Lugupeetud eesistuja

Kirjutan selleks, et jagada oma esialgseid seisukohti selles asjas ja selgitada mitmeid tekkinud küsimusi.

Juhtum puudutab Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs 2023. aasta riskihindamisaruandele, mille koostas digiteenuste määruse alusel väga suure digiplatvormi X pakkuja.

Algetapis keeldus komisjon andmast üldsusele juurdepääsu, põhjendades seda vajadusega kaitsta asjaomase platvormi ärihuve. Seejärel palus kaebuse esitaja komisjonil see otsus läbi vaadata, vaidlustades dokumendis sisalduva teabe tundlikkuse. Ta väitis ka, et ülekaalukas avalik huvi on teada, milliseid meetmeid platvorm riskide maandamiseks võtab.

Varsti pärast seda, 2023. aasta detsembris, algatas komisjon [1] ametliku uurimise selle kohta, kas platvorm täidab digiteenuste määrust. Täpsemalt leidis komisjon, et platvorm ei olnud hoolsalt hinnanud teatavaid süsteemseid riske ELis, mis tulenevad tema süsteemide ülesehitusest ja toimimisest või tema teenuste kasutamisest.

2024. aasta juunis võttis komisjon vastu kinnitava otsuse, jättes vaidlusaluse aruandega tutvumise võimaldamisest keeldumise jõusse. Seda tehes viitas komisjon ka vajadusele kaitsta oma käimasolevat uurimist digiteenuste määruse alusel, väites, et kohaldatakse üldist konfidentsiaalsuse eeldust ning et kaks erandit ärihuvide kaitseks ja uurimiste kaitseks on omavahel tihedalt seotud.

Oma vastuses kaebusele märkis komisjon ka seda, et 2024. aasta suvel tehtud esialgsed järeldused puudutasid ainult ühte osa tema digiteenuste õigusakti käsitlevast uurimisest ja et ülejäänud osa on veel varases etapis. Lisaks ei ole selge, millal uurimine lõpetatakse. Komisjon selgitas ka, et asjaomane platvorm peab avaldama kõnealuse riskihindamisaruande 27. novembriks 2024, ning asus seisukohale, et tal ei ole võimalik aruannet (või selle osa) enne selle tähtaja möödumist avalikustada.

Tuginedes minu ametile esitatud teabe ja vaidlusaluse aruande analüüsile, olen esialgu seisukohal, et üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamine digiteenuste määruse artikli 34 kohaselt koostatud riskihindamisaruande suhtes on ebamõistlik.

Nagu komisjon ise tunnistas, ei ole kohtupraktikas seni kindlaks tehtud, et digiteenuste määruse artikli 66 lõike 1 kohaste uurimistega seotud dokumentide suhtes võib kohaldada üldist eeldust. Asjaomast kohtupraktikat saaks seega parimal juhul kohaldada analoogia alusel. Paraku erinevad digiteenuste määruse asjakohased osad, mida kohaldatakse riskihindamisaruannete suhtes, märkimisväärselt asjaoludest, mille puhul liidu kohtud on varem kehtestanud võimaluse kasutada üldist eeldust.

Eelkõige põhineb üldisi eeldusi käsitlev kohtupraktika suurel määral asjaolul, et asjaomaste õigusraamistikega nähakse ette piirav juurdepääs komisjoni haldustoimikutele ning et avalikustamine kahjustaks nende eelisjuurdepääsu eeskirjade eesmärki. Sama ei saa aga öelda digiteenuste määruse kohaste riskihindamisaruannete kohta.

Täpsemalt, nagu komisjon tunnistas, peab platvorm ise tegema riskihindamisaruanded üldsusele kättesaadavaks. Kuigi digiteenuste õigusakt lubab [2] jätta teatavad andmed avaldamata, kui platvorm avaldab aruande, ei tundu avaldamiskohustust arvestades sellest sättest mõistlik, et riskihindamisaruanded sisaldaksid tundlikku teavet kogu ulatuses.

Lisaks hakkab aruande avaldamise tähtaeg kulgema sõltumata sellest, kas digiteenuste määruse artikli 66 lõike 1 kohane uurimine on algatatud või pooleli. Pigem on asjaomane platvorm õiguslikult kohustatud aruande avaldama, isegi kui uurimine on algatatud või seda ei ole avalikustamistähtajaks lõpule viidud. Sellisel juhul lõpeb avaldamise tähtaeg 27. novembril 2024. Komisjoni esitatud teabe põhjal tundub siiski võimatu, et uurimine oleks selleks ajaks lõpule viidud. Kuna digiteenuste õigusaktis ei ole uurimise korral ette nähtud asjaomase tähtaja peatamist või pikendamist, tundub põhjendamatu jätta riskihindamise aruanded tervikuna esitamata, kuni digiteenuste õigusakti artikli 66 lõike 1 kohane uurimine on pooleli.

