Lugupeetud hr M.,
3. ja 15. oktoobril 1997 saatsite kaebuse Euroopa ombudsmanile Itaalia tarbijate ühenduse "Movimento Consumatori" nimel. Kaebuse esitaja käsitles nii komisjoni väidetavat suutmatust võtta nõuetekohaselt arvesse probleeme, millest te oma kaebustes institutsioonile teatasite, kui ka vastamata jätmist ühele 14. juuni 1996. aasta kirjale, mis oli seotud selle küsimusega.
1. detsembril 1997 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 9. märtsil 1998, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 28. mail 1998.
3. augustil 1998 ja 26. novembril 1998 saatsite mulle oma juhtumi kohta lisateavet. Et selgitada mõningaid küsimusi, mida institutsioon uurimise käigus esitas, palusin 17. märtsil 1999 komisjonilt täiendavat teavet. mail 1999 teatas komisjon mulle, et tema talitused tegelevad nõutud teabe kogumisega, ning palus vastamise tähtaega pikendada.
Institutsioon saatis selle lisateabe 18. mail 1999. Ma edastasin Teile komisjoni uue vastuse 27. mail 1999 ja sain Teie märkused kätte 1. juulil 1999.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebus on seotud viisiga, kuidas komisjon käsitles probleemi, mida väidetavalt ohtlik toode tarbijatele põhjustab. Kaebuse esitaja sõnul põhjustas mitu tulekahju Itaalias müüdav teatavat liiki küünlajalg. juunil 1996 esitas M. Itaalia tarbijate ühenduse nimel Euroopa Komisjonile ametliku kaebuse, väites, et selle küünlajalga põhjustatud õnnetused põhjustasid tarbijatele tõsist kahju. Kaebuse esitaja väitis, et Itaalia ametiasutused ei järginud üldist tooteohutust käsitleva direktiivi 92/59/EMÜ1 (edaspidi "direktiiv") artiklite 6 ja 8 sätteid, jättes võtmata asjakohased meetmed selle kauba kasutamise kontrollimiseks. Ta viitas ka asjaolule, et need ametiasutused ei olnud võtnud mingeid meetmeid seoses varasema teatega, mille Hispaania ametiasutused edastasid kõigile liikmesriikidele seoses sarnast liiki toote ohtudega.
Kaebuse esitaja palus komisjonil algatada selles küsimuses uurimine, sest hoolimata toote ohtlikkusest ei olnud Itaalia ametiasutused algatanud direktiivi artiklis 8 sätestatud kiirmenetlust. Ta palus komisjonil teha mitu algatust, et ohjata tarbijatele tekkivaid riske, sealhulgas luua olukorra läbivaatamiseks kiirmenetluse komitee, nõuda Itaalia ametiasutustelt täiendavaid meetmeid ja keelata otse küünla tüüp turult.
Kaebuse esitaja sai komisjonilt 10. oktoobril 1996 kättesaamistõendi, milles märgiti, et kaebus antakse üle tarbijakaitse eest vastutavatele Itaalia ametiasutustele.
Kaebuse esitaja kirjutas komisjonile uuesti 29. mail 1997, kuid ei saanud oma kirjale enam vastust.
Olukorda silmas pidades kirjutas kaebuse esitaja 3. oktoobril 1997 ombudsmanile, väites, et komisjon ei olnud
1) vastanud tema 29. mai 1997. aasta teisele kirjale ja
2) võtnud asjakohaseid meetmeid tagamaks, et tema kaebuses osutatud toode ei kujutaks endast ohtu tarbijatele.

