Taustteave

1. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on rahvusvaheline inimõiguste leping, mis jõustus 2008. aastal. Pärast puuetega inimeste õiguste liikumise aastakümneid kestnud aktiivsust kinnitati ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis rahvusvahelisel tasandil puuetega inimeste poliitilisi, kodaniku-, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.

2. EL on osaline ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mida ta kohaldab alates 2011. aastast. Sellest tulenevalt on ELil kui tööandjal kohustus tunnustada puuetega inimeste õigust „kõrgeimale võimalikule tervisestandardile“. Õigus tervisele hõlmab eelkõige juurdepääsu tasuta või taskukohasele tervishoiule ilma diskrimineerimiseta ning diskrimineerimise keeldu tervisekindlustuse pakkumisel. Need kaks elementi on asjakohased ELi töötajate tervisekindlustusskeemi, ühise ravikindlustusskeemi (JSIS) puhul, millega reguleeritakse tervisega seotud kulude hüvitamist ELi töötajate töölevõtmist reguleerivate eeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“)[1] ja komisjoni poolt vastu võetud üldiste rakendussätete alusel. 

3. ELi vastavust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevatele kohustustele kontrollib korrapäraselt eriorgan, ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee (edaspidi „ÜRO komitee“).

4. Sellega seoses väljendati 2015. aastal, kui ÜRO komitee viis läbi ELi esimese läbivaatamise, muret seoses ühise ravikindlustusskeemi vastavusega ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile.[2] Täpsemalt juhtisid kodanikuühiskonna organisatsioonid läbivaatamisprotsessi käigus tähelepanu sellele, et ühine raviskeem nõudis puuetega inimestelt, et nad tõendaksid, et nende puue on samaväärne „raske haigusega“, et saada oma seonduvate tervishoiuteenuste eest täielikku hüvitist. Need organisatsioonid väljendasid muret, et see tingimus ja raske haiguse määratlemiseks kasutatavad kriteeriumid jätavad paljudele puuetega inimestele sõltuvalt nende puudest lisakulud.[3] Oma järeldustes väljendas ÜRO komitee muret selle pärast, et ühine raviskeem diskrimineerib puuetega ELi töötajaid või puuetega pereliikmeid.[4] Komitee soovitas kava läbi vaadata, et tagada puuetega seotud tervisevajaduste täielik katmine viisil, mis on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

5. 2016. aastal algatas ombudsman selle küsimuse strateegilise uurimise. 2018. aastal leidis ombudsman, et komisjoni suutmatus võtta tõhusaid meetmeid vastuseks komitee soovitusele kujutas endast haldusomavoli, ning soovitas komisjonil läbi vaadata üldised rakendussätted, mis on ühise ravikindlustusskeemi toimimist reguleerivad eeskirjad. Ta tegi ka viis parandusettepanekut.[5]

6. Komisjon nõustus ombudsmani soovitusega ja nelja parandusettepanekuga ning 2020. aastal ajakohastati üldisi rakendussätteid [6].

Algatus

7. ELis on käimas teine korrapärane läbivaatamine ja seetõttu on ombudsman kasutanud seda võimalust, et arutada, mida on tehtud pärast esimest läbivaatamist.

8. Selleks et hinnata, kas tehtud muudatused olid tõhusad konkreetsete ja positiivsete muudatuste tegemisel ELi töötajate jaoks, kellel on puue või kellel on puudega pereliige, kirjutas ombudsman 16. veebruaril 2024 komisjonile [7] ja palus komisjonilt vastust järgmistele küsimustele:

A. Kuidas komisjon järgis ombudsmani soovitust ja kolme tema parandusettepanekut ning üldisemalt seda, kuidas üldiste rakendussätete läbivaatamisega tagati ühise ravikindlustusskeemi vastavus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile;

B. kuidas kohaldati puude suhtes raske haiguse hindamise kriteeriume ja millised olid tagajärjed, kui üks või mitu neist ei olnud täidetud;

C. kas täieliku hüvitamise üle otsustamisel tehti vahet puude laadi või selle tajutava „kraadi“ osas;

D. Kuidas komisjon tagas, et suurem paindlikkus ei suurendanud hüvitamise ettearvamatust?

E. Milliseid meetmeid on komisjon võtnud, et suurendada ELi tervishoiutöötajate ja ühise ravikindlustusskeemi töötajate teadlikkust inimõigustel põhinevast lähenemisviisist puuetele;

F. Statistiline ülevaade, mida komisjon peaks olukorra jälgimiseks tegema.

9. Ombudsman sai komisjoni vastuse 10. juulil 2024.[8]

Komisjoni vastused

10. Üldise avaldusena rõhutas komisjon oma pühendumust olla eeskujuks puuetega inimeste õiguste valdkonnas.[9] Ta selgitas, et kuigi tema vastus keskendub üldiste rakendussätete läbivaatamisele ja rakendamisele, on puuetega või puudega pereliikmega töötajatele kättesaadavad mitmesugused muud toetusmeetmed.

