Kaebuse taust

1. 2011. ja 2012. aastal algatas Euroopa Komisjon Ühendkuningriigi suhtes kaks rikkumismenetlust [1] seoses vaba liikumise direktiivi 2004/38/EÜ [2] kohaldamisega. Rikkumismenetlused puudutavad muu hulgas alalise elukoha tunnustamise nõuete kitsendavat tõlgendamist Ühendkuningriigi poolt.

2. 2012. aasta aprillis teatas komisjon, et annab Ühendkuningriigile „kaks kuud aega, et täita Euroopa Liidu eeskirju, mis käsitlevad ELi kodanike ja nende perekondade vaba liikumist kogu ELis, või lahendada ELi kohtuasi“.[3] 2017. aastal teatas komisjon Euroopa Parlamendi küsimustele vastates siiski, et rikkumismenetlused on veel pooleli.

3. Kaebuse esitaja, Euroopa Parlamendi liige Sophie in ‘t Veld palus 9. märtsil 2017 üldsuse juurdepääsu kõigile komisjoni dokumentidele, mis olid seotud kahe rikkumismenetlusega.

4. 29. märtsil 2017 keeldus komisjon taotletud dokumentidele juurdepääsu andmast, põhjendades oma otsust dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitleva ELi määruse sätete alusel väitega, et avalikustamine kahjustaks käimasolevaid rikkumismenetlusi [4]. Komisjon leidis ka, et dokumentide avalikustamiseks puudus ülekaalukas üldine huvi.

5. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata, esitades kordustaotluse [5]. Pärast läbivaatamist kinnitas komisjon oma otsust keelata üldsuse juurdepääs kõigile taotletud dokumentidele. Kuna kaebuse esitaja ei olnud komisjoni vastusega rahul, pöördus ta ombudsmani poole.

Uurimine

6. Ombudsman algatas uurimise seoses kaebusega, et komisjon keeldus ekslikult andmast üldsusele juurdepääsu dokumentidele, mis on seotud Ühendkuningriigi vastu algatatud rikkumismenetlustega vaba liikumise direktiivi kohaldamise kohta (NIF/2011/2054 ja NIF/2012/4106).

7. Ombudsman vaatas asjaomased toimikud läbi. Ombudsmani otsuses võetakse arvesse poolte esitatud argumente ja seisukohti.

Taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamata jätmine komisjoni poolt

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ole selgitanud, kuidas taotletud dokumentide avalikustamine „konkreetselt ja tegelikult“ kahjustaks käimasolevaid menetlusi.[6] Ta väitis, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, arvestades ebakindlust Ühendkuningriigis elavate teiste ELi liikmesriikide kodanike olukorra suhtes, eelkõige pärast seda, kui Ühendkuningriik teatas ametlikult oma kavatsusest EList välja astuda.

9. Oma lõplikus vastuses kinnitas komisjon oma keeldumist anda taotletud dokumentidele täielik või osaline juurdepääs. Ta väitis, et ELi kohtupraktikas on leitud, et komisjonil oli õigus kohaldada käimasolevates rikkumismenetlustes dokumentide suhtes üldist mitteavalikustamise lähenemisviisi.[7] Seega ei pea ta iga taotletud dokumendi sisu konkreetselt ja individuaalselt hindama.

10. Komisjon väitis ka, et taotletud dokumentidele juurdepääsu võimaldamiseks puudus ülekaalukas üldine huvi. Selles märgiti, et Ühendkuningriigis elavatel teiste ELi liikmesriikide kodanikel „ei pea olema juurdepääsu rikkumismenetluse dokumentidele, et teada saada, millised on nende praegused õigused. nende olukord pärast väljaastumist, mis sõltub väljaastumislepingu tingimustest; rikkumismenetluse dokumendid ei saa mingil juhul anda teavet selle lepingu sätete kohta, mille üle ei ole läbirääkimisi veel alustatud“.

Ombudsmani hinnang

11. ELi institutsioonid võivad keelduda üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotluste rahuldamisest, tuginedes teatavat liiki dokumentide avalikustamata jätmise üldisele eeldusele [8]. Üks neist kategooriatest hõlmab rikkumismenetluste dokumente kohtueelses etapis [9]. ELi kohtupraktikas [10] on leitud, et üldine avalikustamata jätmise eeldus tähendab, et asjaomasel institutsioonil ei ole kohustust hinnata, kuidas kõnealused dokumendid konkreetselt ja individuaalselt kahjustavad kaitstud huve.