Nõue

Komisjoni arvamus
Euroopa Komisjoni märkused kaebuse kohta on kokkuvõtlikult järgmised:
Komisjoni talitused said M-ilt esimese kaebuse 1996. aasta juunis. Kaebus käsitles Itaalia ametiasutuste väidetavat suutmatust võtta asjakohaseid erakorralisi meetmeid teatavat liiki küünlajalgidest tulenevate ohtude ohjamiseks, nagu on nõutud direktiivi 92/59/EMÜ2 artikli 8 sätetega.
Institutsioon märkis, et artikli 8 eesmärk on võimaldada tõhusat ja kiiret teabevahetussüsteemi liikmesriikide ja komisjoni vahel ohtlikest toodetest tulenevates hädaolukordades. Komisjon on seisukohal, et direktiivi alusel saavad ainult liikmesriigid algatada direktiivi artikli 8 kohaldamise.
Sellistel juhtudel tuleks komisjoni võetud meetmetest teavitada, teavitades seejärel nendest meetmetest teisi liikmesriike.
Nende õigusnormide alusel selgitas komisjon, et tema roll seda liiki tarbijavaidlustes on väga piiratud. Ta saab üksnes kontrollida saadud teabe vastavust direktiivi sätetele ja seejärel edastada selle teistele liikmesriikidele. Institutsioon võib ise uurimist läbi viia üksnes juhul, kui toode kujutab endast tõsist ja vahetut ohtu ning kui riiklikud meetmed ei ole piisavad. Komisjon leidis, et neid õiguslikke piiranguid arvestades ei saanud ta võtta ühtegi kaebuse esitaja nõutud meedet.
Komisjon rõhutas, et ta edastas kaebuse Itaalia ametiasutustele, kuna nemad vastutavad toodete ohutuse järelevalve eest ja võivad võtta asjakohaseid meetmeid. Komisjon palus ka, et teda hoitaks uurimise tulemustega kursis. Oma kirjas Itaalia ametiasutustele viitasid komisjoni talitused asjaolule, et 1994. aastal teavitasid Hispaania ametiasutused teisi liikmesriike võimalikest ohtudest, mida kujutavad endast sarnast tüüpi küünlad, nagu on nõutud direktiivi artiklis 7. Kõnealusel juhul märkis komisjon, et Itaalia ametiasutused ei teavitanud teda ühestki võetud meetmest.
Itaalia ametiasutused vastasid 9. septembril 1996 komisjoni 1996. aasta juuni kirjale ja märkisid, et nad ei pidanud vajalikuks võtta vaatlusaluse toote suhtes mingeid meetmeid, kuna see ei tundunud tarbijatele ohtlik. Selles otsuses võeti arvesse asjaolu, et mõlemad pooled olid loobunud kohtumenetlusest, mis hõlmas toote kasutamist C. magistraadikohtutes.
Selle vastuse põhjal leidis komisjon, et väide hõlmas üksnes üksikjuhtu, mis ei mõjutanud, vaid ainult piiratud arvu tooteid.
Komisjon edastas selle teabe kaebuse esitajale 10. oktoobril 1996. Kirjas selgitas ta, et kehtivate õigusnormidega, nimelt direktiiviga 92/59/EMÜ institutsioonile kehtestatud piirangute tõttu ei saa ta midagi ette võtta.
Komisjon viitas oma arvamuses ka kaebuse esitaja 29. mai 1997. aasta kirjale. Ta põhjendas sellele kirjavahetusele vastamata jätmist, kuna tema arvates kordas ta lihtsalt samu argumente, mille kaebuse esitaja esitas varasemates kirjades.
Lõpuks näitlikustas komisjon oma talituste huvi direktiivi nõuetekohase kohaldamise vastu Itaalias asjaoluga, et toonane vastutav volinik B. Bonino kirjutas 13. mail 1997 Itaalia ametiasutustele, et väljendada oma muret direktiivi 92/59/EMÜ rakendamise pärast Itaalias.
Kaebuse esitaja tähelepanekud
Ombudsman edastas komisjoni arvamuse kaebuse esitajatele, kutsudes neid üles esitama märkusi.
20. mai 1998. aasta kirjas rõhutas kaebuse esitaja oma kaebuses juba esitatud argumente. M. vastas siiski mõningatele komisjoni arvamuses esitatud märkustele. Kaebuse esitaja rõhutas, et tema kaebuse eesmärk ei olnud paluda komisjonil toetada tema ühenduse võetud meetmeid ega võtta otseseid meetmeid seoses väidetavalt ohtliku tootega. Kaebuse esitaja eesmärk oli tagada, et komisjon võtaks vajalikud meetmed, et Itaalia ametiasutused täidaksid direktiivis 92/59/EMÜ sätestatud kohustusi.
Kaebuse esitaja arvates pidid Itaalia ametiasutused pärast seda, kui Hispaania ametiasutused olid 1994. aastal teatanud sarnase tootega kaasnevatest ohtudest vastavalt direktiivi artiklile 8, teavitama komisjoni oma territooriumil võetud meetmetest või põhjustest, miks selliseid meetmeid ei võetud.
Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu asjaolule, et Itaalia ametiasutused ei olnud vastanud Hispaania ametiasutuste 1994. aastal koostatud aruannetele, mis olid edastatud kõikidele liikmesriikidele. Lisaks ei olnud komisjon võtnud meetmeid selle teabe nõudmiseks Itaalia ametiasutustelt. Tema talitused uurisid seda küsimust kaks aastat hiljem ja alles pärast kaebuse esitaja 1996. aasta juuni kirja.
Kuigi komisjon mainis volinik Bonino 13. mai 1997. aasta kirja Itaalia ametiasutustele näitena jõupingutustest, mida komisjoni talitused on teinud direktiivi nõuetekohase kohaldamise tagamiseks Itaalias, juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et sellisel kirjal ei ole mingit seost tema kaebuses nimetatud konkreetsete probleemidega.