Järelmeetmed seoses dokumendi OI/4/2016/EA järeldustega (küsimus A)

11. Mis puudutab seda, kuidas komisjon järgis ombudsmani soovitust, siis kirjeldas komisjon kõigepealt üldist raamistikku tervishoiuteenuste hüvitamiseks personalieeskirjade alusel. Ta selgitas, et pärast personalieeskirjade reformi 2013. aastal määratlevad ja täiendavad need nüüd puude ja mõistlike abinõude mõisteid kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Lisaks selgitas ta, et ravikulud hüvitab ühine ravikindlustusskeem, mis on eranditult meditsiiniline skeem. Ühise ravikindlustusskeemi korrapärase hüvitamise eeskirjad, mida kohaldatakse puuetega inimeste ravikulude suhtes, on järgmised:

• Üldiselt hüvitatakse ravikulud sõltuvalt ravi liigist kuni 80 % või 85 % ulatuses, olenemata sellest, kas õigustatud isikul on puue või mitte;
• Kui õigustatud isikul, sealhulgas puudega õigustatud isikul, on raske haigus, suurendatakse kõigi seonduvate ravikulude hüvitist 100 %-ni.

12. Komisjon selgitas, et personalieeskirjades on sõnaselgelt loetletud mitu haigust, mille puhul hüvitist suurendatakse 100%-ni.[10] Muud haigused, mida peetakse „võrreldava raskusastmega” haigusteks, annavad samuti õiguse täielikule hüvitamisele. Selleks et haigus kvalifitseeruks haiguseks, peab see sisaldama nelja elementi, mis on üldistes rakendussätetes loetletud järgmiselt: a) haigus, mille tekkimine on tõenäoline; b) vajadus agressiivsete diagnostiliste ja/või terapeutiliste protseduuride järele; c) tõsise puude olemasolu või oht ja d) lühem oodatav eluiga.

13. Kuigi need neli kriteeriumi on kumulatiivsed, selgitas komisjon, et ta on juba varem kasutanud paindlikku ja terviklikku lähenemisviisi nende täitmisele üksikjuhtudel. Pärast ombudsmani uurimist juhtumis OI/4/2016/EA otsustas komisjon 2020. aastal kodifitseerida selle paindlikkuse üldistes rakendussätetes. Seetõttu lisas komisjon pärast üldistes rakendussätetes esitatud kriteeriumide loetelu järgmise avalduse: „Need kumulatiivsed kriteeriumid peavad sõltuma kõnealuse haiguse tagajärgede tõsiduse üldisest hindamisest. Arvestades seda, kuidas need kriteeriumid võivad olla omavahel seotud, võib ühe kriteeriumi hindamine mõjutada teiste kriteeriumide hindamist, eelkõige raske puude korral. Ühe kriteeriumi uurimine teiste kriteeriumide hindamise valguses võib viia järelduseni, et kõnealune kriteerium, eelkõige lühendatud oodatava elueaga seotud kriteerium, on täidetud."[11]

14. Komisjon täpsustas, et see ei muuda kriteeriumide kumulatiivset olemust. Seega ei tähenda „pelgalt „raske puude“ olemasolu tingimata raske haiguse tunnistamist“.

15. Lõpuks märkis komisjon, et üldiste rakendussätete sihipärane muutmine ei piira üldiste rakendussätete ulatuslikumat läbivaatamist tulevikus.