12. Ombudsman leiab siiski, et kui komisjon rikkumisjuhtumit aktiivselt ei käsitle, võib eespool nimetatud eelduse kahtluse alla seada.

13. Ombudsman tutvus kahe rikkumismenetluse toimikutega. Kontroll kinnitas, et mõlemad rikkumismenetlused on veel pooleli ja komisjon tegeleb nendega aktiivselt. Eelkõige uuris juhtumiga tegelev töörühm sisedokumente ja kirjavahetust, mis kinnitavad, et toimikud on aktiivsed. Viimased dokumendid pärinevad 2017. aasta juuni lõpust, pärast taotluse esitamise kuupäeva.

14. Sellest järeldub, et komisjonil oli õigus keelduda taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest, kohaldades üldist eeldust, et nende avalikustamine kahjustaks tõenäoliselt käimasolevaid rikkumismenetlusi [11].

15. Isegi kui kohaldatakse üldist eeldust, tuleks dokumendid siiski avalikustada, kui avalikustamise vastu on selge avalik huvi, mis on üldise avalikustamata jätmise eelduse suhtes ülimuslik. Selleks väitis kaebuse esitaja, et dokumentide avalikustamine oli põhjendatud „üle kolme miljoni Ühendkuningriigis elava Euroopa kodaniku huviga, kes peavad kiiresti teadma, milline on nende olukord, pidades eelkõige silmas artikli 50 kohast ametlikku teadet Brexiti kohta (....)“.

16. Kaebuse esitaja väidab esiteks, et nende dokumentide avalikustamine tooks selgust praegu Ühendkuningriigis elavatele teiste ELi liikmesriikide kodanikele, ja teiseks, et see teave on eriti oluline, pidades silmas Ühendkuningriigi kavandatud väljaastumist EList.

17. Pärast dokumentidega tutvumist leiab ombudsman, et avalikustamine neid avaliku huvi argumente ei käsitleks.

18. Ombudsman nõustub, et dokumendid ei annaks praegu Ühendkuningriigis elavatele teiste ELi liikmesriikide kodanikele teavet nende ELi lepingust ja vaba liikumise direktiivist tulenevate õiguste praeguse olukorra kohta. Seega puudub neil põhjustel ülekaalukas üldine huvi avalikustamise vastu.

19. Seoses ELi kodanike õigustega pärast Ühendkuningriigi väljaastumist EList märgib ombudsman, et läbirääkimised Ühendkuningriigi ja ELi vahel on käimas. Taotletud dokumentide avalikustamine ei vastaks avalikule huvile selgitada Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike õigusi pärast Ühendkuningriigi väljaastumist EList.

20. Seetõttu leiab ombudsman, et puudub selge ülekaalukas avalik huvi, mis lükkaks üldise eelduse ümber ja õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist. Seega järeldab ta, et komisjoni otsus keelduda taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest ei olnud vastuolus määrusega 1049/2001.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoliga keeldunud andmast üldsusele juurdepääsu dokumentidele, mis on seotud kahe rikkumismenetlusega Ühendkuningriigi vastu seoses sellega, kuidas ta kohaldab vaba liikumise direktiivi.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily OʹReilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 19. detsember 2017

[1] NIF/2011/2054 ja NIF/2012/4106

[2] Direktiiv, mis käsitleb ELi kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil

[3] Euroopa Komisjoni 26. aprilli 2012. aasta pressiteade, http://europa.eu/rapid/press-release_IP-12-417_EN.htm.

[4] Määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta ELi dokumentidele võimaldab ELi institutsioonidel keelduda dokumentidele juurdepääsu andmisest, et kaitsta „kontrolle, uurimisi ja auditeid”, määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[5] Määruse 1049/2001 artikli 7 lõige 2.

[6] Kohtuotsus, Üldkohus, 4. mai 2012, Sophie in ’t Veld vs. nõukogu, T-529/09, ECLI:EU:T:2012:215.

[7] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 14. november 2013, LPN ja Soome vs. komisjon, liidetud kohtuasjad C-514/11 P ja C-605/11 P, ECLI:EU:C:2013:738, punktid 55 ja 65–68.

[8] Vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C-612/13 P, EU:C:2015:486 (edaspidi „kohtuotsus ClientEarth“), punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika.

[9] Rikkumismenetluse kohtueelne etapp on see, kui komisjon ei ole menetlust lõpetanud ega Euroopa Kohtusse pöördunud.

[10] Vt eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika.

[11] Vt joonealune märkus 6.