Muud nõuded

Et selgitada mõningaid väiteid, mida komisjon oma toetuses kasutas, palus ombudsman 17. märtsi 1999. aasta kirjas institutsioonilt lisateavet. Komisjon kaitses käesolevas asjas oma seisukohta sellega, et direktiivi 92/59/EMÜ sätted olid suures osas adresseeritud liikmesriikidele, mistõttu ei saanud institutsioon midagi ette võtta. Oma kirjas komisjonile tuletas ombudsman meelde, et direktiivi lisa punkt 8 näib lubavat komisjonil otseselt uurida teatavate tarbekaupadega seotud ohte (3).
Juhtumi asjaolusid arvesse võttes küsis ombudsman komisjonilt, kas ta on kaalunud või peaks kaaluma omal algatusel uurimise algatamise volituste kasutamist.
Komisjon tunnistas oma 6. mai 1999. aasta kirjas, et tal on direktiivi alusel teatav algatusõigus, näiteks õigus algatada omal algatusel uurimine ja/või kutsuda kokku hädaolukordade komitee. Ta lisas siiski, et need volitused antakse üksnes erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhul ei esinenud. Komisjoni arvates saab neid volitusi kasutada ainult siis, kui liikmesriik on eelnevalt teatanud ohtliku toote olemasolust.
Kaebuse esitaja poolt taunitud olukorrast ei ole teatatud. Komisjon lisas, et isegi sellise teatamise korral sõltub tema tegevus vajadusest koguda täiendavat teavet ja alles pärast seda, kui ta on kontrollinud erandlike asjaolude olemasolu. Need erandlikud asjaolud tuleb kindlaks määrata tootest tuleneva ohu kiireloomulisuse ja tähtsuse, selle turu suuruse ning õnnetuste ettenägematuse alusel.
Institutsioon esitas ka mõned kaalutlused juhtumi faktiliste asjaolude kohta. Ta märkis, et kuni selle ajani oli toode põhjustanud ainult ühe õnnetuse.
Ombudsman edastas komisjoni täiendava arvamuse kaebuse esitajale. Oma 30. juuni 1999. aasta vastuses märkis M., et komisjon oli juba 12. juulil 1994 saanud Hispaania ametiasutustelt teatise, milles viidati väga sarnasele tooteliigile. Tema arvates näitas komisjoni hoiak tugineda sõna-sõnalt direktiivi tingimustele, et institutsioonil puudub tahe tarbijaid kaitsta.