16. Ombudsmani parandusettepanekute osas [12] võib komisjoni vastuse kokku võtta järgmiselt:

• Hüvitatavate abivahendite mittetäielik loetelu: Protsess on keeruline ja pikk, muu hulgas sektori kiire arengu tõttu, kuid praegu koostab spetsiaalne meeskond sellist loetelu, et täiendada üldistes rakendussätetes sisalduvat loetelu;
• Puudega seotud küsimustega tegelevate juhtide ja töötajate koolitamine: Komisjoni sissejuhatav kursus uutele juhtidele käsitleb puuetega töötajate või puuetega pereliikmete vajadusi ning täiendkoolitus- ja õppematerjalid on veebis kättesaadavad kõigile töötajatele. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadis 2020. aastal loodud mitmekesisuse ja kaasamise büroo korraldas 2021. ja 2022. aastal juhtidele, personalitöötajatele, muudele konkreetsetele rühmadele ja kõigile töötajatele puuetega seotud teemadel mitu teadlikkuse suurendamise üritust ja seminari;
• Konsulteerimine puuetega inimeste ühendustega: Komisjon arutab töötajaid käsitlevaid seadusandlikke ettepanekuid ja poliitikat personalieeskirjades sätestatud foorumitel (töötajate esindajad ja paljudel juhtudel personalikomitee), tagades seega töötajate kaasamise tervikuna. Komisjonil on ka korrapärased kontaktid puuetega seotud ELi töötajate ühendustega, kellega konsulteeritakse koos võrdsete võimaluste ühiskomiteega puuetega seotud ettepanekute üle. Sellised konsultatsioonid toimusid siis, kui üldised rakendussätted 2020. aastal läbi vaadati.

Puudega seotud kulude hüvitamine uute üldiste rakendussätete alusel (küsimused B, C ja D)

17. Seoses nelja kriteeriumi kohaldamisega puuetega inimeste suhtes (küsimus B) tuletas komisjon meelde, et need kriteeriumid põhinesid ühise ravikindlustusskeemi arstliku nõukogu tollasel arvamusel, milles jõuti järeldusele, et need kujutavad endast kõiki personalieeskirjades loetletud raskeid haigusi hõlmavaid ühiseid elemente. Nende kriteeriumide eesmärk on endiselt määratleda „võrreldava raskusastmega“ terviseseisundid kui need, mis on sõnaselgelt loetletud. Seetõttu jäävad kriteeriumid kumulatiivseks ja neid kohaldatakse võrdselt nii puudega kui ka puudeta isikute suhtes, isegi kui hinnatakse, kas need on konkreetses olukorras üldiselt täidetud või mitte.

18. Komisjon selgitas, et praktikas on ta nende kriteeriumide vastastikuse sõltuvuse hindamisel kasutanud „paindlikku ja terviklikku lähenemisviisi“. Arstid tuvastavad faktid ja viivad läbi nende faktide põhjaliku meditsiinilise hindamise, mille käigus nad analüüsivad iga kriteeriumi sõltumatult ja seejärel hindavad üldiselt nende vastastikust sõltuvust. Selles kontekstis on oluline kriteerium „vajadus agressiivse diagnostilise ja/või raviprotseduuri järele”, eriti kui haigus on põhjustanud või võib põhjustada „raske puude”. Kui tõsise puude (ohu) korral on vajalikud rasked ravi- või diagnostilised meetmed (sealhulgas olulised rahalised kulud), võivad sellised meetmed viia järelduseni, et lühendatud oodatava eluea kriteerium on täidetud, isegi kui seda ei ole selgelt kindlaks tehtud. 

19. Mis puudutab küsimust, kas otsused täieliku hüvitamise kohta võivad varieeruda sõltuvalt puude liigist või selle tajutavast „astmest” (küsimus C), siis kordas komisjon, et personalieeskirjades ette nähtud hüvitamissüsteemi eesmärk on katta ravikulud ja et täieliku hüvitamise tingimustele vastavad ainult sellised kulud, mis on seotud tuvastatud raske haigusega. Ta selgitas, et „tõsise puude” olemasolu või ohu kriteeriumi hindamisel piisab kriteeriumi täitmiseks üksnes ohust. Seega ei tehta vahet puude liigi alusel ega hinnata selle mõju isiku toimimisele või tema isiklikule, kodusele või ühiskondlikule tegevusele. Oluline on haiguse loomulik ajalugu ja arsti meditsiiniline diagnoos, et teha kindlaks, kas selline oht on olemas või kas see on realiseerunud.

