta märkis siiski, et dokumendid, mis kuuluvad selle laia ja kodanikusõbraliku määratluse alla, ei ole süsteemis alati kergesti tuvastatavad õiguslike arvamustena. Samuti märkis ta, et tal kulus kaks päeva, et koostada esialgsele taotlusele antud vastuses nimetatud dokumentide loetelu.
Ombudsmani hinnang
61. Ombudsman on seisukohal, et konkreetsed komisjoni ametnikud, kes selle dokumentidele juurdepääsu taotlusega tegelesid, tegid väga kiiduväärseid jõupingutusi, et aidata kaebuse esitajal teha kindlaks asjakohased dokumendid, sealhulgas dokumendid, mida ei olnud ametlikult määratletud õigustalituse arvamustena. Kuigi selle lõpuleviimine võis võtta aega, võib seda eeldada teatavate keerukate toimikute puhul, kus taotlejal ei pruugi olla lihtne täpselt kindlaks teha, milliseid dokumente ta soovib saada. Asjaolu, et komisjon lisas oma vastusesse tema läbivaatamistaotlusele dokumendi 11, mis koostati pärast komisjoni vastust kaebuse esitaja esialgsele taotlusele, vastas selgelt hageja huvidele ja läbipaistvusele üldiselt.
62. Ombudsman leiab seega, et komisjon võttis vajalikud meetmed kaebuse selle aspekti lahendamiseks.
Soovitus
Ombudsman esitab komisjonile järgmised soovitused:
Komisjon peaks võimaldama laiemat juurdepääsu dokumentidele, eelkõige punktidele Dokumendi 4 punktid 3–9, dokumendi 7 esimene lehekülg, kogu dokument 8, punktid dokumendi 10 punktid 1–14 ja punkt 23 ning kogu dokument 11.
Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovitusest. Kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 saadab komisjon 13. maiks 2019 üksikasjaliku arvamuse. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda soovituse heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.
Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman
Strasbourg, 13.2.2019
[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom) (EÜT 1994, L 113, lk 15).
[2] OLAF on Euroopa Pettustevastane Amet, mis uurib ELi eelarvet kahjustavaid pettusi, korruptsiooni ja tõsiseid üleastumisi Euroopa institutsioonides.
[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=celex%3A32001R1049.
[4] Seoses õigusnõustamise kaitsega viitas kaebuse esitaja asjakohasele kohtuotsusele Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C-39/05 P, ECLI:EU:C:2008:374; Seoses käimasoleva otsustusprotsessiga tugines kaebuse esitaja ka kohtuasjale T-395/13: Miettinen vs. nõukogu (EU:T:201 5:648) ja kohtuasjale C-280/11: nõukogu vs. Access Info Europe (EU:C:20 13:671).
[5] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 2. oktoober 2014, Strack vs. komisjon, C-127/13 P, ECLI:EU:C:2014:2250, punkt 128.
[6] Tõhustatud koostöö on menetlus, mille puhul vähemalt üheksal ELi liikmesriigil on lubatud sisse seada tõhustatud integratsioon või koostöö mõnes valdkonnas ELi struktuuride raames, kuid ilma teisi liikmesriike kaasamata. See võimaldab neil liikuda erineva kiirusega ja teistsuguste eesmärkide suunas kui need, mis jäävad väljapoole tõhustatud koostöö valdkondi. Menetluse eesmärk on saada üle halvatusest, kui õigusakti ettepaneku blokeerib üksik riik või väike riikide rühm, kes ei soovi algatuses osaleda. See ei võimalda siiski volituste laiendamist väljapoole ELi aluslepingutega lubatud volitusi.
Loa tõhustatud koostöö alustamiseks annab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.
[7] See kajastub määruse põhjenduses 6, milles on sätestatud, et „[k]ui institutsioonid tegutsevad seadusandjana, tuleks dokumentidele anda ulatuslikum juurdepääs“, ning see on ka aluseks eespool viidatud Turco kohtuotsusele, ECLI:EU:C:2008:374.
[8] See on Turco kohtuasjas antud õigusnõustamise kaitse määratlus, millele on viidatud joonealuses märkuses 4, ECLI:EU:C:2008:374, punkt 42.
[9] Vt näiteks kohtuotsus, Access Info Europe vs. nõukogu, T-233/09, ECLI:EU:T:2011:105, punkt 55; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 18. detsember 2007, Rootsi vs. komisjon, C‐64/05 P, ECLI:EU:C:2007:802, punkt 66.
[10] Kohtuotsus, Üldkohus, 9. september 2014, MasterCard jt vs. komisjon, T-516/11, ECLI:EU:T:2014:759, punkt 71.
[11] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 13. juuli 2017, Saint Gobain Glass vs. komisjon, C-60/15 P, ECLI:EU:C:2017:540, punkt 82.
[12] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32018R1725.
[13] Mitteametlik dokument on mitteametlik dokument, tavaliselt ilma selgesõnalise omistamise või ametliku seisukohata, mis esitatakse ELi institutsioonides peetavatel läbirääkimistel, et püüda katsetada poolte reaktsiooni võimalikele lahendustele vaidlusalustes küsimustes.
[14] Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1), kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2017/1939/oj.