Otsus

Kaebuse esitaja esitatud teabe ja Euroopa Komisjoni tähelepanekute
põhjal jõudis ombudsman järgmistele järeldustele.
1 Vastus kaebuse esitaja kirjadele
1.1. Kaebus esitati komisjonile esimest korda 14. juunil 1996. Kirjas hoiatati ohtude eest, mida kujutab endast Itaalias turustatav teatavat liiki küünal, ning selle eest, et komisjon peab võtma täiendavaid meetmeid võimaliku kahju ärahoidmiseks. Komisjon vastas sellele taotlusele 10. oktoobril 1996.
Kuna kaebuse esitaja leidis, et komisjon ei ole probleemi rahuldavalt käsitlenud, saatis ta 29. mail 1997 institutsioonile täiendava kirja. Ombudsmanile esitatud kaebuses väidab kaebuse esitaja, et komisjon ei ole sellele kirjale kunagi vastanud.
1.2. Komisjon on tunnistanud, et kaebuse esitaja teisele kirjale ei vastatud. Siiski põhjendas ta oma vastamata jätmist sellega, et selles uues kirjavahetuses viidati samadele väidetele kui esimeses, millele ta oli juba vastanud.
1.3. Euroopa Ombudsman on märkinud, et komisjon on kohustatud kodanike päringutele nõuetekohaselt vastama. Nagu komisjon märkis, näib siiski, et kaebuse esitaja teises kirjas esitatud küsimustele oli juba vastatud. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti kohta ei ole vaja teha täiendavaid märkusi.
2 Komisjoni võetavad meetmed eriolukordades
2.1. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon ei olnud tema kirjades kirjeldatud probleemi nõuetekohaselt lahendanud, kuna institutsioon ei võtnud vajalikke meetmeid. Väidetavalt ohtliku küünlajalaga tarbijatele kaasnevate riskide ohjamiseks palus kaebuse esitaja komisjonil teha mitu algatust, sealhulgas luua olukorra läbivaatamiseks kiirmenetluse komitee, nõuda Itaalia ametiasutustelt täiendavaid meetmeid ja keelata küünlajalg otse turult.
2.2. Komisjon on väitnud, et kohaldatavate ühenduse õigusaktide, nimelt direktiivi 92/59/EMÜ alusel ei ole tal pädevust selliseid meetmeid võtta. Ta rõhutas, et ainult asjaomased riiklikud ametiasutused saavad kindlaks teha tootega kaasnevate riskide ulatuse ja kehtestada asjakohased meetmed selle kontrollimiseks. Selle menetluse kohaselt saab komisjon kontrollida ainult vastutavate riiklike asutuste esitatud teavet ja edastada selle teistele liikmesriikidele.
Ta lisas veel, et isegi liikmesriigi teate korral on tema sekkumine võimalik ainult erandlikel asjaoludel. Need määratakse kindlaks tootest tuleneva ohu kiireloomulisuse ja tähtsuse, selle turu suuruse ja õnnetuste ettenägematuse alusel.
Kuna Itaalia ametiasutused ei olnud komisjoni teavitanud, leidis komisjon, et ta ei ole pädev selles küsimuses sekkuma. Lisaks järeldas ta, et tootega kaasnevad riskid ei ole märkimisväärsed ja seega ei esine käesoleval juhul erandlikke asjaolusid.
2.3. Nagu on sätestatud direktiivis 92/59/EMÜ, võib komisjon teha teatavaid algatusi, et ohjata toodetest tulenevaid tõsiseid ja vahetuid ohte tarbijate tervisele ja ohutusele. Need meetmed hõlmavad järgmist:
a. algatada ise uurimine ja/või kutsuda kokku hädaolukordade komitee (artikkel 8; lisa punkt 8) pärast seda, kui liikmesriik on teatanud tõsise ja vahetu ohu olemasolust;
b. võtta vastu otsus, millega nõutakse liikmesriikidelt ajutiste meetmete võtmist, kui institutsioon saab pärast teavitamist teada, et riiklikul tasandil tehtud otsused on vastuolulised või et on vaja ühenduse lähenemisviisi (artikkel 9). Mõlemal juhul nõutakse direktiivis, et liikmesriik teavitaks komisjoni enne sellise meetme võtmist.
2.4. Seetõttu tuleb hinnata, kas sellisest teabest kõnealuse toote ohtude kohta oli teatatud või mitte. Nagu komisjon ise oma arvamuses märkis, edastasid Hispaania ametiasutused 12. juulil 1994 kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile teatise sarnase toote kohta. Sellest hoolimata on institutsioon rõhutanud, et direktiivi artiklite 8 ja 9 alusel ei saa ta võtta meetmeid, kui Itaalia ametiasutused ei ole edastanud teadet konkreetse ohtliku toote kohta.