20. Vastuseks küsimusele paindlikkuse mõju kohta hüvitiste prognoositavusele (küsimus D) märkis komisjon, et kuigi paindlikkusega kaasneb paratamatult teatav ettearvamatus, austab see lähenemisviis rohkem vajadust iga toimiku individuaalse analüüsi järele. Komisjon märkis, et järjepidevuse ja ühtlustatud lähenemisviisi tagamiseks kohtuvad meditsiiniametnikud kaks korda kuus, et arutada kõige keerukamaid toimikuid, ning kui raske haigus on tuvastatud, koostab meditsiiniametnik täieliku hüvitamise tingimustele vastavate meetmete sisenimekirja, et hõlbustada taotluste menetlemist ühise ravikindlustusskeemi ametniku poolt.

Teadlikkuse suurendamise ja järelevalve meetmed (küsimused E ja F)

21. Ombudsmani kaks viimast küsimust olid seotud meetmetega, mille komisjon on kehtestanud, et tagada puuetega inimeste inimõigustel põhineva lähenemisviisi rakendamine ühises ravikindlustusskeemis ja seda jälgida, nagu on nõutud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis.

22. Komisjon selgitas, et seoses teadlikkuse suurendamisega puuetega inimeste õiguste konventsioonist ja inimõigustel põhinevast lähenemisviisist puuetega inimeste suhtes (küsimus E) on selle tervishoiutöötajad oma riikliku koolituse osana seotud pideva koolituse kohustusega ja võivad seetõttu osaleda asjakohastel välisseminaridel. Samuti soovitab komisjon neil osaleda riiklikul tasandil veebipõhisel koolituskursusel „Õigus, mitmekesisuspoliitika ja puue“. Lisaks pakuvad ühise ravikindlustusskeemi arveldusbüroo puuetega tegeleva erirühma seitse liiget isiklikku ja spetsiaalset lähenemisviisi ELi töötajatele, kellel on puue või kellel on puudega pereliige. Rühma liikmed teevad tihedat koostööd komisjoni ja teiste institutsioonide inimõiguste talitustega ning osalevad ka asjakohastel seminaridel või konverentsidel. 

23. Lõpuks ei olnud komisjonil ombudsmani nõutud statistilisi andmeid (küsimus F) raske haiguse tuvastamiseks esitatud puudega seotud taotluste arvu ja nende tulemuste kohta. Komisjon märkis siiski, et alates 2020. aastast on ta saanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 39 kaebust raske haiguse mittetunnustamise kohta. Kuigi ta ei suutnud kindlaks teha puuetega inimeste esitatud kaebuste osakaalu, märkis ta, et üheksal juhul mainis taotleja väidetavat puuet.

Ombudsmani hinnang

24. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on sätestatud, et puuetega inimestel on õigus võimalikult heale tervisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel. Konventsiooni ratifitseerimisel kohustus EL osalisriigina võtma selles valdkonnas asjakohaseid meetmeid. See hõlmab muu hulgas kohustust keelata diskrimineerimine tervisekindlustuse pakkumisel, mida tuleb pakkuda õiglasel ja mõistlikul viisil [13].

25. Kui ombudsman seda küsimust 2016. aastal esimest korda uuris, järgnes tema uurimine ÜRO komitee murele, et ühine ravikindlustusskeemi diskrimineerib puuetega inimesi. Sel ajal leidis ombudsman, et komisjoni suutmatus järgida ÜRO komitee soovitust ühise ravikindlustusskeemi läbivaatamise kohta kujutas endast haldusomavoli. Ta nõudis tungivalt, et komisjon tõlgendaks personalieeskirju ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni valguses ning muudaks üldisi rakendussätteid, et need oleksid puuetega inimeste konkreetse olukorra tõsiduse hindamisel asjakohasemad ja tõhusamad. Ombudsman tegi mitu ettepanekut selle kohta, kuidas seda üldistes rakendussätetes teha, näiteks selgitades praegust teksti, lisades konkreetsed lisasätted või kehtestades puude suhtes kohaldatavad alternatiivsed kriteeriumid [14].  

26. Selle strateegilise algatuse eesmärk oli hinnata, kas komisjoni tehtud ühise ravikindlustusskeemi muudatused lahendasid tõhusalt ÜRO komitee poolt 2015. aastal ja ombudsmani poolt 2018. aastal väljendatud mureküsimused. Kahjuks ei ole ombudsman komisjoni vastuse põhjal allpool esitatud põhjustel veendunud, et see on nii.