Samal põhjusel ei saa asjaolu, et asjaomaste isikute kaitseõigused hõlmavad õigust tutvuda komisjoni toimikuga, mõistlikult mõista nii, et see keelab riskihindamise aruande avalikustamise.

Mis puudutab digiteenuste määruse artiklis 84 sätestatud ametisaladuse hoidmise nõuet, siis märgin, et see hõlmab üksnes tundlikku teavet. See ei tähenda siiski, et kogu teavet, mille komisjon digiteenuste määruse alusel saab, tuleks käsitada konfidentsiaalsena.

Selle põhjal ei ole ma veendunud, et komisjonil oli õigus kohaldada üldist konfidentsiaalsuse eeldust vaidlusaluse riskihindamisaruande suhtes, mis on dokument, mille kaasseadusandjad on kindlaks määranud ja mida tuleks üldsusega jagada, ning minu esialgne seisukoht on, et see kujutas endast haldusomavoli.

Seetõttu leian, et komisjon oleks pidanud hindama aruande sisu, et otsustada, kas üldsuse juurdepääs, sealhulgas osaline juurdepääs, on võimalik. Selleks oleks komisjon võinud konsulteerida asjaomase platvormiga, et saada teada tema seisukohad selle kohta, mil määral võib ta pidada aruannet tundlikuks äriteabeks.

Lisaks ei arva ma, et platvormi aruande avalikustamise tähtaja peatne lõppemine muudaks komisjoni hinnangu praeguses etapis aegunuks. Isegi kui platvorm avalikustab aruande ettenähtud aja jooksul, ei hinda ta ennetava avaldamise seisukohast sama palju kui komisjon, kui ta vastab määruse 1049/2001 kohasele üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotlusele. Selles kontekstis võib platvormi seisukoht selle kohta, millises ulatuses tuleks aruanne üldsusele avalikustada, erineda komisjoni seisukohast pärast määruse 1049/2001 kohast hindamist.

Sellegipoolest hindan seda, et digiteenuste õigusakt on suhteliselt uus raamistik, mis tekitab õiguslikke küsimusi, mida ei ole veel arutatud. Seetõttu oleksin tänulik, kui komisjon vastaks ka järgmistele küsimustele:

1. Kas komisjon (või mõni muu üksus) jälgib väga suurte digiplatvormide riskihindamisaruannete õigeaegset avaldamist? Kui jah, siis milliseid meetmeid võetakse, kui platvorm ei avalda aruannet õigel ajal?

2. Kas komisjon hindab, kas väga suured digiplatvormid jätavad osa riskihindamisaruandest avaldamata, kui nad selle avaldavad, kas redigeerimine on kooskõlas digiteenuste määruse artikli 42 lõikega 5? Kui jah, siis millised on tagajärjed, kui ta leiab, et platvormi tehtud redigeerimised on ülemäärased?

3. Kuidas komisjon üldiselt mõistab digiteenuste määruse kohaste riskihindamisaruannete ennetava ja reageeriva läbipaistvuse suhet?

4. Kuidas tõlgendab komisjon digiteenuste määruse artikli 42 lõiget 5, võttes arvesse määrust 1049/2001 ja selle artiklis 4 sätestatud erandeid?

Oleksin tänulik, kui saadaksite komisjoni vastuse minu esialgsetele seisukohtadele ja küsimustele 17. veebruariks 2025 [3].

Oleksin tänulik, kui komisjon teavitaks minu bürood, kui ta leiab, et käesolevas kirjas sisalduv teave on konfidentsiaalne, võimaluse korral 22. novembriks 2024. Kui komisjon kinnitab, et kiri ei sisalda konfidentsiaalset teavet, kavatsen seda kaebuse esitajaga jagada ja avaldada ombudsmani veebisaidil.

Lugupidamisega,

Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 15. november 2024

[1] Vastavalt digiteenuste määruse artikli 66 lõikele 1.

[2] Digiteenuste määruse artikli 42 lõige 5.

[3] Kui soovite esitada dokumente või teavet, mida peate konfidentsiaalseks ja mida ei tohiks kaebuse esitajale avaldada, märkige need „konfidentsiaalne“. Krüpteeritud e-kirju saab saata meie spetsiaalsesse postkasti.