2.5. Alates komisjoni tõlgendusest kunsti kohta. Direktiivi artiklid 8 ja 9 tunduvad olevat täpsed, ombudsman on järeldanud, et komisjon tegutses käesoleval juhul oma õigusliku pädevuse piires ja seega ei ole haldusomavoli juhtumeid tuvastatud.
2.6. Ombudsman peaks siiski juhtima tähelepanu sellele, et defektsetest toodetest tulenevad probleemid on kõigi Euroopa kodanike jaoks oluline mureallikas. Selleks et tagada tarbijakaitse kõrge tase, nagu on rõhutatud Amsterdami lepingus,(4) ja suurendada kodanike usaldust Euroopa institutsioonide vastu, on seetõttu oluline, et need institutsioonid võtaksid kõik võimalikud meetmed ohtlike toodete kontrollimiseks.
3 Komisjoni roll liikmesriikide võetud erakorraliste meetmete järelevalves
3.1. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei jälginud nõuetekohaselt ka ühenduse õiguse kohaldamist juhtumi puhul, mille ta oli hukka mõistnud, kuna ta ei võtnud asjakohaseid meetmeid tagamaks, et Itaalia ametiasutused vastaksid Hispaania ametiasutuste 12. juuli 1994. aasta teatisele .. Sellises teates viidati sarnast liiki tootest tulenevatele riskidele.
3.2. Vastavalt direktiivi artikli 8 lõigetele 2 ja 3:
„Pärast kõnealuse teabe saamist [liikmesriigilt] kontrollib komisjon, kas see vastab käesoleva direktiivi sätetele, ning edastab selle teistele liikmesriikidele, kes omakorda teavitavad komisjoni viivitamata kõigist võetud meetmetest.”
„Üksikasjalikud menetlused käesolevas artiklis kirjeldatud ühenduse infosüsteemi jaoks on sätestatud lisas [ ]”.
Direktiivi lisa §-s 9 on sätestatud: „Teised liikmesriigid [st mitte teate esitaja] peavad võimaluse korral teavitama komisjoni viivitamata järgmisest:
a) kas toodet on turustatud tema territooriumil;
b) lisateave, mille ta on saanud kaasneva ohu kohta [ ]; ning igal juhul peavad nad teavitama komisjoni võimalikult kiiresti järgmisest:
c) võetud või otsustatud meetmed [ ];
d) kui käesolevas teabes nimetatud toodet on leitud nende territooriumil, kuid meetmeid ei ole võetud või nende kohta ei ole otsust tehtud, ning põhjused, miks meetmeid ei ole vaja võtta.”
3.3. Komisjon on märkinud, et ta ei ole saanud Itaalia ametiasutustelt vastust Hispaania 1994. aasta juuli teatisele, mis käsitleb kaebuse esitaja poolt taunitud tootega sarnase toote riske. Vaatamata sellele, et Itaalia ametiasutused ei vastanud, ei võtnud institutsioon mingeid meetmeid.
3.4. Kuigi komisjon oleks võinud tegutseda tõhusamalt seoses Itaalia ametiasutuste suutmatusega reageerida Hispaania ametiasutuste poolt 1994. aastal esitatud teatele, märgib ombudsman siiski, et institutsioon on võtnud meetmeid, et tagada direktiivi nõuetekohane kohaldamine Itaalias. Seda püüdlust illustreerib tolleaegse vastutava voliniku pr Bonino kiri Itaalia ametiasutustele.
Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades ei ole ombudsmani täiendavad märkused seega vajalikud. Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
4 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta esitatud järelepärimiste põhjal
näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.
Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Lugupidamisega,
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Nõukogu direktiiv 92/59/EMÜ üldise tooteohutuse kohta, EÜT L 228/25, 11.8.1992.

(2) Direktiivi 92/59/EMÜ artikli 8 lõige 1: „Kui liikmesriik võtab või otsustab võtta erakorralisi meetmeid, et vältida, piirata või kehtestada eritingimusi toote või tootepartii võimalikule turustamisele või kasutamisele oma territooriumil tõsise ja vahetu ohu tõttu [ ] tarbijate tervisele ja ohutusele, teatab ta sellest viivitamata komisjonile [ ].

(3) Direktiivi 92/59/EMÜ lisa punkt 8: „[...] kui [komisjon] peab seda vajalikuks, võib ta saadud teabe täiendamiseks erandjuhtudel algatada omal algatusel uurimise ja/või kutsuda kokku hädaolukordade komitee [...]”.

(4) XIV jaotis EÜ asutamislepingu artikkel 153