27. Esiteks, mis puudutab üldisi rakendussätteid , siis peamine muudatus, mis tehti nende läbivaatamisega 2020. aastal, on sellise tava selgesõnaline kodifitseerimine, mis mitte ainult ei olnud juba olemas, vaid mida nõuti ka ELi kohtupraktikas [15]. Nelja kriteeriumi laad ja kumulatiivne mõju puude korral ei muutunud. Üldiste rakendussätete 2020. aasta läbivaatamisel säilitatakse seega suures osas süsteem, nagu see oli juba enne ÜRO komitee soovitust.

28. Seda arvesse võttes on ombudsman seisukohal, et sellised pealiskaudsed muudatused ei ole tõenäoliselt piisavad, et tegeleda ÜRO komitee põhimõttelise murega, et ühine ravikindlustusskeemi diskrimineerib puuetega inimesi. Ta tuletab meelde, nagu ta tegi ka 2018. aastal, et võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtted nõuavad, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud [16]. Selle täielikuks jõustamiseks peaks komisjon võtma arvesse nii puuetega inimeste diskrimineerimist rühmana (kuna neli kriteeriumi, mis on küll välimuselt neutraalsed, ei olnud kavandatud puuet silmas pidades) kui ka nende rühmas (kuna igapäevaelule sarnase mõjuga kahjustused võivad olenevalt nende laadist enam-vähem lihtsalt vastata neljale kriteeriumile). Ombudsman kutsub komisjoni veel kord üles kaaluma, kuidas vaadata läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad, et tagada puuetega seotud tervisevajaduste täielik kaetus kooskõlas sellega, mida ÜRO komitee on nõudnud ja mida nõuab EL kui ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisriik.

29. Teiseks on ombudsman seoses muude meetmetega, mille eesmärk on tagada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järgimine tervishoiuteenuste osutamisel ja tervisekindlustuse pakkumisel, mures selle pärast, et komisjon ei pruugi täita temalt oodatavaid standardeid teadlikkuse suurendamise, koolituse ja järelevalvemeetmete osas.

30. Täpsemalt tugineb ühiste ravikindlustusskeemide vastavus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile praeguste üldiste rakendussätete kohaselt peamiselt suuremale paindlikkusele, mis on antud toimiku eest vastutavale meditsiinitöötajale. Näib siiski, et komisjon ei ole välja töötanud koolitust ega suuniseid tagamaks, et tema tervishoiutöötajad kasutavad seda paindlikkust kooskõlas konventsiooniga [17]. Pigem näib, et komisjon tugineb meditsiinitöötajate kohustusele tegeleda pideva kutsealase arenguga, kuid ei vaata läbi nende programmide sisu ega korralda täiendavat erikoolitust puuetega seotud inimõiguste lähenemisviisi kohta seoses üldiste rakendussätetega.

31. Ombudsman ei ole veendunud, et asjaolu, et meditsiiniametnikud võivad kollegiaalselt arutada kõige keerukamaid toimikuid, on piisav, et tagada puuetega inimestega seotud toimikute menetlemisel järjepidevus, prognoositavus ja vastavus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile. See on veelgi murettekitavam, arvestades, et ei tundu, et komisjonil on olemas süsteem, mille abil jälgida puuetega inimeste poolt või nende nimel esitatud „raske haiguse“ tunnustamise taotluste arvu ja nende tulemusi.[18] Eespool öeldut silmas pidades on küsitav, kuidas saab komisjon kindlalt kinnitada, et ühist ravikindlustusskeemi rakendatakse viisil, mis on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

32. Seega, kuigi ombudsman tervitab ja tunnustab komisjoni jõupingutusi oma eelmise uurimise mõnes aspektis, on ta endiselt pettunud komisjoni üldises kaasatuses sellesse küsimusse viimase kümne aasta jooksul. Ta tuletab meelde, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon sisaldab osalisriikidele selgesõnalisi kohustusi seoses teabe kogumisega, et töötada välja ja rakendada poliitikameetmeid konventsiooni täielikuks jõustamiseks [19]. Seda arvesse võttes nõuab ta tungivalt, et komisjon alustaks ühise ravikindlustusskeemi raames puuetega inimeste olukorra tõhusat jälgimist ja uuriks muid meetmeid, mis võiksid viia selle süsteemi kooskõlla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

33. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni käsitleva ELi raamistiku liikmena jätkab ombudsman selle küsimuse jälgimist ja ootab ÜRO komitees toimuva ELi teise läbivaatamise tulemusi.  

Järeldused

Ombudsman lõpetab selle strateegilise algatuse järgmiste järeldustega:

Ombudsman ei ole veendunud, et ühise ravikindlustusskeemi eeskirjade läbivaatamine komisjoni poolt 2020. aastal oli piisav, et tegeleda ÜRO komitee murega, et ühine raviskeem diskrimineerib puuetega inimesi.

Ombudsman kui ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni käsitleva ELi raamistiku liige jätkab selle küsimuse jälgimist ja ootab ÜRO komitees toimuva ELi teise läbivaatamise tulemusi.

Komisjoni teavitatakse käesolevast lõppmärkusest.

 

Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 12.2.2025

 

[1] Nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 72.

[2] ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 25, kättesaadav aadressil https://www.un.org/disabilities/documents/convention/convoptprot-e.pdf

[3] Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi alternatiivne aruanne ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, lk 75, kättesaadav aadressil: https://www.autismeurope.org/wp-content/uploads/2017/08/2015-03-04-edf-alternative-report-final-accessible.pdf

[4] Kokkuvõtvad tähelepanekud Euroopa Liidu esialgse aruande kohta, CRPD/C/EU/CO/1, punktid 86–87, kättesaadav aadressil: https://digitallibrary.un.org/record/812354?ln=en&v=pdf

[5] Üksikasjalik teave uurimise OI/4/2016/EA, soovituse ja parandusettepanekute kohta on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/112191

[6] Komisjoni otsus C(2020) 3002 final.

[7] Kiri ja küsimuste loetelu on kättesaadavad aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/opening-summary/en/18217 0

[8] Kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/doc/correspondence/en/194374

[9] ELi puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030, kättesaadav aadressil https://employment-social-affairs.ec.europa.eu/policies-and-activities/social-protection-social-inclusion/persons-disabilities/union-equality-strategy-rights-persons-disabilities-2021-2030_en

[10] Nimelt tuberkuloos, poliomüeliit, vähk ja vaimuhaigused.

[11] Komisjoni otsus C(2020) 3002 final.

[12] Komisjonil paluti kommenteerida kolme järgmist parandusettepanekut: (1) Komisjon peaks avaldama üldiste rakendussätete alusel hüvitatavate abivahendite mittetäieliku loetelu. (4) Komisjon peaks tagama, kui seda veel ei toimu, et erikoolitus puuetega inimestega tegelemise kohta on osa sissejuhatavast programmist, mis on mõeldud tema seotud küsimustega tegelevatele töötajatele, samuti juhtkonna tasandil töötavatele töötajatele. (5) Komisjon peaks looma korrapäraseid kontakte puuetega või puuetega pereliikmeid omavate ELi töötajate ühendustega, et saada tagasisidet ühise ravikindlustusskeemi ja puuetega inimeste sotsiaalkindlustusskeemide igapäevase kohaldamise kohta. Komisjon peaks nende ühendustega sisuliselt, õigeaegselt ja struktureeritult konsulteerima ka neid käsitlevate õigusaktide ja poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel.

[13] ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 25 punkt e, kättesaadav aadressil: https://www.un.org/disabilities/documents/convention/convoptprot-e.pdf

[14] Ombudsmani soovitus OI/4/2016/EA, eelkõige punktid 32-34, kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/recommendation/en/99578

[15] Vt näiteks kohtuasi F-23/10, Allen vs. komisjon, punkt 79: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?num=F-23/10&language=EN ; või hiljutine kohtuasi T-685/21: IR vs. komisjon (punktid 61–62): https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=et&td=ALL&num=T-685/21

[16] Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‐344/04: IATA ja ELFAA, punkt 95, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/liste.jsf?language=en&num=c-344/04

[17] Nagu on nõutud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 25 punktis d, kättesaadav aadressil: https://www.un.org/disabilities/documents/convention/convoptprot-e.pdf

[18] Probleemile, mis on seotud kättesaadavate andmetega, et hinnata konkreetselt puuetega inimeste kaasamist ELi tööjõu hulka, on juhitud tähelepanu ka Euroopa Kontrollikoja hiljutises aruandes „Puuetega inimeste toetamine. ELi meetmete praktiline mõju on piiratud“, eelkõige punktid 61–69 ja 92, mis on kättesaadavad aadressil https://www.eca.europa.eu/ECAPublications/SR-2023-20/SR-2023-20_EN.pdf

[19] ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 31, kättesaadav aadressil: https://www.un.org/disabilities/documents/convention/convoptprot-e.pdf